3. E L James “Viiskümmend halli varjundit”

greySee raamat (olemas ka e-raamatuna) tekkis lugemisnimekirja juhuslikult. Ja kõigist võimalikest viisidest vähim tõenäolisest allikast – minu emalt! Tema oli tagakaanelt lugenud, et “See romantiline ja haarav romaan mõjub vabastavalt, tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde.” Lisaks oli selgunud, et kolleegi teismeline tütar nõudnud selle ostmist, kuna “kõik klassi tüdrukud loevad”. (Tillukeselt on tagakaanel ka kirjas EROOTILINE ROMANTIKA. Täiskasvanutele). Autori nimi on pseudonüüm – viide nähtavasti DH Lawrence’ile, kes omal ajal sensatsiooni tekitas. Halb valik autorilt, tunnistagem…. pretensioonikas.

No ega siis midagi, võtsin kätte, hakkasin lugema. Kiiresti läheb. Esimesel 100 leheküljel on õhus kogu aeg pinge, punastamine, vastakad tunded. Nn. Ivy League ülikooli kirjanduse tudeng Anastasia Steele, kes hakkab just ülikooli lõpetama, kohtub ülikooli verinoore multimiljardärist sponsoriga Christian Greyga. Mees on selline naisideaal – ilus, seksikas, rikas, hooliv, mitte pealetükkiv jne jne. Järgmisel sajal leheküljel hakatakse suhtlema, siis mõne aja pärast lisandub seks (või kepp?). Probleem on selles, et mehel on saladus – ta on rohkem nagu SM-mees ja ei taha preilit millekski kohustada. Seetõttu käib jutt palava pudru ümber – kas, millal, kuidas, jms. Mees tahab olla Dominant, naine peaks olema Alistuja.

Iseenesest annaks selline teema võimalusi erinevateks arendamisteks – mh. millest mehel selline vajadus on tekkinud (armid ta rinnal, keeld ennast puudutada jne – kõik jääbki ju lõpuni lahtiseks). Teiseks mängida veidi mõttega tänapäevasest maailmast, kus soorollid on muutunud, naised ei alistu ja meestel ei ole lubatud võimutseda. Ja kuidas see ehk on siiski see, mida naised sisimas sooviksid, sellest ise aru saama. Ühes kohas viidatakse suisa traditsioonilisele abiellumistõotusele, kus see lause siiski traditsiooniliselt sees, mida Christian tahab, et Anastasia teeks – alluks kõhklematult ja kõiges, samas tingimustel, et ta ei tee seda vastumeelselt ega saa mingitmoodi haiget. Seega on mees justkui (nagu Christian) kõige hoolitsevam kuju, keda ette kujutatud – võimukas, kuid äärmiselt hoolitsev (ja äärmiselt ebareaalne, kuna esindab ka naiselikku poolt, vahel mh. lüüriliselt klaverit mängides). Tjah – aga viis piiluda, kuidas toimiks veidi vanaaegsem soorollide jaotus tänases päevas.

Kõik võimalikud liinid/otsad jäidki välja arendamata. Lootsin, et vähemalt ootamatult selgub, et Christiani “Mrs Robertson” on tema kasuema – selgus, et ei olnud. Selline eemaolev “keegi” see naine oli ja jäi. Soorollide arendusest ei olnud siiski ka midagi. Lihtsalt ühe ja sama ketramine, arenguta – kuniks saabub täiesti järsk ja ootamatu ja mitte millegagi romaani teljele sobiv lõpp. Seega on see raamat kirjutatud justkui mõni seebiseeria, kus on palju erinevaid võimalusi, midagi nendest ei kooru ja kõik jäävad lahtisteks – ootamaks järgmist korda teleka eest. Staatiline. Tundub, et kirjanik (keskealine abielunaine) on justkui mingeid omi (mh. seksuaal-)fantaasiaid kirja pannud, millel oleks kirjutajale teraapiline või erutav mõju. Nähtavasti teatud määral ka lugejale. Kuna aga mingeid arenguid ei toimu, siis läheb tõepoolest tüütuks kätte ja tundub niisama pornona, selmet tunduda hea erootikana. Ja NB – meestele ei ole selles raamatus üleüldse midagi. Naine kirjeldab meest, mehe keha, lõhnu, kõike muud mehe juures, kust mees teda puudutab, suudleb, limpsib jms, mida mees talle ütleb. Naise ehk minategelase keha, lõhnade ega muu taolise kohta ei ole midagi – üldse ei ole vist midagi, mida mehed selles raamatus võiksid välja kannatada.

Lisaks on häiriv, et raamatul tundub olevat puudus olnud korrektorist – raamatu edenedes tuleb trükivigu üha juurde, e-kirjade vahetamisel on aga kirjapealiste kontrolli täiesti ebaoluliseks peetud, mistõttu ei klapi kohati ei ajad ega kuupäevad… Lisaks häiris ka mind, et kohati oli tõlgitud sinatamine, kohati teietamine – minu arvates suht ebasobivalt paljudel juhtudel (seega vaidlen vastu väitele, et hästi toimetatud. Tõlgitud oli täitsa OK).

Ja nagu võibki arvata, on raamatul tõesti kaks järge “Viiskümmend tumedat varjundit” ja “Viiskümmend vabastavat varjundit”, mis seda tõmmet ja kokku-lahkuliikumisi edasi arendavad.

Ja kui teismelised tüdrukud seda loevad, siis ma tõesti ei kujuta ette, kuidas see neile mõjuda võiks. Seksuaalsuse mõttes on ju see raamat kui mõne kvaliteetsema pornofilmi vaatamine (ja ma ei ole kindel, et ma täpselt teaks, millest ma siinkohal räägin), samas ei ole kõige muu osas mingit loogikat, kirjanduslikkust ega ka reaalsust… Et siis pigem vaadaku mõni pornofilm juba, on ausam.

Ahjaa – toreda läbikukkumisena tundus detail ühelt paari ühiselt autosõidult mingi järgmise lennujaama poole. Christian paneb mängima La Traviata ja äsja USA eliitülikooli kirjanduseriala lõpetanud tšikk küsib, mis see on (ja Christian selgitab kannatlikult, viidates Dumas’ romaanile Kameeliadaam). Siis lubab mees naisel midagi muud valida ja naine leiab “sobiva” – Britney Spearsi loo! Teate – see ei ole siiski usutav🙂

  • Kender (oo, mees luges raamatu läbi?) kirjutab Ekspressis ja pole mu arust suurt pihta saanud, kui ütleb “Kui täpselt on autor tabanud ära selle, mida kõike on naised valmis tegema, kui nad jäävad uskuma lugu monogaamiast! Ja kui neetult lihtne on seda illusiooni luua, sest “töö” ja eriti “äri” on püha.” – minu arust ei olnud sel mingit moodi reaalsusega pistmist, ei monogaamiaga ega muuga)
  • Katkend raamatust
  • Delfi naistekas räägib autorist. Naljakas on, et küsitakse, kas Christiani tegelaskuju on tema elus olemas olnud. Nii ebareaalset inimest ei saagi olemas olnud olla ju🙂
  • Lovekad kokkuvõtte blogis
  • Väga täpne kokkuvõte ühes blogis!🙂 See on lihtsalt nii naljakas ja tabav, et seda peakski lugema!
  • Ja teine sama täpne veel, kuigi eelmine oli veel naljakam.
  • Lingikogu artiklitest, mis selle kohta Eestis avaldatud.
This entry was posted in raamat and tagged . Bookmark the permalink.

3. E L James “Viiskümmend halli varjundit” on saanud 4 vastust

  1. Tiina ütles:

    Huvitaval kombel on mulle mulje jäänud, et just meestele istub see raamat hästi. Ma ei ole veel ühtegi positiivset arvustust kuulnud mõne naise käest, küll aga meestelt, mh Kaur Kenderi oma. Peaasi, ütlevad nad, on see, et tegemist on muinasjutuga🙂 (Ise pole muidugi lugenud).

  2. sehkendaja ütles:

    See on tõsi – muinasjutt, midagi, mis toimub keskealise naisterahva/abielunaise peas. Aga ka muinasjutte võib kirjutada mingite lõppude või klassikalise ülesehituse järgi, kus raamatu mingis etapis saabub kliimaks (mitte segi ajada orgasmidega, millest siin puudust ei olnud), mingi probleem või küsimus leiab lahenduse. Keegi võidab mõne kuningriigi, keegi kaotab – mida iganes vaja oleks. Aga nagu too freeblogjob seal mainib – siiski läbini naisporno, mitte meesteporno: “meestepornos on kesksel kohal ilusa kehaga pidevalt kiimas naine, kes tahab kõiki mehi igasse auku ilma, et mehed selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naistepornos on ilusa kehaga pidevalt kiimas mees, kes tahab naist tingimusteta ja igal pool, ilma et naine selleks mingit erilist vaeva näeks ja eeltööd peaks tegema. Naine on mingi suvaline chick nagu sina ja mina: keskmise välimusega ja keskmise, kui üldse mingi ambitsiooniga ja keskmise eluga.”🙂 Väga tabav kokkuvõte, muide.

    Sa võid vabalt läbi lugeda, et oma arvamus kujundada. Tegelikult jõuab selle ühe/kahe õhtuga ka läbi. Minul ei olnud mõned päevad aega ja see häiriski veel lisaks, et venima jäi. Ja võid ka püüda iga kord, kui peategelane mainib oma “sisemist jumalannat”, “mees on kuum”, “punastan” jms, klõmaka võtta ja vaadata, mis seisund tekib🙂 Ei, ma küll ei mõista, mis mehed (Hõbemägi? Kender?) sellest raamatust leida võisid, eriti just mehe perspektiivist. Naisena veel.

  3. Liis ütles:

    Mulle küll väga meeldis see raamat ,minu arust väga hea raamat ..aga tahaks teada millal see film telekasse jõuab ?🙂 teab keegi ?

  4. Laura ütles:

    Olen lugenud läbi kõik kolm raamatut ja peaks mainima et köitis küll lugema ja seda mitmeks pikkaks tunniks. Kuid filmis olen ma küll metsikult pettunud oleks ma filmi enne näinud siis poleks ma raamatuid lugenud sest film oli jura täielikult! Aga raamatud olid fantastiliselt head olen lugenud palju raamatuid kuid mitte midagi nii head kuid viiskümend halli varjundit on küll raamat mida soovitaks lugeda nii naistel kui meestel …

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s