48. P.I.Filimonov “Nekroloogide kirjutamise oskus”

nekroloogide-kirjutamise-oskus-novellidKui raamatupoes seda raamatut kohtasin, panin end kohe raamatukogus järjekorda. Ei pidanud kahetsema. Mulle tema kirjutamise stiil ikka väga meeldib, see on krutskiga. Vähe sellest, et need lühilood on tegelikult toredad (vist paar tükki olid, millele ma üldse pihta ei saanud), on need mingil määral mõistatused kirjandushuvilistele. Õigupoolest tundub mulle jällegi, et kirjanik peab pisikest naeru ja ootab, mida kirjandusteadlased tema novellidest välja lugema hakkavad – alustavad ju ilmunud tekstid oma elu kirjanikust sõltumatult, tõlgendamisel on kõikidel ühevõrra õigus. Samas on P.I.Filimonov kahtlematult suure lugemusega vene autor Eestis, see on värskendav. Esiteks ei uhkelda ta ega hõõru kellelegi nina peale, milliseid toredaid kirjanikke ja režissööre ta teab jms (pahatihti juhtub see just eesti autoritega), teiseks ei kattu tema sisemine raamatukogu levinud kaanoniga. Samas valdab ta muidugi eesti keelt (erinevalt Ivanovist, kes seetõttu eestikeelse kirjandusega nii kursis olla ei saagi), isegi esimese novelli oli ise tõlkinud (“Malemäng Wojciechiga”). Lisaks tundub nii mõnegi novelli puhul, et kirjanik viitab mõnele teisele kirjandusteosele, salamisi. Samas ei või ju kunagi kindel olla, et tema just samale mõtles kui sina – seda enam, et kindlasti on tema lugenud teisi raamatuid kui sina. Ikkagi on tore pakkuda.

Võtkem või see esimene novell, Malemäng Wojciechiga. Selline lahe venepärane stiil, malemängud, poolelijäävad malematšid kui sõpruse telg. Kuniks ootamatu lahendus – malemängust tähtsamat asja siiski ei ole! (Või noh, malemängust, sõprusest, tõlgenda aga kuidas tahad). Siis nuputad, kust on tuttav nimi Wojciech ja Wikipedia pakub, et tegemist on vanima slaavi nimega enamvähem, mis tähendab “rõõmu sõjast” või “võitlusest”.🙂

Järgmine novell on Üheksakümmend kaheksa protsenti – palun nuputage ise, millele see võib viidata. Mees, kes justkui hüppab kõrghoone katuselt, hakkab lendama. Üks kiibitseb eemalt pikksilmaga, helikopterimehed arvavad, et näevad viirastusi, kui on lendavale mehele just otsa sõitnud. Lugemisena ikka omamoodi tore, kuigi kokkuvõttena mitte nii eriti?

Kõige lihtsamates märgisüsteemides kohtuvad pealesõjaaegsel ajal rongi kupees juhtumisi tatarlasest vangivalvur, kes on teel tagasi teenistusse (Eestisse) ja intelligent (Juri Lotman), kes on samuti teel Eestisse – Tartusse, tööle.  Tore pealkiri novellil, lisaks kõigele.

Another Form of Boredom Advertised as Poetry oli näiteks üks suht vahva novell, Marqueze stiilis, põhimõtteliselt viitas suhteliselt selgelt temale. Külakesse tuleb vana mees, keegi ei tea, kust ta tuli jms. Kuniks lõpuks sureb, hakatakse matma, kohale ilmub keegi (stiilis kolonel Buendia – aga ma võin ka kõvasti eksida. Ja samas on ju ükskõik, tähtis, mida lugejad mõtlevad), itkeb ja sõidab taas minema, haua kohale jäävad vaid liblikad. Väga vana väga pikkade tiibadega mees, hais🙂

Jäljed ja tähed – ühe lausega on öeldud, et professor see-ja-see heitis peale artikli valmimist ja pidulikku lõunat puhkama, lasi vestinööbid järele ja enam ei ärganud. Lause on tähistatud viidetega ja novell koosneb viidete lahtikirjutamisest. Huvitava asjaoluna muidugi see, et viiteid on tekstis 11, aga selgitatakse lahti… 13🙂.

Uraan oli väga südamlik lookene vanapaarist, kelle elu koosneb põhimõtteliselt silgu-kartuli söömisest (raha nappuse tõttu) ja siis üksteise vaatamisest. Mõlemad peavad abikaasat kullatükiks. Rootsi abiellunud tütar on aga öelnud, et mõlemat ta oma Rootsi koju hooldamisele ta võtta ei saa, valigu, kes tuleb – seetõttu vaatavad üksteist – kes varem sureb? Samas – millele viitab see pealkiri? Ei ole aimu ka. (Või tegelikult – kuidagi on uraaniga seotud ju tuumaenergia? Kas on tegemist uraani rikastamise või poolestamisega? Sel juhul väga tabav pealkiri). Teksti ees seisvatest tsitaatidest üks väärib ehk päevakajalisuse mõttes esiletõstmist – kuidagi ootamatult selline tabav moto-laadne rida:

ALL WRITING IS PIGSHIT. Barcelonas MACBA galeriis oleva pildi tekst, esitatud Antonin Artaud’ aforismina (lk. 147).

Ei, ma ei tea, mis galerii on MACBA. Lihtsalt kuidagi sarnane sellele tähekombinatsioonile, mida võiks meie tähestikuliselt välja hääldada “MO(C)KBA” ja mida mõned väljamaalasest sõbrad ka sedasi vanasti lugesid.

Millele vihjab aga Kakskümmend kaheksa väikest hüpet nooruse poole? Jumala eest, pole aimugi, võib-olla ei vihja millelegi. Ometi meenutab pealkiri liiga kahtlaselt Hennoste hüppeid modernismi poole Vikerkaartes läbi aastakümnete. Lühikesi lookesi on aga … 27🙂. Mõned paralleelselt jooksvad pildid, vist armastusest.

Lisaks veel mitmeid teisi novelle, milles ei olnud ehk nii palju paari sõnaga kokkuvõetavat, vbolla pakuvad just kellelegi teisele äratundmist. (Sedasi tundub ka Loterii postitusest – mõned asjad jäid mõlemale silma, mõned erinevused maitse osas).

Igatahes on P.I.Filimonovi saabumise üle (eesti?) kirjandusse hea meel.

  • Helme räägib klassikaraadios (pole temaga sugugi kuigi ühte meelt – tema peab naljakaks ja headeks novelle, mis minu jaoks olid suht tavalised. Lisaks vastuväide: P.I.Filimonov ei taha kunagi sulle midagi ära tõlgendada – erinevalt paljudest teistest eesti autoritest, kes lajatavad mingi tugeva sümboli, mida ei saa lihtsalt teisiti tõlgendada…).
  • Loterii
  • Katkend raamatust, viimane novell
This entry was posted in raamat and tagged , , , . Bookmark the permalink.

48. P.I.Filimonov “Nekroloogide kirjutamise oskus” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: P.I.Filimonov „Nekroloogide kirjutamise oskus“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s