pooleli jäänud raamatud

Mul on vahepeal mitu raamatut pooleli jäänud. Mõtlesin, et lausa kirjutan kahest, väga lühidalt.

vermes_kaas.inddTimur Vermes “Ta on tagasi”

Näen, et netiski on sellest raamatust juba päris palju kirjutatud. Raamatukogus oli 7 päeva laenutus. Paistab, et popp. Kiidavad. Samas – hakkasin lugema – Hitler satub tänapäeva maailma on raamatu sisu. Ja midagi peale klišeede seal justkui ei ole. Isegi Kivirähk ja Juur olid oma 2011. aasta Eurovisiooni kommenteerimisega selles osas naljakamad…. Asi vist ongi selles, et on püütud saavutada mingit absurdi- või naljaolukorda, aga see ei tule justkui kuidagi välja. Lugesin algul korralikult, pärast lihtsalt lappasin läbi – igav. Isegi Jonas Jonassoni farslikud raamatud on naljakamad, kuigi on hea ja halva maitse piiril ja Analfabetenis pigem viimase poole kalduvad. Kui naljakas on, kuidas Hitler tänapäeva ringhäälingust saateid näeb? Mida ta nendest arvab? Sellest jahuda terve peatükk, samas kui kõik on enesestmõistetav….? Oleks tegemist olnud kellegagi Hitleri lähikondseist, oleks asjal ehk mingi huvitav rakurss tekkinud. Nüüd aga…. ma ei tea. Eks lugege ise ja omage teist seisukohta (et hea satiir ja üha paremaks läheb ja kõht kõveras sai naerda).

suur-vendLionel Shriver “Suur vend”

Mulle jäi juba Kevini-raamatust halb maik. Toona pigem sellepärast, et kokkuvõtteks tundus kõik liialt teoreetiliselt kokku kirjutatud – et on üks laps, kes on sünnist saadik halb ja keda emal on raske armastada. Kaalutlused, kas saada laps või mitte (raamatu algul) tundusid usutavamad – nähtavasti oli need kunagi oma eluski läbi kaalunud. Kuna aga tal endal lapsi ei ole, tundus muu veidi konstrueeritud (nagu juba ütlesin). Nüüd siis võetud jälle järgmine aktuaalne teema, inimeste ülekaalulisus, ja asi kokku konstrueeritud. Tegelikult on inimeste tüsenemine ju tõesti probleemiks, ehk Ameerikas on selliseid rasvalasusid, nagu selles romaanis, ka reaalselt rohkem. Aga kui kõik läheb läbi puust ja punaseks prisma, siis ma ei suuda lugeda. Ei anna see nagu midagi huvitavat või nüansirikast kuskilt kandist. Lugesin algust jällegi korralikult, lõpuks diagonaalis ja läbi lapates. Vastik. Etteaimatav esimesest peatükist alates. Kõikidest tegelastest juba algusest saadik kahju.

Kätlin Kaldmaa kokkuvõttest: “Lühidalt öeldes seisneb lugu selles, et ootamatult eduka äri omanikuks saanud Pandorale tuleb külla suur vend Edison, edukas džässmuusik, kes on nooremale õele alati olnud see, kellele alt üles vaadata. Viimasest kohtumisest on möödunud neli aastat ja vahepealse aja jooksul on suurest vennast tõepoolest suur vend saanud – ta kaalub nüüd peaaegu 200 kilo.” Kusjuures siinkohal on imelik, et kirjaniku enda vend on ülekaalulisuse all kannatanud ja sellesse isegi surnud, kuigi raamatusse pole nende lugu päris kirjutatud. Et siis oleks ju võinud vähem klišeepõhiselt? Ja raamatu kokkuvõttest raamatupoe leheküljelt: “Shriverile omaselt vaimukas ja hoogne „Suur vend” kõneleb ülekaalulisusest – probleemist, mis on ühtaegu ühiskondlik ja piinavalt isiklik. Romaan küsib, kui palju oleme me nõus ohvriks tooma, et päästa mõnd pereliiget, ja kas üldse on võimalik lähedast inimest päästa tema enese käest?”

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s