Minu Eesti 3 juhtus kätte juhuslikult – nädal tagasi ma ei teadnudki, et kolmas osa ka olemas. Kuna ema unustas ostetud raamatu meie elutuppa, otsustasin läbi lugeda enne tagastamist, tänu sellele jälle õigel ajal. Ma pole ammu ühtegi raamatut läbi lugenud, seetõttu oli see just paras, lihtne, meelt lahutav. Siin on naljakaid seiku, on sellist tavapärast justinlikku “appi, eestlased on nii töökad ja ma ei saa aru, mis toimub”, väga palju selliseid asju, mis ongi läänemaailmast kadunud ja teisi, mida pole seal tekkinud. Olles suhelnud paljude väljamaalastega Eestis, tahaks neile vaat et soovitada.
Toredaks äratundmiseks on inimesed ülikoolist (Loone Ots [rääkis kiiremini kui heroiinilaksu all mehhiklane – jaa, ma tean! Ja samas nii hästi ja huvitavalt!], Mertelsmann [tõi peale Loone Otsa loenguid ilusatest kirjanikest-luuletajatest maa peale oma juttudega sõjakuritegudest], Kasekamp, Taagepera [näeb välja nagu tegelane Sõrmuste isandast – teravad kõrvad, kissitavad head silmad ja soe naeratus]) või Viljandist. Muidugi on mitte nii toredaks äratundmiseks ka inimesed, kes ainult mühatavad vihaselt poejärjekorras või joovad päise päeva ajal poe taga midagi mõnest suurest pudelist.
Naljakaid kohti oli ka. Mulle endale tegi nalja ikka platsenta matmine ööpimeduses :). Muidu on tal tavapäraselt palju metafoore, kirjutab suhteliselt ajakirjanduslikult. Aga ta kirjutab ikkagi hästi, mulle meeldis.
SEHKENDAMINE 