Selle raamatu ilmumine oli tore uudis. Muidugi tuli ette võtta. Samas pole ma enam väga ammu raamatuid lugenud, aga nüüd ootamatult ühe suure kohustuse äralangemise tõttu võtsin paar uimerdamispäeva ja lugesin läbi.
Neile, kes austavad selliseid klassikalisi inglise krimkasid, kus on mõisahärrad, mõisahäärberid ja lõpuks kogunetakse ühte kohta ja paljastatakse mõrvar, peaks see raamat hästi sobima. Lisaks veel asjaolu, et sündmused toimuvad Virumaa mõisates (Vihula, Sagadi, Oandu karjamõis, Palmse, lisaks veel väiksemad Karula, Metsiku, Annikvere ja Kandle) neis tegelikult elanud mõisahärrade nimedega. Igat sorti väärtus.
Lugemine läks samuti kiiresti ja lihtsalt. Pole taotletud mingit erilist mitmetasandilisust või kirjanduslikku segadust, vaid on üks korralik lugu. Mingi erilise ajastuilulemisega pole liialdatud, ajastu on sellegipoolest selgelt hoomatav. (Mina reageerisin vaid mõnele fraasile, mis on minu arvates kõnepruuki tulnud alles minu noorusajal). Kõikidel kohalikel mõisnikel on tapetuga kehvad suhted, kaasa arvatud Sagadi mõisahärra von Fockil (ca 30 a vana), kes asja uurib. Teda aitab ta mõisavalitseja ja ülikoolikaaslane Wagner, lisaks Annikvere mõisapreili, kes on moodne ja iseseisev tüdruk. Käiakse sündmuspaikades, kuulatakse üle mõisnikud, räägitakse, mida ise mäletatakse peoõhtust Vihulas. Klassikaline, tore! Ei ole haiglasi köndistamisi, rituaalseid liikmete
FOTO: Vladislav Musakko
mahalõikamisi, lastepiinamisi ega muud sihukest, milleta tihtipeale tänased mõrvalood muidu hakkama ei saa.
- Jaan Martinsoni raamatublogi;
- Tasuline artikkel Virumaa Teatajas.
