Zadie Smith “Valged hambad”

Sain reisi lõpuks läbi ka Z Smithi väga kiidetud raamatu. (Viimase aja raamatute pealkirjade järgi võiks arvata, et ma tegelen mingi meditsiinilise kirjandusega – kuidas olla hea, valged hambad… Kunagi lugesin Annelinna liinibussis Brautigani “Aborti” ja üks vanamees ütles mõistvalt, et jajah, eks sellest tuleb ka kõike teada….) Tjah. Ma tõesti ei oska öelda. Mind ikka lausa häirib see naiste kirjutamisstiil – palju juttu, palju erinevaid mõtteid, vahel isegi paar nalja. Peategelasi on sadu, kuigi väidetakse, et peategelased on kahe suguharu mehed Archie ja Samad. Ei ole ju. Nende lapsed ja vanemad samamoodi? Kui selle raamatu oleks kirjutanud mõni eestlane või mõni minu tuttavatest, siis peaksin ma muidugi kinnitama, et tegemist on väärt kirjandusega. Aga kui arvestada, et see on üle Euroopa tunnustatud raamat, siis tekib siiski küsimus, et miks? Nii palju tahetakse nagu ühte raamatusse ära mahutada. Juurekanalid, hambad, hambaarsti kutsumus ja muud sellist on pandud kohati ühendava niidina läbi jooksma – aga sinna ümber jääb ikka palju müra, millel pole valgete hammastega midagi pistmist. Sisserännanute hingeelust on palju juttu – see on tegelikult hea. Aga see on nagu kõige muuga koos, ühes pajas (kuigi see teema ongi põhiline kogu raamatus – teise põlvkonna sisserännanud, kes tahaksid elada nagu tavalised inimesed ilma rusuva ajaloota või saladusteta minevikust). R ütles, et võõras tundus see pool, mis puudutas vanade meeste sõjakogemusi. Mulle tundus pigem, et arusaam keskklassi perest oli niivõrd eluvõõras. Eks see ongi ju ilukirjanduses lubatud – kirjeldada utoopiaid. Samas oli ju ambitsioon ka sotsiaalse olukorra tõepäraseks kirjeldamiseks. Milleks kõik ühte patta panna? Naistel on ikka nii raske käsikirjast asju maha võtta – mis juba arvutis kirjas, see sinna jäägu. Ometi ma leian, et autor oleks võinud samadest asjadest mitu erinevat head raamatut kirjutada. Nüüd Soome raamatupoodides ringi vaadates paistis, et ta on kirjutanud uue raamatu “Ilust“, mille põhiprobleemistik on (kokkuvõtte järgi) umbes sama. Seda lugemata tundub mulle siiski, et tegemist on enda kordamisega mingil määral.

Kokkuvõtteks: ei saa öelda, et halb raamat. Aga olen tähele pannud, et mul ongi raske leida raamatuid, mis mulle meeldiks samavõrd kui mu tuttavatele ja et mu tuttavatele meeldiksid need raamatud, mis mulle. Lugeda tasub ikka. Vahel saab ka nalja, põnevaid mõttekäike jms. Aa, üks anekdoot nt sealt: “Null ütleb kaheksale: Ilus vöö!”

Siin mõned lingid selle kohta, mida teised on kirjutanud.