(Eestikeelse) pealkirja järgi ei tasuks lasta end eksiteele viia – siin ei ole midagi merest, heast põhjatuulest vms. Äkki on see tõlkes kaduma läinud, et tegemist on justkui lausega, mis ütleb, mis oleks parem või sobivam e. hea põhjatuule puhul, mis aknast puhub. 🙂 Gut gegen Nordwind. Inglise keeles muidugi Love virtually (sama mõttetu pealkiri nagu Fatal tango). Austria kirjanik.
Sain selle raamatu raamatukogust alles täna ja lugesin ka kohe läbi. Kiire lugemine. Ja minu arvates meisterlik kirjutamine. Helme säutsus, et “tõeliselt kaunis, intensiivne ja kurb armastusromaan… ” – nõus 🙂 (Ehk oleks sellegi lühijutuna kontsentreeritumalt ära saanud öelda, aga siiski). Esiteks on meilivormis kirjutamine tänapäeval nähtavasti laiemaltki levinud – ma ise olen lugenud vaid Pelevini Õudusekiivrit ja see meeldis mulle ka väga. Erinevalt Glattaueri raamatust oli seal tegemist jututoaga ja mitme erineva tegelasega, samuti Minotauruse müüdiga taustaks.
Sedapuhku aga siis suhteliselt klassikaline mehe-naise vaheline dialoog. Sisu mõttes võrreldud ka Madame Bovaryga. Meisterlikuks teebki näiteks see, et meessoost kirjanik oskab tegelikult väga veenvalt kirjutada nii mehe kui naise kirju (see on alati põnev, kuidas vastassoo esindajad kujutavad – vahel lihtsalt puhtkirjanduslikult ja nauditavalt, siin suhteliselt äratuntavalt naiselikult. Kuigi ei saaks öelda, et ma ise alla kirjutaks, aga nii põhimõtteliselt).
Kohe tuleb ka öelda, et võib juhtuda, et seda raamatut peab lugema tõesti ühe hooga ja igal ajahetkel see üldse ei sobigi. Ja et mingis mõttes on tegemist ajaviitega, kergema kirjandusega. Aga ainult mingis mõttes – selles, et lugemine läheb lihtsalt ja enamasti kasutatakse lühisõnumite keelt. E-kirjad. Ja ometi on kirjanikul õnnestunud mitut puhku pinget üles kruvida, et siis jälle kõik rahule jätta ja niisama möla vahele kirjutada. (“Möla” pigem jutumärkides). See pinge tõus on tõesti väga tajutav.
Mis mulle aga meeldis, oligi see kummaline olukord, kui inimesed saavad suhteliselt juhuslikult kirjasõpradeks – kuidas muidu nimetada kogu raamatus toimuvat? – ja kuidas sellest tõesti reaalselt võib järkjärgult midagi välja kooruda. Mis ei lõpe läägelt, vaid arvestatavalt ja kaasaegseid virtuaaltekste arvestades. Näitab päris hästi, kuidas me tänapäeval võime sattuda võrgu kaudu endale teist virtuaalsust looma. Ning kuivõrd on võimalik, et see reaalsus siis mingil hetkel meie pärisellu kandub ja kas seda saab lubada.
Raamatu algus – Emma ja Leo tutvumine – oli päris naljakas. (Emma nimelt tahtis lõpetada ajakirja Like tellimust, aga kirjutas kogemata saksakeelsena, nagu ta oli, Leike – lihtsalt automaatne klahvide kasutus. Leo perekonnanimi on aga Leike).
Keskel tundub juba, et jahutakse liiga pikalt, naistegelane käib pisut närvidelegi. Purjus peaga kirjutatud kirjad – väga äratuntavad. Hästi tabatud.
Erilaid kirjutas Õhtulehe blogis, et “Meiliromaan naistele“… ju ta on. Kuigi ma tean vähemalt ühte meessoost isikut, kellele seda võiks vabalt soovitada. (Kuigi soovitada ei saa, kuna võidaks tagamõtteid sisse lugeda). Ta kirjutab ka, et mees läheb Bostonisse… aga minu arust pillab mees just ühes viimastest kirjadest, et peab selle Bostoni kohta midagi naisele rääkima. (Sama artikkel väidab ka, et kirjutamisel on ka juba järg – see kõlab küll kurjakuulutavalt, sellega võib mulje ära rikkuda).
Ikkagi ei ole ma suutnud loo essentsi oma tutvustusega tabada (ja tekib kahtlus, kas ma seda lugedes enam raamatutki meenutada suudan). Soovitan raamatuga tutvuda igatahes. Kui ei sobi, saab see kiiresti selgeks.
The Guardian kirjutab.
Tsitaate (üksikud sutsud, mis ei anna kuigivõrd üldist edasi, viimane annab mingil määral ka sisu edasi. Ei tea, kas ma siiski igas osas nõustuda saaks 🙂 ):
[Emma, head sõbrannat kirjeldades:] Ainus puudus, taimetoitlane, aga talle tuleb alati ainult öelda “see on tofu”, siis sööb ta ka liha. (lk. 98, tõlk. Piret Pääsuke)
[Hiljem samast sõbrannast:] Kahtlemata on Mia atraktiivne. Aga ta on peaaegu täielikult minu vastand. Ta on läbi ja lõhki spordinaine – jõuline, sitke, vintske. Iga sünnimärkki on tal treenitud. […] Mia on personifitseerunud fitness. Seks peab olema tema jaoks kätekõverduste ja vaagnalihaste paaristreening, mille katkestavad vaid kõrgpunktist tingitud hingamispausid. (lk. 116)
“Pereelul” iseenesest pole midagi pistmist täiuslikkusega, vaid püsivusega, kannatlikkusega, heatahtlikkusega ja laste väljaväänatud kätega.* Tohin ma siinkohal erandlikult osutada oma kauaaegsele kogemusele, mida ei Mial ega ka teil – tunnen kaasa – kahjuks pole? “Pereidüll” on oksüümoron, paar mõistetest, mis teineteist välistavad: kas perekond või idüll. (lk. 134)
“Loos on asju” 29. mail 2011
* Emma laps väänas just hiljaaegu käe välja ja temaga tuli arstile minna.
Kuula raadio arhiivist.
SEHKENDAMINE 