20. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”

Kohustuslik lugemisvara, kuivõrd olen ka eelmised lood läbi lugenud. Miinuseks on see, et loed neid ilmumise ajal ja seetõttu jäävad ajaliselt pikad vahed sisse. Mõnes mõttes oleks parem võrrelda ja kogupilti kokku panna.

Kuivõrd ma esimesed kolm olen juba kuigivõrd ära unustanud, siis ei tea, kas mu väide paika peab. Aga mulle tundus, et see oli nendest neljast kõige meisterlikum ja kõige rohkem krimka moodi. Need Melchiori raamatud on Tallinna ajaloo populariseerimises teinud tõesti suure teene, eks sellepärast pidigi krimkana kirjutama. Samas on varasemate puhul veidi selline tunne olnud, et erinevad kahtlased seigad ei jookse kuhugi kokku ja kogu raamatu jooksul ei ole pärislahendust võimalikki ise ära arvata (v.a. ehk Timuka tütres, kus ma hetkeks isegi ära arvasin, kes see mõrvar oli). Seekord tekib vähemalt võimalus kõiki väikestviisi kahtlustada ja see on krimka lugemise juures kõige olulisem. Lahendus tuli muidugi ikka nagu välk selgest taevast ja ilma igasuguse võimaliku vihjeta, aga no andestame siiski.

Sedakorda toimus tegevus Pirital (kumb siis oli enne, kas Pirita või Birgitta klooster? Mina olen aru saanud, et Pirita nimetus Birgitta kloostri järgi tekkiski? Seal on vaheldumisi nii Mariendahl kui Pirita juba).

Nojah, kokkuvõtteks oli raamat täitsa “nitševoo” ja eriti südamlik tundus kuidagi see lõpp, kui Melchiori naine suri ja apteeker palverännakule suundus.

Peeter Helme kõneleb Klassikaraadios, Ekspressis arvab ka tema, et see osa on tugevam kui eelmised, Erki Bahovski Postimehes (autori nime ma ei leia), intervjuu autoriga Jõgevamaa raamatukogu kodulehel.

Katkend EPLis. Loterii.