16. Rein Raud “Vend”

Mis ma oskan öelda. Kõik teised on selle raamatu kohta juba kõik vajaliku ära öelnud. Esiteks oleks muidugimõista tore olla kursis filmimaailmaga ja selle muusikaga, millele Ruad järelsõnas viitab. Mina ei ole. Danzumees kirjutab sellest raamatust siin. Tema jaoks on lõpp kõikide seniste otsade kokkupõimimine, mille järel tekib tervik. Võib-olla tõesti. MariaEhrenberg kirjutab umbes nii, nagu minagi võiks seda öelda – ilus raamat on pool võitu. Elegantne raamat on teine pool võitu. Ilusad mõtted on needsamad pooled koos.

Olgu, kirjutan mõned oma mõtted ja siis viitan targematele, kes tõesti väga hästi asja kokku võtavad. Nimelt, lugenud äsja väga väheste tegelastega Hectorit ja Bernardi, tundus see raamat selline väike “nali” (mitte halvas mõttes). Ma tõesti ei ole vesterniasjatundja, samuti ei tee ma ka mingit vahet, kas tegemist on spageti või makaronivesterniga (noh, nii laias laastus rääkides ;)). Ju see aspekt just annabki raamatule vajaliku paraja segaduse ja tegelasrohkuse. (Sellele raamatule anti ka Vilde preemia ja mitte kergekäeliselt – mõned komisjoniliikmed olla pidanud mitu korda läbi lugema, enne kui midagi kindlalt väita võisid: “Tuliseks kippunud vaidluses toodi Rein Raua “Venna” puudusena esile raskestiloetavust ja lahtisi otsi,/…/”). Ja just see aspekt panebki mind mõtlema, et Raud kirjutas, muie suunurgas.

Leian, et ma ei suuda siiski oma sõnadega kõike vajalikku ära öelda. Sestap hakkan kohe toetuma MTamme retsensioonile Vikerkaares, mis oli minu arvates väga hea (vajab ehk Eesti kontekstis isegi äramärkimist. Lugege seda arvustust kindlasti!). Peale palju muu võiks sealt tsiteerida näiteks seda:

Rein Raua romaanikangelane ei astu väliselt ühtegi sammu, et karistada ülekohtutegijaid. “Vend” on vestern, kus kehtib taoistlik printsiip “toimi toimimata” (“Daodejing”, III). Üks tegelastest iseloomustab Venda: “Ma ei ole kunagi varem näinud inimest, kelles nii täiuslikult puuduks igasugune tahe peale jääda.”

Kuna raamatu põhiline taustaidee (vesterni-idee) oleks nagu selles, et on üks naine, Laila, kel “pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” ning juhtumisi tõmbab “ebaõiglust külge, nagu kanarbik mesilasi” (inimesed jagunevat just nii – kellele tehakse ülekohut ja kes teevad ise). (Päevalehe Kressa kirjutab, et see on raamat vabaduse tagasivõtmisest). Äkki ilmub linnakesse Laila väidetav poolvend, linnas hakkavad juhtuma asjad, lõpuks läheb kõigil “mafioosnikel” (kes nii armsalt vasakpoolsete jaoks on alati pankur, advokaat ja notar – kõige kurja juured!) kehvasti. Samas ei tee see Vend ise tõesti midagi, inimesed teevad endale ise. Ja Vend on hoopis Laila lapsepõlvekodu (Villa, kust ta ebaausate võtetega välja tõsteti) aednik! Säh sulle siis taositlikku vesternit! (Kuigi mõjudena on tõesti mainitud ka Eastwoodi, nähtavasti eriti ühte vesternit (High Plains Drifter), kus olid ka väikesed identiteediküsimused (aga palju rohkem vägivalda). Kuigi jah, nagu Raud ise ütleb, ei ole ta väga teadlikult midagi kasutanud: “Noh, ma ei tahaks öelda, et olen oma tekstis väga tegelnud teadliku mõjude ühendamisega, pigem ikka lihtsalt kirjutanud ja siis ausalt üles tunnistanud, mis mu vaimlisest biograafiast tulemuse seest välja paistab.”

Kokkuvõtteks tahakski öelda, et väga suur osa raamatu positiivsest mõjust on põhjustatud kirjaniku kui isiku läbi (mitte kui kirjaniku seega). Ta on nii armsalt “vasakpoolne” (ma kasutan seda sõna nähtavasti valesti, aga kuidas öelda sellise intellektuaali kohta siis?). Raamatu kirjutamise motiividest ja tagamaadest näiteks räägib ta (samas Postimehe intervjuus) selliselt:

/…/ ma vähemasti üritan alati kirjutada ainult neid raamatuid, mis mu meelest maailmast puudu on. Ja viimase asjaga oled ikka kõige rohkem rahul, kuni pole veel piisavat kaugust tekkinud. Pean tunnistama, et mida edasi, seda rohkem otsin ise lugedes raamatutest lisaks kirjanduslikule elamusele ka tuge. Ma ei taha sealt teada saada, kui õudne kõik tegelikult on, sest seda ma juba tean.

Ma saan aru mõnd väga depressiivset teksti lugedes, et tegemist on suurepärase kirjandusega, aga kui mõtlen, mida järgmiseks ette võtta, siis kipun sellelaadilised ikka nii-öelda paremateks päevadeks edasi lükkama, sest niigi ei ole lihtne inimene olla. Hea kirjandus ei pea tingimata jätma halba järelmaitset, isegi kui ta puudutab ja raputab. Selles mõttes olen tahtnud alati ise ka nii kirjutada, et sellest võiks olla tuge teistele.

/—/

Mulle on alati olnud probleemiks, et raamatutes ja filmides kipuvad negatiivsed tegelased olema huvitavamad positiivsetest. Kõik «head» on enamasti šabloonsed või verevaesed või ei ole nad siis tegelikult üldse nii head, kui paistab. Ma tahaksin, et minu raamatutes oleks teisiti, sest mu meelest on ka päris elus kurjus ja tigedus enamasti tegelikult igavam õilsusest ja idealismist. Mul ei ole piinlik, kui keegi seda hoiakut sentimentaalsuseks nimetab.

Ahjaa, üks tsitaat ka, mis ehk otseselt eelneva tekstiga ei haaku (kuigi paistab, et seda on tsiteeritud ka ajalehtedes):

Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust, ütles vend. – Sellest, et mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta. (lk. 77)