Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale.

Ostsin juba oktoobris igaks juhuks sellele etendusele kolm piletit. Ma teadsin küll, et see mingi tilulilu lastetükk ei ole, aga mulle oli kuidagi jäänud mulje, et poisile võiks juba sobida, kuna peategelaseks on 10-aastane poiss ja meie poisile meeldivad tegelikult need filmitegelased, kellel on raske. Imestasin veel, et etendus algas kell 19 õhtul (et isegi mitte kell 18) ja kohale jõudes nägin, et meie olimegi vist kõige väiksemate vaatajatega külalised. (Sedakorda tunduski piinlik olla see “kultuuriemme”, kes veab tillukesi erinevatele etendustele ja on asja üle uhke ka veel :)). Ja tõesti – lastetükk see ei olnud, võin ette rutates öelda.

Kavaleht koosnes kirjadest Jumalale. Kõik etendusega seotud inimesed olid kirjutanud. Nii tõlkija Indrek Koff, lavastaja ja peaosatäitja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik kui muusikaline kujundaja Tarmo Linnas. Tegelikult oli seal ka kiri autorilt (Eric-Emmanuel Schmitt) ja Liane Leesmentilt perekeskusest Sina&Mina. Need häälestasid tükiks, andsid väikeseid maitseproovegi. Muidugi lugesid teksti sisse oma ettekujutust ja see ei ühtinud hiljem lavastusega (kus samu ridasid korrati).

Mis ma siis ütlen. Tekst oli VÄGA TUGEV (välja antud ka raamatuna, soovitan seda), minu jaoks on see teatritüki juures kõige olulisem punkt. Kui tugevat teksti ei ole, ei meeldi mulle enamasti ka tükk. Teine asi on lavastaja ettekujutus tekstist, mis tegelikult peaosatäitja ehk Saaremäe puhul ei ühtinud minu ettekujutusega. Samas – mis siis sellest. Selle tükiga seondub ju lisaks etenduse-Oscari surmale ka üks teine surm – Dajan Ahmet(ov)i, kes selle idee üldse teatrile pakkus ja esialgu seda rolli tegema pidi. Vot kui aus olla, siis tunduski mulle, et Üllar Saaremäe mängis Dajani. See oli temale tehtud roll. Saaremäe ise ei ole ju mingitpidi näitleja, kes sobiks väikseid kümneaastasi poisse mängima – erinevalt Dajanist. Kui oleks lähtutud mõnest teisest näitlejast, oleks roll teine olnud. Igatahes ei tundunud Üllar Saaremäe poiss väga poiss (seda kritiseerib ka Tädi-blogi), vaid pigem suurte ettekujutusena lapsest (see pidev jalgade kõlgutamine, õlgade tõstmine – Dajan, ma ütlen, mitte poiss). Kui selle rollilahendusega leppida, siis polnud ju häda midagi.

Ines Aru oli aga vapustav. Kui nüüd aus olla, siis mulle tundub, et ma ei olegi teda enne teatrilaval näinud – live‘is. Ei meenu küll…? Ikka telelavastused ja teatriõhtud. Nüüd tundus aga lausa pärlina, et tema kanda oli too Roosamamma roll. Mõnus, krutskeid täis, kuigi vana ja hooliv sinna juurde.

Sisu ehk siis tekst oli väga tugev. Nimelt on selgunud, et 10-aastast Oscarit ei ole enam võimalik ravida ja ta sureb lühikese aja jooksul leukeemiasse. Suured inimesed ei oska aga selles olukorras käituda. Lapsed oskavad. Ja Roosamamma muidugi ka (Oscar väidab, et kui ta surma nimetab, jäävad kõik täiskasvanud kurdiks. See sõna tekitab mingi vaakumi, kust sõnad läbi ei lähe ja keegi ei reageeri. Roosamamma aga reageerib ja Oscar on päris ehmunud, kuigi see tekitab nende vahel kohe usaldusliku vahekorra). Roosamamma räägib Oscarile, et vanasti oli aasta viimase 12 päeva järgi ennustatud järgmise aasta 12 kuu ilma. Teeb ettepaneku, et Oscar võiks elada aasta viimaseid päevi (on parajasti 19. detsember vist) kui kümnendeid oma elust. Seega lähebki lahti: teismeliseiga, kui Oscar tahaks Peggy Bluele (kopsuprobleemiga kahvatunahaline kaaspatsient) öelda, et tüdruk talle meeldib ja mis jamad sellest tulevad. Siis 20-30, kui ta selle siiski öeldud saab ja tüdruk esmakordselt suu lahti teeb ja räägib. Veedab öö lausa Peggy voodis. Edasi 30-40, kui Peggyl on operatsioon ja Oscar veedab päeva “pere” seltsis ehk koos Peggy vanematega tüdruku operatsiooni õnnestumist lootes ja tema voodi juures valvates. 40-50 on keskeakriis – üks downi tõvega preili tuleb Oscari palatisse ja tahab teda kallistada ja musitada. 50-60 on jõulud ehk Jumala sünnipäev. Oscar organiseerib teiste poistega oma põgenemist, peites end Roosamamma autosse, kui Roosamamma riideruumist oma õueriideid võtab ja siis koju sõidab. Päev on muidugi segane ja kummaline, aga lõpuks lepib Oscar isegi oma vanematega ära, kuna nende häälest ja suhtlemisest kaob lõpuks hirm ja kartus sureva poja ees. Roosamamma sõnul oli see parim kink Jumalale sünnipäevaks. 60-70 – eelnev päev oli väsitav ja Oscar leiab, et tahabki rohkem kodus oma voodis olla. 70-80 – sel päeval viiakse Peggy Blue vist koju ja ta jääb “peale pikka elu koos oma naisega” üksi. Viimased aastakümned veedab ta juba täielikult oma voodis, kuniks 110-aastaselt ärganuna ütleb, et on nüüd liiga vana ja hakkab tulema. Tulema? Ahjaa – kogu etendus on ju Oscari jutustus oma kirjades Jumalale – ka idee, mille Roosamamma talle andis.

Nüüd sai küll liialt pikalt ja põhjalikult. Tõestamaks, et tegelikult oli kõik mitmekordselt kenasti läbi põimitud. Lõpuks Oscar ju sureb ja viimase kirja kirjutab Jumalale Roosamamma. See võttis pisara silma. Minu väike preili väitis, et Ines Arul oli ka pisar silmas (kas siis näitles nii hästi või oli päriselt, ei näinud nii täpselt). Seega põhimõtteliselt oli siiski hea tükk. (Pille-Riin Purje kirjutab Sirbis ka seda. Ja sedapuhku olen isegi Danzumehega jälle suht ühtmeelt). Ja kas üldse lastele, ükskõik mis vanustele… Teismelised olid ju ka saalis, aga nende jaoks olid siiski tekstis ehk olulisemad “naljalõigud”. Kes teab. Kui ühest suust sosistasid iga kirja lõpus vahele “PS.”, nii et Saaremäe lausa ootas selle sosina ära ja arvestas oma pausi sellest.

Vaheajal ütles poiss, et “nii vahva on”, kuigi minu arust ta igavles tüki ajal (vaieldamatult sai neid musi-nalju naerda küll). Teise vaatuse ajal ei pannud ma hetke teda tähele ja kui korra jälle vaatasin, tegeles parajasti venitusharjutusega, käsi üle pea (tüdruk meie taga muigas selle peale). Õnneks istusime serva peal. Kui ma peale tükki tunnistasin, et nojah, ega teie sealt siiski midagi eriti aru ei saanud, hakkas preili end kaitsma: “Mina küll sain! Ma näiteks nägin, et tegelikult ei surnud ta üldse ära, vaid kõndis lava pealt pimedas minema ja tuli pärast kummardama ka!” Nojah. Sedapalju siis said. Terve varandus läks sellele teatrikülastusele küll, aga noh – kunagi saab viidata tõsistel teemadel rääkides. Aga lastetükk see tõesti ei ole.🙂

PS. Kunstnikulahendus oli hea, tõesti igati hea. Muusikaline kujundus põhines BobDylani lool “Blowin’ in the Wind”. Tjah. See ju muusikaliselt sobis (poiss ka kiitis, et see nii hästi sobis tükki), aga tekst oli oluline. Sestap oleks võinud sedapuhku ka tekst äkki olla… eestikeelne? Nojah, kes teab.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s