Hando Runnel “Vee peal käimine keelatud” (LR 2011/1-2)

Viimane LR, mille postkastist leidsin. Hetkel on kõikides teistes raamatulugemistes paus (täiesti ootamatult, aga siiski) ja siis hakkasin üleeile seda sirvima. Pea ju enam ei valutanud, et lugeda ei saaks.

Selline tunne on, et kui eesti kirjandus, läheks tarvis ka korralikku eesti kirjanduskriitilist teksti (kriitiline siinjuures ei pea võrduma negatiivsega, vaid üldmõistega), veidi luulelist ja kujundeid täis. Endaga seotud on mu arvustused nii kui nii (nagu Eestis kombeks). Sest muidu on nagu nadi midagi Runneli kohta arvama hakata. Mis ma seni arvasin? Ei arvanudki õieti midagi – teadsin pigem ehk tema luulestiili, tabavad ja lühikesed värsid, eks. Siis tean teda füüsilise inimesena tänavatelt. Ja arvamust pole olnud mingile poole. Ahjaa, vbolla peaks ära märkima, et lapsepõlves oli emade üks lemmikluuletajatest – see on oluline ehk seetõttu, et olen ise sama vana ja ema nüüd.

Ilma igasuguse luulelisuseta ütleksin siiski, et päris tore raamatukene. Ja numbrit ei pannud ette, kuna läbinisti ma seda läbi ei lugenud. (Nagu öeldud – ma ei ole lühivormide armastaja. Kui on lehekülg-paar – siis loen. Kui on pikem, aga mitte päris romaani mõõtu, siis kardan liialt pettuda ja “silmi raisata”). Mõtisklused ja väikesed lühilood. Peaksid vist olema autobiograafilised või vähemasti tõestisündinud, aga kogu kirjastiiliga seoses tekkib siiski tunne, et omajagu fiktsiooni on sees. Kes teab. Sümpaatsed. Rahulikud. Näiteks lugu JüriArraku väidetavalt hävitatud maaliga, kuna keegi ei mõelnud õigel ajal õiget nime ära. “Honorar”, mis kestab praeguseni. Ja mõned teised. Justkui tunneks need lood ära – ehk tuleks leida siis mingi stilistiliselt ühendav mõiste? (Meenutasid kohati “Pisiasju, mis omavad tähtsust“, samas mitte. Ja kohati Marquest, samas mitte – “Vee peal käimine keelatud” jutt). Kusjuures – rahvuslikud lood! Aga meeldivalt, mitte pateetiliselt. Armsad.