Nagu öeldud, haarasin Akademibokhandelnist siiski vähesed raamatud, üsna suvaliselt. Kallifatides on ses suhtes kindla peale minek, et alati lugemist väärt – iseasi, kas tegemist eriti hea raamatuga või tavalise hea raamatuga. Sedapuhku siis juba 10 aastat tagasi ilmunud raamat, mis räägib elust võõramaalasena Rootsis. Püüab mõista, millega üldse on tegu – ta ise on juba ligi 45 aastat Rootsis elanud, rootsi keeles kümneid romaane avaldanud, rootslannaga abielus, rootslastest lapsed (kellega ta põhimõtteliselt ei rääkinud kreeka keelt kodus – seda naljakam tundub hemspråksundervisning, mis neile koolis peale sunniti), tuntud kirjanik…. ja ometi olla tema raamatud “sisserännanute kirjanduse” all. (No mina leidsin tavalisest pocketite riiulist tähestiku järjekorrast).
Kallifatidese mõttekäigud on alati väga põnevad. Ja tal on alati taustaks Kreeka ja kasvõi selle mütoloogia – võrdlused, viited. Ta läheneb oma materjalile tõepoolest huvitavatest aspektidest, eriti sümpaatne on keeleline aspekt. Kui ta Rootsi elama asus, õppis ta süstemaatiliselt rootsi keele ära ja kirjutab ju ka selles keeles – lihtsalt loe ja imesta (sest stilistiliselt on tema keel parem kui teiste sündinud rootslaste keel. Tema rootsi keeles ei ole nii palju tavalisi fraase, vaid ta tõesti on kõik sõnad enda jaoks läbi tunnetanud ja sisuliselt selgeks õppinud, mistõttu ta teab täpselt, kus mida kasutada saab ja seda ta siis ka teeb.)
När man lever som främling måste man skaffa sin själ ett nytt språk. Det är inte lätt därför att känslan följer vissa spår, vissa mönster som ära utomspråkliga.
I den grekiska kärleksdialekten dominerar ord som förvandlar den älskade till ett barn. Den som uttalar dem tar på sig hela ansvaret för förhållandet. Man försöker med andra ord mer att visa hur älskad den älskade är än att visa hur förälskad den älskande är.
Den svenska dialekten följer en annan stig, här är det viktigare för den älskande att visa hur förälskad vederbörande är.
Implikationerna av denna skillnad är inte obetydliga. Det svenska dramat kulminerar när kärleken dör. Man kan inte göra något aat det, känslan är borta, ingen kan begära att man skall hysa känslor som man inte längre hyser. Känslorna kommer och går, det vet alla. Man behöver inte ta det personligt att man inte längre är älskad. Man blir inte mindre ledsen för det, men det är inte älskaren som har lämnat oss, utan det är kärleken som har lämnat älskaren. I själva verket är det mera synd om den som förlorat sin kärlek till oss än om oss som förlorat dennes kärlek.
Det grekiska dramat är annorlunda. Det börjar där det svenska slutar. Upptäckten att man inte längre är kär innebär att den älskade inte längre är värd att älska. Det är inte älskaren som förlorar sin kärlek, utan det är den älskade som inte är värd dennes kärlek. Därför är det mycket bittrare att bli lämnad, man är inte bara sorgsen, man är dessutom förödmjukad, ogiltigförklarad. (lk. 92-93)
Eesti keeles:
Võõramaalasena tuleb oma hingele uus keel hankida. See pole lihtne, kuna tunded käivad teatud radu mööda, teatud keeleüleseid mustreid pidi.
Kreeka armastusmurdes annavad tooni sõnad, mis muudavad armastatu lapseks. Nende sõnade kõneleja võtab enda peale kogu vastutuse selle suhte eest. Teisisõnu püütakse pigem näidata, kui armastatud armastatu on, kui seda, kui armunud armunu on.
Rootsi murre käib teist rada, siin on olulisem, et armastaja saaks näidata, kui armunud ta on.
Sellest tulenev ei ole sugugi ebaoluline. Rootsi draama kulmineerub siis, kui armastus otsa saab. Sinna ei ole midagi parata, tunne on kadunud, keegi ei nõua, et sul oleks tundeid, mida lihtsalt ei ole. Tunded tulevad ja lähevad, kõik teavad seda. Ei tuleks isiklikult võtta, kui sind enam ei armastata. See ei vähenda kurvastust, aga mitte meid ei ole maha jätnud armastatu, vaid armastus on armastaja maha jätnud. Õieti on rohkem kahju sellest, kes oma armastuse kaotas, kui meist, kes me kaotasime tema armastuse.
Kreeka draama on teistsugune. See algab sealt, kus rootsi oma lõpeb. Avastus, et enam ei olda armunud, tähendab, et armastatu ei ole enam armastust väärt. Mitte armastaja ei kaota oma armastust, vaid armastatu ei ole enam tema armastust väärt. Seetõttu on mahajäetuks osutumine palju kibedam – ei olda üksnes kurb, vaid ka alandatud ja tühiseks kuulutatud. (lk. 92-92)
Samuti on tegelikult väga loogiline, kuivõrd oluliseks ta peab oma (rootsi) laste olemasolu. Seoses laste sünniga tundis ta end vähem võõrana sel maal:
Jag fick rötter. Normalt sett är det föräldrarna som är barnens rötter. I mitt fall var det tvärtom. De[t] var mina barn som blev mina rötter.
Det är inte en liten börda för dem. Jag märker hur ängsliga de är att göra mig besviken och det gör deras liv inte saa lätt alla gånger.
Men vad kan jag göra? Utan dem skulle jag vara som en buske som växer i luften.
[—]
Hon [hustrun] är en annan vuxen person, som av många skäl, inte alltid så uppenbara, har valt att leva en stor del av sitt liv tillsammans med mig.
Hon är inte min i någon annan grad än den hon själv väljer och det tycker jag är helt i sin ordning.
Men mina barn är mina. De har inte valt mig. Jag drabbade dem som de drabbade mig. Mina barn är min jordade kontakt med livet. (lk. 139-140)
Eesti keeles:
Sain endale juured. Tavaliselt on vanemad need, kes on lastele juurteks. Minu puhul oli vastupidi. Minu lapsed said minu juurteks.
See pole neile sugugi väike koorem. Ma panen tähele, kui mures nad on mulle pettumust valmistades ja see ei tee nende elusid just alati kuigi lihtsaks.
Aga mida ma teha saan? Nendeta oleksin kui õhus kasvav põõsas.
[—]
Ta [=abikaasa] on teine täiskasvanud inimene, kes on mitmel, mitte alati kuigi ilmsel põhjusel valinud, et elab minuga suure osa oma elust.
Tema ei ole minu oma rohkem kui ta ise tahab, ja ma leian, et see on täitsa normaalne.
Aga mu lapsed on minu omad. Nemad ei ole mind valinud. Mina juhtusin nendega samamoodi nagu nemad juhtusid minuga. Mu lapsed on mu maanduskontakt eluga. (lk. 139-140)
Keelelises kontekstis arutleb ta ka poeesia üle ning selle üle kuivõrd võimatu on üksteise luulest aru saada – sellest ka vajadus osata keeli ja suuta originaalkeeles lugeda ning mõistete taha näha. Mulle meeldis väga, kuidas ta mainib, et rootsi kuulsa kirjaniku/luuletaja Stagneliuse tuntud read “natten är dagens mor, kaos är granne med gud” (öö on päeva ema, kaos on jumala naaber) kõlaks kreeka keeles kui kõrgemat sorti banaalsus (höjden av banalitet, lk. 146). Või tema armastatuim kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis: Hans högst personliga språkdräkt paa grekiska blir som gråa träningskläder på svenska/Tema äärmiselt isiklik kreekakeelne keelerüü muutub rootsi keeles hallideks dressideks. (lk. 146) Sedasorti mõtisklusi on raamat täis. Mulle meeldis näiteks ka see, kuidas ta kirjutab:
Jag har aldrig hållit något löfte som jag avgivit till mig själv. På det sättet går jag åtminstone säker på en punkt. Ingen kan göra mig mer besviken än vad jag själv redan har gjort. Det är en liten fördel med en dålig karaktär, den gör livet uthärdligare. (lk. 96)
Ma ei ole kinni pidanud ühestki endale antud lubadusest. Sedamoodi olen vähemalt alati ühes kindel. Keegi ei saa mulle suuremat pettumust valmistada kui ma ise. See on halva iseloomu juures üks tilluke eelis, 
teeb elu talutavamaks. (lk. 96)
Igatahes väga armas mõtteraamat, milles ta ei süüdista kedagi, vaid milles ta püüab jõuda selgusele, miks ja kuidas on võimalik, et ta end senimaani Rootsis kuidagi võõrana tunneb. Siin oleks tsiteerida lõputult, aga ei hakka siis rohkem seda tegema.
Eesti keeles ilmus 2015. aasta märtsis LR sarjas (nr 7).
- Loterii kirjutab
- Katkend ERRis
- Paul Raud Sirbis, 15.5.2015
- Tõnise lugemispäevik (olen osalt täitsa nõus)
- Mae Lender oma blogis
- Loterii
- Vein&Raamat
- Tõnise lugemispäevik
- Huvitav võrdlus – Ukrainast pärit kunstnik/Kallifatides
SEHKENDAMINE 