10. Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

Mulle lühijutukogud enamasti endale silma ei jää – ma ei panusta neile. See ei olegi niivõrd ainult tahtmine, et raamatut kauem jätkuks, vaid ka see oht, et kui mõni ei meeldi, on väga kerge käest panna. Võib-olla lemmiklooni jõudmata. Seda raamatut siin hakati aga aastalõpu edetabelites ära nimetama, lõpuks lugesin ka Danzumehe postitust ja otsustasin end raamatukogus järjekorda panna ja sain suht ruttu kätte. (Vaatan, et ka Bukahoolik kirjutas, aga toona veel ei tekkinud huvi – tema kokkuvõte on ka tabav, ainult selle vahega, et talle meeldis selline asi rohkem kui mulle).

Ma pean ütlema, et mingis mõttes on siiski ime, et ma selle raamatu läbi sain. Avalugu oli lihtsalt füüsiliselt vastik lugeda. Teine oli ka suhteliselt vastik, aga seal on nagu mingi kirjanduslik iva tegelt sees, kes kuidas tõlgendab. Tänapäeva inimene, kes on õilishing, enda arvates armastab ligimesi ja puha, aga ei suuda seda tegelikkuses kuidagi. Ja kuna kõikide novellide peategelased on suhteliselt ühte masti ning novellis “48 minutit” kahe tegelase dialoogis justkui vihjataksegi, et “millest sa muust ikka kirjutad, kui autobiograafilisest ainest”, siis pean vist kõiki peategelasi rohkemal või vähemal määral kirjaniku enda alter egodeks pidama. Mis teeb selle arvamusavalduse kirjutamise muidugi veel raskemaks, sest ma solvan sellega tegelikult ehk inimest, mitte kirjatööd 🙂 Katsun seega viisakamalt.

Seetõttu ütlen esmalt kokkuvõtteks, et raamat on peegelpilt tänapäeva inimeste üksindusest, egotsentrilisest maailmast, kus ei ole pidepunkte. On vaid mingi segu võõramakeelsetest toitude nimedest, veinimarkide nimedest, kunstnike-luuletajate nimedest, mis kõik peaksid viitama tänapäeva inimese üleilmastunud või kultuursele mõttemaailmale, aga reaalselt kaotavad justkui need kõige vähemadki pidepunktid. (Eriti teravalt just esimeses novellis, Stipendiaat, kus tibi võitles eesti kultuuri eest kui amatsoon, aga samas nimetas sinna vahele äärmise täpsusega veini- ja toidusorte, mida kellegagi koos olles parajasti tarbis – minu arust oleks piisanud markeerimisest “valge vein” või “punane vein” – või sammuke täpsemalt, aga mitte kõusaarlikult eputades – ühesõnaga see kontrast pidetuse kultuuri ja retoorika vahel oli tabav. Kuigi äkki tahtmatult? Justkui oleks pigem peen, et me teame kõiki neid väljamaiseid toidunimesid ja see alles teeb meid kultuurseteks eestlasteks). Selles suhtes on see raamat õnnestunud. Käivad maailma mööda ja kemplevad, et eesti kultuur on väga tähtis (jah, sinna juurde korrutas, kuidas ta saab aru, et selliste argumentidega loopimine on nõme). Minu suhtes on muidugi eriti halvaks alguseks, et kohe esimese asjana esimeses novellis vaadatakse mingitel Balti filmipäevadel Itaalias Somnambuuli ja siis tekib vihane vaidlus mutiga, kellele see film ei meeldinud. Olgem ausad – Somnambuul ongi üks täispuhutud film, paksult läbinähtavaid “diipe” sümboleid täis, mis karjuvad “tõlgenda mind, tõlgenda mind!” ja sobiksid esimese kursuse tüüpsümbolite tõlgendamise loengusse näitlikuks materjaliks (no kõige rohkem mäletan sealt mingit pulmakirjeldust, kas räägiti ema pulmakleidist äkki? ja tüdruk katkus samal ajal kanalt sulgi. No kas see ongi siis peen ja vaevuaimatav sümbol või näkku karjumine? Rääkimata lehmast Pöide kirikus või püssiga onaneerivast tüdrukust. Vaatajat justkui ei usaldata, kõik tuleb puust ja punaseks teha, et siis need, kes on siseringis ja neid õigesti tõlgendada oskavad, on tegijad). Kaldusin kõrvale, kuna just Somnambuuli vaatamast tulles tundsin ennast pori täis loobituna ja sorri, sellisest filmikunstist ma lugu pidada ei oska.

Ja kogu see üksindus ja pidetus kulmineerus eelviimases novellis paanilise rasestumissoovi maaniaks (mis ongi üldiselt tänapäeval väga levinud – just see paaniline ovulatsioonitesti tegemine ja mõõtmine), aga eriti äärmuseni aetud vormis, mis rõhutab taas naist kui üksikut ja iseseisvat inimest, kes ei soovi (ega suuda saavutada) lähedasi inimlikke kontakte, mõeldes pigem lapsele kui järjekorrale “perekond –> laps”, individualistlik suhtumine ja instrumentaalne lähenemine meessoole (tuleb samuti dialoogis Suleviga kenasti välja – seega teise poole ratsionaalsed argumendid ongi ratsionaalsed, mitte minategelase vaatenurga poolt kummalisteks kallutatud). Naine ja tema naudingud keskmes, mees vähendatud eimillekski, vaade ülalt alla (nii Dario kui impotendist Adami puhul, aga ka teiste puhul. Meeldivaks erandiks oli toetav suhe Joosepiga Gabros). Nagu Kender twitteris hõikas – ta jumaldab kõvasid naisi. Kõva on minategelane pooltes novellides tõesti. Seda kurvem see “48 tundi” e. lapsesaamissoovi lugu tunduski. (Appike – paistab, et see novell võitis Tuglase novelliauhinna! Appi tõesti. Teine laureaat oli Vadi “Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“)

Kui seda kõike võtta ka kui irooniat eesti kultuuritibinduse vastu, siis on ju tabav, kuna täiesti adekvaatselt olid antud kahekõnedes teised pooled, kelle mõttemaailmad nt minu omadega sageli rohkem sobisid (dialoogid Darioga novellides Ahvid ja solidaarsus ja Suhkur nt). Mitte, et oleks tähtis, mida keegi arvab suhkrust või ehitustöölistest, aga see vajadus kõike hinnata ja kõige kohta oma arvamust avaldada, natuke ülbelt “mina-olen-mõnusam” postitsioonilt – see on taunitav.

Siiski olen pisut leebem paari novelli suhtes raamatu keskel – see ongi see, miks novelliraamatud on kahtlased. Peale kahte esimest novelli oleksin võinud raamatu jälestusega käest visata, aga poleks teadnud, et tegelikult võib ka siit leida täiesti arvestatavaid ja toredaid lugusid, mis ei keerle eelpoolnimetatu ümber. Novellid Kunstimuuseumis, Glabro, Pornofilm, isegi Ahvid ja solidaarsus ja Suhkur olid enam-vähem. Seega materjali justkui on, milles on siiski teravust, mitmetimõistetavust, mingeid ootamatuid pöördeid. Neid keskmisi nimetatud novelle ma võiks tõesti lausa soovitada. (Johanna Ross peab neid oma Vikerkaares avaldatud artiklis groteskseteks, seega pean järeldama, et eelistan groteski :))

Helme räägib muidugi toredalt, tõlgendab hoopis teisiti, tema jaoks on raamat tõesti sümpaatne ja (vist isegi?) sügavmõttelisem kui laseb paista. Novelli Suhkur tõlgendus ei lange minu omaga küll kokku nt. 🙂

Sandra Jõgeva kirjutab kõige pikemalt, Sirbis, ja võrdleb raamatut veidi ka Seksi ja linnaga – võibolla tõesti. Ma ise ei ole selle seeriaga tuttav, aga seal vist on tõesti ka haritud ja kaugele jõudnud naised, kes mehi otsivad või … ära kasutavad? Liivametsa lugemistes on ehk ainus leitud linkidest, kus raamatut üdini ei kiideta (lingil tuleb allapoole kerida).

Nojah, mul on tunne, et peaksin Danzumehele vastupidiselt väitma, et see pole “intellektuaalne naistekas”, vaid pigem meesteraamat. Või kes teab. Tuleb kinnitada, et kirjutada Kangro oskab, ses suhtes ei tundu hull. Aga ennasttäis kultuuritibide kohta lugemine ei ole minu maitse. Järelikult tõesti maitseküsimus.

Kareva Ekspressis.

Ahjaa – kujundus oli ka tore. Mitte igas detailis minu maitse, aga siiski arvestatavalt läbi mõeldud.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 10. Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus”

  1. Pingback: Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus” « Lugemissoovituse blog

  2. Pingback: Maarja Kangro “Ahvid ja solidaarsus” | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s