Nagu öeldud, haarasin viimati raamatukogust avariiulitelt suhteliselt mitu eesti kirjandusse kuuluvat raamatut. Kiiruga lugesin algatuseks kergemad ära, nüüd võtsin selle (olemas ka e-raamatuna) ega teadnud, mida sellest arvata – polnud kuulnud ei kirjanikust ega raamatust endast (välja antud 2013, Tänapäeva kirjastus. Äkki nende romaanivõistluselt? Kirjas pole. Nüüd näen, et romaanivõistluselt ilmus hoopis aasta tagasi tema raamat Muusa, see uus on siis niisama juba nime teinud noore kirjaniku romaan).
Raamat algas seksiga, sõrmeseksiga. Sealt samm edasi on siis mõista, mis suunas lugu jooksma läheb. Ma olen paljusid raamatuid alustanud ja kõrvale pannud, aga seda jäin lugema. Miks? Sest mulle kokkuvõttes see raamat meeldis! Mulle meeldis see välja töötatud süsteem empaatide, blokkimise ja maandamisega, seda enam, et minuteada ei ole see süsteem kirjaniku enda välja mõeldud, vaid teatud ringkondades nii toimibki. Ma ei teadnud, et holistikaterminites on päriselt olemas empaadid (loen alles nüüd internetist, arvasin enne, et kirjanik mõtles ise välja); loodan, et aktiivid ja passiivid on vähemalt väljamõeldud (aga kes teab. Pole oluline ka). Samas puudutatakse ka psühholoogilisi termineid ja teooriaid (Peter kui tegelane kasutab ju neid), mis on täiesti adekvaatsed (no kasvõi EMDR rahustava teraapiana; huvitavad miimikaga seotud teemad ja faktid – sõrmeotste kokkusurumist, mida George kogu aeg teeb, pole sealjuures lahti seletatudki, eeldades, et inimesed sellest on kuulnud, kuna tegemist on kõige tuntuma märgiga).
Ma peaks ehk veidi põhjendama, mis ja miks meeldis, veidi romaanist üldisemalt. Võib-olla tuleks kohe algul ära mainida, et mulle meeldis see, et see raamat ei olnud rumal – autori stiil on hea, sisu on läbimõeldud, taustalt kumab palju teadmisi, ei ole lahmimist ja eputamist. Kusjuures – minategelane on meesterahvas ja mulle tunduski, et see oli mehelik perspektiiv. Ma pole loomulikult adekvaatne hindaja, aga ilmselgelt ei kuma naiskirjutus siit mehe nime alt välja (nagu hiljaaegu loetud Wildfellis). Raadio 2 saates loodab ka autor ise, et pole meeste sisehääle kirjeldamisel meestele liiga teinud (intervjuu autoriga Raadio2-s “Siin me oleme“).
Lugu räägib minategelane Hellerist, kelle üks guru George (keda siiski guruks ei tohtivat nimetada) kunagi on mülkast päästnud, rõhutanud, millised erilised anded minategelasel on ja nüüd võtnud enda peresse, millest moodustub ühtlasi ka Chi Travel’i nimeline ettevõte, kes aitavad inimestel raskustest välja tulla. Minategelasele väga lähedane on teine inimene, kes samamoodi on kuskilt turvakodust rahustite alt päästetud: Luna, teine empaat. Kogu tegevus läheb edasi suhteliselt rahulikus tempos, samm-sammult, tükk-tükilt tekivad minategelase jäägitusse usaldusse oma “guru” George’i vastu mõrad. Võib öelda, et Peteri tekkimine klientuuri hulka tekitab temas hulgaliselt mõtteid ja kahtlusi.
Romaani tegevuskoht võiks olla tegelikult ükskõik milline linn Euroopas – vähemalt alguses. Tegelaste nimed on rõhutatult sellised universaalsed nagu George, Heller, Luna, Lee Lee, Henrik, Peter Ellis, Pavel, Rita, Patrik, Moi jne. Siis äkki lisatakse Tuule, mis viitab selgemalt Eestile, ja lõpuks nimetatakse siiski Tallinn ära :).
Kokkuvõttes: ma ei saa seda raamatut valimatult soovitada, kuna tegelikult on tegemist just täpselt sellise teosega, mis rõhutab minu maitse erinevust teiste omast. Tegevustik liigub ju aeglaselt, seetõttu on tore see kõik ühe jutiga läbi lugeda. Teiseks ei huvita paljusid ehk sellised “ufo”-teemad (nagu mina seda kutsun) – tunnete lükkamine kellegi poole, tunnete tajumine, blokeerimine jms. Raadio 2 reporter leidis, et suhteliselt palju seksi on. No ma ei teagi – minu arust otseselt mitte, kuigi vihjeid tõesti rohkem kui rubla eest – aga väliskirjanduses on see pigem norm ja minnakse alati veel kaugemale.
Nojah. Lõpetuseks tehke hoopis empaatide testi (nali muidugi :)).
SEHKENDAMINE 
aitäh ilusa arvustuse eest 🙂