19. Fredrik Backman “Mida minu poeg peaks maailmast teadma”

backmanMinu üllatuseks tõlgitakse raamatuid rootsi keelest eesti keelde tihtipeale nii ruttu, et olen jõudnud äsjailmunud raamatu ehk osta, mõned kuud kodus lugemist oodanud ja siis selgub, et eesti keeles juba olemas. Nii ei juhtunud küll selle raamatuga (HAA! JUHTUS! Ma avastasin alles hiljem, et olin selle raamatu ju äsja Rootsist ostnud. Oma arvates ostsin midagi ühelt teiselt kirjanikult, aga ajasin nimed segamini), aga sama kirjaniku uue raamatuga, mille kevadel Stockholmist ostsin. Seevastu lugesin Postimehe vahel tulnud Raamatulehest, et Backmanilt on juba 2014. aastal ilmunud see raamat. Julgustuseks ütlen kohe, et Priit Hõbemägi kirjutas sellest toona Ekspressis arvustuse “Nüri lugu saamatust isast“. Ja selles napis lõigus, mis enne rahamaksmist lugeda jõuab, on kindlalt väidetud järgmist:

Kui see raamat oleks film, siis ma ei teaks sellest midagi. Sest koguperekomöödiat alailma ropendavast, sotsiaalselt ja käeliselt saamatust ja ülekaalulisest noorepoolsest isast, kes heaoluühiskonnas perre sündinud väikelapsega hakkama püüab saada ning seejuures paljastab oma õpitud oskamatuse, ei läheks ma vaatama ka siis, kui mulle peale makstaks.” (30. oktoober 2014, EE)

Nüüd on aga lugu nii, et Priit Hõbemägi esindab pigem seda põlvkonda, kellest siin raamatust austusega kõneldakse kui isadest – inimestest, kes kõike oskavad ja kellel on vähemalt alates 1970ndate aastate keskpaigast alati õigus🙂 .* Nii et üldiselt võib Hõbemäega nõustuda. Või ka mitte nõustuda.

Sest seda küll – raamat on jant. Ei midagi diipi. Aga see on tänapäeva noortest isadest, kes kahjuks ei oska kõike oma kätega parandada ja pigem maksavad töömehele. Isadest, kes on XBoxi-mängudes samavõrra kodus kui teismelised. Isadest, keda me siiski tihtipeale enda ümber näeme ja kes on lihtsalt oma ajastu lapsed ega taha sellegipoolest olla halvemad isad oma poegadele. Lisaks tuleb siia juurde mõelda ka Rootsi ühiskonna taustsüsteem. Muidugi tahaksime, et isad oleksid kõikvõimsad, ehitaksid, parandaksid jne.

Ja kokkuvõtteks pean ütlema, et mulle ikka täitsa meeldis lugeda. Naerda sai ikka mitmes kohas, kuidagi äratundmine. Jah, meelelahutuslik äratundmine. (Rootsi keeles oleks ehk isegi parem olnud, kes teab).

Tegelikult on mõttetu siit mingeid lõike välja tuua, aga maitseprooviks ju siiski võib. Võtan selle peatükist, kus pojal on öö ja päev segi ja ta öösel pärast kella 3-e veel rõõmsalt mängida tahab. Ja isa temaga üleval istub.

Ma ainult ei taha, et sa emme üles ajad.

Ja ma ei tea, kuidas seda õieti seletada, aga see on üks väheseid konkreetseid asju, mida ma sinu ja tema heaks tõepoolest teha saan. Saad aru? Jaa, ma tean, et see kõlab haledalt. Aga tema teeb palju rohkem kui mina. Meie elus. Meiega. Ja ma tahan, et ma suudaksin vastu anda. Tahan, et ma suudaksin vähemalt sedagi vastu anda.

Ta on tohutult parem lapsevanem kui mina. Ta saab täpselt aru, mida sa tahad öelda, kui sa lihtsalt esikus seisad ja seosetult kisad nagu väike purupurjus ewok. Ta teab, millised riided on vaja sulle selga panna, kui väljas on külm. […] Tal on nii palju fantastilisi omadusi, mida sa ei ole veel tundma õppinudki. Millest arusaamiseks sa ei ole veel küllalt suur. Ja oi, sul saab olema tore teda tundma õppida. Tema nurki ja nurgataguseid ja väikesi salasoppe ja käänulisi koridore ja kääksuvaid riidekapiuksi. Seda, kuidas ta elab iga tundmuse oma kehas läbi ja rändab sellega igavikku ja tagasi.

Kuidas ta armastab meid kõige naha ja karvadega.

Vahel ta võib-olla riidleb meiega, kui me istuma püksata uue diivani peal ja jätame märjad käterätikud vannitoa põrandale. Kui me ajame vaiba peale majoneesi ja pillame jäätise tema käekotti. Aga sinu ja minu pärast seisaks su emme perutavate gnuukarjadega silmiti. See on uskumatu õnnistus, et me saame tema poisid olla. Me peame selle välja teenima. Iga päev.

Sest tema seltsis on alati pühapäeva hommik.

Ja ainus asi, mis mul paremini välja tuleb kui temal, on see, et ma talun magamatust paremini kui tema. Saad aru? Mina pargin auto vale koha peale, kui ma unine olen, aga kui tema on unine, siis sõidab ta valesse töökohta. Kui minul on olnud raske öö, leiab ta juustu sügavkülmast; kui temal on olnud raske öö, leian ma külmiku keldriboksist. (tõlk. Ene Mäe, lk. 102-103)

Ja siis võtan eestpoolt peatükist pealkirjaga [baby applauding ironically]:

Jaa. Ma olen märganud, et sa oled õppinud käsi plaksutama.

Ära saa minust nüüd valesti aru, muidugi on see igati tore ja hea. Lastepsühholoogid räägivad, et plaksutamine on tihedalt seotud koordinatsiooni ja loovusega. Üks viis, kuidas väike laps oma identiteeti väljendab. Ja see on vägev ja puha.

Aga ikkagi. Ma soovin ainult, et sa plaksutaksid natuke … entusiastlikumalt. Muud midagi. Sest praegu plaksutad sa väga aeglaselt ja vaikselt. Justkui teeksid sa seda … demonstratiivselt. Saad aru, mida ma mõtlen?

[…]

Nagu siis, kui ma sulle süüa annan. Ja et asja nagu natuke põnevamaks teha, mängin, et lusikas on lennuk. Siis vaatad sa mind skeptiliselt, kui lusikas suhu jõuab, ja siis neelad sa toidu alla sellise pilguga, nagu su emmel tavaliselt on, kui ma kujuteldavat kitarri mängin. Ja siis plaksutad.

Mitte pikalt. Mitte entusiastlikult. Vaid ainult paar-kolm plaksu. Aeglaselt ja vaikselt.

Ja siis tekib vägisi tunne, et sa tahad sellega öelda: “No nii, tubli, idioot. Saidki suule pihta. Vaatame, kas meil õnnestub seda korrata.”

Ausalt öeldes hakkab see minu enesekindlust õõnestama. (lk. 36-37)

Seega, tehke oma järeldused ise. Tõtt-öelda soovitaksin seda raamatut lausa teismelistele (poistele) lugeda. Ma ei tea. Tundub. Samas täiskasvanutest võiksid seda lugeda ehk pigem nooremad ja need, kellel endil on lapsed.

* Ja olgu, Hõbemägi langeb tegelikult sinna kahe generatsiooni vahele. Isade all peetakse silmas minu vanemate põlvkonda, “mina” on siiski oma 5 a noorem.

Sinu mõlemad vanaisad on teist masti mehed kui mina. Uhkemad ja kõvemad mehed. Teistsuguste oskustega. Nad oskavad näiteks hinnata autorehvide ja lävepakkude kvaliteeti, virutades nende pihta jalaga. Ja kui sa annad nende kätte mingi koduelektroonikatoote, ükskõik millisest maailma nurgast pärit, oskavad nad kolme sekundiga otsustada, kas see on oma hinda väärt, kaaludes seda peopesal.

Alates 70ndate aastate keskpaigast ei ole nad üheski arutelus eksiarvamusel olnud. (Ja ka siis nad õigupoolest ei eksinud, vaid ainult tunnistasid mõnel nõrkusehetkel, et võib-olla on ka mõnel teisel inimesel natukene õigus.)

Nad ei peate ega küsi teed. Nad ei palu abi. Nad ei tülitse kunagi raha pärast, vaid ainult põhimõtete pärast. Nad ei saa kunagi aru, miks peaks kellelegi maksma töö eest, mille saaks ise ära teha. […]

Nad võivad minna koidu ajal tühjade kätega välja muruplatsile ja tulla tuppa tagasi äsjaehitatud terrassi kaudu. No tõesti, eks ole? Ainus asi, millega mina olen tühjade kätega hakkama saanud, on “Grand Theft Auto IV”. Ja siis kasutasin ma all weapons‘i sohikoodi. (lk. 71-72)

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s