Kui märkasin, et selline raamat on ilmunud (ka e-raamatuna), seadsin ennast kohe laenutusjärjekorda. Murakami on mulle üldiselt meeldinud, kuigi teinekord ei saa teda palju järjest lugeda. Olgu algatuseks öeldud, et see raamat mulle meeldis. Mitmel erineval moel. Mitmed asjad sisus ja vormis.
Kui lugema hakkasin ja minategelane kõneles oma kooliaegsest sõpruskonnast, kuhu peale tema kuulusid veel kaks poissi ja tüdrukut, olin jälle nõutu – mis soost on minategelane Tazaki Tsukuru? Mõtlesin vaikselt, et kui mina oleksin kunstnik, siis paneks ma selle peategelase kujutise raamatu kaanele. Kui ma siis aru hakkasin saama, et peategelane on siiski mees, leidsin mängleva kergusega aega ka kaanele pilk heita – jah, värvitu mehekuju oli seal täiesti olemas! 🙂
Raamatut tutvustavas tekstis öeldakse:
Tazaki Tsukuru neli lähedast sõpra otsustavad ühel päeval midagi selgitamata Tsukuruga suhtlemise lõpetada. Lahutamatuna paistnud sõprusgrupist väljaheitmine tõukab Tsukuru unenäolaadsesse seisundisse, millest tal polegi kavatsust ärgata. Kuusteist aastat hiljem toibutab mehe üles tema tüdruk Sara, kes soovitab tal minevikuga silmitsi seista. Nii saab alguse Tsukuru palverännak, mille eesmärgiks on ületada sild iseenda ja oma mineviku vahel. Ettearvamatu teekond viib ta ootamatute avastusteni /—/. Murakami loominguga tuttava lugeja jaoks on tegemist ehk lausa üllatavalt inimliku ja tundelise romaaniga. Ei mingeid paralleelmaailmu ega üleskeeratavaid linde. On kõigest üks värvitu peategelane.
Nojah, nii see ehk on. Mind paelus esmalt see sõprade viisik – üksteist täiustav sõprus, tingimusteta ja hea, selline, millised tekivad just nooruses. Nende sõpruse kirjeldus ja see, kuidas ta ootamatult sellest ilma jäi – ilma igasuguste selgitusteta – on ääretult mõjus. Ja kuigi raamat algab kuidagi väga harukimurakamilikult (ja samas häälestab sõpruse kaotamise traagika tegelikule suurusele).
Ülikooli teisel aastal, juulist kuni järgmise aasta jaanuarini, elas Tazaki Tsukuru vaid surmale mõeldes. Ta sai selle aja sees kahekümneaastaseks, kuid see verstapost ei tähendanud midagi erilist. Neil päevil tundus endalt elu võtmine Tsukurule igati loomulik ja mõistlik. Miks ta seda viimast sammu ei astunud, ei mõista ta tänini. Kuigi elu ja surma vahelise piiri ületamine olnuks tookord olnud lihtsam kui ühe toore muna joomine. (lk. 3, tõlk. Margit Juurikas)
Murakamilik on justkui see surmateema, see lihtsus, millega ta surmast kõneleb ja samas taas inimeste kadumine. (Tõesti ei ole suuremat meistrit inimeste kadumakirjutamises, kui Haruki Murakami). Sealt hakkabki lugu hargnema, pendeldades tänapäeva ja toonase vahel.
Mõni aasta pärast sõpruse kaotamist leiab ta endale tasapisi uue sõbra, endast kaks aastat noorema (ja seega sama vana, kui ta ise sõprade kaotamise ajal) Haida, kes armastab filosofeerimist ja klassikalist muusikat. Temaga koos olles ja arutledes hargnevad lahti nii mitmedki olulised teemad, mis esimestel lehekülgedel välja hüütakse. Sõprus. Surm. Viisik. Värvid. Teekond.
Kõigest ükshaaval ei oskagi ehk kirjutada. Ent võtkem nt loo surmast – Haida jutustab Tsukurule loo, mille ta isa noore üliõpilasena oli läbi elanud. Muuhulgas hõlbab see lugu uut lugu, mille on toonasele tudengile jutustanud “pianist, kes pidi surema.” Ma ei jõua seda lugu kokku võtta, aga mõte oli umbes selles, et on üks teatepulk, mis antaks edasi või võetakse vastu: kes selle saab, see surem mõne kuu pärast. On võimalik see teatepulk edasi anda või see vastu võtta. Samas – kui selle vastu oled võtnud, siis näed inimeste ümber värve, näed suuremat pilti ja kogu senine seosetu sahmimine elus tundub nii mõttetu, et surm kui selline ei tundu millegi hirmsana. Kõnealune pianist kaob ühel päeval, maksab viimase arve ja lahkub ning hiljem ei ole võimalik tuvastada, kas on olemas olnud temanimeline pianistki. See tundub väikese vaheloona, ent siin on muidki tähtsaid elemente raamatust. Kasvõi see, et kui Haida isa pianisti kord üle mäe külakooli klaverit mängima saadab, siis märkab ta, et pianist paneb oma koti oma väidetava talismaniga klaveri peale. Mis selles kotis oli? Pianist väitis ju oma jutus surmast, et on olemas teatepulk, mida antakse edasi – esimesed mõtted lähevad sellele. Kuid Tsukuru hakkab sellele kotile mõtlema veidi hiljem, kui on rääkinud ühe jaamaülemaga (jaamadest katsun kirjutada hiljem).
Nimelt räägib jaamaülem kummalistest asjadest, mis rongidesse on unustatud või jäetud. Kord olla näiteks tegemist olnud kahe väikese sõrmega formaliinlahuses. Ekspertiis aga leidis, et ei olnudki tegemist lapse sõrmedega, vaid täiskasvanu, ca 20-aastase mehe sõrmedega. Ning siis ta rääkis, et selgus, et igal viiesajandal sündival lapsel on kuus sõrme. Kuna aga viis on paras ja optimaalne ja lausa täiuslik, siis võetakse kuues suhteliselt kohe ära. On harukordne, et keegi elab oma kuuenda sõrmega täiskasvanueani ja alles siis need ära opereerib. Siit siis järgmine läbiv teema – viis kui täiuslik komplekt – sõrmi näiteks. Ja nende sõpruskond. Viis sõrme klaverimängus, mis on samuti oluline teema siin raamatus.
Tulles tagasi Haida isa loole surmast, siis räägib pianist ka seda, et teatepulga saades hakkad nägema kõikide inimeste ümber värve. Tunned kohe ära, millised on need inimesed, kellele võiks teatepulka edasi anda. Seda värvi ta aga ei avalda. Värvid on väga olulised, kuna viisikus on kõikide nimed seotud mingi värviga. See on omamoodi keeruline teema meie jaoks, kes me jaapani keelt ega kultuuri mõista. Aga toon siin ära sõprade nimed koos tõlkija kommentaariga. Nimelt olid sõprade perekonnanimed Akamatsu (Punamänni), Oumi (Sinimere), Shirane (Valgejuure) ja Kurono (Mustapõllu). Samas hüüdsid nad üksteist Aka/Punane, Ao/Sinine, Shiro/Valge ja Kuro/Must. (Pianisti nimi oli Midorikawa – Rohejõe). Ma ei suutnud leida, aga jäi mulje, et Tazaki on värvitu – siit ka pealkirja tõlge ja see läbiv jutt, et Tsukuru tunneb ennast tühja, värvitu tapeetinimesena. Samas kui hiljem sõprade jutust selgub, et nemad nägid teda just kui kindlat tausta, kui rahulikku ja tasakaalustavat lüli. Haida nimi aga viitab hallile värvile. Segu valgest ja mustast? Ühes märjas unenäos segunevadki Tsukurul just Shiro ja Kuro, kes äkitselt muutuvad Haidaks. (Unenäod on Haruki Murakamil alati olulised, tihtipeale sellest osast raamat koosnebki eksole).
Siis tuleb ehk kõnelda ka Tsukuru nimest, mis tähendab valmistamist. Jälle on tegu jaapanikeelse huvitava taustaga. Teadupoolest kirjutatakse Jaapanis silpkirjas, samas kasutatakse ka märke. Seega tegelikult tuleks Tsukuru kirjutada märgina ja vanemad mõtlesid lapse sündides pikalt, millist märki kasutada, jäädes valikuna kahe võimaliku vahel valima – kas seda Tsukurut, mis tähendab looma/rajama/algatama (創) või seda, mis tähendab valmistamist (作). Ja jäid valmistamise juurde. Selle märgi hiinapärane hääldus olla üldse Saku – nagu mitmed teda kutsusid, kuna ta oma nime silpkirjas kirjutas. Seega on Tsukurule nimega kaasa antud praktiline pool: valmistamine. Lapsest saadik on teda võlunud jaamad (rongijaamad) ja seetõttu suundubki ta pärast kooli lõpetamist Tōkyōsse seda eriala õppima – jaamade ehituse inseneriks. Siit koorubki järgmine läbiv ja oluline teema. Rongijaamad/metroojaamad on Jaapanis väga olulise tähtsusega kohad (ka mujal maailmas, aga suure rahvaarvuga Tokyos ju eriti). Pole vaja pikalt mõelda, et näha, kui palju sümboleid selles kujundis on. Jaamade ehitaja ülesanne on tagada, et kõik sujuks korrapäraselt, et inimesed saaksid ühest kohast teise ilma komplikatsioonideta. Olles teel, on jaam siiski see koht, kus teed alustatakse või lõpetatakse või ümber istutakse. Justkui mingitmoodi turvaline pesa reisidel. Raamatu lõpus julgustab Eri (keda kooli ajal Kuroks kutsuti, perekonnanime järgi) Tsukurut ennast hindama, mitte kartma juhuslikke eksimusi, mida ta teha võiks, ja sihikindlalt Sarat endale hoidma järgmiste sõnadega:
“See on nagu jaamade valmistamine. Kui asjal on mingi tähtsus ja eesmärk, siis ei muutu see väiksema eksimuse korral mõttetuks, see ei kao kuhugi. Isegi kui jaamad ei ole alati täiuslikud, tuleb neid siiski ehitada. Kas pole? Sest kui jaamu pole, ei saa rongid seal peatuda ega ole võimalik kallile inimesele vastu minna. Kui aga jaamas avastatakse mingi viga, siis piisab selle parandamisest vastavalt vajadusele. Seega, esmalt pane jaam püsti. Spetsiaalselt Sara jaoks. Jaam, kus rong ka ilma erilise põhjuseta peatuda tahaks. Visanda oma peas selline jaam, anna sellele konkreetne kuju ja värv. Kraabi siis naelaga vundamenti oma nimi ja puhu talle elu sisse. Seda sa ju oskad!” (lk. 224)
Seega olemegi tegelikult teekonna teema juures. Raamatu pealkirigi viitab palverännule. Teekonnal on ka väga palju tähendusi, sümboleid, konnotatsioone. Kasvõi sisemine ja välimine teekond. Siinjuures oleks paslik mainida ühte klaveripala, mis jookseb teemana läbi raamatu. Üks sõpruskonnast – Yusuki Shirane (Yusu/Shiro) on olnud klaverimängija ning mänginud muuhulgas Liszti Le mal du Pays’d ehk kolmest süidist koosneva teose “Palverännaku aastad” esimene, Šveitsi aasta tsüklisse kuuluv pala. Nagu Haida, kes selle loo tagapõhja Tsukurule hiljem tutvustab, pealkirja tähendust selgitab:
“[…] Üldiselt kasutatakse seda koduigatsuse või melanhoolia tähenduses, täpsemalt viitab see aga “põhjendamatule kurbusele, mille kutsub inimese südames esile pastoraalne maastik”. See on üsna raskesti tõlgitav väljend.” (lk. 45)
Kuulake seda lugu näiteks siit just Bermani esituses, nagu Haida plaadil oli – see versioon, millega Tsukuru oli lõpuks kõige rohkem harjunud:
See lugu ja kogu muusikapala sümboolika on oluline mitte ainult selleks, et seeläbi meenutab Tsukuru oma elust kummalisel kombel täiesti kadunud Shirot ja Haidat, vaid annab ka ehk võtmeid, et tõlgendada Shirot, tõlgendada Haidat ja lõpuks ka Tsukurut või Erit/Kurot. Tegelikult selgub ju lõpus, et kogu sündmustekäigu vallandaja ongi olnud Shiro ja teda vaevav “kuri vaim” või miski seletamatu melanhoolia, arusaamatu pime jõud. Sisu ei taha justkui siia kirja panna, kuigi on oht, et ma siis ise ka unustan – aga jah, sisu kirja panna oleks kuidagi labane).
Arvan, et nüüd olen ehk kõik olulised punktid ära kirjutanud. Sellel raamatul on minu arvates potentsiaali muutuda ka noorte kultusraamatuks. Muuhulgas oli siin tõesti palju kohti, mida võiks tsiteeridagi. Näiteks kohe alguses ühes unenäos kogetu varal tehtud järeldus:
Armukadedus – nii nagu Tsukuru seda oma unenäo kaudu mõistis – oli maailma kõige meeleheitlikum vangla, sest sellesse vanglasse sulgeb vand end ise. Kellegi teise poolt vägisi sinna ei panda. Inimene sulgeb end vabatahtlikult vangikongi, keerab ukse seestpoolt lukku ning viskab võtme vanglamüüridest väljapoole. Ja maailmas pole kedagi, kes teaks, et ta seal vangistuses on. Tõsi, kui inimene otsustab sealt väljuda, siis selleks on võimalus täiesti olemas, sest see vangla on tema südames. Kuid vabanemise otsuse tegemine on üsna keeruline, sest inimese süda on tõmbunud kõvaks nagu kivi. Just see on armukadeduse tõeline olemus. (lk. 34)
Sellistest oma südamesse tõmmatud trellidest on tegelikult juttu läbi kogu raamatu.
Mitmed teised on juba sellest raamatust kirjutanud:
- Mariliis Peterson ERR portaalis
- Priit Hõbemägi Ekspressis (loetav ainult algus)
- Kultuuritarbija 60+ (näen, et olen tsiteerinud veidi samu ja pannud sama youtube’i lingi)
- Tilda ja tarakanid
- Tuuleiil lehitseb
- Rabarberibulvar
SEHKENDAMINE 
Pingback: Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad” | nõudmiseni