37. Tommi Kinnunen “Peraküla”

See raamat tuleb jälle Soome raamatuklubis arutlusele – lugesin jälle läbi, kuigi sinna minna ei saa. (See polegi võib-olla tähtis – mulle meeldib, et on teisigi, kes loevad, ja teiseks, et see on nagu soovitus). See olla järg raamatule Nelja tee rist, mis mul ka juba ammu lugemisnimekirjas ootab, aga mida ma lugenud ei ole – ei takistanud sugugi lugemist.

Sedapuhku oli lugemine hoopis teine tera, kui Antti Tuuri. Stiil oli väga kena juba algusest saadik – selliseid raamatuid ma ilmselt loeksingi. Ometi oli see raamat sündmuste mõttes ilmselt kordades vaesem kui eelmine. Lugesin kaua, kuna olen sel nädalal hilisõhtuni tööd teinud, aga ei saa öelda, et seegi oleks väga seganud. Aegade vahel hüppamine oli küll esmalt keeruline, kuna veel ei olnud pimeda Helena suguselts/peregi otseselt meelde jäänud (vanem õde Anna ja väikevend Johannes), kui juba tuli Tuomas, kes kõneles isa Johannesest ja vanaema Lahjast, mistõttu oli aru saada, et on tegemist Helena väikevenna kõige noorema pojaga – neidki lapsi oli kokku oma 4-5 🙂 . (Minna, Maarit, Tapio, Tuomas – kas seal vahepeal oli veel üks vend?). Kui siis veel Johannese naise Kaarina vanemate juurde sõideti, läks pilt üsna kirjuks. Kui oli minajutustus, siis oli tegemist Helena peatükiga, kui kolmandas isikus, siis Tuomasega/Tuomaga. Samas oleme esmalt ajaliselt seal, kus Johannes veel vaevu kõnnib, vanaema elab, isa on sõjast tulnud ja hoiab omaette, edasi sealmaal, kui Johannes on väike poiss, edasi Helenaga koos pimedate internaadis Helsingis, kuhu pere ta ära saatis, siis Johannese enda peres, kui kõik lapsed on juba sündinud, Helena kohtumine Kariga, abiellumine, raseduste katkemised ja abielu lagunemine joova ja vägivaldse mehega, lõpuks on Johannes ja Helena mõlemad üsna vanad juba, Johannese lapsed pesast väljas, ka Tuomas. Tuomase lugu räägibki sellest, kuidas ta kodust ära kõige kaugemasse ülikooli kolib, kuhu sisse sai (jälle ei viitsi otsida, aga miks mulle tundus, et see on Turus? Äkki oli hoopis Oulus tema ka?). Tuomas on nimelt homo ja väikeses külaühiskonnas kaugel põhjas ei saa ta ilmselgelt kapist välja tulla, mistõttu ta otsib anonüümsust ja suuremat linna. Ning tunneb kahjutunnet, et kõik heterod on saanud juba teismelisest saadik harjutada – esimesi ettevaatlikke samme kuni kaugemateni. Homod peavad alustama alles kolmandal aastakümnel ehk pärast 20. eluaastat… Kuniks ta alles pärast 6-aastase stuudiumi lõpetanult ja tükk aega töötanult leiab oma elu armastuse. Ja kuidas nad lapse saavad ja sellest kohe ilma jäetakse.

Osalt pean ütlema, et see homo osa meenutas mulle vägagi Gardelli Torka aldrig… – samas oli Kinnuneni kirjutatu pehmem, leebem ja õnnelikum. Gardelli oma kandis väga selgelt 80ndate alguse joont ja AIDSi teemat, olles seega palju traagilisem – igast otsast (kuigi ka väga hea).

Lisaks see Helena osa – loed ja tunned ennast ise pimedana! Hüpe järgmisse peatükki tundub kummaline, kuna esimesel leheküljel pead meeles pidama, et Tuomas ja sealsed tegelased näevad, mis ümberringi sünnib – see pimedusest eemaldumine võtab tõesti oma aja!

Raamatule annab kindlasti poole juurde Jan Kausi hea tõlge. Seevastu raamatu pealkiri – Peraküla. Raamatus see kasutatakse siiski nimetust Lopotti, mis minu silmale nägi välja kui millegi ots, lõpp. Poole lugemise ajal avastasin tiitellehe pöördel selgituse:

Originaali pealkiri “Lopotti” tähendab “küla” soome murdekeeles, aeg-ajalt ka “kolkaküla” või “metsaküla”, teistest eraldi asuvat pisikest asumit. Laensõna, algupäraselt vene keele “слобода”. On tähendanud ka omavalitsuslikku asundust või kohta, millel on eriõigusi. Foneetiline mugandus venekeelsest sõnast “свобода”.

Kas sõnatüvi “lõpp” ei olegi meie ühine sõna? Ilmselt kogu see vene laenude jutt pole ka laest võetud. Sellegipoolest on pealkirjas Peraküla, mida raamatus kordagi isegi ei esine. Ja tegelikult võib selle andeks anda – sest mõlemad raamatu peategelased on need, kes on pärit kuskilt servast, ääremaalt, eraldatud oma eripära tõttu. Üks on pime, teine homo – täiesti tavalised targad ja nutikad ning heatahtlikud inimesed, lihtsalt inimesed võõristavad selle kuskil äärealal asuva eripära tõttu. Mõlemat peetakse puudeks. Kuna Tuomase jutu tegevus käib siiski hilisemal ajal kui Gardelli oma (tundub, et ca 20 aastat, sest mainitakse WTC-sse sõitvat lennukit), on homoteema juba kõikjal rohkem mõistmist leidnud – kui lapsekasvatuseni välja jõutakse… lapsesaamiseni. Tuomase vanaisa, kes tuli sõjast ja pärast ei tahtnud enam oma naisega magada (esmalt Helena lugu lugedes muidugi ei arva veel midagi – sõjast tulnutel on maadlemist palju niigi…) ja keda Helena lõpuks Oulu haiglas vaatamas käib – isa käed on kinni seotud ja verel. Mulje jääb siiski, et on tahtnud enesetappu sooritada. Alles lõpupoole antakse mõista, et tol ajal raviti homoseksuaalsust veel sedasi – elektrišokkide ja kinnisidumistega. (Täiesti arusaamatuks jäi, miks Helena sealt ülepeakaela minema jooksis, kui isa talle ütles, et “Sa oled minu tüdruk!”).

Väga vägev sümboolika lahvatas ka siis, kui Tuomas kõneles sellest, kuidas nad Erikuga lahku läksid. Esmalt arvasin ma tõesti, et tekkis tulekahju, kuniks see ainult jätkus ja jätkus… Võimas kujund.

Jah, osalt on see laiaulatuslik romaan perekonnast, minejatest ja jääjatest, keskpunktist suguseltsis. Suure kontrastina on välja toodud Kaarina ja Johannese pered, kust nad pärit on (Johannese oma on see, millest ju siiski juttu enamasti). Sellest, kuidas ühes suguseltsis on liikvel ühed ja samad lood, samad ütlemised. Teised sõbrad võivad tulla ja minna, aga suguselts, nii kummaline ja imelik kui see ka pole, on ikka see, kus sa oled oma kontekstis ja kus inimestel on sama taust ja teadmine. (Ma ei kirjuta seda enam kuigi veenvalt, kuna teatud mõttes ma ei teagi, kui kaugele ma selle filosoofiaga nõus olen – see oli kuskil täpselt kirjaski, ei jaksa uuesti välja otsida. Suguvõsas – nagu ka siinsete kirjelduste puhul – jääb ju igaüks täpselt sellesse rolli, nagu ta seal alati on olnud. Tuomas jääb kõige väiksemaks vennaks. Ja Helena pimedaks õeks. Heas ja halvas. Täiskasvanuks saadakse alles siis, kui su vanemad on surnud – isegi kui see juhtub siis, kui ise oled 50ndates nagu Helena).

Ma ei leia, et peavoolumeedias keegi veel midagi kirjutanud oleks, kõigest katkend on üles tõmmatud.

Seevastu leian kahest blogist:

  • Siiliste raamaturiiul – tunneb kahjutunnet, et kirjanik oma peategelastele sellise elukäigu valis, mõistes, et mingi happy end ei oleks kõne alla tulnudki. Minu arvates oli siiski suhteliselt positiivne, keskmise inimese elu, kuigi Tuomas ja Helena olid äärealadel ja pidid sellise elu elamiseks palju rohkem vaeva nägema ja ennast tõestama. Iseendale ja teistele. Ma panen imeks, et see raamat ei jätnud kokkuvõtteks väga masendavat muljet.
  • Ja Mae (kes on ju kõik raamatud läbi lugenud!) – soovitan läbi lugeda, ta toob just need helged või tähtsad kohad välja, mis selle raamatu puhul liigutavad. Kirjelduse tuulelohest või külmatundest.
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s