13. Julian Barnes “Aja müra”

Kui nägin Raamatuklubi reklaamlehes, et selline raamat on ilmunud, tõttasin kohe tellima. Selgus, et nii uus, et polnud veel laenutussüsteemigi jõudnud. Ja kohe laenutasin, kui nüüd lõpuks jõudis. Nimelt lubatakse romaani Šostakovitši kohta ja mind köitsid eelmised selleteemalised niivõrd, et olen kaalunud lausa endale ostmist. Seekord teeb muidugi ettevaatlikuks formaat ja kirjanik, aga mine tea, eksole. Lugenud Marca sissekannet, suurenes ettevaatlikkust veelgi – ja tean, et ei hakka midagi erilist ootama. Ta kirjutab:

Mulle tundub, et see raamat võib mõjuda oluliselt paremini neile, kellele tolleaegsed olud üllatusena tulevad. Neile, kes Stalinist ühtki raamatut lugenud ei ole. Jah, Barnes räägib palju ka Šostakovitši hingeelust, kuid ajastu pitser jääb seda kõike paratamatult varjutama. Pigem mõjub peategelasevalik juhuslikuna – see oleks võinud olla ka keegi teine, sest kirves rippus igaühe kohal. Šostakovitš jääb kestaks, karakteriks, kellele annab sisu pigem teda ümbritsev, kui tema isiksus.

Kõiges selles olen ma temaga pärast lugemist ühel nõul. See raamat on ilmselt kirjanikule omases stiilis ja vormis, kaasaegne ilukirjandus, mitte elulookirjandus (mida ju ei olegi mõtet sellest otsima minna). Teatud eluloolised seigad on küll Šostakovitši elust, aga tõesti oleks neist igaüks võinud olla erinevate loominguliste inimeste elulugudest kokku pandud, et anda üldjoontes edasi seda, mida taheti. Ja tõesti – ilmselt neile, kes veel ei teadnud (ja neid inimesi on ju üha rohkem). Antud juhul ei ole peategelane siin sugugi tavapärane peategelane, kellesse elame sisse ja kes teeb raamatu jooksul läbi mingi isikliku arengu. Siin on peategelast olnud vaja pigem selleks, et anda edasi erinevad ajastud nõukogude jubeda režiimi erinevatel etappidel – Stalini, Hruštšovi ajal. Võimu ja loomingu suhtest. Sellise suhte võimalikkusest. Raamat on jaotatud kolme ossa, millest moodustub põhitelg: Trepimademel. Lennukis. Autos.

“Trepimademel” viitab sellele, kuidas Šostakovitš (nagu paljud teised, kes kartsid äraviimist) igal öösel istus trepimademel ja kuulas lifti liikumist. Endal kohver tarbeesemetega kaasas. Selle ümber ehitatakse tagasivaadetena kirjeldus tema noorusest ja sellest, kuidas Stalin isiklikult Pravdas tema ooperi Mtenski maakonna leedi Macbeth maatasa tegi, nimetades seda Segapudruks/Tohuvabohuks kunsti asemel ja algatas isiklikut Šostakovitši-vastase kampaania.

“Lennukis” keskendub sellele liigaastale helilooja elus, kui tal kästi sõita Nõkogude delegatsiooniga USAsse kaasa. Olukorras, kus kogu Nõukogude Liidus olid paljud ta teosed ära keelatud, neid ei lubatud mängida, kiusati taga ka neid dirigente ja muusikuid, kes sellegipoolest seda teha püüdsid…. Ja ta saadetigi sinna komejanti kaasa tegema. See hirmus alandus. Kokkupuude lääne ühiskonnaga, kus sealsed inimesed pahatihti ei saanud aru, milliste hindadega need toimusid.

“Autos” viitab juba viimasele suuremastaabilisele “allakäigule” Šostakovitši elus, kui teda sunniti kommunistliku parteiga liituma, et ta seejärel heliloojate liidu esimeheks teha. Et näidata, et Hruštšovi sula on parem kui Stalini hukkamõistetud isikukultuse aeg. Ja seda taheti ikkagi teha helilooja eneseväärikuse hinnaga.

Seega on siin kokku fragmentaarselt edasi antud erinevad ahistamise viisid, millega inimesed pidid toime tulema. Ja kuna Šostakovitš on siin siiski pigem illustratiivne isiklik näide, ei näe me tegelikult tema isiklikku traagikasse ja hingevalusse sügavuti sisse. Nagu eelmistes raamatutes, mida ma tema kohta lugesin. Seega jääb traagika kirjeldus skemaatiliseks esimeseks sissevaateks, millest soovitaks edasi minna (parem pisutki kui mitte midagi, eksole). Mõneti tundub isegi labane, et tema isikust saame teada pigem seda, et ta on närviline, tema ema on despoot, naisi vahetab, ei oska otsustada, kellega abielluda, ähvardab enesetappudega … võib vabalt juhtuda, et see raamat jätab inimestele, kes pole teisi raamatuid temast ega sellest ajastust lugenud, hoopis vale mulje. Ma ei tea. Ega tea sedagi, kuivõrd hea pilt mul endal on. Sügavam küll, aga kui kallutatud?

ERRi kultuuriportaalist nt kirjutab Valner Valme: “Sõnastaksin dilemma nii: inimene soovib kujutleda ennast elust suuremaks, ent peab sageli elama ennast kujutlustest väiksemaks.” või “Barnesi Šostakovitš on inimene, kes tajub ideaalide ja argielu vastuolu eriti teravalt.” või “Šostakovitši tegelaskuju muutubki eriti elusaks mitte ainult seetõttu, et ta tajub teooria ja elu vastuolu, vaid et ta tajub seda kui igapäevaelu praktikat. See väljendub pidevas arguses – ja ennekõike arguse tunnistamises: “Kui ta väike oli, oli ta oma kangelaseks pidanud põhjamaalast Nansenit. Täiskasvanuks saanuna hirmutas teda juba see, kui ta suuskade all lund tundis…” (lk 114). Irooniliselt nimetab Šostakovitš end “aguli-Nanseniks”.” – mulle tundub juba neid lauseid lugedes, et Šostakovitšist on saanud selle ameerika kirjaniku ilukirjanduslik tegelane, reaalsusest kauge ja üheplaaniline. Arg? Minu meelest on see väide üsna ebaaus – ent just selle raamatu valguses võib tõesti skemaatilisest tegelasest jääda selline mulje. Millised ta reaalsed dilemmad olid, millised olid tema valikuvõimalused halva ja veelgi halvema vahel, ei tule ilmselt Barnesi raamatust välja. Üsna suur julgustükk oli ülepea elama jääda.

Priit Hõbemägi kirjutab Ekspressis ka positiivselt.

Barnes tuleb sel aastal ka HeadRead festivalile (kuigi ma ise sellel ajal lähen reisile, ega saagi osa võtta. Kui muuhulgas nii palju olulisi ja mulle isiklikult huvipakkuvaid kirjanikke tuleb …)

Ilmselt hakkavad ka teised raamatublogijad sellest kirjutama, esialgu on veel liiga uus raamat. Üldiselt ei saa ma midagi halba öelda. Tõenäoliselt on ikkagi õiges kontekstis õige ja hea raamat. Nähtavasti olen ma lihtsalt ise lähtepositsioonina mingis muus kohas – esiteks varasema loetu tõttu ja teiseks vanuse tõttu. (Seetõttu ei julge paljusid kunagi väga meeldinud raamatuid lugedagi enam …)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s