12. Siri Hustvedt “Lõõmav maailm”

See on nüüd see “keerulisem” raamat, mida ma olen uskumatult kaua juba lugenud. (Peale vaadates ei tundu isegi kuigi paks, aga kokku ikka 407 lk). Muidugi soovitaksin ma seda raamatut lugeda korraga, et kõik kenasti meeles püsiks. Minu lugemise juures oli vist küll mõni asi, mis ehk lugemise jooksul meelest läks, kuid siiski uskumatult palju püsis meeles ja seetõttu värskendas mälu pika lugemise ajal ja ilmselt jättis sügavama mulje, kuna kordasin pidevalt üle, ehk jääb midagi meeldegi (lolli lohutus muidugi…).

Kõikide näitajate järgi on see hea raamat. Sisu mõttes, tõlke mõttes (Krista Nurm). See on üks põnevamaid ülesehitusi üle pika aja, mida ma lugenud olen. Iseäranis ideede tasandil, aga ka vormiliselt, lastes erinevatel tegelastel kunstiteadlasele Harriet Burdenist rääkida, kui fiktiivne kunstiteadlane Hess (!!!) tahab kokku panna raamatut Harrietist (Harryst). Kogu tõe printsiip keeratakse ju tegelikult pea peale. Traditsioonilise lugejana tahakski siiski lugeda kõike nii, nagu see Harrieti lähedaste jutust välja tuleb (nii oleks ka palju mugavam), aga miks mitte lugeda seda nii, et Harriet tegi ka oma elust kunstiteose ja tema päevikud on siiski üks kunstiteose osa – seega see lõpuks kokku kirjutatud raamat temast. Jälle teiste autorite kaudu. Seega lisab kogu vormiline ülesehitus kihte, mis pakuvad võimalust tõlgendada edasi enda viisil (samas ei käse tõlgendada just nii. Ilmselt ainus, mis on autori poolt ette antud, on kõige küsimuse alla seadmine).

Kui sisu väga üldiste joontega kokku võtta, võib kasutada ametlikku sisukokkuvõtet, kuigi see ei ütle raamatu kohta midagi ja sellega võib ka kohe vaidlema hakata, aga vähemalt saad selle puhul pärast raamatu lugemist aru, et kirjutatakse just sellest raamatust:

Maruvihasena, et New Yorgi kunstimaailm talle kui naiskunstnikule tähelepanu ei pööra, korraldab Harriet Burden eksperimendi: ta varjab kolmel näitusel oma identiteedi erinevate meeskunstnike „maskide“ taha. Näituste edu näib kinnitavat Burdeni eeldust, et mehena on kunstimaailmas tähelepanu pälvida oluliselt lihtsam. Ent lugu lõpeb veelgi ebameeldivama puändiga: kui Harriet oma maskid langetab, ei jää sugugi kõik teda kui autorit uskuma.

Praeguseks suutsin blogijatest leida vaid Marca, kes sellest raamatust kirjutab (kindlasti tuleb neid veel!) ja kuna ta kirjutab, et “feminism on siin üsnagi teisejärguline (raudselt vaieldav arvamus)” – ja mina vaidlekski kohe. Et siin pole minu arvates tegemist üldse vaid tunnustuse ihalusega, vaid ihalusga, et sinu üle otsustataks nende asjade eest, mida sa korda saadad, kordasaadetu järgi. Paraku aga tundub, et paljudes asjades märgatakse asju ainult siis, kui sellega on välja tulnud mees – sedasi oli ju ka siin. Polnud vahet, kas tegemist oli juba eelnevalt kunstisnoobide seas tuntud Runega või absoluutselt tundmatu Anton Tischiga (kunstnikunimi Anton Tish). Harrieti ideed olid haaravad, aga ilmselt juhul, kui selliste asjade peale oleks tulnud mees … Naisena oled ja jäädki kuulsa kunstikoguja Felix Lordi leseks, kes on rikas. Tegeleb kunstiga natuke nagu hobiga mehe aupaistes…

Ja jällegi – nii must-valge see kõik siin sugugi pole. Sest Harriet kirjutas ka oma kriitilisi artikleid Richard Brickmani nime all … võib-olla jääb kellelegi pisut silma, kuid ei avalda mõju, sest “kes see Richard Brickman üldse on”. Räägib see, kes midagi ise on. Ja on see, kes on õiges kohas. Ja õiges kohas on see, kes … 🙂 (Kui palju olen ma ise elu jooksul kogenud, et kui sama asja ütleb mees, siis kuulatakse. Kui ise, siis ei tehta halvimal juhul väljagi. Seetõttu on olnud oluline oma olulised sõnumid meeste suu läbi esitada. Või vähemalt kellegi kaudu, kes on “õigemas kohas”. Kunagi sattusin juhuslikult nägema Rootsi dokumentaalfilmi “Kahetsejad”, kus mehed, kes olid sugu vahetanud, olid seda hiljem kahetsenud ja vist tagasi meheks hakanud. Üks küsimus oli, kas nad tundsid, et nendesse suhtuti naistena teistmoodi – ja just selle tõid nad välja. Naisena rääkides kuulatakse palju vähem, heal juhul patsutatakse heatahtlikult õlale “sõbrake” ja öeldakse ära. Kui, olles sama isik mehena, ei julge keegi sulle lihtsalt “sõbrake” öeldes vastu tulemata jätta.)

Niimoodi kokku võetuna tundub, et kõik oli siiski mustvalge. Ei olnud. Igaüks võib siit võtta seda, mida enda jaoks oluliseks peab. Kirjanik ise on ka eitanud, et on feministlik kirjanik (2014) ja et see pole sugugi oluline – mina ei näe, kuidas sellest siin mööda vaadata saaks (selles raamatus ehk enam ei saagi, intervjuu oli 5 a tagasi).

Veel oli põnev, kuidas Hustvedt kirjeldas neid näituseid, mida Harriet oma variisikutega korraldas. (Ja kunstilooming üldse – kas see on üldse päris individuaalne looming? Kui palju on mõjutusi sind ümbritsevatelt inimestelt? Nii Eldridge’i kui Rune näitused tekkisid paljuski siiski koos “mängides”, erinevate ideedega. Anton Tishi näituse puhul paraku enam hästi ei mäletagi….). Kuidas need olid üles ehitatud. Kui keegi verbaalselt ära kirjeldab (raamatus!), tundub see vähemasti väga põnev. Kui läheksin päriselt sellisele näitusele, ei oleks mina ilmselt kaugeltki sihtrühm, kellele meeldiks.

Ja lõpetuseks tuleb mainida, et igasugune maskide teema on selles raamatus nii tugev ja oluline. Maskid, mida kanname inimestena – tahame seda või mitte. Rollid, milles ühiskonnas oleme – tahame seda või mitte (kasvõi “kuulsa kunstikoguja abikaasa, kelle hobiks on kunsti teha”). Võetud maskid, kui esineme varjunime all või kellegi teise nime all. Maskide maharebimine igas erinevas kontekstis. Ja kuidas see ei pruugi õnnestuda, sest keegi mängis maskid osavalt ümber. Või kes oli üldse kes selles loomeprotsessis? Harry ja Rune maskidega mängud, mida nad üles filmisid….

Muuhulgas on siin raamatus palju joonealuseid märkusi. Muist on toimetajalt, muist tõlkijalt, muist kirjanikult. Kirjaniku puhul ei oska isegi arvata, kas tegemist on alati päristeostega või on ka nende seas fiktsionaalseid autoreid. Mõni nimelt on.

Ja ma olen Marcaga jällegi nõus, kui ta kirjutab:

[…] mõnda raamatut iseloomustatakse kui pretensioonikat või intellektuaalset. Enamasti ma ei ole aru saanud miks, kuid “Lõõmav maailm” tundub ka mulle selle määratlusega kokku sobivat. Millegipärast kiirgab pretsensioonikus endast negatiivset  – umbes nii, et tahetakse targutada, aga ei tule veenvalt välja. “Lõõmav maailm” ei ole kindlasti eputavalt intellektuaalne, see lihtsalt on selline, sa saad aru, et autor tõepoolest teab paljusid asju. Tal on olnud enne mäekõrgune hunnik erinevat infot, kui ta üldse lugu on kirjutama hakanud.  […] Võib tunduda, et sellisena – mingi info peale kirjutatud loona, on “Lõõmav maailm” liiga konstrueeritud, aga see ei ole ka seda.

Jah, on väga täpselt läbi komponeeritud ja konstrueeritud, aga sellegipoolest väga põnev ja nauditav. Iseäranis soovitan loomeinimestele ja kunstnikele.

Maarin Mürk kirjutab Sirbis (eelmisel nädalal?).

 

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s