Mul oli tunne, et ma ei saa seda raamatut kunagi läbi, nii pikk tundus. Eile õhtul jõin aga hooletult tassi kohvi ja passisin kella kolmeni öösel ja lugesin, sest unest polnud haisugi. Seega sain hoo sisse ja lugesin täna lõpuni. Ja tunded on väga segased, ei teagi, kas suudan kirja panna midagi adekvaatset. Nimelt ei oska ma isegi öelda, kas ma soovitaksin või mitte. Kohati ikkagi tundub, et väga pikk, põhjalik, läbi komponeeritud raamat. Millest? Hokist (=meeskonnaspordist – meeskonna huvid isiklikest kõrgemal), väikesest alevikust (koos oma plusside ja miinustega – jälle sõltub, kust otsast vaadata – näiteks kas on üleüldse võimalik olla homo väikeses kohas…. või on targem see igaveseks saladusena hoida) ja noortest. Backmanni kirjutamisvõtted on ka väga iseloomulikud – kogu raamatu vältel vihjab ta pidevalt tulevastele sündmustele, stiilis “oleks ta seda siis teadnud”, “see oli nende viimane õnnelik silmapilk” ja muud sellist. Kohati võib selline asi närvi ajada. Teisalt jälle – noh, selline võte lihtsalt ja ilmselt jälle paljudele just sobib. (Ma ei teagi, kas mulle sobis või mitte).
Rootslane ütleb “träffsäkerhet” – siin hoki kontekstis on see ehk eriti sobiv sõna. “Tabav”. Ka selles raamatus on erinevate põlvkondade esindajaid ja seekord ei tundu, et ta mõne osas paneb täiesti puusse. Siin on lapsevanemad, kes lähtuvad ikkagi alati sellest, kuidas oma last kaitsta, mis on parim oma lapsele jms. Siin on väike koht, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik teavad kõikide päritolu, on lasteaiast vanadekoduni koos. Siin kehtivad väikese koha reeglid. Hoitakse kokku, jamad lahendatakse omavahel. Siin ei ole hea toon teistest erineda. Keskealiste (valgete) meeste võim. Tavad. Meeste selja taha hoidvad naised – ühe peategelase, Maya ema Mira on erinev – ta on edukas advokaat ja see jääb rahvale veidi nagu ette lausa. No ja siis on muidugi moraalselt alati üle sisserändajad, kes on saabunud sõjakolletest (isasid neil pole – ühe oma laskis enda maha, teine suri sõjas), hoiavad kokku ja pole moraalselt laostunud nagu enamik raamatu Rootsi peresid.
Teisest küljest on siin seda sportlaste loomalikkust, mis mind (, spordivõõrast,) spordi juures hirmutab. Ma ise pole sellega kokku puutunud, aga selles romaanis on hoki terve omaette maailm. Muuhulgas on tegemist Rootsi koolilastega ja see julmus, mis tavalistes koolielu argikirjeldades läbi jookseb, on õõvastav. (See oli õõvastav ja ootamatu 90ndatel, see on väga vastumeelne ja jube praegugi lugedes). See muster on nii läbiv, et see ei saa olla kirjanike välja mõeldud – jääbki mulje, et Rootsi koolis peetakse tavaliseks sedasorti kiusamist, millest keegi ei räägi, millest õpetajad eemale hoiavad… Pennalism, täiega.
Nii. Ja lugu ise (ilmselt pole mõtet kokkuvõtet lugeda, kes tahavad raamatut lugeda). Termineid ma ei oska kirjutada, seal on mingi noorte juuniorliiga hokis, kes võidab poolfinaali ja pääseb finaali, kus paraku lõpuks ei võida. Sest. Viimasel hetkel korjab politsei bussist maha nende esimängija. Nimelt on pärast poolfinaali rikkurite pere ainsa lapse, esimängija Kevini pool suur pidu ja kräu. Enamasti on rahvas 17-aastased, Amat, Maya ja Ana on 15. Tavapärane napsuvõtmine, lisaks marihuaana. Kevinile Maya meeldib, vastupidi ka. Lähevad poisi tuppa. Poiss veab mingi sõbraga enne möödaminnes kihla, et saab tüdrukuga seksida. 100 krooni peale (10 eurot umbes….). No ja siis amelevad pisut ja kui asi hakkab tõsiseks minema, siis tüdruk ütleb, et ei-ei, seda pole vaja. Poiss on aga kasvanud võitma, ta ei tea, mis on allaandmine. Seega ta võtab jõuga. Amat satub peale, tüdruk saab põgenema. Nädal aega ei välju oma toast. Lõpuks julgeb perele tunnistada (kui parim sõbranna Ana lihtsalt Kevinit nähes tema pilgust näeb, mis on juhtunud ja Maya poole tormab). Seega annavad nad lõpuks asja üles – ja Maya teab, mis juhtub. Ta teeb seda selleks, et Kevin (ega teised) niimoodi enam teha ei saaks. Ja sellest kirjutati tegelikult hiljaaegu leheski – julgustatakse küll vägistamistest ikkagi teatama, aga tegelikult tuuakse siis igasugused väikesed detailid nähtavale, kas inimene seda tahab, kogu asi läheb suure kella külge, kannatusi on rohkem, enamasti ei jää vägistaja süüdi, sest tõendeid on vähe, sõna on sõna vastu – ka siin. Maya pöördub ju nädal hiljem, olles eelnevalt oma riidedki ära põletanud ja ennast küürinud ja küürinud…
Backman kirjeldab tegelikult väga tabavalt, mis juhtub väikeses ühiskonnas, keskealiste meeste hokialevikus/-linnas, kui midagi sellist toimub. Kui kogu linna tulevik sõltub selle finaali tulemusest, mille eel teatatakse politseisse (mitte päev hiljem paraku) ja Kevin bussist eemaldatakse… Kui peetakse ebaametlik hokiklubi koosolek, kus soovitakse spordijuhi kohalt vabastada Peter Andersson, Maya isa, ilmub lõpuks kohale Amat ja tunnistab ikkagi Kevini vastu. See pole kohus, tegemist on koosolekuga. Aga sellest piisab, et siiski paljudki ümber kaaluksid. Sest seni on tegelikult Maya ja tema pere sattunud löögi alla – isegi aknast visatakse sisse kivi, millele on kirjutatud “hoor”. Ja see ei muutu läbi ajaloo mitte kuskil.
Backmann vihjab küll sada korda millelegi, mis mulle tundub viib ühe lapse surmani lõpus – aga näed, õnneks veel selles osas mitte. (Esialgu olin kindel, et ohverdatakse Amat, siis Kevin, lõpuks tahtis jätta muljet, et Maya tapab end ise. Õnneks leidis nutikama lahenduse). Eks proloogina oligi kirjas, et noor inimene läheb metsa ja surub haavlipüssi kellegi otsa ette (või vist oimukohale). Ja nüüd kuuleme lugu sellest, kuidas me sellesse punkti jõudsime.
No ja eks Backmani tabavate ütluste seast oleks nii mõndagi väljagi kirjutada. Kui ma neid kohti nüüd vaatan, tundub ikka, et eks nad kontekstis ole toredamad. Aga seal on üks vanem kõrtsipidaja, kes pole pärast oma mehe surma kõrtsist eemale saanudki. Ja on linna parim psühholoog n-ö. Ramona nimeks. Kord küsib Peter ta käest, et kes küll selle hoki kunagi välja mõtles ja Ramona vastab:
Nån som behövde ge fulla män med gevär en mindre allmänfarlig hobby? (lk. 126) (lause, mida ma ei suuda adekvaatselt tõlkida)
Samuti meeldis mulle see tabav ütlus spordilaste vanemate kohta:
Alla idrotter har den tendensen, föräldrar tror alltid att deras expertis ökar automatiskt i takt med att barnet blir bättre på något. Som om det inte vore precis tvärtom. (lk. 152) (Kõikide spordialade puhul tekib lapsevanematel kalduvus hakata arvama, et nende asjatundlikkus kasvab võrdeliselt sellega, kui laps milleski üha osavamaks muutub. Nagu polekski otse vastupidi.)
Nojah, siin on kirjutada paljust. Ma ei oska endiselt öelda, kas see oli päris minu raamat, aga ilmselt on ikkagi hea. 15-17-aastastele – just sellestsamast, kui palju sinu üks tegu purjus peaga, ilmselt pool naljaga, võib mõjutada kogu ümbruskonda. (Ja toredad eraldi tegelased on emad. Emad, kes näevad väikestest märkidest, et midagi on toimunud, aga püüavad olla “normaalsed” ja mitte küsima minna. Ja samas see, kuidas nad pärast laste eest kas võitlevad või…. lausa vabandust paluvad. Tõsi, paaril korral tuli tõesti pisar silma.)
NB. Kehvaks üllatuseks oli muidugi, et sellel on ka järg…. äkki veel loen seda ka, onju…
Nüüd on ka eesti keeles ilmunud, seega arvustusi:
SEHKENDAMINE 