Kuna selgus, et ka teine osa on ilmunud, lugesin siis ühe jutiga läbi. Pärast muidu ei mäleta tegelasi ja lühike on ka. (Jälle raamatukaas, mis ei kutsu sugugi lugema, kuigi jah, sisuga ju haakub).
Kui ma võrdlen eelmise loetud raamatuga (Backman), siis siinkohal on tegemist just vastupidiselt poliitiliselt ÄÄRMISELT ebakorrektse raamatuga. Mõnes mõttes isegi lisaväärtus või lisanali. Kuskil blogis oli ka seda mainitud – viis, kuidas ta kujutab teisi rahvusi – armeenlast, sakslasi või juudist kaupmeest… 🙂 Rääkimata muidugi naistest, keda tsaar uurija-vojevood Ivašovile preemiaks tahab pakkuda (naitumise eesmärgil – sest naine siis teeb kõik ja allub ja nii).
Noh, siin raamatus on samamoodi paras farss, kus uurija, väga aateline ja aus piirkonnavolinik, miilitsa nooremleitnant uurib asju, aga Baba Jagaa, kelle juures ta korteris on, saab kohe aru, et mingi tugev nõidus on asjasse segatud. Ja kuidas nad siis Venemaad ja nende muinasjutulist usku päästavad. Sisu mõttes pole tõesti midagi lugeda, paras jant, aga just niisama, juhtumid, absurd, nagu muinasjutt. Mingit sügavamat ja ülekantud tähendust ei hakkaks ka asjale andma, aga jälle – vene muinasjutud, vene hinged, nende usk. Ja lõputul hulgal igasuguseid viiteid meieaegsetele nähtustele ja asjadele. Päris raamatu lõpus pahvatasin ma tõesti naerma, kui ta nimetas, mis suure operatsiooni nimi on. Nimelt sai kurjategijate kamp end kärbesteks muuta, mistõttu said igale poole sisse. Seega kärbeste teema oli väga üleval – mh see Beltsebul, kes lõpuks mustal missal välja kutsuti, oli hiigelsuure kärbse kujuga. Operatsiooni nimi – Dihlofoss! No kes meie lapsepõlvest pärit pole, sellel on siin isegi raske nalja näha (juba putukatõrjevahendite ja kaubamärkide rohkuse tõttu).
SEHKENDAMINE 