See soomerootsi kirjaniku romaan sattus mu kätte juhuslikult. Ja see ei räägi talvesõjast. Tegemist on hoopis raamatuga abielust (näen, et seda ütleb isegi väike alapealkiri) ja leiab aset aasta kõige külmematel kuudel novembrist märtsini, epiloog juunis. Võiks öelda, et kuidagi ääretult staatiline (ilmselt seda peetakse ka raamatu tugevuseks – elu ongi enamasti staatiline ja koosneb pisiasjadest). Raamatu alguses tehakse väike sõlm lõppu, seega nagu tead, kuidas kesksel paaril läheb, aga kogu raamatu vältel näed, et jah, midagi väga drastilist ei juhtu siingi. Igas paarisuhtes on mingi seisak, mingi talv, mingi nähtamatu võitlus, millest osapooled ei räägi, teinekord arugi ei saa. Lihtsalt liiguvad edasi, et olla olemas, sest nii on kombeks. Peategelasel Maxil (Max Paul) on naine Katriina ja kaks tütart, veidi üle 30 Helen ja 29-aastane Eva, kes raamatu algul suundub Londonisse kunsti õppima. Seal tekib suhe nende kunstiõpetaja Malik Martiniga, jõulude ajal see seoses rasestumise ja abordiga katkeb. Malik on abielus – ta naine, nagu selgub, on tema maandumismatt, kes ise pole enam kindel, kas talle mehedki meeldivad, tema lihtsalt hoiab bipolaarset Malikut pinnal… Vanemal tütrel Helenil on kaks last – Amanda (9) ja Lukas (6 vist) ja mees Christian, lahtiste kätega. Helen ise on õpetaja. Tema abiellu saame ka pilgu heita – kõike kirjeldatakse kui ääretut piina ja kurnatust. Kuidas pärast tööd vaja teha süüa, koristada põrandalt asjad, parandada tööd. Kui laevaga kruiisile minnakse, pole see mitte puhkus, vaid pidev lastehoid ja võitlus… Selge see, et iga noore pere elus on kõik need rasked hetked olemas, aga minu arvates oli see kirjeldus kuidagi liiane. (Kuidagi pisiasjadesse takerdusin nüüd).
Max ise on aga 60-aastaseks saav ülikooliprofessor. Meelitatud, kui temast Helsingin Sanomatesse pikk juubeliintervjuu kirjutatakse – autoriks ta endine üliõpilane Laura Lampela. Loomulikult ta armub, mõttes murrab korduvalt truudust, kuid tegelikkuses lihtsalt kord masendushoos autos. (Kirjutan siin ja mõtlen, et see kõik pole tegelikult üldse oluline. Peaksin üldistavalt kirjutama). Ometi mulle jääb läbivalt mulje, et need paarid ja inimesed seal on teineteisest küll tihtilugu väga erinevad ega saa teineteisest aru, aga teisest küljest turvalised oma harjunud läheduses ja turvalisuses. Ka Katriina poolt saame lugeda, justkui isegi mõistaks teda…. Tegelikult on tema ainus tegelane, kes objektiivselt võttes suhteliselt närvi ajab muidu. Ja mehed – need teevad, kuidas öeldakse. Lasevad 9-aastasel end narritada, sõna ei kuula, kui häält tõsta, tuleb aga kõrvallauast mingi jorss küsima, kas on probleeme ja hiljem sõimab su oma tütar su läbi, sest laps on kitunud, et vanaisa käratas.
Põhimõtteliselt siis näemegi erinevaid inimesi, nende vaatenurki, lugu sellest, kuidas on väikesed seigad, ebaolulised igapäevased sündmused, millest koosneb elu. Ja abielu.
Taustal samas Maxi uurimus Edvard Westermacki elust ja loomingust, Soome filosoof ja minu arusaamist mööda osalt ka antropoloog, kes elas 19. sajandil ja kirjutas abielust ning kritiseeris Freudi teooriaid. Raamat, millega Max on ummikusse jooksnud, kuna materjali on liiga palju. Toimetaja soovitab noorukese vabakutselise Laura appi võtta. (Laura aga, nagu selgub, kirjutab hoopis oma elust autobiograafilist romaani… hea, et selle teemaga enam kaugemale ei jõutud ja raamat enne ära lõppes, häda ja viletsus oleks veel sealt ka välja kasvanud. Nüüd saime ainult vihje). Seega taustal selle raamatu kirjutamine justkui näitab veel lisaks, milline lõputu teema – igast aspektist.
Ja kõige lõpuks: uus abielu, noorema tütre pulm. Nii et see ratas ei peatu kunagi.
Lingid:
- Eva Johanson kirjutab SvD-s: “För Max består livet av ”en räcka disparata pinsamheter och episodiska avsnitt som inte nödvändigtvis hörde ihop”. Det är en rätt bra beskrivning av själva romanen också, som förutom att berätta om tillvaron hemma hos makarna Paul även följer de båda utflugna döttrarnas liv. Eva, den rotlösa, som studerar konst i London och dras med i Occupyrörelsen, och Helena, den präktiga, som är lärare och gift med den till synes lika präktige Christian som hon har två barn tillsammans med. ”Vinterkriget” berättar i växelvisa kapitel om familjens fyra medlemmar, som på sina skilda vis tampas med frågan om livets mening och hur man gör för att bli lycklig.”
- Marit Lindqvist kirjutab Svenska Yles seda, millele ma isegi mõtlesin raamatut lugedes – Anna Karenina algusele, et kõik paarid on õnnelikud ühtviisi, aga õnnetud erineval moel. Tema arvustusest tooksin välja selle kokkuvõtte: “Det som är gemensamt för alla i romanen är frågan om ett meningsfullt liv – och här försöker författaren ringa in dels de olika generationernas syn på och roll i samhället på ett mer övergripande plan, dels de enskilda personernas uppfattning om sin egen plats i ett större sammanhang. / På ett ställe i romanen konstaterar Max att det enda hans generation eftersträvade var frihet, medan hans fars generation (dvs. de som var med om kriget), såg förändring som ett nödvändigt medel att nå stabilitet: ”För dagens unga människor är förändringen själva målet.””
- Lisa Ahlqvist kirjutab GP-s on kuidagi kriitilisem: “Men författarens ståndpunkter stämmer ju inte alltid överens med läsarens iakttagelser. Och när i grunden viktiga frågor förvandlas till kommentarer, dämpas trist nog intresset för den här romanen.”
- Bokhora (Johanna Ögren) võtab kokku: “Du kan säkert kalla det en äktenskapsroman, men jag tycker den snarare är en livsroman. Hela livet tecknas så fint ned här, alla stadier och faser i våra liv och de demoner som spökar i varje fas.”
- Litteraturmagazinet võtab kokku erinevad retsensioonid, tegelikult ka kirjastus.
SEHKENDAMINE 