V-lt sain sünnipäevaks Dovlatovi raamatu ja olin rõõmus, kuna E kirjutistes on D-i kohta alati positiivseid sõnu. Algul aga tundus, et näed, ikka pole see, mida ootasin (ometi olen ka mina eelnevalt lugenud Riiklikku kaitseala ja Kompromissi). Pikapeale aga tuli see vana Dovlatovitunne tagasi – et miks ta on ikka hea. Noh, loetav. Et mida ta annab. Kui mina elasin nõukogude ajal oma lapsepõlves, siis ei paistnud tobedus enamasti kuskilt välja. Laste maailm, see ongi omamoodi absurdne. Aga täiskasvanuna oleks muidugi raskem – ja see teebki ta raamatud, nagu E ütles, kurvaks. Kuigi lugedes on ikka omamoodi nalju küll. Kokkuvõtlikult on raamat sellest, millised 8 asja kirjanik evakueerudes kaasa pakib ja kuidas ta need 8 asja saanud on. Pigem seega lühijutud.
SEHKENDAMINE 