Kuivõrd Grease on viimasel aastakümnel siin Eestis suht populaarseks muutunud ja oleme lastega filmigi korduvalt vaadanud, siis oli suhteliselt selge, et läheme uut lavastust Tartus vaatama. Piletid maksid muidugi terve varanduse ja mõnes mõttes oleks parem, kui mingit rahamaitset suhu ei tuleks (mul ei tulnud). Täna lugesin Tartu Postimehest teatriteaduse tudengi arvustust ja mõtlesin, et panen siiski oma mõtted ka kirja, kuna mulle tundus see arvustus … kuidagi vale. (Nüüd hiljem kirjutab ka Verni Leivak suures Postimehes – temaga olen nõus. Arenguruumi muidugi on, aga väga tänuväärne ja värske trupp siiski. Kõige suuremaks väärtuseks peangi seda rõõmu ja indu, mida lavalt kiirgab – käisin teist kordagi vaatamas, juhuslikult ja enne minekut olin veidi skeptiline, kas ikka viitsin – kohale jõudes oli aga sama energia tagasi, nii kui etendus põhimõtteliselt käima läks ja laulma hakati, Suveulm).
Grease’i puhul on esmaseks toredaks asjaks ju muusika – see on igati klassikaks muutunud. Eestis on lugu mõnevõrra teine – ajal, kui Grease välja tuli ja populaarseks muutus, ei saanud seda veel näidata, mistõttu laiemapõhjaline tutvumine muusikaliga toimuski alles 2000ndatel, eriti just Linnahallis toimunud (Nukuteatri/Dvinjaninovi) etendusega seoses. Nüüd müüakse DVD-d ju ka igas toidupoes (või müüdi?). Minule meeldivad eestikeelsed laulud isegi rohkem – toonaste noorte näitlejate esituses (Võigemastid ja Koikson põhiliselt). Samas pean tunnistama, et eestikeelse Grease CD-l on suur osa laule igavad ja eriti ei meeldigi. Etendust ma toona aga ei näinud – mulle tundus, et on suhteliselt täpselt filmi järgi tehtud (aga jah, toona ma ise vaatamas ei käinud, pigem arvustuste ja piltide järgi – näiteks see video siin: nii poisid kui tüdrukud metallvarbade seas. Tartu etenduses oli tüdrukutel ikka oma element)
Nüüd läksin etendusele kuidagi teadlikumana lauludest, sisust ja muust, mis Grease’i juurde kuulub. Nimelt kogu see seksuaalne laetus, millele mu tähelepanu on viimasel ajal juhitud ja millest tõesti ei saa mööda vaadata (filmirežisöör ei ole seda kõike juhuslikult teinud). Seda enam olin veidi skeptiline, kuidas asjad siis Vanemuises on lahendatud.
Lisaks oli minu jaoks suur pettumus, kui mõni nädal tagasi avastasin, et piletit ostes ei olnud kuskil väiksematki märget selle kohta, et peategelasi ei mängi sellel päeval mitte Getter Jaani ja Uku Suviste (üks põhjus lastega minemiseks – kõikide koolilaste lemmikud), vaid Meribel Müürsepp ja Priit Strandberg (viimane täiesti tundmatu nimi). Selgus aga, et pileteid vahetada ei saanud. Seega oli etendusele minnes niigi ettevaatlikult meelestatud, kuigi ma teadsin, et peategelased ei ole sugugi põhilised lauljad ja ülejäänud punt on ju ikka sama. (15. mail käisime ka Suviste & Getter Jaani versiooni vaatamas).
Nüüd alles jõuangi etenduseni. Algatuseks mainingi kohe ära – mulle ikkagi kokkuvõtteks meeldis. Täpsemalt:
Muusika. Esiteks siis muusika, mis oli kõige olulisem. Peategelased ei laula seal ju põhilist osa lauludest, vaid siiski need mõned, mis plaadilt kuulatuna on mu lemmikud. Polnudki väga viga ka nüüdses etenduses. (Mõni üksiku laulu mõni üksik koht, mida oleks veidi võimsamalt või paremini tahtnud kuulda). Seevastu teised lood, mis mulle plaadil üldse eriti ei meeldi, olid üllatavalt väga hästi lauldud ja lahendatud. Algatuseks kasvõi juba poiste riietusruumis lauldud lugu – jääd kohe mõtlema, et kes see laulev näitleja on? Alles vaheajal jõudis mulle kohale, et tegemist oligi etenduse jaoks kokku korjatud suhteliselt tundmatute esinejatega – ääretult tänuväärne töö Malviuse (jt.) poolt! Silver Laas on mõnevõrra rohkem tuntud – tema laulis ka võimsalt. Nohiku laul (Kuutaja?) teises pooles – väga hea!!!! Ilukool otsas – see lugu passis isegi kuulata, väga põnev lahendus, eriti just muusikaliselt (Fredi Pärs – selgus, et Superstaari saatest tuttav paljudele). Freddy, mu arm – hästi lauldud (Kethi Uibomägi ja teised tšikid)! Kõik need Õlitatud keravälk, Sündinud jive’ima jms tantsulisemad lood olid väga kaasahaaravad. Ma ei tea, kuidas oli Linnahalli laval, aga tolle versiooni CD laulud on nendes punktides tõesti igavad. Seega – muusikaliselt jäin igati rahule (välja arvatud Meribeli hääl viimases loos, Sinu valinud ma ja Priit Strandberg selles Üksinda autokinos, kus tuli mingil hetkel tõesti võimsat häält teha ja ei olnud piisavalt võimas.) Nüüd, mil ka teiste peaosalistega etendus on nähtud, pean tunnistama, et Getter Jaani on ikka parem ja enamasti on parem ka Uku Suviste. Kui väideti, et Strandberg oskab paremini näidelda ja Suviste paremini laulda, siis ma isegi nii ei ütleks. Suviste oskas mängida täitsa kenasti ja hääl on tal ka ikka võimsam. Samas ei meeldinud mulle, et ta Sandy loos nii kangesti improviseerib ja dünaamikat muudab (küll valjemini, küll järsult vaiksemalt), seal on Võigemasti versioon endiselt mu lemmik.
Osatäitjad. Nagu öeldud, olid enamus osatäitjatest üldsusele tundmatud nimed ja näod. Ainus tuntud nimi peale peaosalisi oli Piret Krumm (kuigi ma ise ei olnud teda kuskil varem näinud). Tema mängis Rizzot ja osatäitja oli lahendatud nagu filmis – võib-olla siiski mingi kohustus, kui autoriõiguseid ostetakse? Kui teised tegelased nägidki enamvähem lapsukesed välja, siis tema tundus veidi vanem – samas, miks mitte? Tema Asju hullemaid on veel oli nii hästi tehtud, et nutma puhkemise koht (“võiksin kurta silmad vees – seda eales ma ei tee” – kui ta “sõnu välja hääldada ei suutnud”), tekitas ootamatu tahtmise endalgi nutma hakata (teisel etendusel, mida mina nägin, see enam nii hästi välja ei tulnud). Tšikid, kes alguses lavale tormasid, olid rõhutatult tšikid – see oligi nähtavasti nii mõeldud. Minu lemmikuks oli Frenchy osatäitja Kristiina Renser (veidi nagu Carmen Uibukand/Mikiver noorena). Retsenseerija heitis vist ette, et sõnalist osa oli minimeeritud ja enamus laulude ja tantsude vahele ära peidetud, kuna tegemist ei olnud professionaalsete näitlejatega. Jah, võib-olla, eks ta tore oli, et sedasi. Ma ei olekski väga rohkem sõnalist osa vajanud. Peaks vbolla veel kordama – need “tundmatud” noored laulsid NII HÄSTI.
Tantsud. Tantsuline pool on selle muusikali puhul muidugi teine väga oluline osa. Mõeldes selle peale, mis ajastust lugu räägib, on väga oluline, et kõik need tollal väga ebatsensuursed puusanõksud sees oleksid, aga et efekti saavutamiseks tuleb midagi muidugi lisada, et tänapäeva vaataja tolleaegset “piinlikkust” võiks tunda. (Seega siinkohal ütlen vastu Tartu Postimehe arvustajale, kes leidis, et arvestades sihtrühma “varateismelised” olid liigutused kohatud).
Lavakujundus. Jõuangi lavakujunduse juurde. Seda pelgasin enne ehk kõige rohkem – kas on tabatud seda laetust, mis filmis või mis peaks olema selle looga seotud. Samas ei tohiks see kopeerida filmi, vaid peaks pakkuma midagi muud, aga sama laenguga. Ja tõesti – lavakujundus oli väga õnnestunud! Auto, mis jagunes vajadusel pooleks ja mille osi sai vastavalt vajadusele rekvisiitideks keerata. Auto põrkeraud, mis moodustas trepiastmed. Pool põrkerauda, mis oli alatihti laval ja mis oli seal oma kujuga suhteliselt silmapaistva sümbolina. Punane värv. (Samas “varateismeliste” eest siiski ehk varjatult ehk siis alateadlik mõjutamine?). Ka kõik muud torud, trepid, sisekujundused, kapid, autod jne – miski ei karju oma sümboleid näkku, aga on siiski läbimõeldult sinna asetatud. Ja nagu mainitud ülalpool – tüdrukutel oli siiski oma element, mitte raudvarvad nagu Nukuteatri etenduses. Näiteks bassein (vesi, sinna ronimiseks raudvarbadest basseiniredel-torud)!
Nagu öeldud – mina jäin rahule. Taustaks on samas see, et ma tean enamvähem kõiki laule peast ja mäletan enamasti ka seda, kuidas mingid stseenid filmis olid ja millised sümbolid taustadel jooksid 🙂
SEHKENDAMINE 