29. Rosa Liksom “Kupee nr 6. Rong kihutab itta ja kõik ootavad hommikut.”

liksomTellisin selle raamatu (e-raamatuna ka olemas) kunagi ammu raamatukogust. Siis aga jäi ühest blogist (tavainimene) mulje, et siiski ei ole kuigi hea raamat ja nüüd, kui raamatukogust kätte sain, mõtlesin, et alustan sellest ja kui ei meeldi, saan kohe tagasi viia ja teisega pihta hakata. Üllataval kombel aga see raamat täitsa meeldis mulle.

Kogu lugu on üles ehitatud nagu mõni teinegi romaan, mida olen lugenud (ja nähtavasti nagu mitmed, mida ma lugenud ei ole). Tüdruk ja mees sõidavad rongis. Aasta on ca 1985-86. Soomlane ja venelane. (Arvasin, et Rosa Liksom – nime järgi suisa – kirjutab rootsi keeles, aga see raamat on hoopis soome keelest tõlgitud, muide, väga hästi. Seega ei ole tegemist soomerootsi, vaid soome kirjandusega. Soomerootsi kirjanduse alla liigitasin aga Zinaida Lindéni, kelle raamatu raamjutustus oli samuti rongis, vestlesid mees ja naine). Samas ei ole sedapuhku tegemist konstrueeritud vormiga, mis kriiskab, et kirjanikuproua on käinud loovkirjutamise kursusel ja õppinud, kuidas kirjutada (vahel nimelt tekib selline tunne). Siin lugu lihtsalt veereb, nagu rong veereb läänest itta. Moskvast Ulanbaatarisse (mina mäletan, et selle koha nimi oli minu lapsepõlves Ulan-Bator?). Ja tegelikult viitab seesama tekst teistele kirjandusteostele – vaatamata kõigele (või on see lihtsalt seotud igaühe enese sisemise raamatukoguga). Jerofejev – Moskva-Petuški. Lindén. Tšehhovi “Palat nr 6”. Ja tegelikult seostus mul see hoopis rootsi kirjandusruumiga – Almquisti “Det går an” (e.k. Sobib küll) looga – kuigi äraspidine, uues ajas ja Nõukogudemaal. Reis mööda ühendavat teed (Almqvisti puhul Göta kanal ja maantee, Liksomi puhul raudtee), peatused, mees ja naine. Rollid muidugi täiesti teised.

Kuigi see raamat on kirjandusteaduslikult ka täis igasuguseid sümboleid ja viiteid ja intertekstuaalsust, on siiski sümpaatne lugeda. Ma olen ise samuti sõitnud paar päeva järjest rongiga mööda Venemaad (ja siis edasi muid maid), selles suhtes on tabatud seda pikka loksumist, kuhu juurde kuulub vagunisaatja ja aja surnukslöömine kupeekaaslastega. Aknast välja vaatamine. (Vetsujärjekord….). Samas ei oleks tegu ju ilukirjandusega, kui loksumine mööda Venemaad oleks reisikirjeldus või elamuskirjeldus ja räägikski ainult rongisõidust. Siin on viiteid eluteele, siin on viiteid enese eest pagemisele, siin on juttu Venemaast, Nõukogude Liidust – ikka ühes vaikses rongitaktis. Tšutšuhh-tšutšuhh.

Läbivalt on valitud peategelase nimetamine “tüdrukuks” ja tema on ka ainus, kes raamatu jooksul otsekõnet ei kasuta. Ta on igati väga passiivne, kuigi võtab raamatu jooksul nii mõndagi ette – kirjelduses on siiski kõik passiivne. (Lugu räägib ju tegelikult temast ja sellest, kuidas ta Moskvas on elanud/õppinud, elanud Mitjaga ja armunud Mitja emasse.) Kohati ikka viidatakse, et ta on kellelegi midagi öelnud, aga sel juhul on ainult vastus otsekõnes edasi antud. Enamasti on tegemist kupeekaaslase (“mees“) monoloogidega ja arutlustega elu üle. Need on üllatavalt autentsed – st. ei imbu läbi, et kirjutaja on ilmselgelt naine. Ei mingit ohkamist ega õhkamist. Peategelane, tüdruk, on raamatu kõige passiivsem tegelane ja vaatleja.

Eks selle kohta ongi tavainimene (loen nüüd tagantjärgi) öelnud, et veidi blatnoi-romantika, mis on meiesugustele heaoluühiskonnaga nüüdseks harjunutele ehk mingiks nostalgiliseks meenutuseks. Samas ta ju kirjutab: “Jah, autor on laguneva Nõukogude Liidu õhustikku väga täpselt tabanud kogu selle absurdis, groteskis ja uljas fatalismis. Jah, ta leiab jõhkruse ja nürimeelsuse seest kannatavad hinged. Jah, need hinged on üle elanud koledusi, mida meil on raske isegi kujutleda. Küllap turvalise heaoluühiskonna kodakondne leiab siit vürtsikat eksootikat” – taas igati nõus.

Omamoodi tore on jälgida kirjeldusi. Peale suuremaid jaamu algab iga uus peatükk (tšuhh-tšutšuhh) vaikses rütmis selle loetlemisega, mis maha jääb. Pikk lõik loetelusid, mis on hästi tõlgitud, hästi tabatud ja rütmis. Ja siis üllatab see “mees” vahel mõne tabava või siis just üllatava repliigiga, mida tahaks lausa tsiteerida. Näiteks:

“Grusiin,” ütles mees, “sel on sääred nagu kaelkirjakul ja ta oskab end müüa, nii et unustad, et sa tema eest maksid. Armeenlase on ajalugu tampinud alandlikuks lesbikuks ja lahedaks tüübiks, kes oma lapsi ei karista. Tatarlastele meeldib ainult tatarlane, tšetšeenis on ristatud sünnitusautomaat ja narkokaupmees, dagestanlane on väike, kõhn, inetu ja haiseb kampri järele ning rumalalt upsakas ukrainlane sepitseb oma jubedas murdes igavesi natsionalistlikke vandenõusid. Vene mehed jäävad seda kuulates kurdiks. Ja siis tulevad baltlased. Kõik kustes tehtud. Ei mingit salapära. Liiga praktilised. Kõnnivad kõrvale vaatamata ringi, naeratus tagurpidi näos.” (lk. 23, tõlk. Kadri Jaanits)

“[…] Ängistusel on kahte sorti põhjuseid: tahame, aga ei saa; saame, aga ei taha.” (lk. 27)

“Kuidas teie pool juuakse? Teil elatakse kindlasti Balti moodi. Mehed keerlevad ümber viinapudeli, naised ümber mehe ja naiste ümber lapsed. Kõik keerleb viinapudeli ümber. Meil käib see teistpidi. Meie paneme pudeli ringi käima, mitte pudel meid.” (lk. 90)

Või siis üks naine Habarovski hotellirestoranis, vestluskaaslane:

Naine vaatas tüdrukut, pea kergelt viltu.

“Ma ei ole abielus, sest armastan inimeste seltsi. Mõtlen samuti nagu Tšehhov. Kui armastad üksindust, siis abiellu.” (lk. 124)

Tundub, et see raamat on võitnud Finlandia auhinna. Samuti on sellest palju kirjutatud, panen siis siia linke:

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s