14. Sigrid Rausing “Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist”

See raamat sattus kätte küll täiesti juhuslikult – eile õhtul siinselt elutoalaualt. Ja nüüd ei saanudki enne, kui raamat läbi. Tegemist on Eesti kontekstis vastululise raamatuga, kuna kirjutatud on osaleva vaatlusena ja kes tahaks, et tema elu ja eluolu tuldaks võõrste tõlgendamisperspektiividega tõlgendama. Kas vastab tõele, et Pürksi raamatukokku seda raamatut isegi ei võetud?

Mind siiski haaras. Ma usun, et teeks umbes sama välja, kui tänapäeva linnanoor antropoloog satuks sinna aega ja sinna kohta. Tõlgendaks asju sedasi. Ma ise mäletan ju teisi asju, hoopis teist dimensiooni. Tagantjärele selle pilguga vaadates mis Rausing, tundub, et ta toob kontrasti tõeliselt hästi esile. See on tegelikult õudne, mida võib teha ajaloo vägivaldne ja järsk katkestamine ühe toimiva kogukonnaga. Kui suur osa rahvastikust põgeneb, mobiliseeritakse või küüditatakse ja tapetakse, asemele tuuakse uued inimesed – kes on samamoodi uues kohas, nutavad, vanast ilma jäänud. Ja kuidas siis jälle kuidagimoodi toimiva hkanud kolhoosisüsteem suhteliselt päevapealt kaob, tekitades uue suure mõõna inimeste ellu.

Siin raamatus on ülevaatlikult ka üsna palju ajaloost ja laiemast kontekstistki. [Ainult paar asja, mille suhtes ma veidi kahtlev olen (ja needki pisiasjad) – minu mäletamist mööda kadusid valuutapoed kohe peale rahavahetust, sest valuuta eest ei tohtinud siis enam ametlikult kaubelda. Poed jäid, hinnad teisendati ja olid lihtsalt kallimad. Seega 1993/94 õppeaastal, mil Rausing Pürksis oli ja NG-s õpetas, ei oleks minu arust enam saanud valuutapoode olla. Teiseks – interneti sünnipäeva pidasime alles hiljaaegu. Seega on kuidagi keeruline uskuda, et ta oli endale e-posti aadressi kodumaal teinud. Toona, 1993, internet sündis ja 1995 olid meilgi juba kõik tähtsamad inimesed oma aadressidega internetis, 1996 juba kõik üliõpilased ka.]

Teisipidi on huvitav lugeda tuttavatest kohtadest ja inimestest (olgu, mina ju kuigi paljusid siiski ise ei tunne, mistõttu ei reageeri ka isiklikult). Alar ja Heli (tegelased juba teisest raamatust, mis aasta jooksul lugenud olen?). Ivar – alati rõõmsameelne ja alati sarkastilise huumoriga. Ellujäämine toonases suhtelises vaesuses. Siit ju tegelikult kumabki läbi see, millest ka selles raamatus aimamisi juttu – inimesed tegelevad justkui põhiliste väärtustega, ellujäämise ja üksteisele toeks olemisega. Nojah, ja joomisega, kui elu mõte nii äkki on silmist kadunud. Kusjuures mäletan minagi seda erakordselt külma talve 1993, kui salat taldrikul öö jooksul ära külmus. Või meeletult palavat 1994. aasta suve, milletaolist enam ammu polnud olnud, jalgpalli MM ja Rootsi võit.

Ma usun, et Sigrid oli Pürksis ise samaväärne antropoloogiline uurimisobjekt nagu ülejäänud küla temale. Oleks põnev, kui keegi oleks samal ajal teisipidi vaates kontraste ja mõistmatusi kirja pannud. Neid nüüd kokku pannes saaks eriti toreda koosluse – täpselt samamoodi teoreetilises plaanis üldistades ja tõlgendades.

Muide, tsitaat raamatust ;). Sigrid teeb külaskäigu “1960. aastate alguses ehitatud kortermajadesse, kus olid plekk-kestaga ahjud ja köökides puupliidid.”

Sealsamas majas istus üks 18-aastane eestirootsi tüdruk terve intervjuu aja ja kudus rahulikult. Tal olid klaasselged sinakashallid silmad ja rootsi keelt rääkis ta madala, veidi kareda häälega, aeg-ajalt sõnu otsides, kuid üsna hästi. Tüdruku isa oli pärit Vormsi saarelt, mis oli kuulunud rootsi päritolu parun von Stackelbergile ja mille rootsi misjonär Österblom oli päästnud alkoholist läbiimbunud vaesusest. Ta isa oli rootsi juurtest visalt kinni hoidnud ega lubanud tal pioneeriks astuda. Ka tüdruk ja tema vend pidasid end eestirootslasteks. (lk. 208, tõlkija Ivika Arumäe).

Nii või naa, kui sellist asja enda kohta kirjutatakse, ajaks ehk vihaseks, kuna tegelikult olid need aastad siiski ilusad, helged ja head. Aga oma ajastu kontrastpildina rikka lääne ühiskonna esindaja silme läbi sobivad siiski – kuna tänased noored on paljuski just ise need lääne inimesed, kes toonast keskkonda ei mõistaks. Kuidas nemad tõlgendaksid?

Aga jah, lugege Inge Melchiori arvustust või intervjuud autoriga. On aru saada, et meie jaoks, kes me selles ajas olime õnnelikud ja noored, jääme veidi kriitiliseks.

PS. Pealkiri ei ole kuigi õnnestunud. Kolhoos oli siiski möödas – lugu postkolhooslikust olukorrast, vahetult. Kõik on korras ei sobi ka mingitpidi, isegi mitte katsejäneste poolt vaadatuna.