Toledo kirjastuse tegevusega olen püüdnud end kursis hoida, aga mitmed raamatud tunduvad ähvardavalt depressiivsed ja pole julgenud kätte võtta. Paar tükki olen siiski juba läbi lugenud, see siis kolmas. Olla krimka ja kultuuritarbija60+ kirjutas sellest nii ahvatlevalt, et otsustasin kätte võtta ja tellida (nagu näha, loen ma raamatuid väga vähe nüüd, kasvõi sügisega võrreldes. Veebruaris ei saanud midagi läbi).
Nüüd siis lugesin häbiväärselt kaua seda. Ajaviitena ja korraga lugedes oleks ehk mulje teine jäänud. Hetkel on mul lihtsalt tunne, et kui üldse lugeda, siis midagi, mis pakub midagi hingele. Ja pole kokku traageldatud erinevatest tegelastest ja sündmustest, mis tegelikult päris õiget põnevust üles ei krutigi. Sellega paraku läks nii. Samas on ju tänuväärne, et meil Argentiina kirjandust üldse tõlgitakse – see pole mingi enesestmõistetavus.
Selle raamatu peategelane on Nurit Iscar, kes sarnanevat välimuselt legendaarse multikakangelase Betty Boopiga. Ta on krimikirjanik. Kellele üks maatasa tegev arvustus pani paar aastat tagasi sellise põntsu, et ta pole suutnud ega osanud pärast seda midagi kirjutada peale tellimustööde. Siis toimub mõrv (eriti rangelt turvatud rikkurite linnaosas) ja Nuriti kunagine armuke, El Tribuno peatoimetaja, naistemees Rinaldi palub tal hakata sellest sündmusest veergu kirjutama. Krimi leheküljel, aga mitte krimiuudisena. Paigutab naise lausa sinna linnaossa elama.
Siis on El Tribunos veel noor kollanokast krimiajakirjanik (tolle nime ei öelda minu meelest kunagi) ja kultuuriajakirjanik Karina Vives, kelle artikkel ta enda teadmata purustaski Nuriti karjääri. Novot. Ja siis mingid kaks-kolm Nuriti sõbrantsi (ja nad on kõik 50+). Nurit, krimiajakirjanik ja Jaime Brena (endine tuntud krimiajakirjanik, kes hetkel teeb El Tribunos nüüd elu24 stiilis “tähtsaid uudiseid”) hakkavad asju uurima, aga jätavad kõik katki, kui selgub, et läheb liiga ohtlikuks ja nende ülesanne ajakirjanikena on aru saada, millal on see hetk, kui tuleb tagasi tõmbuda.
Vot sellistel piiridel see raamat siis liigub – uurimine, ajakirjanduseetika ja suhted. Krimilugu on suht kõrvaline minu arvates ja viib tagasi mingi müstilise grupivägistamise juurde. Samas ei süvene kirjanik sellesse eriti ja see ei tundugi kuigi tähtis olevat. Tjah. Tühja tunde jättis.
Lugemissoovituse blogis kirjutatakse ka sellest raamatust. Ja Jaan Martinsoni raamamtublogis ka.
SEHKENDAMINE 