Lugesin selle raamatu kohta juhuslikult hiljaaegu ühest blogist ja tellisin, kuna olin niikuinii raamatukogu poole teel. Sain kohe kätte ka, järjekorda ei olnud. Mõtlesin, et loen siis enne läbi, kui raskemate kallale asun.
Appi, kui lahe raamat! 🙂 (Jah, ma tean, kui keegi väga kiidab, on mõju vastupidine). Mina igaljuhul kaalusin selle endale ostmist, et teinekord lihtsalt jälle sirvida.
Ma sain selle raamatu lasteosakonnast ja nii seisab ju ka pealkirjas – need lood peaksid olema lastele. Ma mõtlesin, et midagi Michal Vieweghi raamatu sarnast, aga ei. Lugedes tekkis küll tunne, et lapsed sellele raamatule pihta ei saa – kuigi jah, vbolla just väiksemad, kes ei esita raamatule mingi pinevuse tekkimise ja kasvamise nõudeid. Midagi kivirähulikku siin oli, teisalt midagi mehisheinsaarlikku. Lisaks veidi sellist azkalotlikku tagasipöördumist (if you know what i mean – enamus sellest selgitusest aru ei saa). Kolmandaks aga eristas seda raamatut teistest… venelikkus. No siis on isegi vaat et oсобенности национальной рыбалки – sest vene loos peab ikka kalapüügist rääkima.
Peategelasteks on üks kultuuriinimeste perekond, kes ei saa praktiliste asjadega üldse hakkama. Ema näiteks ei tea isegi söögitegemisest suurt midagi, pakub, kas teed ei võiks juua? Või ammugi ei suuda nad mingit kala ära tappa. Ema on Ljudmilla (Ljusja) ja isa Mihhail (Miša). Isa on korralik patriarhaalse ühiskonna esindaja, ühtlasi ka kange filosofeerija. Neil veel koer Kutt, kes on ka omamoodi kuju. Laps Andrei (ehk Andrjuhha) on kahemees, aga ta on selline leebe ja lahke. Vanematel on vahepeal mure, et äkki peaks talle järeleaitamiseks õpetaja palkama, aga sellega läheb ka nagu läheb. Andrjuhha ongi jutustaja. Õpetaja pragab temaga:
“Antonov,” ütles Margarita Lukjanovna. “Ma näen selgelt sinu tulevikku. Sa ei too iial kasu Kodumaale. Ega jõua mitte milleski tippu. Sa hakkad söömaviletsast taldrikust aukliku lusikaga, magad lutikaid täis diivanil ja pussitad purjuspäi surnuks oma seltsimehe.”
Õpetajad on ikka juba täiesti segi! Neile ei mahu pähe, et minusugusest kahemehest võib saada aednik. Sest selleks et saada aednikuks, ei ole tarvis mingit diplomit. Põskhabemega aednikuks, kes, endal punassed ketsid jalas ja soni peas, muldab pojenge. (lk. 66-67, tõlk. Toomas Kall)
Isa aga vaidleb vastu:
“Kuigi minu Andrjuhha on kahemees, on ta väga võimekas. Ma panen ta inglise keele kallakuga kooli ja muusikakooli ja iluuisutamisse.”
Ema aga ütles:
“Mis iluuisutamisse? Ta peab õppima huligaane kolkima! Meie ajal ei saa olla tossike ja nannipunn.” (lk. 68)
Lugesin seda raamatut eile ootamatult üksi koju jäädes ja muudkui turtsusin naerda. Võtkem või näiteks see kord, kui mehed tulevad kalalt ja on saanud kogre, nende ema aga ei kujuta ettegi, et ta kala ära tapaks. Selgub, et tegelikult ei julge isa seda ka teha.
Vimmas, kurb ja sõnaaher isa haaras labida ja tormas kogrele kallale. Ta solvas kokre, ärgitas teda labidaga lüüa, kuulutas talle ette kõiksugu õudusi, ähvardas, et soolab ta sisse nagu heeringa! …
“Lase ma silun su soengut,” ütles ema, “muidu sa oled nagu Hitler.”
[—]
“Ljusja, Ljusja,” kutsus isa ema. “Sa oled täiskasvanud naine! Keeda ta keevas õlis elusalt ära!”
Ema aga vastas:
“Ma ei saa! Ma ei taju oma vanust, ma ei usu, et ma olen kolmkümmend viis, et mul on kümneaastane poeg ja viieaastane kass Kuzja, sest kogu mu elu on olnud üks lakkamatu kevad!” (lk. 111)
No milline laps sedasorti asja viitsiks lugeda – ma ei usu, et nad seda samadel põhjustel naljakaks peaksid. Aga noh, kes teab. Üks tore tsitaat veel – iseäranis oli see naljakas sellepärast, et see isa muudkui seletas ja filosofeeris, pidas ennast selleks, kelle najal nende maailm üldse paigal püsib. Ja kui nad siis arutavad, mida teha suvilaveranda alt leitud balsameerunud sakslasega, kes ellu ärkas, ja naine midagi pakub (“Paneme ta õige paika!” tegi ema lõpuks ettepaneku. “Sinna, kus ta enne oli, ja meie ei tea temast midagi.”), reageerib isa armsa mansplaininguga:
“Sa, Ljusja, oled väga jutukas,” kostis ta. “Hommikul peaks rohkem vait olema ja mõtlema, mida päeva jooksul öelda. Oled vait, oled vait – ja siis lõunaks ütled. Kui ei ole lõunaks välja mõelnud – ütled õhtuks. Ja kui ka õhtuks pole midagi tulnud, siis ütled järgmisel päeval.” (lk. 130) 🙂
Nüüd leidsin, et olen veel tsitaate välja otsinud. Näiteks siis, kui isa pahandab, et tema pereliikmed on keskpärased ja hobisid pole:
“Lennuvõimetud isiksused!” ütles isa vihaselt. “Meie kaasaegne künnab kipakatel alustel ookeane, esitab väljakutse mäetippudele ja mäestikele, lendab õhupallidega, aga teie kükitate siin ega tea, millega tuleks tegelda.”
“Mina tean,” ütles ema. “Sina, Mihhail, oleksid ainult rõõmus, kui ma õhupalliga minema lendaksin.”
“Pole vaja tingimata suuri saavutusi,” vaidles isa vastu. “Võib valida lihtsa hobi – kas jahi või kalapüügi … Midagi käepärast ja hõlpsat, millest hing rõõmu tunneb.” (lk. 51)
Mulle endale tundub, et selline raamat sobib kõige parem noortele (ja ka vanadele) paaridele, kes üksteisele õhtuti raamatuid ette loevad (või võiksid seda teha). (JÕulud lähenevad, kui kingiideid vaja). See on sihuke lahe kooslugemise raamat, täis väärikaid tsitaate, mida võib kindlasti elus tarvis minna. Näiteks:
“Kõik, mis pole uni, on töö,” lausus isa lõpuks, “mind mõistab ainult voodi.” (lk. 137)
“Ei tohi kala peale karjuda,” ütles ema. “Kala peale karjuda on sama hea kui vetika peale karjuda.” (lk. 108)
Otse loomulikult.
Ära tuleb mainida ka Ülo Pikkovi illustratsioonid – eks sellepärast, et kui seda lasteraamatuna müüa ja selleks lasteraamatuna kulkalt toetust küsida, on ikka pilte juurde vaja. Need on lahedad. Ja Toomas Kalli tõlkes saab üha naljakaid raamatuid lugeda – see Genise Raamatusõbra kamasuutra oli ka täis väga tabavaid ja häid asju, kahju, et toona läbi ei jõudnud. Eks kunagi vbolla loen lõpuni.
SEHKENDAMINE 