49. Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

See raamat oli juba mõnda aega silma jäänud, aga kui Iibis ka kirjutas, siis tellisin ära ja otsustasin vahele ära lugeda. Õige tegu. Küll oli hea meelelahutus. Siin kohtame Mees nimega Ove normaalset vastet – päriselt sellist korralikku soome vanameest, kes on maailma kõige targem, väga põhimõttekindel, palju sõnu ei tee, elu aeg palju suusatanud ja puutööd teinud, nüüd käib hooldekodus oma naist toitmas (teda nimetab läbivalt siiski perenaiseks) ja tahab kirja panna testamenti. Sellega seoses peab ta 40ndates poeg teda veidi mööda poode ringi vedama, sellega seoses ööbib ka ühe öö hotellis, lisaks ehitab endale kirstu, kust kogemata välja kukub, peapõrutuse saab ja Helsingisse haiglasse satub. Selline tore terve huumor. Enamasti antud vanamehe monoloogina või sisemonoloogina, kuigi enamasti selgub ka talle endale üllatuseks, et on valjusti mõelnud. Ja ega ma ei teagi, kas see vanadele inimestele ka lugemiseks sobib või ainult meiesugustele. Kuna kirjutada pole väga palju mõtet, ka mitte aega, siis toon välja hulga tsitaate.

Uutest ja keerulistest sõnadest:

Ikka peab sõnadega mängima ja asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle aga puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial. (lk. 21)

Poja kiitva vastuse kohta:

Ma ei oska öelda, kas tal oli tõsi taa või praktiseeris ta oma põlvkonna sünnitraumat ehk irooniat, mille tähenduse ma võõrsõnade leksikonist järele vaatasin. (lk. 55)

Globaalsetest probleemidest, tehaste Hiina viimisest ja kliima soojenemisest:

Ja varsti on Soome vaesel klaasuks, massaasiga dušš ja nahahooldustopsikud, kus lubatakse igavest noorust. Aga Soome vaesel ei ole tööd, sest see tehas, kuhu ta pidi tööle minema, pandi kinni ja tootmine viidi üle Hiinasse. Nende asjade keskel istuvad nii vaene kui rikas oma ühesugustes saunades ja kurvastavad. Peegeluksega kapis on kreemitopsi kõrval topsik peaaju tablettidega, mille abil püütakse täita tühjust, kuigi suusatamisest oleks rohkem abi. Ainult et lund ei ole. See kadus koos kliimamuutusega. (lk. 77)

Idülliline ettekujutus vanaks jäämiseks:

Mõtlesin, et teen tööd, kuni saan seitsekümmend ja seitse ning pärast seda istun kambrisse emanda kõrvale ja hoian käest kinni. Seinakell tiksuks, me vaataksime natuke televiisurit, sirviksime ajalehti ja jõuluaegu küsiksime üksteiselt, et kellelt täna kaart tuli ja et kas peaks kuuse tuppa tooma ja kas jõulusink on juba sulanud. Ootaksin suusahüppevõistlusi ja märgiksin esimesed paiselehed kalendrisse. Siis me sureksime nagu vana puu. Umbes kolmepäevase vahega, minna [sic!] enne, perenaine natuke hiljem. (lk. 83-84)

Rändlindudest:

Inimesel kulus kümneid tuhandeid aastaid enne, kui kõik mandrid üles leiti ja siis peeti ka ühte maad teiseks. Eks rändlinnud vaatasid Kolumbruse ekslemist, muie mokanurgas ja arutasid, et kas lendame õige esimesse kohta, mis meie väikese ajuga peakestesse torkab. (lk. 88-89)

Tülitsemisest:

Mina ise ei osanud perenaisega pikalt tülis olla, eks see enamasti ikka alla aasta jäi. Kolehmaisega läheb vist kuueteistkümnes aasta. (lk. 91)

Hotelli hmmikusöögist:

Loomulikult maitsesin ma kõike, kui juba tasuta sai.

Hallitus sobib juustule üllatavalt hästi. Palju paremini kui leivale või siis maja vundamendile. (lk. 95)

Suusatamisest:

Kui tuleb õige pikk sõit, peab kulgema ainult ökonoomselt ja libisedes nagu Kekkose Urho, kes sundis nii kodumaal kui naaberriikides alkohoolikuid suusatama metsaonnidesse ja tagasi, et saada allkirju paberi- ja metsatööstust edendavatele paberitele. (lk. 101)

Tublidest taimaalastest:

Ma arvan, et taimaalased peavad pisikesest peale riisipõllul ja marjametsades kükitama ning et seal ei istuta ekraane silitades pehmetes toolides ega murta pead, mis täna kõige rohkem masendab. (lk. 102)

Niisama mõtisklus:

Puu on maalähedasem ja soojem kui graniiditükk. Nii soe, elav ja tähtis on puu soomlase jaoks, et Huovise Veikko on sel teemal kirjutanudmitmesaja lehekülje paksuse raamatu. Mitte ei tea, kas kivist ja kaljust ikka saaks raamatu kirjutada. Kui Aleksis Kivi nimi oleks olnud Aleksis Puu, siis oleks tal kindla peale olnud rohkem sõpru ja ta poleks pidanud veetma elu lõppu viletsuses ja külmas tares. (lk. 183)

Oma matuselauda ette plaanides:

Aga veel on vaja teist lauda noorte jaoks ja originaalitsejatele: sinna pajapraad taimaalaste moodi ja tuubiga kepapikastet. Lihtast keeldujatele salatit, kurki, tomatit, kaalikat ja keedetud viinereid. (lk. 196)

Teised:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 49. Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja!”

  1. iibis ütles:

    Tore, et sulle ka meeldis!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s