50. Anti Saar “Külaskäik”

Unustasin sellest raamatust kirjutada. Ostsin/lugesin juba detsembri hakul, seega panen siia 2017. aasta raamatute hulka. (Kirjastus Päike ja pilv). See on väga soe ja armas lugu sellest, kuidas väike poiss püüab suhestuda vanaema surmaga. Või kuidas seda erinevate aistingute kaudu teeb. Et lõpuks mõista, kui toredad on allesjäänud mälestused ja need, kes su ümber veel elus. Sisulises mõttes käib ta õunaussiga õuna sees, kus on peidus kogu see muinasjutuline vanaemamaailm vanaema kõige rohkem iseloomustavate asjadega (nagu tema õmblustarvete karp või sall). Lasteraamat muidugimõista, aga kindlasti sobiv ka täiskasvanutele. Ja paljudel tuleb oma väikestele sel teemal midagi öelda, sest vanaemasid-vanaisasid (või meie puhul vanavanaema) läheb teise ilma paraku ikka. Ja mul enesel muidugi miskipärast pisarad voolasid seda lugedes (seda tuleks võib-olla lastele ette lugemisel vältida. Või kes teab. Sest eks me ise oleme oma laste vanaemade lapsed ja meil on vaja samasugust reisi õunaussiga).

Tähelepanuväärne ja vajalik raamat.

Peale selle, et see oli kõik nii südamlikult kirjutatud, on raamatu kujundus (Anna Ring) ka äärmiselt armas. Umbes nagu Tove Janssoni “Mis juhtus siis?”, on lehekülgedes augud, mis näitavad kuhugi järgmisele leheküljele. Erinevalt Tove Janssonist imiteerivad need augud juskui lauamänge ja numbreid, kuhu satud. (Omamoodi Kolm elu).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s