1. Marina Moskvina “Kuuromaan”

Selgus, et samalt autorilt on veel üks raamat ja selle raamatu pealkiri ootab juba tükk aega minu laenutusnimekirjas nende seas, mida võiks lugeda. Tellisin ja lugesin läbi. Pean ütlema, et see raamat on sama võluv kui Minu koer armastab džässi, kuigi järjest lugedes sõltub nähtavasti, millise esimesena loete. See on justkui romaan jälle umbes samast düsfunktsionaalsest (see on muidugimõista küsitav) perekonnast, kus kõik on kunstiinimesed ja noormeheks sirgunud poeg kavatseb naist võtta, mistõttu talle on vaja korter osta ja kogu perekond hakkab mõtlema, kust kokku hoida, et sissemaksusumma teenida. Olukorras, kus nad peavad raha ja materiaalseid väärtusi väga tühisteks! Nii kunstnikust isa kui kirjanikust ema püüavad anda oma panust, kuid enamasti läheb nagu ikka. Nii palju naljakat oli ka siin. Näiteks kui seekordne minategelane ehk pereema kirjeldab, kuidas ta sünnitama läks:

Nii ma siis seisin õe ees – paljas ja paljajalu kahhelpõrandal nagu nekrut Jumala palge ees. Õde aga täitis kaarti ja pomises tülpinult:

“Nimi? Sünniaasta ja -koht? Aadress?”

Ja järsku küsis:

“Elukutse?”

Sellele küsimusele olen ma maast madalast vastanud kindlalt:

“Kirjanik.”

Siin aga tundsin, et keel ei taibu.

Mis kirjanik sa oled – sihukese suure valge kõhuga?

Nii et ma vastasin:

“Raamatukoguhoidja.” (lk. 10. Tõlk. Toomas Kall)

Siis tekkis lapsevanematel keeruline küsimus, kuidas lapsele teada anda, kust lapsed tulevad. See lõik oli muidugi palju pikem, aga algus oli jälle veetlev:

Ja üldse ei huvitanud teda põhiküsimus: kust tulevad lapsed? Mina ja Keša muudkui mõtlesime, mida me vastame, kui ta küsib. Ma palusin spetsiaalselt, et Keša midagi ei fantaseeriks. Alles oli poiss küsinud:

“Huvitav, kuidas kalad magavad?”

Ja köögist kuulsin ma, kuidas Keša vastas:

“Kalad magavad kuival maal. Ronivad kaldale ja magavad …”

“Aga mida ma sinu meelest pidin talle ütlema?” imestas Keša. “Kas KOGU TÕE??? Mina küll ei oleks tahtnud seda lapsena oma kehakultuurlasest isa käest kuulda.”

Kord juhtusin ma kuulma väärikat vastust põhiküsimusele. Selle esitas bussis üks pisipoeg oma isale.

“Issi,” küsis ta täiesti muretult, “kust tulevad lapsed?”

Seda saad sa teada maailma tunnetamise protsessis,” vastas talle isa. (lk. 16-17)

Nagu Andrjuhha eelmises raamatus (mida mina lugesin), on ka siin see nende poiss veidi kõva peaga, mis puutub kooliskäimist ja hindeid. Vahepeal viiakse ta “eliitkooli” üle, aga see on kodust nii kaugel, et vanemad peavad hakkama kooli saatma, et lapsuke ikka kohale jõuaks ega koolist mööda sõidaks. Siis toovad tagasi elukohajärgsesse kooli, kuhu minnes võivad vanemad akendelt tüürida, et poisid ikka kohale jõuaks.

Neid ähvardati viia mahajäänute klassi. Puhusid mingid uued tuuled: A oli nüüd matemaatikaklass, B humanitaarklass, C kaubandusklass, ülejäänud olid aga “tööerakondlased”.

“Las nad viivad minu poja “tööerakondlaste” hulka,” ütles Keša karmilt. “Ja suhtuvad temasse kui vaimselt mahajäänusse. Võib-olla kujuneb siis tema ümber humaansem atmosfäär.” (lk. 42)

Poiss on vanematega ilgelt hädas kogu aeg. Teda ajab hulluks, kui vähe nad suudavad materiaalselt mõelda ja mille peale neil kogu aeg raha kulub. (Sedasi kirjutades kõlab pisut liiga lihtsalt). Igatahes pärast mingit järgnenud krahhi, kui kunstnikele on raha lubatud ja see on hoopis raha välja viinud, ütleb poiss:

“Kešat on ohtlik kodunt välja lasta,” ütles meie pojake. “Kohe läheb lahti mingi juhitamatu mõtteorgia!” (lk. 156)

Keša (isa, pika nimega Innokenti) Kuuprojekt saab alles poole raamatu pealt hoo sisse. Ema läheb seda projekti kord järve äärde vaatama, aga buss viib ta sealt eemalasuvasse peatusesse, mis asub kaugel pimeduses ja tühjuses. Hakkab siis soovitud suunas minema. Ta on, muide, paadunud inimestest hästi mõtlevate vanemate tütar, eksole. Seekordses raamatus ongi tema vanemad Fima ja Rita ehk Serafim ja Margarita ka ühed peamised tegelased, kes aitavad kokku hoida ja sellega poisile korteriostuks raha teenida.

Järsku kuulsin – selja taga on kellegi sammud.

Oi, mõtlesin, püha taevas! Aga ümber ei pööranud, “Palveränduri teekonnas” on öeldud: kui inimene vaatab tagasi, siis on tal usust vajaka. Nii me siis sammusime vaikides, kuni mulle jõudis järele soni ja nailonjopega mees, puhas tüsedusele ja melanhooliale kalduv Mõtištši tüüp.

Rita oli mulle juba ammu öelnud: “Kui ma kedagi öösel kangialuses kardan, lähen ma kõige otsustavamal moel selle inimese juurde ja küsin, kuidas saab leivapoodi. Või mis kell on. Võib-olla ta ei vastagi, aga me oleme vaadanud teineteisele silma ja peaaegu et leivapalukest jaganud! Sellepärast suhtuvad isegi lurjused ja kaabakad minusse alati hästi.” (lk. 192)

Raamatu vältel ristub Keša tee ühel hetkel õnnetu hambaarsti Arseniga.

Arseni ohkas ja laiutas käsi – sihukesed pehmed peened käed on ainult taskuvarastel, muusikutel ja hambaarstidel. (lk. 196)

Mingil hetkel armub vanaema Ritasse üks vanaaegne kirjanik Žora Nekipelov. Rita räägib sellest peres:

“[—] Aga ma ütlesin, et ma ei saa, et ma ju olen juba abielus.”

“Miks sa ei saa?” tegi Fima häält ja määris leivatükile mintaimara. “Las ta tuleb, vaatame ta üle.”

“Ei-ei-ei,” hakkas Rita kätega vehkima. “Ma ei kannata mingeid võõraid mehi. Ma isegi sind vaevalt kannatan.” ( 🙂 🙂 🙂 lk. 201)

Igal juhul soovitan ma ka seda raamatut tõesti lugeda. Seda enam, et siin on ka illustratsioonid – muidugimõista ongi Marina Moskvina kirjanikuproua, kes on abielus kunstnikuga, kelle nimi on Leonid Tiškov. Raamatut kaunistavad mehe tehtud illustratsioonid (kõrval illustratsioon külastusest Tretjakovi galeriisse, kuhu Keša viis poja pruudi vanaisa, kes Kaukaasiast dollaripakkidega Moskvasse oli tulnud). Aga ma uurisin pisut – loomulikult on kogu see Kuu projekt Tiškovi kunstiprojekt – «Частная луна». (Ja raamatukaanel on foto temast, Kuuga, arvatavasti samast kunstiprojektist). Lisan siia alla suvalise näitust tutvustava lõigu (aga selletaolisi on veel, kuna selle kuunäitusega on ta erinevatel aegadel välja tulnud).

Harukordne perekond tegelikult 🙂

Teised raamatust:

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s