Filimonov oli kunagi mu lemmik, aga mida raamat edasi, seda rohkem pean pettuma. Eelmise jätsin lausa pooleli, kuna vist ei olnud aega ja jaksu. Selle raamatuga kujunes umbes samamoodi – selle vahega, et närisin ennast läbi. Ometi algas see raamat paljulubavalt ja soravalt, oli jälle see tuttav Filimonovi stiil, teravus, Veronika Einbergi tõlge. Ma usun, et kokku võtab selle kõige tabavalt Andrei Ivanovi arvamus raamatu lõpus kaanel).
“See on linnalegendidest, kuulujuttudest ja anekdootidest kokku punutud hooti naljakas, aga enamasti siiski nukker romaan ajastust, milles nii mina kui ka autor ja tema tegelased elama juhtusime ja mis ilmselt just seetõttu groteskist hoolimata mulle nii tuttav ette tuleb, mõned tegelasedki on justkui maha kirjutatud inimeste pealt, keda tean ja keda olen kuulnud sarnaste seiklustega kelkimas.”
Ilmselt sellest ongi minu ja Ivanovi vahe – mina ei elanud Tallinnas ega pole ka käinud ringi eestivenelaste seltskondades. Minu jaoks on tuttavlik vaid alguses eliitkoolis käimist puudutav ja lõpuks lüheldane viibimine Tartus. Kus peategelane Hariton Naganov pisut semiootikat tudeeris, ent alla andis (meie ajal oli see just uue erialana vene filoloogiast eraldatud eriala). Seega eks natuke nalja tegi küll lause:
Hariton teeskles tol ajal veel Tartus õppiist, õigemini oli just hakanud teesklema ja veetis Tallinnas viimast suve enne hüppamist semiootikasohu, kust, nagu me juba teame, oli talle määratud üsna varsti välja vupsata, kopsud laukavett täis. (lk. 165-166 🙂 )
Igaks juhuks panen ka raamatu ametliku kokkuvõtte, äkki meenub hiljem paremini:
Hariton Naganov oli ajastu võrdkuju. Mees, kes jättis jälje kõigele sellele, mida on tänapäeval moodne nimetada eestivene kultuuriks. Kui uue aastatuhande saabudes Hariton Naganov ootamatult suri, ei osanud tagantjärele keegi enam öelda, mis mees ta õigupoolest oli. Mida ta mõtles? Mida talle teha meeldis? Või millega üldse elatist teenis? Küll aga teati ja mäletati hästi tema vastupandamatut sarmi, tänu millele koondusid tema ümber kõik ajastu säravamad tegelinskid.
Romaani nimetu jutustaja süüvib salapärase varalahkunu ellu ja otsib üles mehe vanad kamraadid ja kallimad, et nende abil loosse selgust tuua. Ühel hetkel tuleb aga jutustajal nentida, et vastuste asemel leiab ta üksnes uusi küsimusi. Varsti pole kindel seegi, kas Hariton Naganov üldse lavalt lahkunud on.
Raamatu kohta:
SEHKENDAMINE 