54. Jonas Hassen Khemiri “Pappaklausulen”

Hankisin endale Khemiri uue raamatu. (Hmm, vaatan, et ilmuski alles augustis!!!!) Ilmselt pean veidi ootama, et muljed settiksid. Sest mingil hetkel tundus isegi, et ainult üks vingumine käib. Kuniks midagi muutus ja mingi dünaamika sai teise hoo ja teised lained. Ja nüüd, kui olen ka temaga intervjuu ära vaadanud, tundub kõik nii klaar ja loogiline, et üha rohkem olen rahul.

“Isaklausul” on justkui mingi lepingulisa – ühelt poolt midagi nii kindlat ja vääramatut nagu isa, teisalt midagi nii juriidilist nagu klausul, lepingulisa. Siin raamatus käib see kokkuleppe kohta, et peategelane (tegelikult on kõik seal väikestviisi peategelased) tegeleb oma vananeva isa praktiliste toimingutega Rootsis, kuna isa on välismaal ja käib Rootsis vaid iga viie ja poole kuu tagant (et teda ikka Rootsi residendiks peetaks).

Nüüdseks on poeg kooselus ja tal on nelja-aastane tütar ja üheaastane poeg. Ta on hetkel isapuhkusel, naine käib tööl (tüdruksõber, nagu teda läbivalt nimetatakse). Kogu intriig ongi keritud selle ümber, mis see isaks olemine siis põhimõtteliselt on. Otsus enne laste sündimist (mis ühendab peategelast autori endaga), et ta mitte kunagi oma lapsi ei jäta (nagu ta oma isa) ja siis pärast laste sündimist see arusaam, et kohati on vastupandamatu tahtmine lihtsalt põgeneda, et üldse kõige selle keskel iseendaks jääda. Rollid ja nende ümberhindamine.

Sisu. Isa on saabumas, poeg teeb oma kontori talle elamiseks korda – kõik kohad on prussakaid täis ja laga, mis isast iga kord jääb, on sõnulkirjeldamatu. Isal läheb lennujaamas alati kaua aega, hiljem jääb veel bussist maha, ühesõnaga jõuab nii hilja, et poeg jõuab kontorist koju ära minna. Järgmisel päeval isa magab ega võta telefonitoru. Telefoni võtab ta üldse üsna harva. Ise ei helista kunagi.

Lugu käivitub sealt. Siis räägitakse, kuidas “poeg, kes on isa” veedab oma päeva kahe lapsega – ühe nendest viib eelkooli, aga seda mitu tundi pärast ärkamist, kuna Rootsi lapsed pannakse uskumatult vara magama ja seetõttu ärkavad nad viie-kuue ajal. Ta kirjeldab väga üksikasjalikult, mida keegi teeb, mis maha jääb, kes mida kuhugi pudistab, kes jonnib – ma ei oska isegi kokku võtta, aga ta kirjeldab oma hea rütmiga seda, mille peale ühiskond ütleb “lastega kodus, sul pole ju päev läbi midagi teha”. Muuhulgas muretseb ta isa pärast, kelle juurest ta ise lõpuks läbi läheb (või sai telefonitsi kätte – neid kordi on mitu).

Siis kirjeldatakse sündmusi “isa, kes on vanaisa” vaatenurgast (kuigi kõrvaltvaatajana). Esialgu on kõik loogiline, kuna puudutatakse sündmusi, mida poeg ju ei näinud – tulek lennujaamast, mõtted. Siis aga kattuvad stseenid ja vanaisa poolt nähtutena on need üsna erinevad nendest, mida oleme poja vaatenurgast juba läbi teinud. Esialgu valid ju lugedes samastumiseks isiku, püüad teda mõista – ja see on “poeg, kes on isa”. Siis tuleb isa, räägib oma arusaamadest, kuidas ta poeg muudkui muretseb, on halb poeg, üldse ei austa ega armasta teda jms jama… aga mingil hetkel lisanduvad “õde, kes tegelikult oli/on ema” ja “tüdruksõber, kes on ema” ja see venna/mehe muretsemine ja pedantsus, soov teha kõik õigesti ja et teda kiidetaks joonistub ka siit välja. Kõik need erinevad vaatenurgad hakkavad koos mängima, näidates, et iga inimene lähtub oma kultuuritaustast ja sellest, kuidas õigesti käituda (isa näeb seda vanema poja privileegina, et too saab tema asju ajada ja poeg peaks selle eest tänulik olema). Ja ühtäkki on ka su enda samastumine samamoodi pea peale keeratud, kuna tegelikult oled ka ise nendes mustrites sees (kõik need lõputud pisiasjad, mis võtavad teinekord kogu päeva, keegi ei kiida, peetakse ülemõtlejaks jne).

Veel suurem pööre on see, kui lastele antakse hääl. Mu mälu, mu mälu! Ilmselt sai ka nelja-aastane sõna. Aga just ühe-aastase peatükk tegi nalja. Khemiri pole isegi püüdnud ilmselt päris ühe-aastast kirjeldada, vaid on sobitanud ka selle tegelase oma mustrisse – keegi, kes märkab rohkem kui paistab ja tahab anda endast parima, kuigi keegi ei saa aru, et ta pingutab. Kui kõikide teiste peatükkides on ainus asi, mida üheaastane ütleb: “Muu!”, siis üheaastase peatükis seisab:

Om ni bara såg mig som ni såg min syster när hon var liten skulle ni minsann upptäcka att det finns hundra nyanser av mu. Ett mu betyder: Jag är inte alls trött. Ett annat mu betyder: Nej tyvärr, jag har inte sett någon gul plastkrokodil. Ett tredje mu betyder: Det var inte jag. Ett fjärde mu betyder: AKTA DET KOMMER EN BJÖRN! och ett femte mu betyder: Äh, sorry jag såg fel. Ett sjätte mu betyder: Okej, tydligen finns det en förväntan om att jag ska pussa den här främmande mannen som alla kallar farfar på kinden trots att han är 200 år gammal och har ruttna tänder och stickigt skägg och jag gör det nu, jag pussar honom på kinden och dräglar lite på hans skjorta, men då vill jag att ni kommer ihåg det, att jag ställer upp, att jag tar en för laget och att det ska ligga på mitt pluskonto ikväll när vi ska välja saga. (lk. 252-253)

Ja hetk hiljem:

Vi gick ut på torget. Farfar fick syn på oss. Var kom ni ifrån? sa han. Vi satt inne på kafféet, sa pappa. Så ni inte mig? sa farfar. Nej, sa pappa. Jo, det gjorde vi visst, sa jag. Här finns ingen kossa, sa farfar. ( 🙂 lk. 254)

Pooleldi kõrvalliinid. Siis on siin veel mõni lugu, kõikide tegelaste omad ju tegelikult. Nimelt on isal veel üks tütar olnud, ta on samamoodi selle pere juurest jalga lasknud, Rootsi, loonud siin pere (peategelaste oma) ja jalga lasknud. See tütar Prantsusmaal hakkas narkomaaniks ja suri noorelt. Ühes peatükis liigub tütre vaim ringi üle Prantsusmaa, üldiselt on valinud isa kõrval elamise, isegi Rootsi tuleb teda otsima, tundes, et isal on abi vaja.

Veel on juttu õest, kellel on kolmeteistaastane poeg, kelle lapse isa on temalt valesüüdistustega ära võtnud ega luba emaga kohtuda (lõpuks üks kõne siiski tuleb pojalt). Õde on edukas PR-tädi ja tal on uus poiss-sõber (tätoveeringutega musklis mees, kes on vist kuskil kehalise õpetaja ja kelle sõpradel polegi tööd; samas on ta ka filmiteadust õppinud ja lõputöö vajab veel kirjutamist). Õde ei pea teda oma poiss-sõbraks, kuigi nad on aasta juba koos olnud. Ootamatult jääb ta rasedaks ja mees tahab nii väga seda last, kinnitades, kuidas ta naist armastab. Kui naine ütleb, et tal on reedeks aeg kinni pandud – kas tuleb kaasa – juhul kui? Mees lõhub lambi (või midagi), kuigi lubab, et ta pole kunagi vägivaldne olnud. Õde ootab reedel haigla ees meest, hakkab juba ümber mõtlema, helistab mehele, et öelda, et ta tuleks veidi varem, et arutada – mees on aga enda eelmisel õhtul sõpradega täis joonud, kuna mõte sellest, et naine on otsustanud lapse kaotada, ajab ta hulluks…. ja kui naine helistab, siis valetab (?) et koolis on mingi seis ja ta ei saa hetkel ikka ära tulla. Ja naine läheb ja teebki abordi. (Tema poiss-sõber kirjeldab teda kui ettearvamatut – teiste inimestega võivat enamasti juba ette öelda, mida nad järgmiseks ütlevad või teevad, siis paneb teda imestama, et sellel tüdrukul pole sooja ega külma suurematest asjadest, aga võid vastu lõugu saada, kui habemeajamisžileti valele riiulile paned: Att vara ihop med henne är som att kolla på en David Lynch-film, dubbad till rumänska, baklänges. lk. 283 😀 )

Sedasorti riivamisi sündmusi, mis on ühest vaatenurgast ühed, teisest teised.

Pealiin – ehk “poeg, kes on isa” ja isapuhkusel – teeb vahepeal ometi mingi pöörde. Nimelt tundub läbivalt, et see tegelane ei ole leidnud oma kutsumust ega tööd siin elus. Ta on õppinud majandust, loonud kaks firmat, ja teeb majandusaasta aruandeid, kui mõni klient ilmub. Eriti ei lähe (sellepärast tundubki isapuhkus hea mõte). Selle raamatu jooksul tuleb talle pähe stand-up koomikat proovida, sellega kukub ta haledalt läbi (magamata öö ja ta ei saa sõnagi suust), mistõttu sõidab peale suurt toitude ostmist hoopis vales suunas (mingid mehed parklas tahavad talle mõista anda, et ta rahakott kukkus autokatuselt maha, sõidavad isegi järele, et märku anda, mistõttu paranoias mees pöörab hoopis vales suunas E4 peale ja lõpuks) otsustab üldse minema sõita.

Nüüd tuleb loosse kuidagi pööre – kuidas õde, tüdruksõber ja vanaisa laste juures kogunevad, et “poja, kes on tegelikult isa” ärakadumine üle elada. Esiteks see palju kardetud “põgenemine”, mida poeg on endale lubanud mitte kunagi teha. Teiseks see juhuslik kooslus, kellest moodustubki perekond, kes hoiab kokku, kes on see rakuke, mis on olemas – kõige kiuste. Sest ega tütar ja isagi ju kuigi lähedased pole (kuna tütar oli veel väiksem, kui isa kadus) ja peategelase naiselgi pole nende inimestega ju mingit muud seost kui uttu tõmmanud mees. Näeme hoopis teisi jooni vanaisast, mida tegelikult teiste silme läbi harva näha on. Mees on ära terve päeva, ilmudes tagasi midagi selgitamata – teevad süüa ja ütleb lastele, et “poes oli palu rahvast, läks kauem”.

Mu jutt läheb liiga üksikasjalikuks. Põhiline ongi see erinevate vaatenurkade nägemine teatud põnevas rütmis, lisaks see, mis meie lugejale tundub seni veel rollivahetusena (kuigi ka meil on isapuhkuse väljavõtjaid palju) – see, kuidas mees ennast tunneb, kui naine käib tööl ja justkui ei märgata tema pingutusi, mida on päeval lugematult palju ja kui puhkehetke ega rahulikku lõunat kolleegidegagi pole. Kui talle tundub, et ta elust ei saa midagi. (Oleks see kirjutatud naise emapuhkusele jäämise vaatenurgast, ei annaks see veel minu arust efekti – tavaline vingumine, eksole). Lisaks see väikelaste kõrval tekkiv frustratsioon – kõrvalt lugedes tundub kõik tuttav, kuigi tegelikult ju kuidagi oli ikka üleelatav ja pakkus rohkem kui võttis.

Mulle tundub, et mulle ikka päris meeldis (kuigi vingumine läbi raamatu oli algul ikka tüütu).

Kuna Khemiri tõlkimisega on Eestiski ots lahti tehtud, siis miks mitte ka see ära tõlkida.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s