60. Agneta Pleijel “Spådomen”

Ostsin selle raamatu viimasel Rootsireisil. Kuna pakkumises on alati 4 pocketit 3 hinna eest, siis 4 paberkaantega raamatut on alati korvis. Küll aga panin ühe tagasi, et osta kaks Pleijeli romaani, millest on kirjutatud. Pleijelit olen juba ülikooli ajast piielnud, aga polnud veel mitte ühtegi tema romaani lugenud.

Nüüd siis lugesin. Oeh. Ma lihtsalt ei saa aru sellisest kirjandusest, miks seda kiidetakse, miks seda ülistatakse, miks sellist loetakse. See on järjekordne naiste hala raske elu üle – ei mingit väikestki distantsi, vaid ikka urgitsemine kõiges, väga üksikasjalikult, lõpupoole tundub, nagu olekski enda elust kirjutanud. Seekord on raamatu pealkirjaks “Ennustus” (ilmub peagi ka eestikeelses tõlkes, eks näis, mis pealkirjaga) ja see viitab tegelikult üsna konkreetselt esmalt sellele ennustusele, mille mingi ennustaja peategelase tädile (isa õele) kunagi tegi. Alguses tundus, et ilmselt siis tulebki juttu sellest tädist – miks ta pole abielus, tal oli seal mingi sõbranna Lisa, tädi ise oli kogu suguvõsast kõige lahedam… Aga tegelikult ei räägi raamat üldse tädist. Tegelikult räägib raamat ikka sellest minategelasest ja tema sirgumisest oma vanemate peres, kus isa suht avalikult hakkab perekonnatuttavate naisega hoopis liini ajama. Ja ema ega perekonnatuttav mees ei märka midagi, kuigi lapsed ja linn teab. Kuigi ei! Tegelikult sinnani jõudmiseks räägitakse veel ikka lapse kasvamisest, kolimisest, koolikiusamisest Stocki eeslinnas (Årsta nagu on kuskil sealkandis, eksole), kolimisest Lundi. Vähemalt neli lehekülge jälle pikalt sellest, kuidas päevad hakkavad, kuidas sõbrannal päevad hakkavad, kuidas nad muljeid vahetavad – no kamoon! Kas see on nii oluline osa naiseks sirgumisel, et seda on vaja ilukirjanduslikes tekstides nõnda palju lahata? (Eva Koff tegi ju juba sama). Ootame põnevusega, kui hakatakse kirjutama memuaare beebieast ja arusaamast, mis vedelikud su seest tulevad ja kuidas sa adud, et neid saab kinni hoida ja näiteks potile lasta – ka ju väga oluline samm inimeseks arenemisel.

Nojah, puudu pole muidugi kliitori avastamine oma kehal ja lõpupoole veel eneserahuldamine, sureva tädi kodu baarikapist leitud konjakiga. See on ilmselt ka kirjanduslikult tugev kujund.

Kuskil 70ndate lk paiku hakkas tunduma, et tekib mingi unenäoline rütm – sõit autoga läbi Rootsi, kolimine Lundi. Mingi nuga, mis kõike lõikab (kujuteldav). Perspektiivivahetus, kus ühel leheküljel räägitakse samast tüdrukust minavormis, järgmises lauses juba kolmandas isikus. Ilmselt kunstiline väljendusviis distantseerimaks ennast ja enda mälestust üksteisest.

Kokkuvõtteks – vähemalt see tunne, mis jääb raamatu lõpuks, kuigi see tegevusliin sai justkui alguse alles kuskilt keskelt – kuidas vanemate otsustamatu lahkukolimine (isa kolib välja, aga nad ei lahuta, tütardele ja emale jääb lootus, et äkki tahab isa siis tagasi kolida millalgi) rikub kogu noore inimese elu ja ta ei oska endaga midagi peale hakata. Sest on ootel. Sest peab olema emale toeks – pildilt kadunud isa toetava rolli endale võtma, kuigi ainus, mida ema teeb, on isa sõimamine ja kõikide vedamine alla sügavikku. Kui tüdruk kord püüabki isa kaitsta – et ta pole ju läbini halb – tuleb pasalaviin ta enda peale ja ta teab, et peab ennast hoidma teatud kaitsva “kelme” all.

Raamatu pealkiri, mis tegelikult tähendab nii ennet kui ennustust, tundus raamatu keskpaigas tähendavat ka veel kõike muud – tüdruk mõtles palju jumalale ja kas jumal ikka on olemas, uurisvastuseid täiskasvanutelt, kuulis sajatusi naabritüdrukult Nannalt, kes luges Nietzschelt…. siis lõpupoole ei haaku see ennustuse teema minategelasega enam kuidagi. Ainult sureva tädiga, kelle kohta see käis….

Ühesõnaga. Ma olen nõus paljustki mööda vaatama, kui see teenib kunstilist tervikut ja kui midagi on läbivat, kooshoidvat, kirjanduslikku, ehk ka ilusat (kuigi mõni raamat on hea ka oma masenduses). Sellist kuradi ingumist ma ikkagi ei kannata, sorri. (Ja mu reaktsioon võib olla tingitud muuhulgas ka sellest, et see on nii läbiv trend rootsi kirjanduses…) Urgitsege oma minevikus oma päevikutes, kõigega ei pea kunsti nime all välja tulema. Sest kellel meist ei oleks midagi oma lapsepõlvest võtta, mis pole eluks ajaks mõjutanud? (Ja ammugi ei saa ma aru, miks kriitikud selliseid asju pidevalt kiidavad – kas tõesti perspektiivivahetus mina/tema vahel ja keel suudavad seda? Ei, loen, et nad tõesti hindavad seda lahkamist, kuidas katkine vanematekodu tütreid mõjutab – midagi polevat üleliia, väidetakse GP-s. Aftonbladetis kiidetakse. Expressenis kiidetakse)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s