4. J. M. G. Le Clézio “Diego ja Frida”

Mõtlesin ühendada Le Clézio loominguga tutvumise ja kunstnikupaari kohta lugemise. Le Clézio poole pealt olen ilmselt sama tark kui ennegi, sest midagi eriskummalist ja teistmoodi selles raamatus polnud, mis tema isiklikku stiili või midagi sellist oleks väga paljastanud (see polnud ilukirjanduslik šedööver, ikka pigem dokumentalistika). Ütleks lausa, et see raamat oli kuidagi venivalt kirjutatud. Selle asemel, et lugedes tekiks kindel arusaam erinevatest aastakümnetest paari elus, on mul peas kõik segi (jajah, tegelikult on see vist enamjaolt mu enda süü, vana pea. Ilmselt oleks ka tore, kui neid taustu paremini teaks, sest sellisesse mahtu on võimatu ära mahutada Diego taust, Euroopa taust, Mehhiko taust – kirjanik igatahes proovis). Samas võin kindlalt öelda, et kordusi oli lihtsalt liiga palju. See korrutamine, kuidas Diego oli Frida jaoks elu armastus jms. jätkus ikka algusest lõpuni, saavutamata kuidagi tunnetuslikku sügavust või sisu. Raamat on välja antud 2007. aastal (originaal varem. Nobeli kirjanduspreemia sai ta just 2008. aastal), seega vähemalt on tore, et raamatu keskel olid mõned illustreerivad pildid maalide ja fotodega (kui teksti sees ei saa). Üldiselt laenutasin Tascheni väljaande Frida Kahlost juurde, et raamatus kirjeldatud pilte vaadata. (Diego pilte ei näinudki ja kõik ta seinapannood hakkasid peas segi minema. St. mitte ei “hakanud”, vaid “läksid kohe segi”).

Minu huvi seda raamatut lugeda tekkis vist osalt seetõttu, et lugesin mõned aastad tagasi Elena Poniatowska kiriromaani, saades teada, et Diego Riveral oli Euroopas naine (ja laps). Pole võimatu, et teadmine Fridast ja Diegost kui paarist jõudis ka alles siis mu teadvusesse. Praegu seda Le Clézio raamatut lugedes tekkis ikkagi pigem huvi mõne muu käsitluse vastu Frida elust. Siin jäi mulle paljutki arusaamatuks, avamata. Kirjanik võis korrutada, kuidas Frida oli kindlameelne, tugev, tema revolutsioon käis kunsti, mitte poliitika kaudu, tema armastus Diego vastu oli möödapääsmatu…. aga selle olemus ei jõudnud kuidagi minuni.

Ilmselt on siin oma osa ka selles, et minu jaoks on selline armastus mõistetamatu, kuivõrd Diego pani nii vasakult kui paremalt, pidevalt, tegi ju põhimõtteliselt kogu aeg talle haiget. Ja oli nii kole ka 🙂 . Eks Frida ise kirjeldaski teda kui kärnkonna – hüüdnime Saporona (kärnkonn) oli talle andnud tema -, mees olla lihtsalt väga nunnu. See kirjeldus ongi tegelikult armastav ja imeline, nt kuskilt poole pealt:

Teda alasti nähes läheb igaühe mõte konnapojale, kes on tõusnud tagumistele jalgadele. Tema nahk on valge, ent roheka varjundiga nagu mingil veeloomal. …

[…]

Tema hiiglaslik kõht, pehme ja vetruv nagu pall, lasubtoekatel jalgadel, mis on ilusad nagu sambad ja lõpevad suurte väljapoole pööratud labajalgadega, mis moodustavad nürinurga, otsekui toetudes kogu maale ja seistes seal vankumatult nagu mõni veeuputuse-eelne olend, kelle kerest kasvab välja meist kaks või kolm tuhat aastat ees olev tulevikuinimene. …

Diego on nagu võrgutav monstrum, keda esivanem, Suur Võlur, tarvilik ja igavikuline mateeria, inimeste ja kõigi jumalate ema, kelle nad hirmust ja näljast tekkinud sonimises on leiutanud, NAINE – ja nende hulgas ka MINA – tahaks hoida igavesti oma käte vahel nagu vastsündinud beebit. (tõlk. Sirje Keevallik, lk. 170-171)

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s