Lugemislauale sattus see raamat vägagi juhuslikult (astusin kord ka raamaturiiulite juurde, see võib halvasti lõppeda, sest kuhjasin igavese hunniku kaasa). Tegemist on sisult novelliga, tundub mulle (mis sest et raamatu mõõtu, 151 lk). Esialgu üsna pikalt venelikku janti – Dmitri Maljanov on nimelt astrofüüsik, kes on oma teaduslikule läbimurdele lähedal, aga ta ei saa eriti sellega tegeleda, sest kogu aeg segatakse. Kokkuvõttes on kõik kenasti ära öeldud:
Vendade Strugatskite meisterlik sci-fi romaan räägib astrofüüsik Dmitri Maljanovist, kes on kindel, et ees terendab Nobeli preemia. Ta saadab pere jalust ära maale, et tööle pühenduda, kuid lakkamatu segamine ei lase kuidagi keskenduda – kõigepealt ootamatu viina ja kaaviarisaadetis, siis kaunis võõras naine ukse taga, kes jääb ööbima … ja sõbrad. Sõbrad, kes on samuti jõudnud oma valdkonnas olulise läbimurde lävele. Selgub, et nad kõik on kogenud häirimist, mis ületab kaugelt normaalsuse piiri. Kas tõesti tegutseb nende vastu mingi kummaline jõud? Või on neil lihtsalt närvid läbi? Või hoopis … force majeure? Loos, milles segunevad koomika ja põnevus, tõstatavad autorid küsimuse – inimene võib ju arvata, et ta on looduse kuningas, aga kui universum on otsustanud meid paika panna, kas meil siis on valikut?
Tegelasteks on Maljanov (kes ajuti muutub minategelaseks – üsna ootamatult, nuputad, et kas see on mingi taotluslik nipp), Veingarten, Zahhar Gubar, Gluhhov ja Vetšerovski. Jääb mulje, et nendel nimedelgi on tagamõte – kõige olulisemalt hakkab see justkui paistma Vetšerovski nimest. Uurisin, et малять tähendab “askeldama” (Google), Snegovoi, Veingarteni ja Gluhhoviga pole ka küsimust. Gubar (губар – kubjas). Seega kogunevad mehed ja on mures – iga kord, kui tööga tegelevad, juhtub midagi – kas tegemist on supertsivilisatsiooniga? Vetšerovski selgitab hiljem midagi homöopaatilisest ilmaruumist, selgub, et tegelikult on temal see juba kauemgi kestnud.
Paraku ma ei jõua kõike ümber kirjutada, ilmselt siis hiljem ununeb. Igatahes huvitav on asjaolu, et 1973. aastal, kui neilt see telliti, ei võetud lõpptulemust nähes trükki. Said ilmutada ajakirjas Znanije – Sila. Ja kui siis hakkad lugema teatud mõttes allegooriana, töötab ka. Ühes pikas arutelus, kui mehed on veel supertsivilisatsiooni teooria juures, mida Maljanov ei taha uskuda, öeldes, et milleks siis nii palju kära ja müra, kui aitaks lihtsamatest ja selgemini suunatud aktsioonidest, vastab Vetšerovski:
“Need on detailid, Dima,” lausus Vetšerovski vaikselt. “Milleks mõõta inimvälist otstarbekust inimlike mõõdupuudega? Ja pealegi, sa kujuta ette: missuguse jõuga sa lööd endale vastu nägu, et tappa vaest sääske? Sihukese löögiga võiks ju tappa üksiti kõik ümbruskonna sääsed.”
Veingarten tähendas vahele:
“Või näiteks: jõele silla ehitamise otstarbekus haugi seisukohalt?” (lk. 84-84, tõlk. Maiga Varik)
Lingid:
SEHKENDAMINE 