32. Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR nr. 8-9, 2020)

Absoluutne lugemisseisak. Juba kaks nädalat järjest loen ühte raamatut ja olen jõudnud umbes 204. leheküljeni (seetõttu olen ootamatult mitu filmigi ära näinud – 2 filmi ja 1,5 ooperi). Eile võtsin õhtul lihtsalt selle uue Loomingu Raamatukogu lugemiseks vahele ja väga hea tunne on. Uued elamused, seisaku katkestus.

Nimelt läheb see raamat kiiresti käima, kuigi lugesin esimest kahte lehekülge juba siis kaks korda, kui postkasti jõudis. Kes räägib, kes on kes. Eile alustasin kolmandat korda ja lugesin kohe läbi. Tõesti väga huvitav jutustamistehnika, pinge, lausa õud. Kohati ebareaalsuse piiril, aga väga tasakaalus – jutustamistehnika ja stiil annavad keskkonda väga tabavalt edasi.

Millest? Ametlik kokkuvõte: “Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.” Tõlkija Ruth Sepa järelsõna on ka väga informatiivne ja hea. (Nagu ka tõlge).

Ma alustan pigem kohe sellest algusest – dialoog, osalt kursiivis, osalt mitte. Raske on aru saada, kes räägivad, mis soost nad on, millisest ajast nad räägivad. Kursiivkirjas on Davidi repliigid – tegemist peaks olema lapsega, aga kui vanaga? Ei mõista. Ja mingi hetkeline viide oli justkui 6 aasta möödumisele (aga võin valesti mäletada)? Põhiline jutustaja ja sündmuste taastaja on Amanda, Nina ema. Dialoogi peetaks justkui … kiirabijaamas, kus on (väikse koha tõttu?) ka ebarditest laste hooldekodu, sest kodus ei osata nende lastega midagi peale hakata. Teine naine jutustuses on Carla, Davidi ema. Amanda jutustab kohtumisest Carlaga ja tollega juhtunust (kuidas David sai mürgituse ja tema elu päästmiseks tuli kohaliku nõia juures korraldada “ränne”, et pool haigust paraku osaliselt koos hingega mõnda teise kehasse ümber asuks – pärast mida David on imelik. Ja mürgitusest laiguline. Ilma ripsmeteta (oli vist?). Carla räägib imelikke lugusid Davidist. Kuidas tundub, et ta vaatab loomi (parte ja koera) ja need surevad, siis aga matab ta nad maha. Amanda on Ninaga tulnud lihtsalt puhkama, üüritud suvemajja, linnakärast minema. Mingis mõttes kandub see õud Amandale üle ja ta otsustab suhteliselt kiiresti tagasi linna minna – aga viisakusest enne Carla juurest töölt läbi sõita. Tüdruk istub maas, millegipärast saab märjaks (alguses arvavad, et hommikune kaste…) ja siis juhtub tal endal ka midagi. Edasi langeb ta ise juba mürgitusuima, milles (nagu tundub) jutustabki, aga tütar – kuhu tema kaob? David, kes Amandaga dialoogi peab, otsib üksikasju, tahab jõuda tuumani, teatud asjade kohta ütleb, et see pole üldse oluline, teiste kohta aga (ilma jalata koer jms) – see on väga oluline.

Need olid füüsilised sündmused, mis justkui päriselt toimusid, mida taastatakse. Seevastu on oluline kõik muu. Näiteks kasutab Amanda mõistet “päästekaugus” – see on see kaugus lapsest, kust ta veel jõuaks päästma, kui midagi ootamatult juhtuks. Emad ilmselt teavad, millest jutt. Sõltuvalt kohast ja tingimustest on see erineva pikkusega. Kogu raamatu põhiline motiiv ongi see, kuidas tema lähedal istunud tütar ikkagi saab mürgituse – päästekaugus ei mõju, nähtamatu niit* nende vahel katkeb, ta kaotab tütre silmist (langedes ise mürgitusuima, mistõttu ta enam ei tea, mis ta lapsega toimub. Vihjatakse, et temagagi võeti ette sama”ränne”, et ta üldse ellu jääks. Kuhu aga läks teine pool ta hingest? Vihjatakse, et Davidisse. Tobe välja kirjutada, sest raamatus on siiski vaid vihjed).

Amanda kirjeldab tunnet, kui see nähtamatu niit tõmbub pingule, venib, järele annab. Nii et tegelikult võib kogu raamatut lugeda täiesti sümboolselt – ja see on nii tugev paralleel ja võimalus! Emad ja nende ühendusniit oma lastega. Kuidas isegi silma peal hoides võivad neis idaneda uued, teistsugused ideed, mõtted, kuidas varem või hiljem nad silmist kaotatakse, niit katkeb. Carla ütleb esimesel korral juba Amandale, et “sa ei tahaks, et su Nina minu Davidiga sõbrustaks”. Õudusloo küljelt vaadatuna – tõsi. Esimene suur hirm poebki ju Amandasse, kui ta läheneb majale, mille kõik aknad ta lahti oli jätnud, aga nüüd on kõik lukus ja majas on äkki ka David – üksi koos Ninaga. Kuidas David välja saab – ta ei mõista, temast ta ju ei möödu, aga õues ta mingil hetkel on. Nii tugevad paralleelid metatasandiga. Raamatu lõpuks Amanda justkui sureb, näeb asju kõrvalt, lõpeb Davidi ja Nina isade kohtumisega – kui Nina isa autosse ronib lahkumisel hoopis David…., keda tema isa siiski kaasa ei luba.

Ja kui vaadata mööda reaalsemast tasandist mürgitusega ja üldisemast ülekantud tähendusest nähtamatute niitidega, on taustal ka päris konkreetne Argentiina. Sojapõllud, mida pritsitakse suurtes kogustes glüfosaadiga, mis mürgitab ümberkaudset loodust, sünnitab värdjaid ja kahjustab tervist, eriti lastel. On loodud isegi Ituzaingó Emade ühendus (mis toob tõesti meelde diktatuuriohvrite emade liikumise “Madres de la Plaza del Mayo”, nagu viitab ka Ruth Sepp järelsõnas), mis selle vastu võitleb. (Mai väljaku emadest lugesin Tove Alsterdali raamatust, soovitan seda ka, kuigi hoopis teine žanr).

* Selgub, et erinevates keeltes on pealkirja tõlgitud erinevalt. Pigem oli ka pealkiri originaalis “Päästekaugus”, aga kuna paljudki on tõlkinud pigem “Nähtamatute niitide” suunas, on Eestis ka seda teed mindud. Noh, ei saa öelda, et midagi vähemaks võtaks või muudaks. Kuigi lisab mõiste originaalfraasi laiendamiseks siiski.

Lingid:

  • Intervjuu tõlkijaga;
  • Andres Laiapea kirjutab; Ta on ka mh. välja uurinud, et see film saab varsti valmis (järelsõnas vist kirjutati, et tehtud on film – eks tulevikus adekvaatsem järelsõna). Filmilikus mõttes läheks ilmselt kirjanduslik pool kaduma, sest sündmused otseselt ei ole põhilise tähtsusega. Sellest võib mingi õudukas saada 🙂 Lisaks kirjutan alla ta hoiatusele: “Ma ei soovita seda rasedatele ning väikeste lastega naistele – raamatu lugemine võib süvendada lastega seotud hirme ja ärevust.” Lisaksin omalt poolt hetkel ka need, kes on praeguse pandeemia pärast paanika äärel.
  • Marko Kivimäe Ulmebaasis;
  • Apollo raamatuportaal/Postimees (ma autori nime ei suuda leida);
  • Katkend.
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 32. Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR nr. 8-9, 2020)

  1. Danzumees ütles:

    Tõeliselt huvitav tundub! Tahaks ise kohe haarata kui poleks teine raamat pooleli…
    Ma pealkirja pärast arvasin, et tegemist on selle (väga hea) filmi: https://www.imdb.com/title/tt5776858/reference
    alusmaterjaliga…
    Aga oleks pidanud teadma, et PT Anderson kirjutab oma filmide lood ise.
    Igatahes võtan ka Schweblini raamatu esimesel võimalusel ette.

  2. S ütles:

    Lugesin Laiapea arvustusest ka sellest filmist ja klõpsasin lahti, aga ei hakanud endale linkima, kuna põgusal vaatlusel tundus, et pole sellest. Samas – see raamat läheb kiiresti. Kuna mul on täielik lugemisseisak oma viimase raamatukoguraamatuga (mille posti teel tellisin lausa), siis mõtlesingi vahelugemiseks ja sellisena sobis imehästi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s