44. Amos Oz “Juudas”

Piidlesin seda raamatut raamatukogu uudisriiulil juba talvel mitu korda. Tundus kuidagi liiga paks ja kahtlesin, kas suudan keskenduda. Nüüd piirangute ajal märkasin, et sai tellida ja tellisin. Lugesin läbi (kuigi vahele veel kaks raamatut). Pean ütlema, et toekas ja mõtlemapanev, kuigi sisuliselt ju mitte midagi ei juhtu (kes sisu põnevust otsime lähevad).

Mind väga paeluvad need teemad, ometi näen, et mu üldine lugemustaust pole piisav kõige mõistmiseks, sellesse kultuuriruumi sulandumiseks. Ammugi kirjutamiseks. Ometi soovitan ja loodan, et kui keegi midagi asjalikumat suudab kirjutada, siis saan siia linkida.

Ametlik kokkuvõte: “tegevustik leiab aset 20. sajandi keskpaigas [ca 50ndatel] Jeruusalemmas. Peategelaseks on nooruke ülikoolist välja langenud Šmuel Aš, kelle täiskasvanuks  sirgumise teekonna keskseks  teemaks kujuneb küsimus reetmise  tähendusest. Kolides elama vana  vaidlushimulise mehe (Geršom Wald) süngesse elamisse, armub noor mees samas maja elavasse salapärasesse  40ndates eluaastates naisesse (Atalja Abravanel).  Ühes sellega hakkab talle aga huvi  pakkuma ka naise  kadunud isa,  mees, keda peeti Iisraeli reeturiks.  Amos Oz uurib reetmise tähendust  Juuda loosse süüvides. Ta teeb  seda mõista soovides,  kuristikke ületadas.”

Pealkirja ja kokkuvõtte järgi võib juba näha, et teemad ringlevad reetmise ümber – ent pigem selle ümber, keda peetakse reeturiks ja mille eest. Ja kõik see on segunenud juutide suursüüga, Jeesuse ristilöömisega, Juudaga, keda peetakse juutide võrdkujuks, reeturiks… Šmuel Aši teema ülikooliski räägib juutide Juuda-käsitlusest või pigem sellest, miks Juudast on nendest käsitlustes pigem välditud. Jättes õpingud pooleli ja kolides Abravaneli majja Geršom Waldi meelt lahutama (6 tundi alates õhtul kella viiest kella 23ni öösel), vestleb ta tihtipeale Waldiga sel teemal, ka Ataljaga, kirjutab inspiratsioonihoos mõned peatükid oma teooriast, lisaks lõpus ka peatükk nn. “Juuda evangeeliumi” – Juudasest, kes näeb, et Jeesus kannatab, hüüab isa, miks ta on ta maha jätnud, kaotab lootuse, peab kõike enda süüks ja poob end üles.

Mõned tsitaadid, mis toovad ilmselt paremini välja, mille ümber käib arutlemine:

“[…] Ometi, kui poleks olnud Juudast, ei oleks ehk olnud ka ristilöömist, ja ilma ristilöömiseta poleks olnud ristiusku.[“] (lk. 93)

“[…] On igati loomulik, et preestrid nägid temas [Jeesuses] vaenlast. Ma usun, et Karioti Šimeoni poeg Juudas oli üks neist preestritest. Või siis seisis neile vähemalt lähedal. Võib-olla saatsid Jeruusalemma preestrid ta Jeesuse järgijatega liituma, et ta nende järele luuraks ja nende tegemistest Jeruusalemma ette kannaks, kuid temast sai Jeesuse õpilane ja ta armastas teda kogu südamest, nii et temast sai Jeesuse kõige ustavam jünger ja ta tegutses kogu grupi varahoidjana. […]” (lk. 121)

“[…] Ja ma usun, et Juudas Iskariot oli kõigist tema jüngritest kõige ustavam ja pühendunum ega reetnud teda, vaid vastupidi, soovis näidata kogu maailmale tema suurust. […]” (lk. 123)

Nende ridade alla kirjutas Šmuel Aš suure erutusega umbes pool tundi pärast südaööd:
Juudas Iskariot oli ristiusu rajaja. Ta oli heal järjel mees Juudamaalt, mitte nagu teised jüngrid, kes olid kaugetest Galilea küladest pärit kalurid ja põlluharijad. Jeruusalemma preestriteni olid jõudnud kummalised kuuldused isemoodi imetegijast Galileas, kes tõmbas siin- ja sealpoool külades ning unustatud linnakestest Galilea järve kallastel ligi järgijaid, kasutades selleks igasuguseid rahvalille imetegusid, nagu kümned teised isehakanud prohvetid, nägijad ja imetegijad, kellest suur osa olid šarlatanid või hullumeelsed või mõlemad korraga. Ainult et see galilealane leidis rohkem järgijaid kui teised ning tema kuulsus levis. Seetõttu valisid Jeruusalemma preestrid välja Juudas Iskarioti, jõuka, haritud ja targa mehe, kes tundis nii kirjapandud kui suulist Toorat ja kes seisis lähedal variseridele ja kirjatundjatele, ning saatsid ta teele, et ta liituks seltskonnaga, kes käis noore galilealase järel külast külla, sulanduks nende hulka ja kannaks endast mingit erilist ohtu. Lõppude lõpuks tegi see Galileast pärit petis oma trikke kõrvalistes paikades, lihtsakoeliste külaelanike silme ees, kes olid valmis uskuma igasuguseid sortse, nõidujaid ja šarlatane. Juudas Iskariot pani seega selga kehvad rõivad, läks Galileasse, otsis ja leidis sealt üles Jeesuse ja tema järgijad ning liitus nendega. Tal õnnestus peagi võita poolehoid sekti liikmete, karja kaltsakate hulgas, kes järgnesid Jeesusele külast külla. Juudas sai sõbraks ka Jeesuse endaga. […]

Siinkohal aga toimus loos huvitav pööre. Mehest, kelle Jeruusalemma presstrid olid saatnud Galilea imetegija ja tema järgijate järele luurama ning neid paljastama, sai tulihingeline uskuja. Jeesuse isiksus, avatud, ligitõmbav armastus, mis temast kiirgas, lihtsus, alandlikkus, heasüdamlik huumor ja soe lähedus kõigi inimestega, nagu ka moraalsed arusaamad, arenenud kujutlusvõime, tema õpetussõnade täpne ilu ja tema imelise sõnumi võlu muutsid mõistliku, kaine mõtlemisega skeptilise mehe Kariotist ustavaks jüngriks, kes andus kogu hingest galilealasele ja tema õpetusele. […] (lk. 156-157)

Siit jõuamegi kitsamalt oludesse, kus Šmuel ühel talvel viibib-elab. Selgub, et Atalja on Waldil minia, tema ainsa poja minia. Poja, kes läks lootustandva matemaatikateadlasena hoopis sõtta (38-aastasena) ja suri (ja alandati surmas). Sõda, mida kõik “omad” pidasid enesestmõistetavaks, vajalikuks. Mille järel kõikide selliste arengute vastu võidelnud Šealtiel Abravanel* (Atalja isa) oma väimehe isa enda majja elama kutsus. Maja, mis sidus kolme elus pettunud või oleks  õigem öelda elus kõik kaotanud inimest. Atalja, kes oli kaotanud oma mehe. Wald, kes oli kaotanud oma ainsa poja. Abravanel, kes oli kaotanud juudid, keda hakati pidama reeturiks – tema loo taust on järgmine reeturi teemaga seonduv. Raamatu sündmuste hargnemise alguseks on tema juba surnud. (Abravanel on fiktiivne tegelane, samas kui tema vastane Ben Gurion on siiski ajalooline isik).

“Abravanel ei olnud kunagi rahvuslusest vaimustuses. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ta ei soovinud maailma, mis on jagatud sadadeks rahvusriikideks. Nagu lõputu puuride rivi loomaaias. Ta ei osanud jidišit, ta rääkis heebrea ja araabia keelt, ladiino, inglise, prantsuse, türgi ja kreeka keelt, kuid kõigi maailma maade kohta kasutas ta just jidišikeelset väljendit gojim naches – lollide lõbu. Igasugune riikluse idee oli tema silmis lapsik ja iganenud.” (lk. 193)

Geršom Wald Atalja isast Abravanelist:

“[…] Korra või paar katkestas ta vaikuse ja ütles mulle, et sionismi rajajad kasutasid meelega ära juudi rahva südamesse aegade jooksul kogunenud religioossed ja messiaanlikud energiad ja rakendasid need poliitilise liikumise teenistusse, mis oli olemuselt ilmalik, pragmaatiline ja odernne. Aga ühel päeval, ütles ta, tõuseb, see golem oma looja vastu üles: religioossed ja messiaanlikud energiad, ebaratsionaalsed energiad, mida sionismi rajajad kasutasid oma ilmalike, kaasaegsete püüdluste tarvis, vallanduvad paisu tagant ja pühivad minema kõik selle, mida need rahvusluse idee loojad üritasid siia rajada. Ta ei astunud Sionistlikust Maailmaorganisatsioonist välja mitte sellepärast, et ta poleks enam sionist olnud, vaid sellepärast, et ta uskus, et nad kõik seal on teelt kõrvale kaldunud; et nad olid kinnisilmi järgnenud Ben Gurioni hullusele; et nad olid rööbastelt maha sõitnud ja muutunud kõik üleöö Jabotinsky, kui mitte koguni Sterni järgijateks. […]” (lk. 210-211)

Siin tulebki mängu Iisraeli ajalugu. Riik, mis loodi pärast II maailmasõda. Ja kuidas seda luua. Kas koos araablastega või nende vastu astudes. See on see osa, mida ma oma postituses välja ei kirjuta, et vältida rumalaid vigu. Üldiselt haakub sama teemaga näiteks ka see tsitaat Geršom Waldi telefonikõnest, mida ta peab siis, kui Šmuel Aš esimest korda nende majja tuleb:

“… kuid peaasjalikult on kahtlustamine, tagakiusatud olemise rõõm ja koguni viha terve inimkonna vastu oma olemuselt palju vähem kahjulik, kui seda on armastus inimkonna vastu, millest õhkub verejõgede igiammust lehka. Minu silmis on põhjuseta armastus hullem kui põhjuseta vihkamine: need kes armastavad kogu inimkonda, maailmaparandajatest rändrüütlid, need, kes põlvest põlve tõusevad meie vastu üles, et meid päästa, ja ei ole kedagi, kes meid nende käest päästaks, kas pole mitte just nemad …” (lk. 28-29, tõlk. Anu Põldsam).

Reetmine ja mida reetmiseks peetakse tuleb ka teistelt tasanditelt välja. Näiteks Šmuel Aši enda vanaisa lugu, kes oli pärit Lätist:

“Ja vanaisa, kellest te mulle rääkinud olete, see, kes teenis mandaatvalitsuse politseijõududes ja kelle meie fanaatikud tapsid, kuna ta kandis inglaste mundrit – kas ka tema oli Lätist pärit?”

“Jah. Kuid tegelikult ühines ta Briti politseiga selleks, et koguda põrandaaluse liikumise jaoks informatsiooni. Ta oli teatud mõttes nagu topeltagent, kes võitles salaja sama vastupanuliikumise heaks, mille liikmed ta tapsid. Teda peeti reeturiks.” (lk. 60)

Või kuidas Šmuel ise tunneb, et teda peetakse oma peres reeturiks, kuigi ehk suisa valedel põhjustel, kuna ta on oma pere “reetnud” juba varem:

“[…] Mu vanemad ja ka mu õde süüdistavad mind nüüd, et ma reetsin sellega oma perekona, et ma õpingud pooleli jätsin. Võib-olla on neil rohkemgi õigus, kui nad arvavad, sest tegelikult reetsin ma nad juba ammu enne seda, kui ma õpingud katkestasin. Reetsin nad juba siis, kui ma olin väike ja unistasin teistsugustest vanematest. Igaüht, kes on valmis muutuma, kelles on jõudu muutuda,” ütles Šmuel, “peetakse alati reeturiks nende poolt, kes ei suuda muutuda ja tunnevad muutuste ees surmahirmu ning ei mõista muutusi ja need ära põlgavad. Šealtiel Abravanelil oli ilus unistus ja selle unistuse tõttu nimetati teda reeturiks.” (lk. 257-258)

* Huvitav perekonnanimevalik.

Lingikogu:

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s