73. Olga Pogodina-Kuzmina “Uraan”

Nõme nädal on olnud – ei ole saanud aega tööd teha ega lugeda. Lõpuks, kui virn teisi raamatuid juba ootab, sain selle romaani läbi. Tugev. Hea. Ja lisaks hea tõlge.

Ametlik kokkuvõte kõlab nii:

1953. aasta Nõukogude Eestis. Salajane Kombinaat nr 7 peab tagama uraani katkematu tarnimise Nõukogude aatomiprojekti jaoks. Direktor Gakov saab teada kavatsetavast diversioonist tootmisüksuses. Samal ajal hakkavad linnakeses toimuma mõistatuslikud mõrvad. Nõukogudemaa aga elab läbi muutuste aega – Stalini surm pöörab kogu varasema elukorralduse uude suunda.

Romaan põhineb suletud Sillamäe linna elanike mälestustel ning hiljuti avatud CIA arhiivist leitud dokumentaalsel materjalil. Tekstis on kasutatud ka tegelikke dokumente.

See on tõesti väga üldine kokkuvõte, tegelikkuses näeme jutustusi erinevatest vaatenurkadest, erinevate inimeste lugusid. Taustal tugev vihje müütidele – iseäranis Uranosele, kelle pojad ta lõpuks tapsid. Sisuline vihje, hüüdnimelised vihjed. Siin on Gakovi lugu, Taissia lugu, Vorontsevi lugu, Ljonja Nenužnõi/Mai (Majevski) lugu. Else Sepp ja tema vennad (ja viited Metsluikedele) – metsavennad. Tegelikult väga palju teisigi. Ja kuna tegemist on aastaga 1953, siis ei ole vahet, kuidas sa elad, millistest ideoloogiatest lähtud – alati on põhjust olla hirmul. Alati on võimalik hulluks minna. Tohutult palju kasulikest idiootidest – alati on mingite ideoloogiate ja usuliikumistega kaasaminemine seotud ohuga. Oma mineviku, tuleviku, oleviku pärast. Taissia kui (mõnes mõttes) püha hoor (see on vale sõna, ma näen, aga vene kirjandusele kuidagi omane ja kui õige sõna meenub, võin vahetada). Kui lunastus. Isegi keelatud homoseksuaalsuse teema on sisse toodud. Kadunud pojad. Ja väga suur osa raamatust räägib paranduslaagritest, erinevatest hierarhiatest tsoonis. Platnoid, urkad, kuked. Kogu see sõnavara siin Erle Nõmme tõlkes (Ilona Martson pani lausa lisasõnastiku kokku Varlam Šalamovi raamatut tõlkides, Tõlkija hääl VIII).

Mulle meeldis üks juhuslik lõik intelligentidest, lisan fotona.

Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis, et liiga traageldatud raamat, eestlased šabloonsed, liiga palju erinevaid liine. Ma saan aru, et selline kriitika võib tekkida. Samas on tänapäeval fragmentaarsed raamatud pigem reegel kui erand, ja eestlasi oligi Sillamäel ilmselt vähevõitu, seega võis neid mõnda kujutada šabloonselt. Mine tea.

Samas põhineb lugu paljuski reaalsetel dokumentidel, mille ümber on kirjutatud spioonilugu, Stalini surma-aasta lugu, Sillamäe rajamise lugu… Minu arvates igati kaasahaarav. (Ja juba lugedes mõtlesin, et mida ma küll kirjutan – tegelikult on seal kõikidel kõik halvasti, palju tapmisi, pealegi võikaid. Aga oli hea lugemine, tugev raamat, just oma seoste ja taustadega lisaks ajaloolisusele).

Sirbis arutlevad Epp Annus ja Ene-Mari Talivee samuti pikalt selle raamatu teemal, võttes läbi erinevaid tahke. Muuhulgas viitavad seminarile Saaremaal, kus ka Linda Kaljundi on avaldanud arvamust, et teinekord on siin olnud tegu “bulvariromaanilike, lugejat üles kütvate võtetega”. Minul nii peent silma pole, lähtun enamasti enda lugemiselamusest.

Igal juhul soovitan lugeda – kuigi tõsi, kõik on pahasti, õnnetuid lõppe jagub. Ja vbolla tõesti kujutatakse eestlasi liiga šabloonselt või sakslaslikena. Nojah, aga eks me ju teisalt oleme ka. Paljuski.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to 73. Olga Pogodina-Kuzmina “Uraan”

  1. Pingback: Maikuu, suur toomepuu… | Hajevil heietused

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s