45. Jan Beltrán “Jumala poolt hüljatud”

Millalgi eelmisel aastal lugesin samalt autorilt La mala vida‘t – väga mala vida oli. Lugesin tema teise romaani kokkuvõtet ja tekkis kahtlus, et see on esimesega nendes punktides sarnane, mis mulle ei meeldinud. Teatud asjaoludel juhtusin nüüd aga lugema kolmandat romaani ja olen väga meeldivalt üllatunud. Siin oli nimelt olemas just see osa, mis mulle ka esimeses romaanis meeldis – hea stiil, jutustamisoskus, aga ei olnud sellist fragmentaarsust või mitme erineva mitte-eriti-haakuva loo jutustamist ja kogu raamat tundus kena tervikuna. Kõrvalepõiked (pildikesed ajaloost või möödunust) ja teisi lugusid oli samuti, aga sedapuhku haakusid nad pea kohe või vähemasti arusaadavalt ülejäänud jutuga. Mulle väga meeldis.

Ehk siis paari sõnaga lähemalt ka. Siis saab igaüks ise otsustada, kas selline asi võiks teda kõnetada või mitte. Nimelt on kogu romaan oma alatoonilt väga kurblik (ma usun, et see on just kõige täpsem sõna), Beltráni enda tsitaadi põhjal raamatukaanelt võib lausa öelda, et tegemist on mingitmoodi “pessimismi põhjendusega” lausa. Samas, teades mu enese vastumeelsust masenduse vastu kirjanduses, võib kinnitada, et masendus ei olnud sel korral sugugi häiriv. Pigem oli seal justkui kurbust kadunud maailma, neetud linna ja maa üle.

google'i tänavavaatega pilt, Rua da Fé 6...

google’i tänavavaatega pilt, Rua da Fé 6…

Raamatus on sedapuhku isegi üks peategelane Massaud Botelho ja raamjutustusena hakkab ta (selles kaanepildil kujutatud) kinnimüüritud akende ja ustega lagunema kippuvas majas Rua da Fé (!!!) tänaval vaikselt hääbuma. Romaan räägib tema loo – sündmustevaese loo (kui keegi nt. põnevust tahab – seda pole). Sündmusi muidugi siiski mõnevõrra on, aga mingit drastilist kõrgpunkti ei tasu nagu oodata. Ja kas ta isegi päris peategelane on… mõnes mõttes on peategelaseks Portugal, Lissabon, koduküla Alentejo, kuidagi “neetud maa/linn/küla.” Sellevõrra on seda raamatut samuti tore jälgida – Eestist pärit kirjanik kirjutab välja justkui Portugali “valu”. Mis viib ju otseteed mõttele, et kas ta tõesti läbinisti Portugali valu kirjeldab… või natuke nagu Ristikivigi* – rääkides muust, kirjutab millestki teisest. Et keegi ei tuleks ütlema, et “nii ei ole tegelikult üldse” (nagu Oksasele alati ette heidetakse).

Võtkem näiteks raamatu moto asemel seisva tsitaadi:

… ja kui soovite, et keegi tunneks huvi teie mineviku vastu, siis valetage. Öelge, et tulete ühest unustatud linnast, et te ei oska nutta, ei mõista armastust ega olegi kunagi armastanud. Olge kindlad – nad usuvad teid.

või tsitaadi järgnevalt (moto)lehelt:

Kus sündis see vaikiv rahvas, kes saadab mind rusuva varjuna? Eduardo Valente da Fonseca, portugali poeet (1928-2003)

Ei, Eestist siin tõesti ju (põhimõtteliselt) ei ole, siin on ikka tunnetest. See on siiski läbini Portugali romaan – paljud mõistedki on vahel portugalikeelsetena koos seletustega. Siin on Portugali ajaloost, need lõigukesed põimuvad muu jutu vahele, selgitades portugali meelelaadi teket. See on üks fado🙂 (Vahur Aabrams kirjutab Ekspressis/ja oma blogis muidugi, et tegemist on üksnes Portugali romaaniga, aga tema tõlgendus on minu omast siiski veidi erinev – minu arust on see siiski rohkemast, kui tal kirjas. Iseasi, kas ma suudan seda väljendada)**.

Mulle meeldib see kirjutamisstiil. Stiil, nagu me teame, on muidugi maitseküsimus. Aga ma püüan seletada, mida ma silmas pean. Ma olen harjunud suhteliselt palju tõlkekirjandust lugema – head tõlked on justnimelt sellised. Siis loen vahel sellist kergemat kirjandust, mis on pigem ajakirjanduslikus stiilis. Ja siis on Tunnustatud Eesti Kirjandus, millele laulavad kiidulaulu kirjanduskriitikute-kirjanike endi suletud klikk – see eesti kirjandus on tihti väga “raske”, paisutatud, luuletatud, läbimõeldud, raskesti jälgitav. Kohati tekib tunne, et sedasi ainult saabki eesti keeles head originaalkirjandust kirjutada. Nende seas on mul endalgi lemmikuid – võtkem kasvõi Sommeri ilus keel või Baturin. Beltrán on justkui sellest vaba. (Arvutilingvistiline analüüs näitaks kindlasti arvukate laiendite, võrdluste, metafooride, täiendite või jumal-teab-mille rohkust, aga minu ajule oli just õige, lihtne ja ilus).

Lugu ise meenutab oma meelsuselt aga veidi … Makine’i Tundmatu mehe elu, kuna kohati tekib see “Nadjake, ma armastan sind”-tunne. Kuigi ärge mõistke mind valesti – siiski oli üksindus, kurbus ja vana maailma kadumine Beltráni romaanis tumedam, kurvem, lohutum. Võib-olla sobiks siinkohal veel tõmmata ühine nimetaja – Resignatsioon🙂

* Intervjuus Võrumaa Teatajale nimetab ta oma lemmikkirjanike seas ka Ristikivi🙂

** Ma ei jaksa küll kahte artiklit väga põhjalikult võrrelda, aga ma aiman ja mulle tundub, et blogipostitus on pikem ja annab asja paremini edasi kui lühendatud ja kärbitud Ekspressi-versioon. Võtkem kasvõi blogipostituse lõpp: “Ent vähemalt üks Massaudi sugulane eesti kirjanduses siiski leidub – Valev Uibopuu 1982. aastal Lundis ilmunud novelli „Kangekaelse elu ja surm“ peategelane Ivvo Kaugla, Stockholmis elunev üksilduv pagulashing, kes keeldub lahkumast oma toapugerikust (mis talle rangelt võttes ei kuulugi) lammutusele määratud majas ja seal viimaks raugana surnuks külmub. Unustatuna ja sissemüürituna. Võiks oletada, et mõlema autori huvi — ja kõige iroonia kiuste ka sümpaatia — sellise tegelaskuju vastu on mingilgi määral seotud emigratsiooni eraldatusest tulenevate eksistentsiaalsete hirmudega.” !!!

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s