7. Peter Høeg “Susani efekt”

Mingis meeltesegaduses laenutasin lõpuks mõne nimekirjas seisvatest raamatutest. Seekord siis Susani efekt. Püüdsin kibekähku läbi ka lugeda, muidu ei saa minema ega jõua jälgida. Noh, eks ma ta läbi sain, aga suhteliselt hambad ristis.

Ma ei teagi – Elevanditalitajate lapsed mulle ju miskipärast meeldis, aga see siin absoluutselt mitte. Kuigi midagi sarnast oli. Ja kui ma järele hakkan  mõtlema, siis algas juba Preili Smillast see ajuvabade seikluste jada ja imenaise (või mingite muude imeomadustega tüübi) kuvand pihta. Vaikne tüdruk oli sama kummaline. Siin oli kõik jube segane, sada vandenõud ja topeltvandenõud, mingi kummaline avameelitsemise efekt, vürtsitatud füüsikute maailmaga ja võrdlustega. Keskel hakkas hetkeks tunduma, et tekib mingi tervik, aga siis läks jälle farsiks kätte. Oleks ma sihukest asja kinlinal näinud, oleks ma tõepoolest korduvalt naerma pahvatanud, et sellist klišeed üldse kirjutada suudetakse. Lisaks tapmine, vägivald, jõhkrus. Mul ei ole midagi mõistlikku kahjuks öelda. Lihtsalt panen plussi kirja – sai loetud. Ma arvan, et Høegiga pikaks ajaks arved klaarid. Ei midagi hingele. Ega mõistuselegi. EestiNaise kodukalt leian tutvustuse:

See küsimus kerkib seoses digimaailma arenguga ju ikka vahel üles – et pea kõik meie elus on teoreetiliselt jälgitav… Enamasti saame kodus siiski privaatsuse osas kindlad olla, vähemalt loodame seda. Kuid taani eliitperekond, kes võõrsil pahandustesse sattus, avastab salasilmi ja -kõrvu tehnika uusimate seadmete näol ka koduseintelt. Asi läks niikaugele pärast seda, kui perel tuleb teada saada, mida nägi ette omal ajal tegutsenud nn tulevikukomisjon, sest vastasjõud ei kohku tagasi mitte millegi ees… Taani kirjaniku Peter Høegi romaan „Susani efekt“ juhibki tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad nüüdisaegse maailma tehnoloogilise arengu, raha juurdetrükkimise, loodusvarade kuritarvitamise jm taolisega. Sotsiaalselt tundliku närviga inimene hakkab lugedes kriitiliselt kaasa mõtlema: piir fantaasia ja inimkonda ähvardava katastroofi vahel võib olla vägagi habras.

Ja leian, et ju ma siis pole nii “sotsiaalselt tundliku närviga” (nagu öeldud – hakkas seal vahepeal midagi tekkima, aga kadus kohe uuesti. See näilisus, et elame paradiisis või kõik on korras, kuigi elame vanglas. Lihtsalt perspektiivis on küsimus).

Lisaks üllatas mind tõsiselt, KUI palju oli raamatus trükivigu. Ja minu arvates oli toimetajatöö ka pisut ülenurga tehtud. Ometi on nii E-Velsker kui H-Lagerspetz muidu kvaliteediga tegijad…

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s