8. Jonas Hassen Khemiri “Allt jag inte minns” (2015)

Ehk teisisõnu äsja eesti keeles ilmunud “Kõik, mida ma ei mäleta“. Järjekordne näide sellest, kui kiiresti tõlgitakse rootsi kirjandust eesti keelde. See raamat ilmus 2015. aasta teisel poolel, ise hankisin selle 2016. aasta alguses (ja unustasin talveks maale). Kui nüüd ära tõin ja läbi lugesin, oligi juba eestikeelne versioon ilmunud (tõlk. ja järelsõna autor Aet Varik – ma järelsõnaga ise päris igas asjas ei nõustu).

Hoiatusmärgiks peaks alati olema see, kui mingit raamatut hakatakse mitmest kandist kiitma. (No paha ei tee olla tähelepanelik otsekohe, kui mõni raamat saab Augustpriseti 😉 Sedapuhku siis 2015. a). Selle raamatu kohta olin ma kuulnud kiidusõnu nii vanuseklassist alla 20 kuni vanuseklassini 65+. Kuivõrd Khemiri raamatud on mulle enne meeldinud, siis ei osanud midagi karta. Kokkuvõtteks, mille ma siin algatuseks ära ütlen, on see raamat omamoodi ehk tõesti hea, aga kuidagi ei anna siiski midagi “hingele”, vaid pigem paar põnevat näpuharjutust kirjandusteaduslikus mõttes. Ajalised ja perspektiivinihked, jutustajate häälte mitmekesisus ja absoluutse tõe puudumine. Teadmatus tegelikult kõigest. Kõiki isikuid näeme läbi nende endi pilgu ja läbi teiste mõne teise pilgu. Ainus, kelle perspektiiv meil põhimõtteliselt peaaegu et täielikult puudub, on peategelane Samuel ise. Mida tema kellestki arvas, mida ta kelleski nägi. See tuleb kokku panna teiste arusaamadest.

Kui Khemiri esimestes raamatutes oli jutt järjepidevam, eelmine, mis lugesin, samal kombel fragmentaarne, siis see raamat jättis mulle kõige kehvema mulje tegelikult. (See võib olla tõesti selle ootuse ja kiitmiste pärast). Sest nagu selgub vaat et päris lõpus, tahaks kirjanik, kes on ennast ise kirjanikuna raamatusse kirjutanud, lahti saada omaenese leinast kaotatud inimese üle ja seetõttu uurib “võõra” inimese lahkumise taga olevaid asjaolusid. Tema suhteid – emaga, sõpradega, lapsepõlvekaaslase ja esimese armastusega, tüdruksõbraga, isegi dementse vanaemaga. Kui nende inimeste hääled kostuvad, siis mõistame justkui neid inimesi. Kui kostuvad teised hääled samadest inimestest, ei ole keegi neist, k.a. nn “peategelane” sugugi meeldivad. Tjah, kas peakski, eksole. (Mul on vanaaegne kirjanduslik maitse.) Samas näeme kõrvalt väga paljusid tänapäeva ühiskonna tahke, millele vaatame vastavalt enda kohale ühiskonnas kas taunivalt või mõistvalt – huvitav ongi ehk siis see perspektiivinihe, mis sisse tuleb. Ja tõdemus, et tõde peitub absoluutselt alati (või enamasti) vaataja perspektiivis. Ka ajalised nihked jutus olid põnevad (natuke siiski koolitöö moodi. Loovkirjutamise tunnist). Eks ole Khemiri vahepeal ka rohkem draamakirjanikuna tegutsenud, sestap ka stiilimõjutused, arvan ma.

Juba raamatu alguses on teada, et Samueliga on juhtunud autoavarii, ta on end sodiks sõitnud (Kungens kurva juures, nagu mulle tundus). Mis juhtus, millal keegi kohtus, kuidas kellegi suhe arenes, loeme ülejäänud raamatu jooksul. Tegelikult on see lisaks soovitamist väärt raamat rootsi kirjanduses seetõttu, et tegelased ei ole enam Vahtramäe Emil ega Lärmisepa tänava Lota, vaid hoopis teistsuguste nimedega ja erinevate kultuuritaustadega inimesed. Muuhulgas kokkupuude paljude ühiskondlike probleemidega, mis on tänapäeva Rootsis tavapärased. Elamisloata naised, kes on riiki saanud tulla oma meeste kaaslastena, ent kellel endil pole tööd ja peavad seetõttu hoidma äärmiselt madalat profiili ega saa meestest lahku minna ning peavad kõike taluma nende poolt.

Üldiselt nõustun ma Svenska Dagbladeti retsensendiga Viola Bao‘ga (18. september 2015): “Men för att vara en litterär lek med människors osäkra identiteter och det selektiva minnet är den här boken för konventionell. Kanske hade dess poäng blivit mer effektfull om diskrepansen mellan de olika vittnesmålen accentuerats mer – för trots en del ambivalens i handlingen känns den stora bilden (fram till slutet) ganska klar.” / “Ent selleks, et olla kirjanduslik mäng inimeste ebakindlate identiteetide ja selektiivse mäluga, on see raamat liiga konventsionaalne. Selle püänt oleks ehk efektsemana mõjunud, kui oleks rohkem rõhutatud ebakõla erinevate tunnistuste vahel – sest hoolimata teatud ambivalentsist tegevuses tundub üldpilt (kuni lõpuni) olevat siiski üsna selge.”

Samas meeldib mulle, kuidas Expressenis kirjutatakse, et Annina Rabe “läser en brusande vacker samtidshistoria om sorg, förlust och vår rädsla för att mista det förflutna” / “loeb imeilusat kaasajakirjeldust leinast, kaotusest ja meie hirmust, et meie minevik läheb kaotsi”. Üldiselt just see mõte, et kui oled kellegi kaotanud, siis peaksid hoidma kinni kõikidest mälestustest, mis selle inimesega seostuvad. Peategelasel oli samas endal hirm oma kehva mälu pärast – ta unustas kõike juba oma eluajal ja tundis selle pärast suurt muret. Ühtlasi kirjutab Annina Rabe ka:

För “Allt jag inte minns” är i högsta grad också en skildring av ett klassamhälle med en oöverskådlig mängd nivåer. Khemiri stiger rakt ner i vår politiskt förvirrade samtid, skildrar Stockholm i dag med en stark hatkärlek; från halvkriminella utekvällar till tillrättalagda parmiddagar. Bostadsrätts-Stockholm och flykting-Stockholm. Den tydliga viljan som finns att göra gott och den dåliga beredskapen att hantera de goda intentionerna när det ändå går fel. Men kanske framför allt en bild av ett samhälle där den enskilda människans värde i allt högre grad bestäms av ekonomiska faktorer.

Sest “Kõik, mida ma ei mäleta” on täiel määral ka hoomamatu hulga tasanditega klassiühiskonna kirjeldus. Khemiri astub otse meie poliitiliselt segasesse kaasaega, kirjeldab tänapäeva Stockholmi tugeva vihkamisarmastusega; poolkriminaalsetest õhtutest väljas kuni paarikeste korralike õhtusöökideni. Ühistusse kuulumise Stockholm ja pagulaste Stockholm. Selge olemasolev tahe head teha ja kehv valmisolek nende heade kavatsustega toime tulla, kui asjad ikkagi viltu kisuvad. Aga võib-olla eelkõike pilt ühiskonnast, kus üksikisiku väärtust märgivad üha enam majanduslikud tegurid.”

khemiri

Foto: Staffan Löwstedt (SvD.se)

Igatahes lugege kindlasti. Kujundage oma arvamus.

Kui väga ei meeldi, siis teadke, et Khemiril on paremaid raamatuid ka. Mulle meeldis ausalt öeldes Jag ringer mina bröder isegi rohkem…. (Montecore 2006 ja Ett öga rött 2003).

Teised (hiljem ehk lisandub veel):

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to 8. Jonas Hassen Khemiri “Allt jag inte minns” (2015)

  1. sehkendaja ütles:

    See oli väga tore intervjuu! 🙂

  2. Danzumees ütles:

    Lugesin rootslastest sõprade soovituste peale, kes ise olid vaimustuses sellest, aga minule see ei meeldinud. Kohe üldse mitte. Närisin vaevaga läbi. Kuigi mõistan, et kirjanduslikult ja stiililiselt oli see eriline, aga sisu oli ju jama. Ma ei taha kindlasti nüüd tükk aega Khemirit kätte võtta… kuigi kui Sa ütled, et teised on paremad, siis võib-olla veel ühe võimaluse talle kunagi annan…

  3. sehkendaja ütles:

    Tjah… eks teemad on tal ikka sellised. Aga mul on tunne, et “Montecore” oli kïge eepilisem ja kuidagi … mõistvam.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s