57. Anne Cathrine Bomann “Agathe”

See raamat ilmus hiljaaegu kirjastuselt Hea Lugu – ja vaadake, mulle meeldib selliseid raamatuid juba käeski hoida, rääkimata plussist, mille võib anda sisu. Minu arvates on raamatu kujundus ikkagi määrava tähtsusega (ja materjal 🙂 ). Kujundanud Piret Frey.

Selle raamatu näol on tegemist üsna lühikese romaaniga – kirjaniku debüüdiga, mis sai 2019. aasta Scrivere per amore kirjanduspreemia. Raamatu sisu tutvustatakse ametlikult nii:

Kas kunagi võib olla liiga hilja, et teist inimest endale lähedale lasta?

Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teada. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt.

Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt, mis ei jäta külmaks ühtegi lugejat.

Minu arust kõlab kokkuvõte veidi paljulubavamalt ja seiklusrikkamalt, kui tegelikult on. Aga sellest on siin küll juttu, kuidas inimene on sotsiaalne loom ja isegi kui mõnele (peategelasest arst/psühhiaater) piisab ainult väga vähesest, võib kõik ikka ühe tasakaalustava inimkontakti puhul ohtlikult kokku variseda. Ei, nüüd kõlas labaselt ja samuti valesti.

Peategelane loendab tõesti päevi (ja vestlusi), mis talle pensionini on jäänud. Ta ise on üksik (nagu ma aru sain/mäletan), on olnud peaaegu kogu elu, julgemata armastada ega kedagi endale lähedale lasta. Ta on vaatleja ja kuulaja. Üsna raamatu alguses vaatab ta kodus aknast alla, näeb väikest lõbusat tüdrukut õues keksu mängimas, mingil hetkel kaob silmist, siis avastab, et laps nutab (teate, mu mälu – aga jäi nagu mulje, et äkki oli kassile puu otsa järele ronima hakanud ja kukkunud). Ja mees leiab, et tema sekkumine oleks ebamugav, istub teisele poole maja avaneva köögiakna alla hoopis. See stseen justkui liigutab teda, aga tekitab ebamugava tunde, kuna ta pole sekkuja. Oma töös psühhiaatrina istub ta samuti patsiendist pisut tahapoole, kui too diivanil lamab (siin raamatus on isegi aastaarve ära toodud, kui näiteks ta viimane patsient kunagi noorena esmakordselt ravi sai – selle järgi võiks välja arvutada romaani aja, aga ma ei jaksa. Tundub samas, et tegu peaks olema keeruliste aegadega Euroopas üldse – see ei mängi samas justkui erilist rolli. Peale selle, et psühhiaatriline teraapiatund näeb välja just selline ja lahendusi otsitakse mh ka unenägudest. Ainult et ma ei tea, kas toona oli 72-aastaselt pensionile jäämine üldse mingi teema või kuidas pensionile jäämisega vanasti üldse oli 🙂 Muide, tegevus toimub Pariisis).

See, nagu muudaks Agathe ilmumine raamatus midagi määravalt, on minu arvates samuti pisut eksitav – kuigi jah, ilmselt mitte läbini. Tõsi on see, et peategelasel tekivad mingid tunded (aga nendest räägitakse väga ebamääraselt ja riivamisi, pigem tegevuste kaudu, ängi ja linnas ringikäimise radade näol) – minu arvates on siiski vähemalt sama oluline tema sekretär, kes pole põhimõtteliselt kunagi mitmekümne aasta jooksul töölt puudunud ja jääb nüüd määramata ajaks töölt eemale. Ja oma inimliku suhtluse võimetuse juures ei lähe arst kuhugi uurima ega küsima ka. Kuniks tundmatuseni muutunud ja masendunud sekretär kord tööle tuleb ja palub, et peategelane tema vähki sureva mehega rääkima tuleks. Et äkki see aitab – vaimselt. Ja peategelane kardab minekut ja suhtlemist – ometi aitab surev mees ja tema jutt teda sama palju kui (temale arusaamatult moel) tema käik ja kuulamine aitab surijat. Suhtlus. Võimalus kellelegi võõrale tunnistada, et kardad. Lisaks pea võtmekohana tunduv jutt armastusest, milles selgub sureva mehe ja peategelase erinevus.

Lisandub veel üks suhe/inimkontakt. Nimelt elab psühhiaater sein-seina kõrval oma naabriga, kelle elurütmi ta juba tunneb, kelle tujusid ta mõistab ühe klaveripala järgi, mida too vahel konarlikult mängib. Ent ta pole temaga üldse tuttav – ta ei tea, kas tema liigutused ja kõndimine naabrile samamoodi võiksid kosta. See mõte, et me oleme olemas, kuniks keegi meid kuuleb/näeb/märkab. Kui peategelane siis kord julguse kokku võtab ja midagi naabrile õues hõikab, selgub, et naaber on kurt. Raamatu finaalina küpsetab peategelane koogi ja viib naabrile, andmaks märku, et teda on märgatud. (Kook ise on ka oluline, sest oma seanssidel on psühhiaater mitut puhku nuputanud, mis lõhn Agathel on, mida see talle lapsepõlvest meenutab – midagi head, turvalist, imelist. Kuniks mõtleb välja, et tegemist on ema ahjuõunakoogiga. (Raamatu esitlusel võiks tingimata just seda pakkuda).).

Novot – minu arvates on need kõik ühevõrra olulised kontaktid, mille peategelane raamatu jooksul enda ümber loob (selles mõttes, et inimesed, kes ta ümber on, aga keda ta varem pole justkui … märganud või kuulnud või näinud).

See, et ta Agathesse (ilmselt siis) armub ja lõpuks temaga kohvikusse läheb, on ilmselt ka oluline (kuigi Agathe on abielus). Oluline on kindlasti ka pealkirjaks valitud naise nimi – Agathe tähendab headust.

Igatahes suhteliselt hõrk ja lühike raamat – samas sisu mõttes ei kujuta ette, et seda julgeks kellelegi kinkida (äkki on tagamõte?), ammugi mitte vanematele inimestele 🙂 Tõlkinud Brita Kaasik, toimetanud Kadi-Riin Haasma. Tore.

PS. Miskipärast meenub Seethaleri raamat Freudist.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s