Kuna samadelt autoritelt lugesin Elio-raamatut, võtsin ka selle ette.
Mis mulle seekord meeldisid? Esiteks meeldisid lapselikult lisatud märkused toimetajalt. Tänapäeval on joonealused märkused nii alahinnatud, pigem jäetakse ära. Aga et on lisatud ja veel sihtrühmale mõeldes, on sümpaatne.
Teiseks on tore, et sellist kirjandust meil välja antakse. Lasteraamat ja illustratsioonid, Hispaaniast.
Sisu mõttes – seekord oli kuidagi segane kõik. Tegelikult käis jutt sõjast ja sõja eest pakku minemisest, kuid nagu autor raamatu lõpus järelsõnaski ütleb, ei julge suured lastele väga sõjakoledustest rääkida. Seetõttu räägivad nad muust. Ja “koletised” ehk värvita inimesed (ja üks hobune), kes saabuvad Melanhoolia sanatooriumisse, on tegelikult sõja läbi elanud Gernika küla inimesed (kellest Picasso maalis Guernica). Sanatooriumi peab peategelaste Jaime ja Greta (“Hansuke ja Greteke”) vanaisa, kes vihkab kirjanikke (igasugu “kasutuid” kunstiinimesi), sest ta naine, vanaema, oli ühe sellisega jalga lasknud. Unenägudest. Just Greta näeb alatihti igasuguseid unenägusid toimuvast, aga kui ta isa tööst üle jäänud sassi läinud ja kortsutatud paberid padja sisse paneb, rahunevad ka unenäod. Sanatooriumis aga seitsme rotiga kaev, kes koledad unenäod ära söövad.
Jälle soovitan kellelgi ette lugeda lasta, sest pilte on siis lugemise ajal põnev jälgida.
SEHKENDAMINE 