24. Sigrid Rausing “Mayhem. A Memoir”

41prczoeyjl._sx315_bo1204203200_Avastasin öökapilt õelt laenatud raamatu ja kuna hetkel oli teistega paus, võtsingi ette. Sigrid Rausing on eesti lugejale tuttav oma doktoritöö adaptsiooni kaudu, mis ilmus mõned aastad tagasi ka eesti keeles. Ülejäänud maailmale (võib-olla nüüd pisut enam ka eestlastele?) on Rausing tuntud kui suure TetraPaki asutaja lapselaps. Perekond on justkui tuntud oma rikkuse pärast, mistõttu nad satuvad pahatihti tabloidide esikaantele. Ja mis muu oleks andnud tänuväärsemaid pealkirju kui Sigridi venna ja vennanaise sõltuvus narkootikumidest – millest nad 1992. aastaks jagu said, abiellusid, said neli last ja 1999 tagasi kukkusid. Kuni nende neli last 2007 Sigridi perre elama asusid ja ema üledoosi kätte 2012 mais suri ja juulis leiti.

See raamat ei ole tavapärane mälestusraamat, vaid autor põimib sisse palju erinevaid teooriaid ja uuringuid, mis on tehtud sõltlaste ja kaassõltlaste kohta, mh ka muude psühholoogiliste asjade kohta. Ikkagi antropoloog (kuigi jättis selle pärast doktoritöö kaitsmist ametlikult sinnapaika). Meil räägitakse ka üha enam kaassõltuvusest, aga samas siiski mitte piisavalt, et iga sõltlase pereliige ennast sellisena tunneks või et see oleks jõudnud rahva üldisesse teadvusesse nagu see, kuidas ära tunda alkoholisõltlast (eks ka seal on piirid tänapäeval nii hägusad juba). Ma vaatasin ära Sigrid Rausingi kõne ja ta selgitab selles ka üsna täpselt, kuidas ta kirjutas, miks oli vaja kirjutada. (Tegelikult ma leian, et on tänuväärne, kui sellisel teemal kirjutatakse – mitte sugugi vähe just sellepärast, et saada välja sellest tabloidipealkirja lihtsustatusest, nii et inimesed näevad, et kõikjal on pärisinimesed ja pärisperekonnad). Autor räägib, et kui raamat rootsi keelde tõlgiti (professionaalne tõlkija) ja ta seda luges, tundis ta ära, et see pole üldse tema hääl. Ja ta tõlkis raamatu algusest lõpuni ümber. Ning alles seda uuesti läbi töötades tundis ta raamatu ülesehitust tervikuna. Nimelt iga kord, kui ta jõuab mingi tegeliku sündmuseni ja meenutused kisuvad raskeks (kirjutamine oli temagi jaoks teraapia, sellest valust tuli kuidagi läbi tulla), läheb ta kirjeldama midagi üldisemat, mingeid uuringuid. (Mina pole sedasorti lugemisega harjunud, need teooriad, eriti inglise keeles, tundusid mulle kuidagi igavad, liiga teaduslikud, just see eemaldumine autori enda häälest – kuigi ega ta ju otseselt eemaldunud, kirjeldas lihtsalt läbi nende, mis tunded kogu perekonda valdasid).

Teiseks – pidev süütunne. Et paljusid olla see lausa häirinud. Aga tegelikult peaks seegi jõudma rahva üldisesse teadvusesse. Kaassõltlastel polegi eriti muud võimalust – kui head su kavatsused ka pole, kui kenasti sa ei püüa end väljendada – sõltlane tunneb ikkagi, et kõik on “toxic”. Kui sa ei hooli, mõtled halvasti, tunneksid ju end süüdi. Aga kui hoolid ja näed, et ei suuda mitte midagi teha – samamoodi. Selles osas mulle meeldis raamatu toon. Siin ei olnud kedagi hukka mõistetud. Viha, millest Eva isa teda süüdistavat, ma välja ei lugenud. Muidugi on ta väga palju lühendanud, päris õudusi pole siiski kirjeldanud (faktilisest lõpust muidugi mööda ei hiili). Ta ütleb intervjuudeski, et tegelik elu oli muidugi palju hullem ja lastesse puutuvast ei saa ega tohi üldse kirjutada. Eva isa süüdistabki laste äravõtmist Eva parandamatu seisu halvenemises ja lõpuks surmas. Kuigi selgus, et sotsiaalamet võtaks nad niisamagi ära ja siis ei jääks neli last kokkugi. Mistõttu nad said õiguse elada Sigridi perega, mingitel nädalavahetustel olid õe Lisbethi hoole all. Ja Sigrid ütleb, et tema kiitmine tundub vale, sest ei maksa arvata, et lastel oli kerge. Ja et iga laste äravõtmine oma vanematelt on paratamatult jõudemonstratsioon. Kuigi nad tõesti ei arvanud, et lapsed sinna kauemaks peavad jääma kui üheks suveks. Sõltlaste puhul … Sigrid kinnitab, et Hans ja Eva armastasid oma lapsi, see on juba vanemluse põhitala, aga lihtsalt kui sõltlane oli neil siiski esikohal narko ja selle paradoksi vastu ei saa.

Lingid:

  • Rachel Cook kirjutab The Guardianis: ja küsitleb Sigrid Rausingit. Tegelikult on seal palju olulist, aga ma ei jõua kõike kopeerida, oleks mõttetu.
  • ExpressDigestis kirjutatakse: “Mayhem is a book almost impossible to judge in any conventional terms. It may well be, as its champions claim, brave, fierce, lyrical and astonishing. It certainly contains elements of all these things. But it remains a partial account, often obscure, angry without ever quite identifying the source of that anger, an attempt at a masterpiece, finally dwarfed by life itself.” – siin artiklis on mitu korda mainitud, et Eva isa oli palunud seda raamatut mitte välja anda, leidvat, et siin pole tema tütrest ainsatki head sõna. Ja minu jaoks on see isegi üllatav lause, sest kogu raamat oli täis armastust Eva vastu, püüdu mõista, mitte hukka mõista.
  • DailyMail.
  • Elly McDonald.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s