“Isa” (Florian Zeller) Theatrum

Olen Theatrumi tükke alates 2015. aasta oktoobrist neli korda Tallinnas vaatamas käinud, selleks ekstra sinna sõitnud. Seetõttu ei saa kasutamata jätta võimalust neid näha, kui nad Tartus käivad (nüüd olen neid Tartuski siis kaks korda näinud). Esimesed teatrielamused olid väga tugevad (Linn, Joobnud, Delhi tants), järgmine pisut kahevahel (Kaks ema) ja viimati Tallinnas nähtu (Talvevalgus) ei jätnud kahjuks üldse erilist muljet enam. Seega olin nüüd juba kahevahel ja ettevaatlik.

Isa kaldub aga tagasi sinnapoole, kus olid esimesed nähtud tükid. Minu jaoks on teatris algatuseks alati väga oluline tekst (vahel saab hea tüki ka tavapärase keskmise tekstiga, vahel rikutakse lavastusega hea tekst ära, vahel on kõik tasakaalus). Siin aitas tekst lavastuse õnnestumisele kaasa. Florian Zelleri tekst on omamoodi geniaalne – nihete pärast, mida meile pakutakse. (Ega ta asjata saanud 2014. aastal prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière`i auhinda parima näidendi kategoorias). Nagu pealkirigi ütleb, on keskmes vana isa. Kavalehel räägitakse palju alzheimerist. Mina arvasin, et see on dementsus – nüüd loen veebist, et “Alzheimeri tõbi on peaaegu poolte dementsuse juhtude põhjuseks”. Mida see tekst meiega teeb? Me jälgime etendust ega saa alati ise ka aru, mis on päris ja mis mitte, mis on vana isa tajutu ja mis on “päris”. Ootamatud kordused ootamatutes kohtades, väike näitlejate vahetus siin-seal, mööbli muutumine, kes kelle kodus elab… Kas Anne on abielus või siiski üksi? Seetõttu on see otseselt väga kriipiv pilt, kui tunneme ennast justkui sama abitutena kui see isa, kes muretseb, et ta tütrel on mäluga mingeid probleeme. Kuigi ilmselt on probleemid temas – aga me ju näeme, et tal on õigus!!! Seetõttu on geniaalne, kuidas autor on kogu selle teema nii oskuslikult nappi teksti püüdnud. Kellel on olnud vanainimene peres, kelle eest on vaja hoolitseda ja kes vahel “udu” ajab ja alati “puuduvat last” ülistab, tunneb olukorra väga hästi ära.

Samas kumab igalt poolt läbi ka see tütre piiritu mure ja armastus. Kuidas toimida? Kuidas teha nii, et isa oleks rahul, ei tunneks ennast alandatuna, et ta tunneks armastust? On see võimalik? Kuidas balanseerida oma suhete vahel – kas pidev “isa” pärast muretsemine või oma mees?

Nagu lavastaja Maria Peterson ütleb, on siin mitmeid tasandeid ja teemaderinge: illusioon ja tegelikkus, aeg ja ruum, mälu ja identiteet. Täpselt nii see ongi.

Olen nüüd mitmeid tükke Theatrumilt näinud ja tutvunud mingil määrel näitetrupiga. Kavalehte lugedeski on alati sümpaatne näha, kuidas sama punt vaheldub, kõik täidavad mitmeid osi: näitleja, tõlkija, lavastaja, kunstnik, helikujundaja, lavameistrid, grimeerija, kavalehe kujundaja jne. Samas ei üllata näitlejad kuigivõrd, väga erinevaid karaktereid enam ei teki. Anne Tuulik oli seekord küll vähem maneerlik, kuigi garderoobis kuulsin kõrvalt jutuajamist, kus tema põetaja tundus mõnele siiski robotlik. Liina Olmaru on tegelikult väga hea ja üha paneb imestama see võime tõepoolest nutma hakata laval. Samas ei olnud tal nagu midagi erilist peale närviliselt või ettevaatlikult kõndimise ja rääkimise antud. Lembit Petersoni ennast ei ole ma muidugi varem teatrilaval väga näinud (Linnas siiski, kus ta mängis samuti isa). Tema vana mees oli samuti hea ja usutav, kuigi ei üllatanud. (Võib-olla polegi mingeid üllatusi vaja? Karakterimuutusi.)

Seega ma ei oska midagi väga kokkuvõtteks öelda. See tükk puudutas, oli ikkagi hea. Üllatas näitlejate poolt vähem, aga see sõltub sellest, et olen neid varem nüüd 5 korda järjest näinud. Pea iga eelneva tüki juures oli ka keegi väljastpoolt (Maria Klenskaja, Aleksander Eelmaa, Jan Uuspõld, Rain Simmul, Piret Krumm – eh, ega ma tea, kui palju nemad “väljastpoolt” on ja teised “siseringis”), see ka värskendas veidi muljet. (Rakvere Teatri puhul on sama lugu – näitlejaid pole teab kui palju ja lõpuks on keeruline kõikidesse rollidesse alati midagi üllatavat pakkuda). Ja lavakujunduses ei saa nad ka tänu oma väikesele katusesaalile midagi kardinaalset teistmoodi teha. Juba algul pidasin hoolsalt silmas seintel rippuvaid maale/peegleid (kartsin, et need hakkavad vahetuma ja ma magan maha, milline millal on). Seekord oli aga lavakujunuslikuks võtteks iga stseeni järel midagi vähemaks viia – ka siis, kui stseen iseenesest oli kordus. Huvitav kunstnikupoolne (kostüümikunstnik ka eksole? Lilja Blumenfeldt) võte oli see, et Anne’i (Liina Olmaru) pluus oli algul valge ja vahetus järgnevates stseenides üha tumedama tooni poole, alates vanaroosast kuni lõpuks suht mustjashallini välja.

Tegemist oli ikka Theatrumiga nende “tuntud headuses”.

Sellest on väga palju ka kirjutatud (ja kui ma siis talvel avastasin, et tegemist ei olegi Strindbergi “Isaga”, vaid Zelleri omaga, oli lootusetult hilja ja kõik piletid välja müüdud. Need sain nähtavasti seetõttu, et mõned olid hiljem müüki lastud, kuna kevadel vaatasin ja kõik oli välja müüdud).

 

Advertisements
Rubriigid: teater-muusika-kino, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s