Loendaja
Otsi siit blogist
-
Viimati kirjutatud
- Kaitstud: kohalikus andaluusias
- Kaitstud: papa kool
- Kaitstud: telefonimüüjatest ja inglise keelest
- Kaitstud: koolieeliku raamat
- 7. Anna Gavalda “Koos, see on kõik”
- 6. Ene Timmusk “Minu Kanada”
- Kaitstud: 3D
- 5. Helen Eelrand “Mida te kogu aeg lõkerdate?”
- Kaitstud: äpardunud lapsevanem
- Kaitstud: connecting people
- 4. Andrus Kivirähk “Kevadine Luts” (LR 2012/1-2)
- 3. Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”
- Kaitstud: tööõpetus “neli”
- Kaitstud: sportlikud ajaviited
- Kaitstud: protsentidest
- Kaitstud: salapärane jaan ja koolivaheaeg kohupiimakülas
- 2. Kai Aareleid “Vene veri”
- 1. Haruki Murakami “Elevant haihtub”
- Kaitstud: möödunud aasta kokkuvõte
- Kaitstud: süsteemid möllavad
- Kaitstud: nälg ja headus
- Kaitstud: lelulugu neli.
- 68. Markus Zusak “Sõnumitooja”
- korralikud.
- Kaitstud: tuulised pühad
- Kaitstud: veerandi lõpp
- 67. Riho-Bruno ja Kertu Bramanis “Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis”
- 66. Viktor Pelevin “Libalooma Püha Raamat”
- Kaitstud: täielik feil. Või ka mitte.
- 65. Kristiina Ehin “Viimane monogaamlane” Jutud.
arhiiv:
Rubriigid
autorid
Aili Paju andrei ivanov Apteeker Melchior Baricco Beltran Claesson Coetzee eesti kirjandus eestivene elulookirjandus EPL sari Epp Petrone esimest korda Hargla Haruki Murakami hispaania(keelne) kirjandus Hornby Hvostov Ibbotson Ishiguro jaapanlaste kirjandus Jason Goodwin Justin Petrone Kallifatides kriminull Kunnas Käbi Laretei lastekirjandus Lodge LR Makine McCall Smith Mihkel Raud Minu... Moodne Aeg Oksanen Paul Auster prantsuse kirjandus Punane sari Rein Raud rootsi kirjandus saksa(keelne) kirjandus soome kirjandus taani kirjandus vene kirjanduskülastajad erinevatest maadest
7. Anna Gavalda “Koos, see on kõik”
Olin selle raamatu kohta palju kiidusõnu lugenud. Ei usu kunagi, kui kõik kiidavad. (Nüüd tagantjärele vaatan, et siiski ka kriitikanoote). Lisaks olin ise Gavaldalt lugenud ja see jättis muidugi lihtsakoelise mulje. Meenutas Coelhot – et ilus, aga liialt lihtne.
Selle raamatu kohta ütleks aga, et esimene pool on täitsa ok. Ses mõttes, et jah, ta on lihtsakoeline ja väga filmilik, hästi palju ongi dialooge, aga kuidagi mõnus. Mõnusalt lihtne ja hea nagu. No ja kohati isegi naljakas. Loomulikult on juba ka film tehtud (ja Audrey Tatou ei ole ju sugugi selline kondiklibu nagu raamatu peategelane väidetavalt olema peaks), ses suhtes on arvatavasti emb-kumb võimalus – vaadake filmi või lugege raamatut. Ma ei usu, et sedapuhku palju kaotaks, kui valite filmi. (Samas on siiski mitmed blogijad öelnud, et film ei olnud suurem asi… Äkki siis ei peakski seda vaatama?) Kõik on ettearvatav (arvavad ka teised), aga niisama armas.
Kuskilt poole pealt keerab aga veidi ära. Dialoogiline jutt oli ju kena, aga kui paari üksiku koha peal tahab ka mingit romaanilikku jutustajat sisse haakida, siis on imelik. Pealegi teine pool venib ja selles ei ole samavõrra toredat liikumist (pinget?). Kui ikka peategelased juba voodisse jõuavad, oleks nagu aeg lõpetada. Aga juttu jätkub ja moraal on lõpuks hoopis see, et tuleb julgeda koos olla kui paar, tuleb julgeda armastada ja aru saada, et teist inimest armastad. (Kuivõrd esimene pool läks selle peale, et üksikud inimesed olid lõpuks ühes korteris koos kui sõbrad ja perekond, siis see järgmine moraal oli nagu boonusena). Epiloog aga lausa sulas võis – kõik tegelased kogunesid õnnelikult ühte ühisettevõtmisse, kõik said sõbraks, pahad muutusid heaks (s.t. paremaks vähemalt), puudu ei olnud ka koer. (Kunagi üks sõber ütles ühe filmi lõpu kohta, et nüüd oleks vaja, et kogu pere tuleks veel õnnelikult üle aasa, koer kõrval hüppamas. Selle raamatu lõpp oli raudselt see. Kuigi ei olnud aasa).
Seega – kui eile oleksin rõõmsalt kõigile suvelugemiseks soovitanud, siis nüüd võin ka hoiatada, et kohati (ja eriti lõpus) kisub kangeks “smörja”-ks kätte. Lugeda võite ikka. Kindlasti võib seda aga soovitada teismelistele tüdrukutele, kes ei ole väga suured raamatulugejad muidu. Ma usun, et neid sellised pisiasjad ei häiri, ka lõpus mitte.
No ja ingliskeelse tõlke pealkiri on.. Hunting and gathering 
Filmilõiku ma ei vaatakski enne raamatulugemist (kui see üldse plaanis on), kuna tegelased olid minu ettekujutluses hoopis teistsugused. Mitte nii klanitud ja kaunid.
Danzumees kiidab.
6. Ene Timmusk “Minu Kanada”
Nagu öeldud, haarasin raamatukogust kergemat lugemist kaasa. Aga pean siiski tunnistama, et kohati tundub selliste raamatute lugemine siiski kuidagi aja raiskamisena. Selles mõttes, et ma ei saa ju lugemiselamust (milleks seda veel vaja on? Info on olulisem! ütleks härra). Samas meenusid kõik need eelnevad Minu… sarja raamatud, mida ma lugenud olen. Iga kord mõtled, et olgu, enam ei viitsi. Ja siis ikka laenutada ja loed. (Kui ma hästi meenutan, siis möödunud aastal saigi vist ainult Minu Eesti II loetud? Siiski – suvel Amsterdam ka).
Sissejuhatav lõik ei ole nähtavasti autori suhtes aus. Sest Minu Kanada on täpselt omas žanris ja omal kohal. Ei viriseta kanadalaste ega Kanada üle, isegi Eesti vastu tuntakse siiski pigem igatsust kogu ta vigadega (erinevalt sellest, mis oli eelmises loetud raamatus). Teisalt oligi see jutt jälle kui sõbra kirjad väljamaal. Inimeselt, kes elab tavalist elu ja kust mingeid põnevaid kõrvalepõikeid või hullusi olekski mõttetu otsida. Inimestele, kes tahaksid Kanadasse õppima või elama minna, oleks kindlasti heaks tutvustuseks tavapärase reisibrošüüri asemel. Meenutas selles suhtes veidi Minu Soomet – kirjutaja ei olnud verisulis noor, vaid teismeliste juba Kanadas sündinud laste ema. Stiililt ka samavõrra soe ja inimlik (kuigi Soome-raamat hakkas mõne koha pealt siiski vastu).
Lugedes jäi mulje, et olen varem mõnikord ka autori blogisse sattunud (kuigi vist aastaid tagasi). Otsing netist kinnistas seda oletust.
See raamat on kirjutatud veidikene ajas edasi-tagasi hüpates. Esmalt ei jõua sellise kronoloogia segipaiskamise mõte hästi kohale. Kuivõrd alapealkirja järgi on juttu elurattast, siis võib ju tegelikult mõelda, et peatükid on ehk selle järgi veidi jaotatud – lõpuks vanadest, vananemisest, testamendist ja suremisest kirjas. Suur osa raamatust räägib sellest, kuidas Kanada eestlased oma eestlust säilitada püüavad. Seal ju teadupoolest ajalooliselt tugev kogukond (nagu Rootsiski) ja see eesti keele ja eestluse säilitamine on justkui teemaks omaette. Ma ei oska selle teemaga suhestuda, kuivõrd ka paljud minu sõbrad elavad väljaspool Eestit mitte-eestlasest kaasaga ja tegelikult ei saa ju öelda, et nende lapsed peaksid ennast väga eestlastena tundma. Tore on, kui “salakeele” (=eesti keele) selgeks saavad. Kui sedagi. (Selle raamatu autori mees on siiski eestlane, sellevõrra on neil lood pisutki teised). Keegi vist mainiski, et osalt on tegemist raamatuga “Minu Eesti Kanadas”
Kuivõrd mulle on see eesti keele ja stiili teema viimasel ajal aktuaalne (kuivõrd selgus, et ka minu eesti keel ei kõlba koera hänna allagi ja et eesti keeles siiski on mingi vaikimisi sõnajärg, millest tuleb kinni pidada. Mina arvasin seni, et eesti keeles on see just vaba), siis jälgisin natuke ka sellest aspektist. Leidsin, et Ene Timmusk kasutab eesti keelt nagu minagi – minu arvates õigesti ja puha, aga kohati pead üle lugema, kuna sõnajärg ei ole sama lobe kui hea stiiliga raamatutes. Ju meil on siis sama viga küljes. (Küsimus on ainult, et mis viga? Ma ise ka ei saa aru ja oleks vaja kuskilt õppida või teada saada….)
Kirjastuse lehekülje tutvustus koos kokkukogutud arvamustega blogijatelt.
5. Helen Eelrand “Mida te kogu aeg lõkerdate?”
Eile käisin raamatukogus ja haarasin igaks juhuks kaasa mitmeid kergemaid lugemisi. See raamat oli üks neist, lugesin läbi. Tegemist on põhimõtteliselt “Minu Andaluusia” tüüpi raamatuga, kuigi välja antud oma kirjastuse poolt. Sestap ka teine kujundus, mis meenutab pigem turismibrošüüri. Palju isetehtud fotosid (mistõttu jääb kvaliteedilt sutsu turismibrošüürile alla), aga kohalikku värvikirevust annab edasi kenasti. Selle raamatu kohta on tutvustavalt öeldud (ehk on täpsem öelda, et kirjanik ise on raamatut tutvustanud nii):
2009. aasta märtsis jõudis ta koos abikaasa ja kahe tütrega Hispaaniasse, kogu maine vara ühes suuremat sorti sõiduautos. Et jääda.
See raamat on tema esimese pooleteise aasta elu põhjal sündinud kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis neid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.
Helenile on öeldud, et tema tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ta keeldub halba nägemast. Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.
Jah, armastuskiri Andaluusiale – mõnes mõttes võib tõesti nii öelda. Kirjutamisstiil on ajakirjanduslikult vaimukas, lugemine läheb ruttu, meelelahutuslik. Kindlasti võib soovitada neile, kes reisivad sinnakanti.
AGA. Ja selle raamatu puhul on üks väga suur aga, mis mind tohutult häirib. Ma saan aru, et hispaanlased on täiesti teistsugused inimesed kui eestlased. K-lt olen seda ka viimastel aastatel kogu aeg kuulnud. Samuti olen ma ise kohati arusaamisel, et Eesti on haige ja midagi on siin valesti. Kui aga kirjutad “armastuskirja Andaluusiale”, “keeldud nägemast halba”, ei ole minu arvates kuigi mõistlik juba raamatu tutvustuses ise lajatada: “Võibolla see nii ongi, kuid mida kaugemale ta sünnimaalt triivib, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub tema jaoks iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem.” Sest see ongi täpselt seesama asi, mida kogu raamatu jooksul ikka ja jälle toonitatakse – küll võrdlustes, küll niisama metafoorides. Hispaania on parem kui nõme Eesti ja hispaanlased on toredamad kui mõttetud kurjad eestlased! Ometi on see kõige eestlaslikum asi sedasi vinguda ja “ühte teisest paremaks” pidada. Kui raamatu mõte on midagi ülistada ja näidata, kui positiivselt saab ellu suhtuda – milleks see pidev eestlaste kallal vingumine. Me oleme ju raamatu publik ikkagi (Viimane positiivne elamus oli selles osas ju Bramaniste raamat, kus ei olnud sõnagagi arvustatud ei eestlasi ega jaapanlasi. See on positiivne suhtumine ja seda tegid, ola!, eestlased).
Ehh, eks sellega kaldun siin raamatu tutvustamisest kõrvale, aga ainult poolteist aastat Rootsis elanud inimene võiks ehk ka taolise armastuskirja valmis treida ja kiita inimeste abivalmidust ja pidevat küsimist “kust sa pärit oled” jms. Ses suhtes on nii lai üldistamine “hispaanlased on vahvad” ja “eestlased on nõmedad” sellises meediumis (eestlastele suunatud raamatus Andaluusiast) lausa kohatu. Rääkimata sellest, et ta ise oli Eestis just sellise elu esindaja, mida ta kõige rohkem kritiseerib: linnast väljas maal metsas (või põllu peal?), taksikoeral vest seljas, lapsed “eliitkoolis”, nende nimedeks Bianca ja Agnetha (mida hispaanlased välja hääldada ei oskavat ning kasutavat nimesid Blanca ja Katrina), ametiks ajakirjanik, kes kogu aeg vingub, kuidas Eestis on kõik halvasti … ??? Ma ei anna hinnanguid. Sest ma võin sisimas nõustuda mitme kriitikaga, mida ta teeb. Aga ma leian, et selle “armastuskirjaga” saavutas ta osalt vastupidise. Intervjuudes slegub ju siiski, et tal on Eestis häid sõpru ja endisi või praegusi kolleege. Aga miks nii kibestunud?
Autori arvamusartikkel ülemöödunud aastast (kui ta juba Hispaanias elas) ja eelmise aasta augustis. Nende blogi/lehekülg, mida tutvustatakse sõnadega: “Me ei tahaks teha järjekordset blogi, milles kirjapandud mõtted lähevad korda vaid autorile endale ja mille enesekesksetel targutustel niikui mingit tagajärge pole.”
Mõned katked kirjaniku debüütromaanist Pasodoble:
4. Andrus Kivirähk “Kevadine Luts” (LR 2012/1-2)
Jälle sattus lugemisnimekirja juhuslikult vahele, kuna saabus sel nädalal postiga. Seda raamatut tutvustatakse lakooniliselt nii: Oskar Lutsu austaja ja Lutsu preemia laureaat on kirjutanud vanameistri 125. sünni-aastapäeva puhul näitemängu, kus esinevad nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased. (Olemas ka e-raamatuna). Põhjusmõtteliselt ongi kõik öeldud. Selline soe ja kivirähulik lugemine (pole talt küll palju raamatuid lugenud, vist lasteraamatuid enamasti, mõnda etendust olen näinud, enamasti vist lehest ta lugusid teangi). Vooremaas kirjutatakse, et sügisel tuleb see tükk Draamateatris ka lavale. Eks seal sõltub sellest, kes on osatäitjad. Täiesti normaalse (st. pisut segipaisatud, aga mitte üleliia) kronoloogiaga ja ülesehitusega näidenditekst, mis räägib ülevaatlikult ja lühidalt Lutsu lapsepõlvest, eriti Kevade kirjutamise valguses. Mälupildikesi erinevatest aegadest.
3. Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”
See raamat tekkis mu lugemisnimekirja täiesti juhuslikult. Raamatupoest. Kõige kummalisem, et see seisis RahvaRaamatus väliskirjanduse all. Ma mõistan, kui jaotuses oleks eraldi tõlkekirjandus ja emakeelne omakirjandus või kuidagi nii. Aga ei ole ju. Seda kummalisem on, et “eestivene” kirjaniku teos on asetatud väliskirjanduse alla – eriti veel kui tegevus toimub Tallinnas, mitte enam Lollandil, nagu Hanumani raamatus. Või Minu taani onukeses. Ilmunud 2011 ja eestikeelne tõlge ka 2011 – kas venekeelsena üldse on ilmunud? Originaali pealkiri puudub. (Sümpaatne muidugi, et 2007. aasta mais toimunud sündmustega lõppev romaan ilmub alles 2011. Erinevalt nt. Raua raamatust, mis lõppes sündmustega, mis oli avaldamise suhtes lähitulevik).
Huvi eestivene kirjanduse vastu on suurem kui kirjandus ise, tundub mulle. Romaane ju põhimõtteliselt õieti ei olegi. Sellisest kirjanduse klassifitseerimisest ei saagi järelikult esialgu väga rääkida. Ometi on need mõned raamatud, mida ma ise olen lugenud (näen, et viimastel aastatel on mõni raamat veel ilmunud) täiesti eestikeelsest omakirjandusest eristuvad. Juba see on nende väärtus. Lasnamäe lunastaja asemel võiksime hoopis neid lugeda, mida meie venelased ise on kirjutanud (Et see mu topeltlõug teile ka kogu aeg ette peab jääma! See mul juba lapsest saati, spagettide söömisest – no ma lihtsalt toon alati Saadi raamatut negatiivseks näiteks, antagu andeks.).
Ivanovi raamat ei kuulu tegelikult läbini nende hulka, mis mulle igast asendist meeldiks. Ja ma aiman, et see raamat võib eesti kriitikute seas veel tolmu üles kergitada. Kogu see eestivene värk on omamoodi enesehävituslik (mis eraldiseisev üksus me ikka oleme), ega tahetagi ennast väga eraldiseisva üksusena luua – vähemalt need, kes kirjutavad. Ometi kõneleb see venelaste probleemidest Eestis (mis ei olegi ehk esiplaanil) palju adekvaatsemalt kui Saat. Minategelane on igati mõnus küünik, kes ei innustu, pigem tundub kõik talle suhteliselt nõme. Ta ei võta seisukohti, vaid pigem toob kitsaskohti välja, ironiseerib, kritiseerib. Sellegipoolest meeldib see raamat mulle sellepärast, kust ta on kirjutatud (st. nt mitte kuskil mujal Lääne-Euroopas, vaid just Tallinnas. Muidu ehk ei puudutaks ega huvitaks). Selline küünilisus on täitsa tervistav vahelduseks – vot täpselt nii tahaks ise ka kõike ja kõiki siunata . Samas tuli ju ka lugedes kontekstist välja, et see raamat räägibki depressioonis inimesest – tundub, et lõpuks see tundetus kaob ja tekib vähemasti kurbus. (Ja siis kadus ka see kuidagi käest, aga tekkis lootus. Kõige ootamatumal kohal).
Ajaliselt leiab sündmustik aset peale tema naasmist Skandinaaviast (minategelane ei ole küll nähtavasti läbinisti kirjanik ise, aga üsna palju autobiograafilist on seal kindlasti) ja lõpeb aprillirahutuste ajaga – kui ta naisel on nurisünnitus.
Kohati läheb jutt programmiliseks – mõne tegelase kaudu antakse edasi mingeid seisukohti, vahel on minategelane ise see, kes päris pikalt võtab mingi asja kohta rääkida. Mingit konkreetset seisukohta ta siiski ise ei esinda peale selle, et maailm on üks hädaorg ja kõik on suht mõttetu. (Natuke meenus tegelikult UueMaailma Erko, kellele olid nn. “normaalsed vastutusvõimelised täiskasvanud inimesed” öelnud, et kasvad suureks, ostad ise ka auto ja siis ei tegele selliste totrustega. Vaatasin filmi, nimelt. Võin ka segi ajada, kas just talle öeldi). Eriti kuri on ta igasuguste sümbolite ja märkide austajate peale – et kui oled eestivenelane, siis pead teatud saateid vaatama, teatud bände kuulama jne. Või ka pronkssõduri kui sümboli peale (ja vastandseisukohti esitab sugulaste seisukohana). Ja leiab, et pole mingi ime, kui eestlased venelasi vihkavad – sama, miks venelased vihkavad neid venelasi, kes õigeid asju ei austa, õiges kohas kohal ei ole jms. Või kuidas mõned tõesti südant valutavad vene keele tuleviku pärast Eestis… Ei esitata küll enda seisukohana, aga mure paistab läbi. (Siinkohal ma ühinen murega. Muuhulgas ka murega eesti keele oskuse pärast eestlaste seas). Siinkohal näiteks üks endine vene keele õpetaja, Taissia:
“Nad kirjutavad aina kehvemini [koolilapsed, vene keeles],” kaebles ta, “näib, et õpetajad ei tee enam üldse mitte midagi. Õpilased ei mõista, kuidas kirjandeid kirjutada. Nad ei saa aru, et tuleb väljendada ennast, oma arvamust, mitte teha copy-paste‘i. Isegi kava ei suuda nad koostada!” pahandas ta pikki käsi kokku lüües (kaelakee kõrises). “Nii jääme varsti Eestis üldse ilma vene keeleta! Esiteks, meil pole enam vene kirjandust, fakt, siin pole millestki rääkida. Kõik, mis siin välja antakse, on möga, grafomaania! Teiseks, kellele seda vaja on? Einoh, ma tahaks teada, kes seda loeb? See pole ju loetav! Ja kus on stiimul, küsin ma? Milleks vene keel meie riigis kasvavatele tüdrukutele ja poistele? Turul kaubeldakse, pangas on pensionikindlustus, reisibüroos – idiootlikud reisipaketid… pakutakse osta külmkappe ja tolmuimejaid… Mida veel? Ahsoo, asjaarmastajate lavastused vene draamateatris! Seda on labane isegi maha teha! Einoh, öelge keegi, milleks Eestis vene keel? Ainult selleks, et internetiportaalidesse ilgeid kommentaare kirjutada… Nii kuis jaksad Eesti valitsust sõimata… Ainult et endast lugupidav venelane sellega ei tegele. Sellega tegeleb kõiksugu saast!” (lk. 85-86, tõlk. Ilona Martson. Hea tõlge on).
Üldse on ta lihtsalt inimene ega taha end konkreetselt venelaseks või eestimaalaseks tembeldada. Ühe emotsionaalsema koha peal (raamatule üldjoontes selline kirglikkus omane pole ) näiteks kirjutab nii:
Mind ajavad need idikad ["Öise vahtkonna" poisid pronkssõduri valves] ühes oma madalate hõimuinstinktidega masendusse, nad laastavad mind, hajutavad minu inimese-illusiooni. Vaatan neid ega suuda enam inimesse uskuda. Mul on häbi olla inimene! Mul on vastik olla inimene! Mul on jälk olla inimene! Mul on tülgastav olla ühte verd koos kõikig nende idiootidega! Tahaksin neile meenutada holokauste, inkvisitsioone, GULAGe ja muid laagreid. Sest eks see kõik ole inimese kätetöö. See on kõik on meie ajalugu. Üksainus kogu inimkonna peale. Need polnud ei fašistid ega bolševikud, vaid – inimesed, sellised nagu sina ja mina, see aga tähendab, et meie – sina ja mina – vastutame nii holokaustide, GULAGide kui inkvisitsiooni eest, kõige, kõigi etniliste sõdade eest! Niikaua kui me ajaloos toimunut äärmuste süüks ajame, profülaktika mõttes Nürnbergi protsessi salvestuse sisse lülitame, Husseini poome, bin Ladenit otsima, ei liigu inimkond mitte kusagile, ta jätkab hulpimist iseenda pasas, sülitades välja needusi. (lk. 151)
Mulle meeldisid ta isikukirjeldused, inimeste galerii. Kuidagi vahva oli lugeda, kuidas ta ühte või teist inimest lahti muukis. Küüniliselt, otse loomulikult.
Ka tõlkija Ilona Martson kirjutab ühes kokkuvõttes kolmest “eestivene” autorist, rääkides mis üldse võiks ühendada neid täiesti erinevaid kirjanikke: “äärmuslik individualism kui autoripositsioon – radikaalne kippumatus kõneleda eikellegi teise kui iseenda nimel. Soov kuuluda ainult iseendale. Ja veel – iroonia kõigi ja kõige, ka enda üle.” Samas artiklis oskab Martson ka suhteliselt tabavalt Ivanovi tutvustada: “Tema osaliselt autobiograafiliste sugemetega lood liiguvad nõuka-aja lõpu Tallinna maastikel, Koplis, Kalamajas, Lasnamäel. Seejärel tuleb Taani, veidrikust onu, põgenikelaagrid, hipikommuun; painavalt igav, aga ühtlasi ka groteskne skandinaavia tegelikkus. Seejärel taas Eesti, kes sellesama nõmeda skandinaavialikkuse poole püüdleb, aga pronksiöö pogrommidesse kinni jääb. See on tänast päeva peegeldav, dokumenteeriv, aga samas ka üldistusjõuline kirjandus, mis üksiti ei räägi ainult venelastest, eestlastest, vaid ka mingitest üleeuroopalistest nähtustest. Olgu selleks siis kultuuride kokkupõrge, immigratsioon, kodumaatus kui tervete põlvkondade eksistentsiaalne seisund.”
Omamoodi huvitav oli, kuidas üks koht astus justkui dialoogi P.I.Filimonovi romaaniga – tegelikult on seegi nn. “dialoog” pigem kaugelt otsitud, ju on lihtsalt sel naissoost öö sõnal vene keeles mingid laiemad konnotatsioonid ja lisatähendused, poeesias.
Väljusin. Öö oli niiske ja tukslev. Üürikorterisse polnud soovi minna. Öö kutsus. Kuid polnud jõudu kusagile minna. Tahtsin, et öö ise mähiks mu endasse nagu juhtmetest, trollibussisarvedest ämblikuvõrk, tulukestega üle külvatud – alasti, niiske, tukslev. (lk. 57)
Veel on see romaan sümpaatne sellepärast, et erinevad viited ja vihjed ei ole justkui harjumuspärastele kirjandus-muusika-maalikunstinähtustele. Või kui on, siis mitte üldse suurustlevalt, vaid pigem lakooniliselt kuskil teksti sees. Selletõttu peab kirjanik need ka ise joone all ära tutvustama. Vene kultuuriruumist. Leedu. Skandinaavia.
See tema skandinaavia taust või minevik (osaliselt sellest räägivad ta varasemad raamatud) on ka teistmoodi lisand eesti kirjandusse. Seda enam, et me tegelikult oleme ju siiski peaaegu et ühine geograafiline ruum – lähedane vähemasti. Enamasti on muidugi juttu küünilises võtmes, kuidas kõik need suurte äride omanikud siin laiamas, joomas, narkootikume tegemas ja naisi panemas käivad. Kohati aga sõbralikult oma telefonikeskuse klientidest:
/…/ ei anna Skandinaavia ärimeestele rahu. Käime neile oma pakettidega ajudele.
Kuid nad saavad meist aru. Kuna on ise samasugused. Skandinaavlased erinevadki kõigist teistest rahvustest selle poolest, et oskavad ennast sinu olukorda asetada. Neil on palju puudujääke. Nad on elutud ja ükskõiksed. Kuid sealjuures ei soovita nad sul ennast põlema panna, kuna sa neile rämpsu pähe määrid, vaid ütlevad arusaajalt: ma tean, et see on su töö, ma tean, et sa pead nagu minagi leiba teenima, kuid ma ei saa endale sinu toote ostmist lubada, kuna istun ise kõrvust saadik pasas, nii et lase jalga, helista teistele, aga mind tõmba oma nimekirjast maha, kuni minu kohale pole tulnud mõni teine napakas, ära siia helista, kunimi minu asemele pole tulnud keegi teine, onju? (lk. 236)
Juba niigi pikaks veniva postituse lõpetuseks peaks ikka panema tsitaadi, mis ei ajaks segadusse raamatu üldise tonaalsuse kohta, vaid annaks seda pigem edasi. Niisiis küünik Ivanov (kuigi tsitaat ise on ikka pikk):
Mees hoolitses väga rõhutatult naise eest, naine hoolitses sama rõhutatult mehe eest. Mõlemad olid lahutatud. Mees jättis naise pärast kõik. Ka naine jättis kõik mehe pärast. Neil polnud nüüd midagi peale teineteise ja rohkearvuliste korterite, mille nende sugulased neile olid pärandanud. See oli tõeline armastus. Igavene. on sul mugav? Jah. Ega sulle peale ei puhu? Ei. Kuidas sa ennast tunned? Ega sa väsinud pole? Kas sul valutab ikka veel pea? Aga sina? Kuidas sinul on?
Jag, sedasi peavad nad veel kaua vastu. Võib-olla elavad nad igavesti. Sest et Turgenevi kangelased ei sure nagu ka Turgenev ise. Ta elab seniajani. Ta on kusagil meie keskel. Ta rõivastub teatrikülastajaks, muuseumisõbraks, restorani, kohviku, panga kundeks. Ta hiilib, kaamera käes, botaanikaaia märkamatu külastajana ligi, et pildistada liiliaid. Turgenev elab meie keskel niivõrd märkamatut elu, et ei aima seda ka ise ja arvab, et on surnud. Kuid ta ei saa surra. Taolised inimesed ei lase tal surra. Oma eksistentsiga hoiavad nad teda tagasi. Nemad on ju olemas ja sellepärast on ka tema olemas, kuigi ta seda ise ei tea. Ta on elus ja kirjutab oma romaane. Just sellistest igavatest inimestest. Nende elud ongi tema käsikirjadeks. Nad sahistavad rõivastega, rahatähtedega, sussidega, haigutavad, igavlevad, joovad viina ja teed, korrutavad päevast päeva ühte ja sedasama. Miski ei muutu. Räägitakse, et maailma veereb kusagile. Jama, ta pöörleb ühe koha peal ringi, vaakumis. (lk. 87)
2. Kai Aareleid “Vene veri”
Ka seda raamatut soovitasid mitmed Postimehes. Kaus soovitab raamatut sõnadega: Kui rääkida võimest luua vaoshoitud poeetilisusega ja ajaloolise taustaga autobiograafilist jutustust; võimest kirjutada isiklikult, aga mitte paljastavalt, pihtida, aga mitte päevavalgele tirida, siis võiks öelda, et 2011. aasta vaste Mari Tarandi raamatule «Ajapildi sees».
Ma ei võrdleks Tarandiga – see oli siiski teistmoodi raamat. Kõik muu on aga öeldud napilt, kuid täpselt. Võin veel paari sõnaga lisada oma elamusi.
Teadupoolest olen sellest Postimehe soovitustenimekirjast paljud raamatud tellinud ja ette võtnud. Näiteks Helme ja Ashilevi ühtmoodi väikeses formaadis (justkui formaadiga peaks andma edasi erilisust, et raamatut tänapäeval tähele pandaks… mõnes mõttes täitsa nõus. Aare Pilve Ramadaan paistis ka ennekõike sellega silma). Ei läinud kumbki, minu jaoks tavaline, ei haaranud. Aareleiu raamatut soovitab Varraku selleteemalises blogisissekandes vaid Marek Tamm. (Muidu ei leia, et sellest raamatust veel kuigivõrd palju räägitud oleks, linnaraamatukogu Lugemissoovituse blogis on nagu tükkideks/osadeks võetud).
Kai Aareleid on mulle seni tõlkijana meelde jäänud. Nüüd aga kirjutab täiesti ootamatult sellise ilusa raamatu, mis tõtt-öelda paneb lausa õhku ahmima. (Ei, ärge nüüd lootusi kohe üles kruvige, säilitatagu kriitiline suhtumine!). See tekst oli kuidagi poeetiline ja isiklik, samas täiesti loomutruu ja vaat et päevikulaadne. Kui soovite, võin ka kopeerida jutu raamatu tagaküljelt:
Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on.
Aga see on liialt argine selgitus jällegi. Esiteks peaks juba esile tooma selle raamatu stiili – eesti keel on ilus, kui seda nii kasutatakse. Teiseks on teemad mitut moodi läbi põimunud: esiteks vene-eesti (minategelane, kes asub mõneks aastaks saatkonnatöötaja naisena Peterburgi elama ja samas tema vanavanaema, kes asus kord oma eestlasest mehega Eestisse elama), võõral maal elamine, aeg, emad-tütred. Ja seda kõike mitte ainult teemade mõttes, vaid läbipõimitult ja justkui mõlemast otsast – suunad on vastupidised nii geograafilises kui ajalises mõttes. See on väga sümpaatne.
Mis aga üllatas? Et mul tuli raamatus kolme koha peal lihtsalt (lambist, kui nüüd stiili vastu eksida) pisar silma, viimasel korral võiks seda lausa nutuks pidada. Kuidas saab üks raamat nii liigutada, kohati? (Ja ootamatute kohtade peal. Kasvõi “posidim na dorogu” teema juures). Tegemist ei ole ju nii mitmeski mõttes mind puudutavate teemadega – ehk vaid puhtinimlikus-naiselikus mõttes (ema-tütar, aeg; mitte pagulus, võõras maa ega vene veri).
Mõnd kohta mõtlesin stiili pärast lausa tsiteerida:
Räägin siin sinuga, Aleksandra, ja samal ajal on see mu tütar, kellele jutustan. Iga mu sõna ja mõte on teele saadetud tema suunas. Ma ei tea, kas ta mõistab mind. Kas inimene üldse teist inimest mõistab. Aga kui keegi mind kuulab, on see tema. Nii nagu mina olin oma emal ja tema omal ja tema omal. Meil käib see nii. Loodan, et ühel päeval on ka mu tütrel tütar, kes teda kuulab. Emal peab olema tütar. Pojad on teinud minust teise inimese ja andnud mu elule uue mõtte, aga tema on minu päike. Õieti küll sadu, kauaigatsetud värskendav vihm, mis uhub ihult tolmu, vaigistab janu. Tema ei lase mul end kunagi üksi tunda. (lk. 67)
Teine tsitaat annab kinnitust, et raamatus on ka argisust, aga tõesti selles väidetavas “tšehhovlikus” stiilis. Järgnevat juttu räägib ühe väikese, kuid armsa ja hea raamatupoe omanik:
“Saage minust õigesti aru,” ütles perenaine, “mina ei ole kirjandusinimene, mitte pisinatukenegi. Enne seda,” ta viipas käega poe poole, “oli mul siin lõngapood. Jajaa. Lõngad, vardad, niidid, sellised asjad, neid ma tunnen. Raamatuid ma lihtsalt armastan. Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski. Vaat nii. Võtke veel kooki.” (lk. 134)
Pigem polegi rohkem sõnu vaja. Kindel soovitus.
1. Haruki Murakami “Elevant haihtub”
Taas üks Haruki Murakami raamat eesti keelde tõlgitud. (Haruki Murakami põhiline viga on vist tema produktiivsus. Kui ta nii palju ei kirjutaks, oleks tema romaanidel ja novellikogudel ükshaaval suurem kaal. Eesti keelde tõlgitakse muidugi väike osa nendest, aga kui ingliskeelsete nimekirja vaatad, ei oska otsustadagi ja lähtudki sellest, mis Eestis müügil või mida keegi tuttav on lugenud ja soovitanud). Sedapuhku on tegemist novellikoguga. Keegi kunagi võrdles mingite asjade kadumist “naiste hulgaga, kes Haruki Murakami raamatutes kaduma lähevad” – see on tegelikult üsna tabav kirjeldus. Siingi läksid mõned naised kaduma, aga lõpuks ju lausa elevant koos oma talitajaga, vahepeal veel üht-teist (esimeses novellis näiteks kõigepealt kass, siis alles üks naine).
HM kirjutab kuidagi mõnusasti. Minategelased on enamasti mehed (kas kord polnud mitte naine?), kolmekümnendates, ei suhtu ellu kuigi tõsiselt. Korralike ja tavaliste inimeste üle kas naerab vaikselt või kehitab niisama õlgu. Ja mina ise olen üks selline tavaline ja korralik inimene, aga tema suhtumine ei aja närvi, pigem justkui näitab kõigile, et pole see värk nii kindel midagi ja kõigil on unenägudes härjapõlvlased ja uksest võib sisse jalutada roheline mehike, kes on sinusse arumunud. Tegelikult ongi üks osa tema juttudest selle kohta, kui keeruline on naistest aru saada – “keeruline” on siinjuures vale sõna. Pigem kehitab ka selle koha pealt õlgu, kuivõrd nii kui nii päris aru ei saa.
Ja mitte ainult naistest – kogu elust on kohati keeruline aru saada. Üleloomulikud lood põimuvad argieluliste lugudega. Maitsed on erinevad, kellele meeldivad ühed, kellele teised lood rohkem. Mulle meeldis tema novellide juures mingi suurema moraali puudumine (just see “õlakehitus”-tehnika). Need ei ütle põhimõtteliselt suurt midagi. “Üleskeeratav lind ja teisipäeva naised” – täiesti sisutühi ju loogiliselt võttes. Ometi mitte päris, mulle meeldis. “Teine rünnak pagariärile” – kirjutatud stiilis “kes neist naistest ikka aru saab, aga noh, teeme nii, tükki küljest ära ei võta”. “Känguru korrespondents” oli mingi kaubamaja kaebuste osakonna töötaja kiri kliendile – kaebuse kohta, mis on talle hinge läinud, kuigi kuulub täielikult C kategooriasse, on ajuvaba ja klient on ise loll. Suhteliselt segane sonimine, aga kuidagi veetlev. “Lugu pilvitul aprillikuu hommikul sajaprotsendiliselt täiusliku tüdrukuga kohtumisest” on väga armas, põhimõtteliselt üles ehitatud veidi muinasjutu moodi. “Uni” – minategelane on naine, kellel tekib unetus ja kes oma unetuse ajal leiab üles oma “tõelise mina”, kui labaselt väljenduda. Samas lõpeb jälle õhku, võta kuidas tahad. Kasvõi naise kadumisena. “Rooma impeeriumi hukk, indiaanlaste ülestõus 1881. aastal, Hitleri invasioon Poolasse ja marutuulte valdused” – võimalusest oma päevasündmuste kohta päevikut pidada; “Lederhosen” – põhjustest pikaaegne abielu lahutada; “Küüni põletamine” – taas üks haihtunud tüdruk; “Roheline elukas” – sellest, kuidas naine armastuse tapab, kuna ta seda kardab; “Perekondlik afäär” õe planeeritavast abielust ja kihlatust; “Aken” – kirjakirjutajatest ja toimetajatest; “TV-inimesed” – jälle armastatud telekateema HM raamatus. Sedapuhku pooleldi müstika – aga millal poleks? “Jõepaadil Hiinasse” – erinevatest hiinlastest minategelase elus; “Tantsiv härjapõlvlane” – härjapõlvlase needusest, tantsimisest ja armumisest; “Pärastlõuna viimane muru” – see oli lihtsalt muruniitmisest Tegelikult minategelase kaugsuhte pruut oli ta maha jätnud ja pooleldi oli see meenutus ja mõlgutus sel teemal. Samas aga ühe ääretult pika naise aias muruniitmisest, kes muudkui jõi ja taustalt tundub, et tollel on taas mingi kummaline või traagiline sündmus selja taga. Mees ja laps on igatahes haihtunud.
Viimased kaks novelli aga avaldasid mulle (hetkel) kõige suuremat muljet. Eks igaüks loeb oma elusituatsioonis ja need olid justkui eriti mõtlemapanevad. Novellis “Vaikus” istub minategelane ühe sõbraga lennujaamas ja teeb aega parajaks. Ja lugu on sõbra jutustusest. Sõber Ôsawa on nimelt maailma kõige rahulikum inimene, aga tegeleb poksimisega. Minategelane küsib, kas ta on siis kedagi löönud ka ja mees vastab, et ei ole. Kuigi mingi väikese vaikusehetke jooksul on näha, et miski pani ta mõtlema ja siis räägibki mees loo. Kui ta oli just poksitreeningutega algust teinud, aga põhiliselt üldfüüsiliste treeninguga, juhtus tõesti esimest ja viimast korda, et ta kedagi lõi. Tegemist oli klassivennaga (Aoki), kes oli ärritunud, et jutustaja sai inglise keeles parima tulemuse (enamasti oli klassivend ise see, kes parimaid tulemusi sai) ja lasi liikvele kõlaka, et too oli spikerdanud. Ometi oli jutustajal olnud hoopis mingi suvaline kokkulepe vanematega, et kui ta inglise keele “viie” saab, siis saab mingi asja, mida ta tol hetkel kangesti himustas – seetõttu õppiski nii palju, et peaaegu kogu materjal oli peas. Selle laimamise peale läks vihaseks ja virutas klassivennale, nii et ninast veri lahti. Nojah, sedasi ümber jutustades ei saa nagu pihta. Mõte on selles, et see klassivend ei suutnud seda unustada ja selmet andestada (või näiteks oma viga näha), haudus kogu kooli aja kättemaksu. Ühel suvevaheajal tuli teade, et üks vaikne klassivend on end ära tapnud. Ôsawa ütles, et ta oli selle klassivennaga ehk paar korda kooli ajal üldse juttu rääkinud, aga eks kehv tunne ikkagi. Siis aga kutsuti just teda välja ja teatati, et too poiss olla end tapnud sellepärast, et keegi muudkui kiusas ja peksis teda, santažeeris, ja ei pidanud enam vastu. Aoki aga olla öelnud, et “sina käid poksitrennis ja oled teda kord löönud, nii et veri väljas”. Poiss kutsutakse isegi politseisse ülekuulamisele. Kuivõrd midagi ei leita, jääb asi loomulikult katki, aga kõikide suhtumine muutub. Keegi ei suhtle enam temaga, isegi mitte sõbrad. Poiss ise ei saa aga enam nädalaid ega kuid korralikult magada ega süüa. No ja kui ta ühe silmavaate tõttu siis asjadest oma pool aastat hiljem üle saab, leiab endas jõudu edasi minna.
“Nii ränk kogemus muudab sind paratamatult,” jätkas Ôsawa, “nii paremuse kui ka halvemuse suunas. Ma muutusin tunduvalt vastupidavamaks. Kõik raskused, mis mul tuli hiljem üle elada, tundusid selle poole aastaga võrreldes tühised. Ma suudan kõigega toime tulla. Ühtlasi muutusin ma vastuvõtlikumaks teiste inimeste murede ja hädade suhtes. Need on siis positiivsed tagajärjed, tänu millele ma olen elus nii mõnegi hea sõbra leidnud. Aga sellel, mis juhtus, on ka negatiivne külg. Ma kaotasin inimeste vastu usalduse. See ei tähenda, et ma kõigis pidevalt kahtleksin. /…/ aga ma pean tahes-tahtmata mõtlema, mis siis saab, kui midagi juhtub, kui mõni koletu sündmus meie elud täielikult segi paiskab? Mis saab siis, kui ühel päeval lakkavad kõik mind usaldamast? Selliseid asju juhtub ikka ja jälle, just siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Ma mõtlen sellest lakkamatult. /—/ Ma ei karda Aoki-suguseid. Neid leidub igal pool ja ma olen selles suhtes juba alla andnud. Ma üritan nendega võimalikult vähe tegemist teha. Kui mõni neist minu teele satub, siis lasen kohe jalga. See ei ole kuigi raske, sest ma taipan silmapilkselt, kellega tegemist on. Samas pean ma Aoki-suguseid inimesi imetlema. Kannatlikkuse, millega nad ootavad õiget hetkel, et olukord enda kasuks päärata, on lausa imetlusväärne. Nad on suurepärased manipulaatorid. Kõik inimesed ei ole selleks võimelised. Selline oskus on minu jaoks tülgastuseni vastik, kuidas sellest hoolimata on see [see] omaette oskus.
Mina kardan pigem neid, kes Aoki-suguste juttu ilma igasuguse kriitikata uskuma jäävad. Nad usuvad pimesi Aoki-suguste libedat ja ladusat juttu, ilma et ise midagi ette võtaksid või millestki aru saaksid. Nad ei taipa isegi seda, et nad midagi valesti teevad, ega vaevu selle üle järele mõtlema. Nad ei tule selle pealegi, et võivad kellegi igaveseks hävitada ega vastuta oma tegude eest vähimalgi määral. Need on inimesed, keda ma kõige rohkem kardan. Need on inimesed, kes ilmuvad mulle unenägudes. (lk. 288-289, tõlk. Margis Talijärv)
Kirjeldab üsna hästi seda, mida ma ise viimaste aasta jooksul tundnud olen ja kuidas usaldus maailma vastu kaduma on hakanud. Või noh, on hirm ja hoiad veidi eemale.
Niminovell, “Elevant haihtub” oli jällegi müstilisest haihtumisest, kus muljet avaldas just jutu kokku võtmine.
Pärast seda pole me rohkem kohtunud. Ühel korral tuli mul küll talle artikli asjus helistada. Mõtlesin teda lõunale kutsuda, kuid lõpuks ikkagi ei kutsunud. Mida kauem me rääkisime, seda rohkem mulle tundus, et sellel pole mingit mõtet.
Pärast elevandi haihtumist valdab mind sageli selline tunne. Mulle näib, et ükskõik kas ma teen midagi või mitte, tulemus on ikka ühesugune. Vahel tundub mulle, et ümbritsevate asjade proportsioonid on paigast ära. Võib-olla on see üksnes silmapete. On võimalik, et mu enda sisemised proportsioonid purunesid koos elevandi haihtumisega, mistõttu kõik valine on hakanud mulle veidrana tunduma. Ilmselt on asi hoopis minus. (lk. 307)
Teisedki on juba sellest raamatust kirjutada jõudnud. Loterii blogist tundub, et inimesed on nii erinevad – ma peaaegu et ei mäletanudki neid kohti, mida seal on tsiteeritud Märt Roosna kiidab Õhtulehe raamatublogis. Sven Vabar Ekspressis (mina ei võrdleks nende autoritega).
68. Markus Zusak “Sõnumitooja”
Ka selle raamatu pealkirja kirjutasin Postimehe raamatusoovituste artiklist välja. Liiatigi lugesin ju möödunud aastal Raamatuvarast, mis polnud ka päris paha. Selle raamatu puhul pean aga kahjuks tunnistama, et mina ei ole sihtrühm. Ka Postimehes ütleb Krista Kumberg, et “Kui sildistada, siis noorteraamat, aga romantika rida eriti ei aeta. Noore mehe elule antakse mõte ja eesmärk. Autor kohe oskab lugeja õnge võtta! Hinge teeb täis, et ei aimagi, kuhu ta välja tahab jõuda. Kes seisab ülesannete taga? Kuidas poiss neid lahendab? Raamat argielust, aga mitte argine.” Ja see on päris positiivselt öeldud.
Pakun, et selline raamat võiks istuda teismelistele. Osalt meenutab Nick Hornby stiili (nt. Maoli või Pikk tee alla), teisalt lausa Mitch Albomi Viis inimest, keda kohtad taevas – et oleks ikka puust ja punaseks). Siis võib veel öelda, et tegemist võib olla lihtsakoelise looga kristlusest (aga võib ka öelda, et see on ehk liiga otsitud). Teiseks häirib mind selliste kõnekeelsete noorteraamatute puhul… tõlge. Kasutatakse ju kulunud tõlkefraase, väljendamaks pigem ingliskeelse kõnekeele tavatõlkefraase kui reaalset eesti kõnekeelt. EPLis kirjutatakse.
Keskmes on minategelane Ed Kennedy ja tema närune äärelinnaelu. No ja siis hakkab ta saama kummalisi ässasid, kuhu peale on jäetud mingid nimed, aadressid vms. Läheb ja teeb midagi ja kokkuvõtteks nagu “Lõputu küünlapäeva” film. Nojah, ei kõnetanud, aga läbi ma ta sain. Pikk järjekord raamatuid ootab lugemist.
korralikud.
Tjejmiddag eile õhtul. Kaunilt kaetud laud, paar pokaali veini. Kuidagi hilja peale venis (arvestades, et plaanis oli ca 9 ajal koju tulla. Viimase pooltunni seisingi juba toauksel). Siiski ajasime end juba enne kella ühtteist kodu poole teele. Kell 23 heliseb telefon ja härra küsib: “Noh, olete Atlantises?” “Ei, Töötukassa ees”. (Mis jäi tõesti tee peale ja just seal me hetkel olime).
Posted in lora
Lisa kommentaar
67. Riho-Bruno ja Kertu Bramanis “Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis”
Selle raamatu haarasin raamatukogu avariiulilt suhteliselt juhuslikult. Kunagi oli sellele vist pikk järjekord ja silmasin 7-päeva laenutuse nimekirjas. Nüüd aga uurisin riiulit, kuna mul oli tarvis aega võita.
Kuivõrd oli arvata, et lugemine on lihtsamat sorti, võtsin kohe ette – ja tõesti, kahe õhtuga sai läbi. Samas peab kinnitama, et ei olnud üldse halb, hoopis täiesti vahva raamat. Vastu ootusi. Viimasel ajal ju kõik need “Minu…” sarja raamatud, kus kirjutavad lausa kirjutajad inimesed, nüüd siis raamat põhimõtteliselt käsipallurilt (ta küll hoiatab alguses, et raamat on kirjutatud pereliikmetega koos ja ämma toimetamisel, aga minajutustuse vorm sellegipoolest ei muutu. Kui Kertu, minategelase naine, ongi aidanud kirjutada, siis delikaatselt ikka mehe silmade läbi. Väga sümpaatne). Pealegi ei ärgita raamatu kaas kuigivõrd lugemisele – mul ei ole midagi perekond Bramaniste vastu, aga siiski sellist rõõmsat perepilti kleebituna maastikupildi ette nähes ei teki just positiivset eelarvamust.
Lugemine näitas aga, et tegemist on väga vahva raamatuga. Kõik lood on väikese püändiga mõnest omapärasest juhtumisest, igav ei hakka, niisama heietusi justkui pole. Samas on sümpaatne ääretu austus kohaliku rahva ja kommete vastu, ei ole seda läänelikku tänitamist ja eneseõigustusi, kui on eksitud kohalike koodi vastu. Ainus koht, kus veidi õpetussõnu jagatakse, mis ehk raamatu endaga otseselt ei haaku, aga mida mina olen nõus igalt poolt lugema – nimelt väike sõrmeviibutus Eesti koolisüsteemile (võrdluses rahvusvahelse kooliga Hiroshimas). Laialt teada, et valdavalt keskendutakse meil tulemustele ja faktidele, mitte protsessile ja avastusõppele, mistõttu kooliharidus ei võimalda meeskonnatunde tekkimist ega ka arenda loovust teadmisi ise otsida ja kombineerida. Eks meeskondliku spordi harrastajale on see eriti oluline teema – mainib ka raamatus, et selle soleerimise vähendamine ja meeskondlikkuse tõstmine on tal Eestis treenerina suureks proovikiviks.
Bramaniste erakogu. Loodan, et tohib ära tuua. Vahva pilt.
Muidu kirjeldatakse tõesti igasuguseid erinevaid tahke jaapani elus – tarbekaupade varumisest kuni kirsiõite vaatlemiseni. (Tahtsin välja kirjutada tsitaati sellest, kuidas kirsiõite puhkemise kohta peetakse erinevaid “ilmateate” sarnaseid veebilehekülgi ja kuidas noorte tüdrukute unistuste amet on saada “kirsiõite teatajaks” nagu meil ilmauudiste lugejad. Kahjuks viisin raamatu enne ära). Veel paistis välja ääretu kokkuhoidmine oma perega, naine Kertu tundus maailma positiivseim tüüp, Melissa avastuvaimu ja ettevõtlikkust oli ka hea huumoriga kirjeldatud ja reaalsed fotod lastest jaapani lasteaedades olid ka päris põnevad ja naljakad
Bramanised on pealegi märkinud, et nähtavasti oleksid elamused ja ka raamat hoopis teistsugused, kui nad oleksid elama juhtunud suurlinna (Tokyo tänavate kirjeldus oli päris vaimukas, muide). Suhteliselt pika aja elasid nad aga Wakunaga tehase lähedal väiksemas külas, hiljem Hiroshimas. Just tänu sellele puutusid väidetavalt kokku veidi traditsioonilisema poolega jaapanlaste elust – suurlinnad on vist üle maailma suhteliselt sarnased ja veidi teistmoodi maa üldpildist.
Kui teil on vaja kiiret, lihtsat, aga samas armsat lugemist, mis lisaks annab ka veidi teadmisi kauge maa Jaapani kohta, siis soovitan seda kindlasti.
Lugege ka teiste arvamusi: Heili Sibrits Postimehes, tutvustus Delfis. Leidsin isegi, et üks reisifirma pakub Jaapani reise Bramaniste perekonna giidimisel
66. Viktor Pelevin “Libalooma Püha Raamat”
Hakkasin nüüd kiiresti pooleliolevaid raamatuid lõpetama, kuna tellitud raamatuid voogab raamatukogust pea iga päev juurde (ja neid ei saa pikendada, millel järjekord taga). Esmalt seega Libalooma Püha Raamat.
Sellest raamatust ei oska kohe midagi mõistlikku kirjutada, kuigi see on omamoodi siiski puhas kuld. (Nagu MärtRoosna Õhtulehe raamatublogis kedagi tsiteerib: “Üks arvaja [Tarmo Rajamets] leiab, et tegu on menukirjanik Paulo Coelho paroodiaga. Siinkohal parafraseeriksin Eesti tuntuimat näitlejat: kui see on Coelho paroodia, siis ainult Coelho paroodiaid ma lugeda tahakski!”) Juba päris algus ehk “Eksperdi kommentaar,” kus märgitakse, et tekst “kujutab endast oskamatut kirjanduslikku võltsingut,” millega autor justkui osaliselt distantseerub, samas naerab läbi terve raamatu kirjandusteadlaste ja muude tõlgendajatega. (Või nende üle? Pigem siiski krutskid). Muide, seesama eessõna tuleks kindlasti läbi lugeda ka peale terve romaani läbilugemist, kuna siis on võimalik sellest ka aru saada.
Mida see Pelevin seal siis kirjutab? Alati on peale raamatu lugemist põnev näha, kuidas raamatut lühikokkuvõttes tutvustatakse. Minugipoolest võin selle siin ära tuua, eks ta välise pildi annab:
Raamatu minajutustaja on imeilus libarebane A Huli. Ta tegutseb edukalt kõrgema klassi prostituudina Moskva luksushotellis, kasutades kavalalt oma üleloomulikke võimeid. Saba abil hüpnotiseerib ta oma ohvri, tekitades kummalisi pettekujutelmi. Siis aga tekib tõrge ning üks ta klientidest ei allu tavalisele töötlusele. A Huli peab põgenema ning üritama edaspidi interneti abil elatist teenida. Ootamatult aga hakkavad tema vastu huvi tundma tegelased, kelle maski all varjavad end libahundid.
Pelevinil on õnnestunud kirjutada vaimukas ja kohati ka nukker romaan, mis
on ühtaegu üleloomulik armulugu ja tänapäeva Venemaa elu satiiriline ülevaade. Lõikavat irooniat jätkub tal mitte ainult tänapäeva Venemaa, vaid kogu maailma jaoks, ning meie maailma ohtlikke narrusi kirjeldama sobib üks mitme tuhande aastane kaunis libarebane suurepäraselt.
(Eemaldasin tutvustuses A tagant punktid, kuna minuteada ei olnud tegemist nime algustähega). Sellega on kogu raamatu sisu ehk kokku võetud ja võib kinnitada, et selle sisu mõttes ongi ehk natuke igav või venib. Nagu ütleb Niineste EPLis: “Ühtaegu hakkab romaanivorm lugedes siin-seal väsitama. Mõtete väljendamine tegelaste kaudu ja tegevuste kulg kipuvad üksteist segama. Ent kui mõni liin, kas või libarebase ja libahundi armastuslugu, käima läheb, siis see ka jookseb ilma suuremate tõrgeteta. Küsimus on lihtsalt nende liinide ja liinikeste paljususes ja vaheldumises. Kohati oleks neidsamu mõtteid esseekogumikust märksa mõnusam lugeda.”
Väga keeruline on kirja panna, mida ma tahan öelda. Noh – ühelt poolt kirjutab Pelevin sisse filosoofiat, budism on ta eriline lemmik. Samas on see kõik kirjutatud väikese irooniaga – et lugege ja mõistatage, mina toon seniks veidi kepi- ja suhuvõtmise näiteid sisse. Teisalt on ta püüdnud ühe tegelasega siduda skandinaavia mütoloogia osi, mh. Fenrir-hundi ja maailmalõpu ehk Ragnaröki motiivi. Hunt, kes käib päikese järel. Seda ongi näidatud pigem kui kaugemat asja, võta kuidas tahad. Mitmel puhul võrdlus uroborosega – madu, kes õgib oma saba, n.-ö. surnud ringi kohta. Kokkuvõttes räägitakse muidugi, et tegemist on mh. Venemaa elust ülevaate annab ja “lahendusi” teab. Nojah, ei tea.
Ses osas on tegelikult äärmiselt sümpaatne, et kogu loo peategelased on (küll libaloomadest) hunt ja rebane, kes on ju vene muinasjuttude sagedased peategelased. Muuhulgas on see ka nagu õpik naiste ja meeste, naiselikkuse ja mehelikkuse kohta. Rebane esindab niisiis naist, hunt meest (väga armsad näited, muide). Või teine tuntav alltekst muidugi Nabokovi Lolita-loole (nagu kirjutab ka Tarmo Rajamets).
Lisaks viidatakse Gavroša (Havroša) muinasjutule heast lapsest ja lehmast. No ja lõpuks on kõige lahenduseks on siis armastus
Nojah, ühesõnaga täielik kompott, aga seda on lihtsalt nii vahva lugeda. Sest vahvaid mõttekäike on seal palju. Ja kõik on väikese itsitamise saatel kirja pandud nähtavasti. Mina lugesingi liiga fragmentaarselt, oleksin võinud rohkem ühe hooga läbi saada. Ma panen päris lõpust ühe tsitaadi, teiste kohad unustasin ära.
“Inimesed ei tea üldse, mis on mõistus, selle asemel uurivad nad kord aju, kord psüühikat, kord Freudi armastuskirju Einsteinile. Ja teadlased mõtlevad tõemeeli, et mõistus tekib sellest, kui ajus toimuvad keemilised ja elektrilised protsessid. On alles idikad! See on sama hea, kui pidada telekat selles näidatava filmi põhjuseks. Või inimese eksisteerimise põhjuseks.”
“Majandusmehed arvavadki nii.” (jne. lk. 297)
Ühesõnaga – soovitan, aga ainult neile, kel on minuga sarnane maitse. Ja enamikel ei ole vist Mulle meeldib, et Pelevin on oma materjalist nagu üle – ei pea punnitama, et edvistada nimedega, näeb eos läbi analüüsijad ja pakub neile mõnuga materjali ja samas nalja. Nagu Mart Niineste ütleb: “Tulemus on midagi suurepärase ja hullumeelse vahepealset.”
65. Kristiina Ehin “Viimane monogaamlane” Jutud.
(Esmalt vabandused pildi pärast – netist selle versiooni kaanepilti ei leidnud, sestap skännisin raamatukogu raamatu ja töötlesin äärmiselt kehvasti triipkoodi pealt maha). Lugesin sel nädalal Postimehest kirjanike ja tõlkijate raamatusoovitusi. Mõned jäid silma, tellisin raamatukogust, mõned sain juba kättegi. Ühena jäi(d) silma Kristiina Ehini raamat(ud). Ise lugesin läbi ainult selle osa, millel seisab alapealkiri “Jutud”, seega ei saa kogu tsükli kohta arvamust avaldada. Sain selle raamatu täna kätte ja asusin kohe lugema – lugesin ja üllatusin, kui ilus võib üks raamat olla (Eesti raamat!). Tegemist on ju poeetiliste “muinaslugudega” ja tervitan seda igati. Ma pole ise (viimasel ajal eriti) suuremat sorti luulelugeja enam, seda tänuväärsem on, kui luuletaja võtab vaevaks kirjutada proosat. Mitte vähetähenduslik ei ole ka raamatu hõrk kujundus – pildid ja tekstid, mis paiknevad lehel põikipidi. (Omapäratsemise muljet samas ei jäta).
Kristiina Ehin ütleb ise OP!is, et kujutab mustreid, mis kujundavad meie käitumist. Võib-olla tõesti on see üks hea selgitus sellele, millest selles raamatus juttu on. See on raamat armastusest, meestest-naistest. Ja oma laadilt on paljud lood kui primitiivrahvaste muinasjutud, milles iga järgmine lause võib sind oma pöördega üllatada. Osalt kisub vahepeal veidi sinna Mikita Teoreemi kanti, veidi fantaasiarikast naljatlemist – aga siiski sama eesmärgi nimel. (Kui oleks nende lugudega alanud, oleksin vbolla ainult alguse lugenud, maitseprooviks). Harukordselt täpsed üldistused armsate lugude näol – see, mis realistlikus kirjutamises läheks tunnetuse poole pealt kaduma, on nüüd muinasjutu näol ka vajaliku tundevirvendusega olemas.
Ütleks, et raamat sobib lugemiseks pigem naistele – see tundub eriti nüüd, mil ma uurisin netist, mis raamatu kohta veel on kirjutatud ja mis selgitab paljuski lauset, millega Kätlin Kaldma seda raamatut Postimehes tutvustas (“Omapärase absurdi- ja sürrealismitajuga kirjutatud novellidele on praegu veel keeruline Eesti kirjandusloos kohta leida, aga see on olemas. Te oodake natuke.”). Nimelt on Kaarel Tarand Sirbis üsna hävitava arvustuse kirjutanud (ja kes teab, vbolla on tal kohati õiguski – aga mind see ei koti. Las tunduda nagu tundub, mulle meeldis kõige selle pärast). Igatahes on Berk Vaher sel teemal jõuliselt sõna võtnud (nähtavasti Vikerraadios), seega on raamat ikka kirgi kütnud. Ilmar Lehtpere on näiteks intervjuus öelnud: “Kristiina Ehin rääkis hiljuti, et enne tema luule- ja jutukogu „Viimane Monogaamlane” avaldamist näitas ta käsikirja mõnedele sõpradele. Ühed, kes olid enamasti noored ja naised, ütlesid, et see tuleb kohe avaldada. Teised, enamasti vanemad ja mehed, arvasid, et seda ei tohiks avaldada. Olen väga rõõmus selle üle, et mina, võrdlemisi vana mees, kuulusin noorte ja naiste hulka.” (Sirp, 5. august 2011). Rein Tootma aga kirjutas Sirbis hoopis sedasi.
Tehke proovi ja lugege katkeid siit.
Üldse teine asi on sellega, kui luuletajad ja kirjanikud oma luulet kas ise loevad või tutvustavad – mõnes mõttes sekkub see tajutud teksti. Lugesin raamatu enne läbi ja alles siis vaatasin seda lõiku OP!ist. Ma soovitan ka peale lugemist vaadata – Kristiina Ehin on küll väga armas, aga siiski muutub tekst justkui seotuks tema füüsilise isikuga ja see muudab ehk selle lugemist.
64. Torgny Lindgren “Mälestused” (LR 38-39/2011)
Reedel potsatas postkasti viimane LR, sedapuhku Torgny Lindgreni mälestused. See on kirjandus, mis mulle tohutult meeldib. Oleks nagu memuaarid, aga tegelikult justkui ei ole ka. Ilukirjandus, hea iroonia, kohati väga naljakas, üldiselt äärmiselt tabav. Kusjuures mul on raske ette kujutada, et tegemist on sama autoriga, kes kirjutas Mao tee kalju peal (teistkordsel lugemisel ei tundunudki raamat nii jube kui 19-aastaselt lugedes) ja Hummelhonung/Kumalasemesi (21-aastasena, toona ei tabanud ikka midagi ära. Selles raamatus näiteks mainib, et lugu on kaheks löödud Saksamaast!). Samas Norrlands Akvavit oli juba igati sama hea tase. Kui ma arvasin, et ma olen lihtsalt kirjandusest tüdinud ja miski ei suuda mulle enam meele järele olla peale lastekirjanduse, siis see raamat kinnitas, et asjad ei ole pooltki nii hullud. Tsitaate oleks võimalik lugematul arvul siia panna, aga targem on see raamatuke öökapile jätta. Siin on vahvat lugemist nii eluloolises plaanis, kirjandusloolises plaanis (tegelikult räägib ju lahti mõtteid oma raamatutest – kes neid lugenud on), seab ka kahtluse alla, mis on tõde ja mis väljamõeldis ja kinnitab veelkord, et seal ei olegi väga suurt vahet.
Allpool äratoodud videos räägib ta mh. kuidas ta on elu aeg teadnud, et mingeid mälestusi ta kirjutama ei hakka. Aga ometi on selgunud, et kõik raamatud on ta kirja pannud lõpuks selles vaimus, et vaadata, KUIDAS ta neid raamatuid siis ei kirjutaks. Olla hoopis maalikunstnikuks tahtnud saada. Noor ajakirjanik küsib selliseid reipaid küsimusi “vanainimeselt” ja vanainimene Lindgren vastab siis, et ega ta pole päriselt ka terve elu muud teinud, kui kirjutanud (käsitsi, parema käega), muusikat kuulanud ja lugenud-lugenud-lugenud. Küsimusele, mis on tema lemmikraamat, ei oska ta muidugimõista midagi vastata, aga tõmbab kuskilt käisest suht tüüpvastused sadade võimalike seast: Dostojevski Karamazovid ja Thomas Manni Võlumägi.
- Dagens Nyheter, Svenska Dagbladet 1, Svenska Dagbladet 2, GöteborgsPosten, Expressen, Tidningen Kulturen, Sveriges Radio
- Enn Kokk, Utbildningsradio (video – intervjuu, väga armas)
Kaitstud: vahel ikka vaatad ja imestad
Posted in lasteteemad, lora, meelelahutus, teater-muusika-kino
63. Eva Ibbotson “Reis merejõele”
Järgmine lasteraamat siis. Ibbotson on mulle ju seni meeldinud, kuigi olen ta raamatuid lugenud vales järjekorras – ses mõttes, et Reis merejõele on vist eesti keeles ilmunutest vanim (2004). Jutustab ikka põhiolemuselt sama juttu. Tegelased ja keskkonnad mõnevõrra erinevad, aga siiski on mängus taas üks orb, kelle kauged sugulased (ahned ja piiratud Carterid) on ta väidetavalt nõus lapsendama. Inglise internaatkoolist asub Maia seega koos uue ja range koduõpetajaga teele Brasiiliasse, Manause kanti Amazonase “osariigis” (Manaus Wikipedias). Kasupere on ta lapsendanud ainult tänu rahale, mis tüdruku ülalpidamisega kaasnevad (Tuhkatriinu-lugu). Võõraspere on muidugi äärmiselt ebameeldiv ja nõme, positiivne peategelane Maia aga sõbruneb salamisi kohalike indiaanlastega ja suisa kahe omavanuse poisiga. Samuti kiindub temasse ta koduõpetaja Arabella Minton. Sealt ka seiklused, sõprus ja headus alati võidab. Seega jälle raamat, mida võiks koolitüdrukutele soovitada (aga ehk mitte järjest, kuivõrd Ibbotsoni raamatud on tõesti üksteisega väga sarnased). Oma lihtsakoelisuses on need raamatud siiski paremad kui mingid haleromantilised armastusromaanid, kuna Ibbotsoni raamatutes on sõprus, truudus ja ustavus ikkagi kõige olulisemad ja tegelikult on ju varateismeliste väikest armumist ka vihjamisi pakutud.
