34. Sigrún Pálsdóttir ”Salakamber”

Kuu aega pausi lugemises, veider tunne. Selle raamatu kokkuvõtte järgi ootasin vist midagi muud. Ega polnud paha, eksole, kes läheb otsima õiget asja. Minule oli väsitav viibida jälle vaimsete probleemidega naisterahva peas, saamata kohati aru, mis oli uni, mis tegelikkus. Samas on ehk isegi hea teada raamatu sisu ette, oskab paremini jälgida. Ametlik kokkuvõte:

“Mida teha kui kõik, milles sa kindel olid, variseb äkitselt kokku? ”Salakambri” minajutustaja õpib Oxfordis kunstiteadust ja kirjutab doktoritööd hiljuti leitud XVII sajandist pärit päeviku teemal. Vanu lehekülgi uurides avastab ta korraga midagi, mis võiks pealtnäha ümber kirjutada kogu kehtiva kunstiajaloo. Kui see näiline läbimurre osutub aga hooletusveaks, seisab noor teadlane äkitselt vastamisi keeruliste eetiliste dilemmadega, mis ähvardavad ta vaimselt laastada. Kuidas sellises olukorras iseendaks jääda ning kõige kiuste ikkagi väärikus säilitada?”

Kirjanik tuleb sel aastal ka HeadReadile (30. mai 2024 kl 18:00).

• Kirjakoi: “Kas ohvriteta kuritegu on üldse kuritegu? Ja kuidas kujutleda ajalugu ohvrina? See kriminaalromaani sugemetaga kokkuvõte muidugi ei ütle “Salakambri” kohta suurt midagi peale selle, et võiks isu äratada. “Salakamber” on somnambuulne retk, kus vorm prevaleerib sisu üle, tehniline tulevärk, mis on peaaegu täiuslik ja üdini loo teenistuses. Palju detaile, ebamugav, okkaline, tegelikkus ja meelepetted segunevad. PS Mis muud, kui et lugeda.”
• Sulepuru: kuidagi sarnased mõtted. Et lugedes juba otsustad, et ei jaksa, aga siiski loed lõpuni ja võid veel soovitada ka.

26. Alex Ahndoril “Jag blundar och ber”

See on kirjanikepaari Alexandra ja Alexander Ahndorili teine krimka Julia Starki krimkade sarjast. Nad ise nimetasid seda stiili “puslekrimkaks” – umbes nii, et kõik märgid peavad lugejale kogu aeg samamoodi näha olema, nii et lugeja võiks samamoodi lahenduse välja mõelda. Noh, nii ja naa. Siin on siiski üks tegelane, kes tekib pilti vahetult enne kinnivõtmist. Ja tõtt-öelda kahtlustasin ma peamist kurjategijat algusest peale, aga vaatasin, et kuidagi ei klapi 🙂 . No mis siin ikka – sama abielupaar kirjutab jubedamaid lugusid Lars Kepleri nime all, neid ma pole julgenud puudutadagi…

Raamatus on keskmes Dramateni trupp, kes hakkab välja tooma Macbethi – sama, kes mõned aastad tagasi seda tegi, aga toimus palju traagilisi asju, mistõttu etendus mängukavast suhteliselt kohe maha võeti. Leedi Macbethi osa täitev Bianca palkab eradetektiivi, et jõuda jälile oma stalkerile. Julia on ise keerulise looga naine – jäänud ellu lennuõnnetuses, kus hukkus ta ülejäänud pere. Raamatu sisu pole mõtet lahti selgitama hakata, see lõpeb enne, kui jõuab korralikult alata. Samas ei ole siin mingeid otseseid nõmedusi nagu paljudest teistes krimkades. Nii et täitsa loetav. Ja kuna asjasse on segatud Macbeth, siis on ka lugu umbes niimoodi šeikspiirlikult ohjeldamatu, mürki lendab ühes ja teises suunas, kuritegusid muudkui kuhjub. Paras segadik.

Pegasuses on ilmunud selle Julia Starki lahendatud lugude raamatusarja esimene osa.

33. Sara Stridsberg “Happy Sally”

Haarasin reisile kaasa Sara Stridsbergi raamatud öökapilt. Tegelikult on see raamat vist lausa Stridsbergi esikromaan (2004) – ja praeguseks istub kirjanik ise juba pea kümme aastat Svenska Akademienis istunud (2016. aastast). Mina olen seni lugenud vaid “Beckomberga: Ode till min familj” (eesti keeles ilmunud “Armastuse gravitatsioon” nime all – need Põhjamaade romaani sarja raamatud on kõik halli kujundusega ja võivad mitte silma jääda), mis mulle meeldis, ja “American Hotel“, mis oli pigem novell.

Pealkiri tuleneb Sally Bauerist, kes oli tõesti “kanalsimmerska” – kanaliujuja, ületas ujudes La Manche’i väina augustis 1939 (kuna kohe algas sõda, siis kanti see tulemus ametlike tulemuste sekka alles 1975. aastal. Nojah, aga ta suri alles 2001. aastal 90-aastasena).

Stridsbergile omaselt on kogu jutt veidi unenäoline ja fragmentaarne. Poeetiline ehk isegi. Peab ühe jutiga läbi lugema. Nimelt on üks pere suundunud 1983. aastal Doverisse, kuna pereema Ellen soovib korrata Sally Baueri vägitegu. See ei õnnestu. Fragmentaarne on lugu aga sellepärast, et vaheldub kolm jutustajat – peamine on Elleni tütar, kes tuleb Doverisse täiskasvanuna ja meenutab, kaasas postkaardid ja päevikud. Postkaardid on ema saatnud tütrele, Sally Baueri fiktiivne päevik 1938-1939, lõpuks aga ka tütre enda jutustus 12-aastasena Doveris ja hiljem purjetamisel Ameerikasse – see oli Viktori unistus (kes on nagu isa rollis, aga nimetatakse eesnimega): kui väinaületus ei õnnestu, purjetavad nad Ameerikasse. Seega kuna ujumine lõpuks ei õnnestunudki (väga tugevad hoovused), siis suunduvadki Hispaaniasse ja sealt hakkavad ookeani ületama.

Niimoodi kirjutades tundub, et on mingi loogika ja kronoloogia, raamatus endas on siiski kõik üsna segamini (v.a. Sally päevikud, mis on vahele põimitud järjest). Alles lõpus näiteks loeme, et kui Ellen pingutas, et üle väina jõuda ja alistada hoovused, oli parajasti täht langenud. Viktor ütles peategelasele/minategelasele, sõrme suu ees hoides, et ta sooviks midagi – soov tuli kiirelt: “Et ema ei jõuaks üle”. Mistõttu ema langes masendusse, tuli küll Ameerikareisile kaasa, kuid lahkus kord öösel ujuma ega naasnud enam.

Stridsbergile on vist omane võime anda edasi meeleolusid – sisu peaksid teadma, et suudaksid häirimatult jälgida. Aga on ilmne, et see debüüt jäi silma ja kuulsus saabus järgmise raamatuga, “Drömfakulteten” (mida kunagi alustasin, aga jäi pooleli – nagu oma raamatutega ikka, kui raamatukogu omad vahele tulevad). GoodReadsis andsin vist 4 punni, aga pigem mu enda lugemise pärast – kui hakkida lugemisaegu, siis ei saa head tervikpilti.

Ametlik kokkuvõte (kuidagi selgem ja parem):

Happy Sally är en fantasi om Sally Bauer, kanalsimmerska och simmardrottning. Sally Bauer var besatt av att simma. Alldeles före krigsutbrottet 1939 blev hon den första skandinaven att krossa Engelska kanalen. Tiden: 15:22.
Långt senare försöker en annan simmerska, Ellen, göra om bedriften. Hennes längtan efter att simma bestämmer allt omkring henne. Hon har ingått ett vad med sin man, Viktor: om hon lyckas ska hon få ägna sig åt simning för all framtid; om hon misslyckas måste hon och barnen följa med Viktor på hans drömseglats över Atlanten. När dottern återvänder till Dover för att minnas kanalsommaren kommer Ellens utopi och nederlag att speglas i historien om Sally Bauer och hennes triumf. I kanalens tidvatten möts två övertygade och egensinniga simmerskor.

32. Miika Nousiainen “Väike iluremont”

Selle raamatu näol on tegu soomlaste Fredrik Backmaniga, kuigi Nousiaineni “Vaarikalaeva pagulane” oli vist isegi varasem temast. Viskasin GoodReadsis 5 tärni, aga siis kohendasin 4 peale, kuigi tegelikult oma kategoorias väärib 5 ka. Lihtsalt kategooria kui selline pole päris minu esimene eelistus, aga vahele lugemiseks käras küll. Siin on juttu kolmest lapsepõlveaegsest sõbrast: Samist, Pesonenist ja Markusest, aga lisaks ka Sami õest Hennast ja emast Seijast. Kõikide peatükid vahelduvad. Teemadeks on kõik mõeldavad tänapäeva inimeste mured, siinsetel meestel siis järgnevalt:

Sami: ei suuda leida naist ja ükski suhe ei püsi kauem kui mõni kuu. Raamat algab ta isa matustega, kus sugulased koos ja ikka tekivad põhilised küsimused: “Kas sa juba naist võtma ei hakka” ja õelt “Kas te juba last saama ei hakka”.

Markus: kolme tütre üksikisa, sest naist vaevas sünnitusjärgne depressioon, millest naine ise aru ei saanud kuni kolmanda lapse sündides kokku varises. Liiga kõrged nõudmised endale emana, surve ühiskonnalt. Muidugi on Markuse elu keeruline, aga minu meelest oli sel lastud paista liiga jubedana. Toredaid hetki on lastega sel ajal palju rohkem, kui ka muresid ja jamasid ja möllu on rohkem.

Pesonen: on oma vanemate ainuke poeg, isa on “toxic”, põeb ka vähki, sajatab ja kirub, eriti ema, kellest ta on pärast Pesoneni suureks kasvamist lõpuks ka lahutanud. Emal lööb välja haruldane pärilik dementsusvorm. Isa sureb enne, ema pärast. Pesoneni elu on keerelnud nende ümber, saamata neilt vastu soojust ja armastust. Ja siis, kui ta läheb tegema testi, kas temal on ka see päriliku haiguse geen, selgub, et ta oli lapsendatud. Ja oli oma elu raisanud “võõraste inimeste” hooldamisele. Nojah, oma vanemate vastu polnud tal tõesti ühtegi sooja tunnet.

Henna: proovib oma mehe Esaga muudkui rasestuda, siis veel viljatusravil käia. Lapsesaamine on muutunud selliseks sundmõtteks, et ilmselt juba sellest suurest stressist pole võimalik rasestuda. Ja eks meest ajab selline nui-neljaks-pean-lapse-saama ka veidi närvi, aga soomlaslikult ja mehe moodi ei hakka midagi ütlema ka. Lõpuks lähevad lahku.

Seija: jääb alguses leseks, elu aeg on mehe järgi elanud, tema soove arvestanud. Tahaks toeks olla ja on toeks Pesonenile, kui temal vanemad surevad – sest Seija tundis Pesoneni vanemaid ka. Ja siis areneb hoopis nendevaheline armusuhe (30+ a vanusevahet naise kasuks – teisipidi ei kergitata sageli kulmugi, aga kui naine on vanem, siis küll). Natuke veider on.

Ja siis kõige taustal on Sini blogi: Väike iluremont. Selline tänapäevalik tüüpiline ideaalpilt elust, kuigi on juba üsna algusest peale aru saada, et ilmselt on see kõik võlts. Kuniks Sini varisebki kokku, aga Henna, kes on ta blogi jälginud, aidanud hääletada kodusisustuse värvitoone ja elanud kaasa headele ostudele, kolib juhtumisi tema panoraamaknaga korteri vastu ja näeb Sini kokkuvarisemist. Ning läheb appi. Ja neist saavad sõbrad.

Ja lõpeb kõik muidugi Sami pulmas, kus kõik on rõõmsad ja õnnelikud ja blabla. Sellisele raamatule sobib väga hästi. Nii et lugema hakates tuleb teada, mida oodata. Ja kui “Juureravi” jäi mul üsna alguses pooleli, sest oli veidi liiga jant (võib-olla läks pärast paremaks), siis see mulle praegu sobis.

• Järjejutuna.
• Viimsi raamatukogu.
• Raamaturiiulike.
• Tiina Sulg raamatukogu blogis.

31. Eno Raud “Roostevaba mõõk”

Teine kaasa võetud raamat sai maal läbi, riiulis oli mitu vana aja lasteraamatut. Otsustasin Eno Raua “Roostevaba mõõga” kasuks. Kohe alguses meenus noorus – mingis mõttes ju neelasime isegi neid tublide pioneeride raamatuid, kus kõige olulisem oli jääda õilsaks ja mitte kedagi reeta (ja NB. Siin pole tegelikult pioneere mainitud poole sõnagagi. Rahaühiku on sendid. Tublit pioneeri on 1963. aastal õnnitletud vaid pühenduses). Siin siis mingid poistekambad – igas mõttes meenus lapsepõlv. Kujutan ette, et omal ajal võis see nii mitutki poissi inspireerida. Muidugi tore originaalkeeles/eesti keeles raamat, igasugused väikesed detailid läbi mõeldud. Ülearu põnev ehk polegi (ilmselt sellepärast pole ka sama kuulus kui teised ta teosed), aga igav ka kohe kindlasti mitte. Mulle meeldis.

30. Maria Turtschaninoff “Pärandmaa”

Olin juba ammu üles kirjutanud, et võiks proovida lugeda “Arvejord”-i. Ootamatult oli juba ka eesti keeles olemas ja Soome Instituut korraldas ka raamatuklubi. Sain ka mina nüüd raamatu läbi. Hm. Huvitav. Võti peitubki pealkirjas – pärandmaa. Iga peatükk/osa on justkui ühe põlvkonna lugu sellel maatükil, Sookingul. Kõik algab juba 17. sajandil ja lõpeb kaasajas. Inimesed sünnivad, surevad, abielluvad, ei abiellu, saadetakse sõtta, jäetakse maha (laps), armutakse, ihatakse minema ja vastupidi – tahetakse olla kodukandis ega mitte kuhugi mujale minna. Selles suhtes on ehk raske lugedagi, et ega kõik need lood ei taha ju hästi meelde jääda. Viimased on kõige paremini meeles, seosed ka paremini meeles. Seetõttu ei oska soovitada: peab teadma, mis ees ootab. Selline eepiline lugu, ajatelje edasikerimine, vaikselt, pärandit (metsa ja sood) silmas pidades. Metsavaime, soohaldjat… See on eepiline sajandeid kestev lugu ühest paikkonnast, loodusest.

• Sulepuru.
• ALuik.

29. Domenico Starnone “Seotud”

See raamat jäi silma Mae Instagramist ja kui rampsist saabus 4 paksu raamatut, otsustasin alustada sellest, kõige lühemast. Väga mõtlemapanev. Abielust, mehe äraminekust, mis see teeb naisega, mis see teeb lastega. Mida see teeb mehe endaga. Kui mees tagasi tuleb – mida see teeb. Raamatu ülesehitus hoiab ehk pinget: esiteks naise kirjad mehele, kui mees on 19-aastase Lidiaga ära läinud. Kirjadest selgub, et eemalolek kestab 10 aastat (umbes?), võiks arvata, et nii jääbki. Järgmises pildis oleme sama mehe ja naise juures, kui nad hakkavad lähenema 80ndale eluaastale, lähevad puhkusereisile ja siis naasevad ning nende kodu on segi paisatud ja kass kadunud. Järgmine raamat räägib mehe tunnetest, veidi ka naise omadest. Lõpetuseks saame ka laste vaate (poeg 50-ne ja tütar 45-ne). Ma ei oska midagi korralikult kokku võtta, aga tegelikult on see üsna täpselt ikkagi lahutusest – mida see inimestega teeb. Igaüks võib siit otsida omi vastuseid: ehk olekski siis kõige lihtsam, kui mees oleks kadunud, elanud õnnelikult ja poleks enam tagasi tulnud? Kas siis oleks keegi veidi terviklikum?

Vastuseid muidugi ei ole. Elu on loterii.

28. Alex Ahndoril “Mõrva võti”

Huvi pärast lugesin kirjanikepaari krimkat selle autori nime alt (muidu kirjutavad nt Lars Kepleri nime all ja kumbki oma nime alt ka). Raputav elamus. Isegi sisu polnud teab mis tore (nagu Kättemaksukontori üks osa umbes). Aga see, mis raputas – olematu tõlge ja olematu toimetamine…. Võib-olla oligi aeg keisri uuteks rõivasteks. Pole sõnu. Arusaamatud laused, kuskilt algab, lõpeb mujale, nt korduv tsitaat (oluline moto testamendi alguses) – kõik kolm korda erinev variant. Lugemist väga segab, nii et soovitan lugeda originaalis või inglise keeles.

Ametlik kokkuvõte:
Eradetektiiv Julia Starki kontorisse ilmub meesterahvas, kes on eduka perefirma omanik. Ettevõtte aktsionäride üldkoosolekule järgnes õhtusöök pere Västernorrlandi mõisas. Hommikul leidis mees telefonist foto kinniseotud, verisest mehest, kellele oli kott pähe tõmmatud.
Alkoholiuimas olnud mehele ei meenu, mis fotoga tegu, ning ta palub Starki detektiivibürool uurida, kas mõrva on ehk korda saatnud tema ise. Julia pöördub politseinikust eksmehe poole palvega, et see talle asja uurimisel appi tuleks. Ühtlasi loodab ta mehega suhteid soojendada. Luksuslikus mõisas võetakse Julia ja Sidney vastu kui kauaoodatud külalisi. Nad asuvad tõde välja selgitama, suheldes pereliikmetega, kes kõik võivad teoreetiliselt mõrvaga seotud olla … Loogilist mõtlemist ja inimloomuse lugemise oskust kasutades saab lugeja võimaluse leida koos Julia Starkiga mõistatuse võti.

Raamat on täiesti keskmine krimka, pole paha – neile, kes krimkasid loevad. Ainult see tõlge (mis võib teisest küljest ise huvi pakkuda).

27. Indrek Hargla “Apteeker Melchiori apokrüüfid” (Kriminaalne raamatukogu nr. 3)

Mul on hea meel selle raamatu üle. Ma olen küll kõiki Apteeker Melchiori sarja raamatuid lugenud, aga paraku ei mäleta mitte tuhkagi. Aga kui erinevatesse aegadesse ja kohtadesse tekib uuesti tuttav apteeker, need vanad miljööd, siis on kuidagi hea tunne. Raamatus on kolm lugu, üsna pikad, ja kuna tahad ühe loo kiiresti lugeda, siis võidki juhtumisi panna enne magamaminekut 100 lk jutti.

“Kolm tilka verd” on esimene lugu, selle sündmustik toimub veel Tallinnas. Sellest loost jääb tiksuma selline vana mehe heietuse toon. Räägitakse mingi lugu, lõpp keerab loole vindi peale – et võib-olla sai näpuga näidatud hoopis valele inimesele? Paljuski pannakse jutt kokku ühelt ja teiselt poolt kuuldud tekstikatkete põhjal. Sealt see tagantjärele heietus, ettepoole ja tagasi vaatavad jupid.

“Pesunaiste tsunfti emand” tõi Melchiori hoopis Tartusse, kus on veel linnus ja toomkapiitel. Ja kõik need ajaloolised ametikohad, millel ma järge pidada ei oska. Siia on segatud ka Barbara von Tisenhusen Rannust, siis vaen Rõngu ja Konguta ja Rannu vahel. Melchior on tulnud Tartu apteekrile “selliks”, kuigi peamine põhjus on “kõrkuse patt” või oli see nüüd ülbus või üleolek, et ta on süüdistanud kuriteos kedagi, keda poleks tohtinud, kes oli liiga kõrgel kohal.

“Taani printsi vaim” on aga üldse põnev, see toimub Visbys Visborgi linnuses Pommerni Eriku ajal, kuhu Tallinnast Lübeckisse suunduv laev jääb tormivarju ja laeva parandama. Ja laeval on ka Melchior, kes on suundunud oma poega otsima. Kuningas Erik on varjunud Visborgi, ei usalda õieti kedagi, ainult kõige lähedasemad inimesed on tema ümber veel – ja siis hakkavad need surema. Esimene neist sureb tornis, kus oli kunagi surnud ka Eriku esivanem, Taani kuningas Valdemar (või äkki siis prints). Eks Gotlandi õitsev keskaeg on tõesti möödas, taanlaste vallutused ja möllud… Ega seda Erikut usaldata, koormised kõrged jne. Lõpuks lahendab Melchior mõistatuse (erinevad osad) ja mingi aimatav areng või lahendus ka ta poja teemasse.

Lisaks tuleb tunnustada kaanekujundust – selline mulle väga meeldib (kuigi meenutab mingite aastakäikude LR-i)!

25. Tania Alexander “Lapsepõlv Eestis”

See raamat seisis nii kaua öökapil. Ja kui tuli teade, et peaksin raamatukokku tagastama, võtsin kätte, et esikusse viia – ilmselt seekord läbi lugeda ei jõua. Ma isegi ei mäletanud, miks ma selle kunagi olin üles kirjutanud ja nüüd laenutanud. AGA. Loomulikult hakkasin lugema algust ja jõudis kohale, et need on Mura tütre mälestused. Nagu üks teine arvustaja Goodreadsis ütleb – siin on kõike muud kui Eestit. Võib-olla ongi, aga just seda tahtsin ma lugeda. Ma olen läbi lugenud raamatu Murast ja seetõttu juba oskasin suhestuda (pole ju välistatud, et kirjutasingi käesoleva raamatu toona üles). On põnev lugeda “globaliseeritud” Euroopast, milliste juurtega inimesed kuhu sattusid. Eesti on siiski oluline pidepunkt Tanja elus, seda põnevam on kogu sellele ajaloolisele tulevärgile mõelda. Nojah, sageli just siiski kurbadele asjadele – aga Tanja keskendub siiski positiivsele. Oma lapsepõlvele. Peatükid ei ole kronoloogilised, vaid temaatilised.

• EPL-is kirjutati.

24. Ingvild H. Rishøi “Tähevärav”

See raamat jõudis mu lugemislauale kuskilt loetud soovituse peale (näen, et ilmselt Mae). Tellisin ka juba ammu, aga vahepeal on kiiremad asjad ees olnud. See on ühe õhtu lugemine.

Võib-olla oleksin pidanud soovituse enne lugemist uuesti läbi lugema. Nii palju mäletasin, et jõululugu. Jõululoost muidugi eeldasin vist tavapärast õnnelikku lõppu, aga siin oli tegu pigem H C Anderseni “Tütarlaps tuletikkudega” tänapäevase versiooniga. Sellele muinasjutule isegi viidatakse – väike Ronja tahab, et suur õde Melissa talle seda üha räägiks, kuigi Melissa vangutab pead – see ju kurb!

Jälle põhjendus: GoodReadsis viskasin 3 tärni, kuigi muidu on sellel raamatul kõrged hinded. Kaalusin, et kas oli asi ainult ootuses – et ootasin lihtsat õnneliku lõpuga jõululugu? Ei tea. Mõtlesin, et kurva loona oli see siiski liiga… vastik. Mingid asjad, millest vist ei taha sellisel moel lugeda. Eks ta oli ju omamoodi meisterlikult kirjutatud. Võib-olla suudavad lapsed sedasorti asja paremini tajuda ja taluda. Minul täiskasvanuna on tunne, et mingitest teemadest tahaks lugeda siis juba teises vormis… (Aga eks tõlkija Lea Reitel Høyer on ka rääkinud, et Skandinaavia lastekirjanduses on jäänud vaid paar teemat, mis on käsitlemata, umbes nekrofiilia ja zoofiilia, muu peaks olema kaetud. Siin siis elu alkohoolikust üksikisaga).

Panen kindlasti ka ametliku kokkuvõtte:

Kümneaastane Ronja elab oma vanema õe Melissa ja isaga Oslo ühes armetumas linnaosas Tøyenis. Ronja unistab ja loodab, et saab esimest korda elus oma jõulupuu, kuid isa viib kogu oma napi sissetuleku kohalikku kõrtsi nimega Tähevärav. Ta jääb ilma järjekordselt tööotsast ning lapsed peavad omal käel hakkama saama. Et perele elatist teenida, hakkab Melissa enne ja pärast koolipäeva tööle isa töökohal kuusemüügiplatsil, ning Ronja aitab teda kuidas jaksab. „Tähevärav“ on lugu Ronja konarlikust lapsepõlvest, unistustest, lootusest ja armastusest. See mitmete auhindadega pärjatud Norra kirjaniku Ingvild Rishøi ainulaadne liigutav romaan on omaette poeetiline meistriteos H. C. Anderseni ja Astrid Lindgreni vaimus. Selles sulanduvad argielu reaalsus ja jöulude maagilisus, mis ei tohiks ühtki südant külmaks jätta.

Kui Anderseni tüdruk müüs tuletikke, müüvad siinsed õed kuuski. Aga karm-kiuslik ülemus ei lase neil vabalt kõrvalt mustalt raha teha. Ja kui kuhugi pole minna, lõpuks tõuseb palavik, ronivad nad suure kuuse alla, mille toob Alfred, kõige ilusam puu Enebakist, isalt – selle puu all on soe, ei saa märjaks, ja pärast seda võib käsikäes kõndida üle lumeväljade unistuste maamajani. (Kogu viimase lause tahtnuks panna jutumärkidesse, aga see pole tsitaat, lihtsalt jutumärkides. Sest Alfred on tegelikult… kuhugi kadunud, vihjab valvur, surnud? Mingit kuuskegi pole…)

Nojah. Kurb ja lootusetu, alkoholism … Kuigi antud edasi siiski enamasti kuidagi lootusrikkalt.

23. A.H. Tammsaare “Elu ja armastus”

Loomulikult tuli raamat ette võtta pärast filmi vaatamist. Seni olen toetunud telelavastusele, aga keegi väitis, et ka too oli Tammsaare ainetel. Nüüd võiks küll öelda, et minu arust siiski peaaegu et täpselt, ja kuna isegi paljud fraasid olid järjest tuttavad, kerkisid silme ette pidevalt sealsed näod (mida püüdsin tõesti väga vältida). Filmi näod arusaadavatel põhjustel silme ette ei kerkinud. Pärast Endla “Elu ja armastust” Avandi ja Saara Nüganeniga hakkas mul esmakordselt tekkima mingi pilt – et kas ei võinud üldse olla vastupidi: maalt tuleb lihtne veidi ümaram tüdruk, elumehest peremees võrgutab ta ära. Saara Nüganen on ju mitu korda enne see ümarate joontega lihtne tüdruk kui Elle Kull, kes oli algusest peale pigem ise aadlidaam (vs maamats Hermaküla…?). Nüüd aga pigem raamatust.

Tammsaarest kirjutama hakata on kuidagi võimatu. Kuna läksin nüüd otsima paljusid asju – et mis seal siis tegelikult oli, millisena tunduvad peategelased tegelikult – siis panin võib-olla tähele teisi asju kui muidu. Ega tea kah.

Põhiline oli siiski, et tädi Anna ja täditütar Lonni olid olemas nii alguses kui lõpus. Nagu antiikdraama koor. Või nagu nornid Skandinaavia mütoloogias (eriti just need). Esiteks olid Lonni ja tädi Anna ise vastandid – üks jumalakartlik, vana maailma naine, kes leiab, et mehe tahtmist tuleb aina teha. Lonni aga pisut vulgaarne ja elutark. Kõik see, mida Lonni alguses Irmale ilmaelust ja meestest räägib, osutus ju raamatu jooksul tõeks, nemad olekskidki nagu kogu sündmustiku ette ära rääkinud (antiikkoor). Seega plusspunkt telelavastusele, et nad olid seal olemas.

Eedi armastus Irma vastu oli samuti oluline – jõud, mis oli pidevalt vastukaaluks, peegelpildiks. Mis saab siis, kui keegi on ühepoolselt armunud: Irma kõrvutas sellega, kui ise armastama hakkas. Seetõttu olid olulised ka need roosid, mis visati asfaldile raamatu (ja telelavastuse) alguses. Need, millele viidati raamatu (ja telelavastuse) lõpus. Lahendus, mida polnud filmis, sest kogu see liin oli tegelikult taandatudki millekski muuks (kogu oma vangiminekuga).

Kui Irma siis töökoha leiab, läheb saatusejumalannade või koori räägitud stsenaarium käima. Kõik käib täpselt õpiku järgi. Kuni siis hoopis selgub, et Irma armastusest on saanud omaette nähtus. Temal polegi muud kui armastus. Ja selles osas muutub raamat teoreetiliseks, pigem idee kehastamiseks. Mis saab siis, kui eluvenda tabab puhas neitsilik armastus? Kui sellele osale läheneda mitte-teoreetiliselt, siis ma ikkagi tõlgendaks, eriti algusepoole, et tüdruk on naiivne. Olles kogenud esimest armastust, hingelist, kehalist, täielikku, käib ta ringi kui väike vanainimene ja haletseb teisi noori, pidades ennast targemaks, kogenumaks, sest teab, mis on tõeline armastus. Rudolf ajab ta kursustele – masinkiri, inglise keel – et ta kohtuks omasugustega, aga et ta ka ei mataks maha algset soovi mingit ametit õppida (raamatupidamiskursusteni ei jõuagi). Sest kui väga realistlikult vaadata, siis peabki ka armastajal (=Irmal) olema oma tegevus, oma elu, see, mida armastada. See, mis teeb inimesest selle, kes ta on – huvid, tegutsemine, vahest siis töö, kui see tegutsemine on see. Raamatu Irma on aga “üleharitud” popsitüdruk – ennekuulmatu – sest Kalmu Eedi isa, nende popsikoha omanik, on talle gümnaasiumihariduse kinni maksnud. Lisaks tuleb välja, et ta on üsna maatööde-võõras, köögitoimetuste-võõras. Ta on selline “maatibi”, kes on koolis hästi õppinud, aga linna tulles avastas, et sellest ei piisagi. Või ehk tema ise ei avastagi? Sellegipoolest võtab ju lõpuks vastu koha “üksiku” juures, kuigi ta on sellele tööle petetud, sest töölevõtjaks on peremehe “õde”. Ta astub oma (ses suhtes isegi) meeldivas naiivsuses tavalisse ämbrisse ja ei taha langeda tavalisse lõksu. Ja tema naiivsus, “maalõhn küljes”, viib ta abieluni. Sest eluvend ei saa leppida, et on tüdruk, keda ta ei saa kätte. Eks ta pisitasa unistab, et temaski midagi muutub, kui kohtub omakasupüüdmatu armastusega.

Vaadelgem aga edasi reaalselt: end elus sisse seadnud ärimees, kes on üsna haritud, kellel on võrgustik erinevaid (siiski omavanuseid, juba midagi saavutanud) inimesi ümber – kultuuriinimesed, ärimehed, põllumehed – ja maalt linna saabunud gümnaasiumiharidusega lihtne popsitüdruk, kellel ilmselt oli alguses veidi ka Eliza probleeme Pygmalionist (kuidas istuda, kuidas astuda, kuidas lauda katta, midagi sinnakanti). Millest nad rääkisid omavahel, mis neid ühendas? Tammsaare ongi kirjutanud raamatu Ideest. Kui nad ka muust rääkisid, siis sellest ei kirjutata. Tüdruk jahub ainuüksi armastusest. Armasta mind, ära lakka mind armastamast, mina armastan sind… Ja siis need Rudolfi otse jälgid põhjendused, kui tema lõpuks jälle tööd tegema hakkab, toimetama, vasakule panema … Kuni esimese stseenini ja ülevaloldud ööni tundubki kõik minevat nagu saatusejumalannad jutustasid. Siis Rudolfis nagu miski ärkab, mingi lootus, et ehk läheb teisiti. Ta ostab maja, vahutab jälle utoopilistest maaelu filosoofiatest (üsna pikk ja põnev peatükk tegelikult, kui maamaja sisse õnnistavad ja kui ta vaidleb kirjaniku ja põllumehega/agronoomiga, kasust ja kultuurist). Ja kui ta siis näeb, et nii ei saa, siis hakkavad asjad liikuma vääramatu lõpu poole.

Kui aga ikkagi see idee jätta, siis reaalselt võttes… no olekski olnud võimatu, kui sul on naine, kes istub kodus ja sind armastab. Või käib kursustel, et püüda ennast rikkuda (kui naiivne saab olla). Kes on nii noor, nii kogenematu ja rumal tegelikult…

Oeh, see viimane lõik ilmselt ei ole Tammsaare, vaid tema idee kõrvaleheitmine. Paratamatult tuleb tahtmine seda teha. (Ja ka siis tegelikult veenab lihtsa maatüdruku täielik armastus – tal muud ei olegi. Ainult armastus. See absoluut, mis filmis kannatada sai Elo Kaalepi sõnul (Sirbis).)

Paraku pole aega kirjutada. Aga kokkuvõtteks pean tunnistama, et selline üsna täpne raamatu jälgimine annab telelavastusele vist minu silmis isegi eelise. Lavastaja võib tahta tuua välja erinevaid asju, aga tekst annab ikkagi ette Tammsaare ja iga lugeja-vaataja saab vähemalt püüda Tammsaaret tõlgendada. Mitte kellegi teise lühendatud ja kaasajastatud arusaama sellest.

Tavainimene kõrvutab ka raamatut filmiga.

22. “Kollane tapeet ja teisi jutte: 19. sajandi naisena”

Seda lühikest nelja juttu sisaldavat raamatut lugedes mõtlesin mh, kuidas GoodReadsis hinnata ja minu üllatuseks seda raamatut seal ei olnudki. Üldiselt oleksin ma jälle andnud maksimumpunktid, aga otse loomulikult tuleb seda põhjendada. Nimelt on oluline, millal need lood on kirjutatud, samuti nende kontsentreeritus on oluline. Põhimõtteliselt on need autorid välja kaevanud feministlik kirjandusteadus – ja kohati tundub küll, et arusaamatu, miks kõik unustuse varju on langenud. Siinsed autorid ja lood:

• Charlotte Perkins Gilman (1860-1935) “Kollane tapeet” ja “Hiiglaslik visteeria”
• Lucy Clifford (1846-1929) “Uus ema”
• George Egerton (ehk Mary Chavelita Dunne Bright, 1859-1945) “Põhjaõng”
• Rebecca Blaine Harding Davis (1831-1910) “Elu rauatehases”

Ehkki raamat on lühike, ei soovita ma seda korraga läbi lugeda. Iga lugu vajab settimist, hakkab pärast sinus elama. “Kollane tapeet” näiteks kirjeldab väga hästi sünnitusjärgset depressiooni ja arstist armastava abikaasa peaaegu võimatult valena tunduvad soovitused. Aga just tapeet on tõesti väga ilmekas sealjuures. (“Hiiglaslik visteeria” tundus mulle aset leidvat umbes samas lossis, kus eelmine jutt).

“Uus ema” oli ehk kõige ülekantumas tähenduses ja allegoorilisem, ehk rahvajutulikum, samas jääb samamoodi sinus pärast elama.

“Põhjaõng” on kindlasti lugu, mida ei tohi kiiruga läbi lugeda ja järgmise juurde suunduda. Mingid mõtted ja tõlgendused tekkisid alles hiljem. Sümboleid on äärmiselt palju, aga need ei karju ka, et tulge tõlgendage.

“Elu rauatehases” on ehk kõige enam realismile kalduv, ent see lühidus on samas väga konkreetne ja muudab loo valusaks, kompaktseks.

Lihtsamad kirjanikunimed kulunuks nii mõnelegi teisele sealt ära 🙂

Igal juhul ma soovitan.

21. Will Eisner “Leping jumalaga”

See raamat jäi mulle silma raamatukoguriiulil (soovitused ja uudised), väga sümpaatselt oli juba kaanel kirjas “graafiline romaan” (mitte koomiks!), tagakaanel Vonneguti ja Updike’i arvamused. Ametlik kokkuvõte on selline:

Will Eisneri (1917–2005) raamatut „Leping Jumalaga”, mis esmailmus 1978. aastal, on tihti nimetatud esimeseks graafiliseks romaaniks. Sellise määratluse täpsuse üle võib vaielda, kuid kindlasti avardas Eisneri teos laiema kultuuripubliku ettekujutust koomiksikunsti piiridest ning rajas teed graafilise romaani tunnustamiseni omaette kirjanduskategooriana. Juba aastakümneid edukalt meelelahutuslikke koomiksiseiklusi joonistanud kunstnik pöördus selles raamatus tõsielu ning isiklikumat laadi teemade poole, avades neljas lühiloos kadunud lapsepõlvemaailma, ehk 1930. aastate alguse eluolu majanduskriisi-aegse New Yorgi vaesemas, suuresti sisserändajatega asustatud Bronxi linnajaos. Ühe fiktiivse kortermaja asukate seas rulluvad lahti lausa edgarvalterliku nõtkuse ja lennukusega üles joonistatud, sisult aga raskemeelsed, ameerikalikult jõulised ja melodramaatilised lood. Americana-žanrile kohaselt tuleb juttu vaesusest ja rikkusest, südamevalust ja usu kaotamisest, nurjuvatest õnneotsingutest ja isegi lapsi nakatavast küünilisusest suurlinna julmas, kuid ometi mitte päris lootuseta maailmas.

See oli kõik väga täpne kirjeldus: just ameerika 30ndad, Bronx, inimtüübid. Meie lapsepõlvest pärinevate jaoks on siin midagi bidstrupilikku, osalt ka inimeste joonistamise stiilis. Ja ma andsin GoodReadsis jälle maksimumpunktid – ikka sõltub, mida lugema lähed, mida ootad – ja mille saad. Mina sain täpselt seda, mida ootasin.

Lingid:

• Ave Taavet Sirbis. (Kuigi nimetab jälle mälestuste ellukutsumist koomiksi vormis…)
• Sinijärv soovitab.
• Joonas-Hendrik Mägi soovitab Postimehes.

20. Gina Viliūnė “Lõks kaupmehe tapjale”

Sain raamatukogust kätte ka teise osa (Timuka õpipoisi teine kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest) ja lugesin kohe läbi (kuigi kaks raamatut on pooleli ja neli raamatukoguraamatut veel ootab…). Ja nagu ikka, alustan GoodReadsi 5 tärni selgitusega: tundub, et ma panen raamatutele seal hindeid pigem selle järgi, mida ma ootasin ja mida sain. Täpselt seda ma ootasin: lihtne krimka, suhteliselt loogiline, jäetakse kahtlasi otsi, selles suhtes on ikka põnev ka. Ajalooline keskkond annab toreda tausta ja on lihtsam kui Harglal, sellegipoolest saab üht-teist teada.

Selles loos uuritakse, miks suri kaupmees Luka Lukitš – temaga ühel õuel elav kaupmees Andrius, kelle timukas Ignatius ja ta õpipoiss Adas eelmises osas surmasuust päästsid, ei taha uskuda, et ta kolleeg ja sõber niisama ootamatult suri. Ise läheb sügisesele kaubareisile, mis on matuste tõttu hilja peale jäänud, Adase jätab Vilniusesse maad kuulama ja asja uurima. Andrius saab ka ise teel Kaunasesse ja Memelisse (kuigi pidi Köningsbergi sõitma, aga selgus, et lähemal saab ka head kaupa teha ja aeg on napp, külmad tulekul, käivadki seal) ühtteist teada. Adas saab samuti ühtteist teada. Ja Benigna, kes võetakse tööle Andriuse naise saatjaks, saab samuti ühtteist teada. Lugeja teab kõike, ole mees ja pea lihtsalt meeles, kes mida teab. Lahendus pole ka teab mis keeruline, pigem lihtsapoolne. Minu arust hea meelelahutuslik lugemine. Taustal on alanud Liivimaa sõda, mis Leedut ei puuduta – Kaunast ehitatakse üles (seal käivad Ignatius ja Adas tööreisil ja Ignatius toob Kaunase timuka lese endale koju. Millega seoses tekib lugejal õigustatud lootus, et neil sünnib poeg ja Adas pääseb timukaametist ja saab Benignaga kokku jääda). Tegelasi on ka Riiast, aga Riia on mõttekaardil justkui kaugem, sest kaubavedu käib mööda jõgesid Saksamaa suunal.

• Jaan Martinson kirjutab.

19. Monika Undo “Keele konksvingerdusi” (Ave Taaveti illustratsioonid)

Lihtsalt NII TORE, et selline raamat on olemas. Mulle meeldib, mis Urmas Vadi on tagakaanel öelnud:

Räägitakse, et eestlased on tuimad tükid. Võib-olla see ongi nii, kui asi puudutab teisi inimesi, usuküsimusi või toitu. Kui itaallastelt võtta ära paavst või tomat, siis teeksid nad vist kollektiivse enesetapu, meie oleme rahul, kui on olemas kartul. Aga on siiski üks asi, mille suhtes me oleme kirglikud! See on meie keel, meie sõnad, sõnad, sõnad! Selle ilmekaks tõestuseks ongi see raamat, mis kinnitab veel kord, et me oleme keelehullud, ja mille lugemine paneb lausa pea ringi käima. Ja samas ka veidi hirmutab, et mismoodi me elaks ja oleks, kui peaksime greibi asemel ütlema – jõmmelgas!
See raamat teeb meid kindlasti rikkamaks, veidi ehk ka totramaks, aga fantaasiat avardab ta kahtlemata kohe meeter maad!

Siin on lühikesed lood erinevatest sõnadest – kuidas need on tekkinud – ja sõnadest, mis tekkisid, aga ei läinud kasutusse. Samas tundub põnev ka lugeda sõnadest, mis tähendasid kunagi midagi muud. Või siis sõnadest, mis tulid kasutusse tükk maad hiljem. Mäletan, et me ise ka lugesime Aaviku uusi sõnu 1989. aastal ja võtsime kasutusse “õõv” ja “tornitsema”. Toona tundus “õõv” millegi täiesti uuena – tänapäeval üldse mitte. Selline raamat võiks seista öökapil. Võib-olla on fotograafilise mäluga inimesi, kes loevad selle läbi ja mäletavad veel hiljem ka. Minul on äärmiselt kahju, et olen lugenud ja palju unustanud.

Igal juhul on Monika Undo teinud äärmiselt tänuväärset tööd! Kindlasti vürtsitaks see raamat teistegi emakeeleõpetajate tunde. Minul endal tekkis soov teada midagigi eesti kirjandusest… häbiväärselt vähe tegelikult tean…

• Mae arvustus (sealt paningi endale lugemisnimekirja).
• Tutvustus ja katkend.
• Monika Undo Ringvaates.
• Jaan Õispu Sirbis.

18. Angela Dimitrakaki “Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest”

Väga hea leid! Leidsin selle raamatu kellegi soovituse peale. Tegemist on väga lühikese raamatuga, ja nagu paljud teised kirjutavad, tekib tunne, et loeks pärast läbisaamist veel üks kord üle. Alguses on ju kõik veidi lahtine, ei tea, millest üldse juttu tuleb, milline on ülesehitus. Poole peal saab selgeks, et pärast üht ajalootundi 1980ndatel, kui noor alla 30-aastane ajalooõpetaja rääkis igavlevatele teismelistele linnaalustest salajastest jõgedest, on alguse saanud mingid sündmused, millel on traagiline lõpp. Keskmes on neljaliikmeline sõbrannade punt – Ioanna, Katerina, Eliza ja Rahil. Raamat koosneb neljast “tunnistusest” – kaks kirja, üks lindistus ja üks intervjuu. Ma ei taha ära kirjutada, mis on juhtunud – ja samas ma ei tea, kas mulle jääb endale meelde.

Need meenutused on kirja pandud siis, kui noor antropoloog uurib linnalegende ja lugusid müütilisest Errinyose jõest – seega saab antropoloog kaks kirja, ühe lindistuse ja teeb ühe intervjuu (toonase ajalooõpetajaga, samuti naine). Huvitav on see, et igaühel on erinev hääl, erinev meedium (olgu, viimane on samuti kiri nagu esimene). Iga jutu vahel on lühike peatükk (ilmselt) sellest, mida rääkija seejärel tegi. Ja veidi kunsti.

Raamat räägib müütidest, nende tekkimisest ja sellest, kuidas need inimesi (eriti vastuvõtlikke hingi) ahvatlevad ja huvitavad, sellest, kuidas noori innustada (pole oluline, et kogu aeg peaks istuma klassitoas), kuidas noorusaja uljused võivad mõjutada elude suundi – ja siin: kuidas need ka sõbrad laiali paiskavad, nii et neil enam üksteisega kontakti pole. Kuidas uurida midagi, mis on toimunud lähiajaloos. Kuidas tekkivad linnalegendid, legendid, mis on tõsi…

Olgugi et raamat on tõesti lühike, on siin mõtlemisainet tükiks ajaks (ja soov uuesti lugeda). Väga tänulik, et selliseid raamatuid tõlgitakse ja välja antakse (2023, Hunt kirjastus, tõlkija Karoliina Kagovere). Soovitan. (Ja tõsi, kujundus on hea! Anna-Elizaveta Žurbenko)

• Johanna Rannik kirjutab Sirbis väga hästi, soovitan tema arvustust lugeda.
• Sulepuru jättis seevastu täiesti külmaks.
• Palju lühikesi arvamusi leiab GoodReadsi lingilt.

Selgub, et sellest lühikesest loost on tehtud film (see oligi tegelikult ka väga filmilik): The Surface of Things.

17. Kertu Jukkum “Õnn soosib julgeid”

Mina ei olnud Kertu Jukkumi olemasolust kuulnud enne, kui suguvõsa hullud sportlased kõige rõvedama lumetuisuga Lõuna-Eestisse mingile Taliharja Vanakurjale sõitsid. Tallinnast. Kogu päev oli pärast pekkis, sest kõikide liikumist Võrumaa metsade vahel sai jälgida reaalajas kaardil. Ja siis räägiti suguvõsa chat’is (finišeerimise aegadest ja piiridest rääkides) kellestki Kertu Jukkumist, kes näiteks lõpetab kindlasti pärast lubatud aega. Otsisin ta Instagramist üles, vist lausa paar päeva/päev hiljem, kui ta esines mingis hommikuprogrammis ja sellest sündmusest rääkis – Insta lood olid ikka üsna jubedad minusugusele ekstreemsustele mitte kaldujale. Kaaslaste pisarad, haiged ja läbi külmunud jalad jms. Ahjaa, külmakraade oli ka toona tõesti mehiselt! Ja minu hullud sugulased läbisid kõigest “pehmode” raja, mis oli ca 54 km mööda suvalist lumist maastikku, Jukkumi punt tegi täisraja, mis oli ca 100 km. Finišisse jõudmisega järgmisel päeval. Ja muidugi hiljem, kui lubatud, nagu kõik otsekui teadsid. Kertu Jukkumit ennast kimbutas veel tol päeval umbes 38-kraadine palavik ja jäle köha. Ometi oli tema vahejaamas see, kes ütles, et “aga ta ei mõtle nii”.

Pikk eellugu nüüd. Aga Insta toimib nii, et kui avad otsinguvälja, siis näed viimaseid, keda oled otsinud. Mul on sinna kogunenud päris mitu inimest, kelle story’sid ma sedasi jälgin, jälgimata nende profiili muidu. Ja niimoodi olen jäänud tema lugusid vaatama. Muidugi jäi tema raamat ka kohe silma, aga kui nägin GoodReadsis veel Mae arvustust, siis otsustasin igaks juhuks vahelugemiseks tellida. Tellisin, sain kätte, lugesin. Ja ma ei osanudki GoodReadsis ikka üldse mingit hinnangut anda (raamatute hindamine tärnidega on absoluutselt võimatu). Selgitan:

Mulle on story’dest ja esinemistest silma jäänud, et Kertu Jukkum ongi kuidagi lihtsalt positiivne inimene. Inimene, kes loodud kuvandi põhjal ei nõua teistelt midagi, et olla ise õnnelik. See on kuidagi väga värskendav. See raamat on tema reisikiri reisidest Kesk-Ameerikasse, kui ta ostis pileti, lendas kohale, seljakott seljas (milles ka valmiva magistritöö paberid!!! Ja lisaks, et “kõike ei läinud ikka vaja”. Väga inspireeriv minu paari kuu pärast algava reisi valguses sinna, kus pole pidevalt 28-40 kraadi…). Üsna spontaanselt liikus ta edasi küll ühte, küll teise kohta. Püüdis leida kohalikke, kes teda juhataksid, teinekord sattus kokku omasuguste seljakotiränduritega. Mõnikord ööbis olematutes tingimustest või kohaliku majaperenaisega ühes kitsas voodis, teinekord võttis korraliku kalli hotelli, nautis jahedust ja dušši.

Kui poleks sellist eelnevat suhteliselt positiivset eelarvamust, siis võib muidugi hakata närvidele käima see jutt, et “mina palju ei vaja”, “olen leplik”, “olen avatud”. Samas mulle tundub kõik see nii siiras, lõbus, kompleksivaba kuidagi. Reisipäevikuna loed siiski tema reisimisest ja elamustest, mitte nii väga nende maade kohta (ajaloost ja režiimidest – kuigi eks ikka ole sedagi). Nii et tärne pilduda on absoluutselt võimatu. Kirjanduslikult – punne saab vähem (imestan ka, kui palju oli lihtsalt vigu ja trükivigu – sellised toimetamata jäetud asjad). Niisama hea tuju tekitamise lugemine – annaks rohkem. Ma ise lugesin Nina Lykke vahele, et seda Skandinaavia masendust välja kannatada – Jukkumi raamatu alguse huumor näiteks sobis väga hästi. Kirjanduslikku elamust seega otsima minna ei tasu. Kellele meeldivad sellised lihtsamad seljakotiränduri muljed, lugege. Raamatu taga on ka fotod, millel enamasti on autor ka ise peal nautimas üht või teist elamust, paika või päikeseloojangut.

Ma ütleksin, et absoluutselt pretensioonitu raamat. Mina suhtun hästi. Aga ilmselt kõikidel muudel põhjustel kui kirjanduslikud või reisipäevikute žanri kriteerumid. Külastatud riigid: Guatemala, El Salvador, Honduras, Nicaragua, Mehhiko, Costa Rica, Belize.

(Vaatasin jupiti seda esitlust – ei meeldi, Kivisaare ülbitsemine ei meeldi üldse)

TV3 lõik. (Ma ikkagi piirduksingi ise Insta story’de ja kirjutatuga)

16. Nina Lykke “Ega me siin lõbu pärast ole”

Nina Lykkelt olen lugenud varem kahte raamatut ja kuna ka see tekitas mingil määral laineid (=loeti, avaldati arvamust, jäi silma), siis võtsin ette. Ja teate – lugemiselamus meenutab tõesti Ruben Östlundi filmide vaatamist, nagu kirjutas Anna Linda. Loed, tunned füüsilist vastikust, et kõik on nii nõme – aga pärast saad aru, et see oligi eesmärk.

Sisuliselt satud otsekohe Skandinaavia (ja miks mitte mingite muude moodsate riikide, äkki juba ka Eesti?) väärastunud moraaliga ühiskonda, kus puudub igasugune moraalne kese – kui mingite raamatute puhul on see lihtsalt taust, mis ajab närvi, siis nüüd on see tegelikult peateema, kese – ja ajab närvi. Peategelane/minategelane on vanemas keskeas kirjanik, kes on kirjutanud ühe tähtsama romaani ja nautinud seetõttu kuulsust, aga nüüdseks pole suutnud enam ammu midagi kirjutada ja viimased romaanid pole ka kriitikutelt armu saanud. Tõsi, ta kirjutas loo naabrimehe kallimast (kolmelapseline pereisa, kes on abielus oma nõbuga, on perearst), vahetas kohti, nimesid, päritolu… toimetaja ütles, et lugu on liiga utreeritud, ebatõenäoline, unusta see – välja me ei anna. (Nojah, see polnud ka ainuke probleem). Taustal on aga Tõsielukirjanik – noorem naisterahvas, kiimaline, kes 3 a tagasi toimunud üritusel kirjanikuhärrale jõuliselt külge ajama hakkas – istus sülle, miilutses, kirjanikuhärral läks paratamatult kõvaks, ja kui härra siis naise tagumikust haaras, tormas too minema ja avaldas hiljem raamatu sellest, kuidas mees teda ahistas – kõikide nimed olid muudetud, aga mitte kirjanikuhärra oma.

Seega: väga palju on juttu üldisest (moraalsest) allakäigust, asjadest, mis isegi peategelasele juba täiesti mõistetamatud tunduvad (kirjandus, raamatud, kaasaegne naudingutele ja orgasmile kutsuv kunst, seksuoloogid, kes räägivad, kuidas peaks vähemalt tegema proovi anaalpenetreerimisega jne – samas kui käe asetamine naise tagumikule, kes tuleb ennast sinu vastu nühkima ja sind silitama, kui oled peol veidi napsine, on tabu ja hukkamõistu väärt). Kui ma kirjutan, muudan kõik üheplaaniliseks – nipp ongi kuidagi selles, et sa loed, sul on vastik.

[…] ja Knut mõtles edasi millelegi, mida oli kusagilt lugenud, et kultuur peab tegema haiget. Üks arvustaja oli kirjutanud, et talle meeldib teater, mis ei taha meeldida. Tema sõnul tuleks seista pärast etendust teatri väljapääsu ette ja küsida: kas saite haiget? Ja seejärel praakida välja kõik, kes vastasid eitavalt. Käigu minema. (lk 106, tõlk. Sigrid Tooming).

Jah, täpselt midagi sellist. Seda kohta lugedes mõtlesin, et jah-jah, see raamat on vastik, “teeb haiget” ses mõttes, et on ebameeldiv edasi lugeda. Ja nagu lugeda teiste arvamustest (allpool) – tegelikult oligi see kõik läbi kõverpeegli, satiir, ilmselt siis koomika ja nali.

Sümboolne on ka pink surnuaial, kus kirjanik käib puhkamas ja magamas, sest oma toa on ta (täiesti arusaamatult) andnud naabrimehele, kellele tolle pakistanlasest armuke järele sõidab. Ahjaa, muidugi on ka siin transsoolisi, aga homod on viimasel ajal lihtsalt selline kohustus raamatus, et mulle hakkab ka juba lõpuks tunduma, et täidetakse mingit kvooti. Siin – olgu, las olla, sest kõik kaasaegse ühiskonna nähtavad grupid olid olemas. Ja mõneti … isegi klišeelik lõpp, kuidas mees ostab üliodava raha eest mingi maja järve kaldal ja hakkab seal mässama, leides hingelise tasakaalu.

• Mari Kukk kirjutab Maalehes: (ja seda huumori asja kirjutati juba Lykke eelmise raamatu ja Erlend Loe Doppleri kohta – vabandust, ma ei saa aru) “Algab teekond Oslost Lillehammerisse, kaaslaseks homost naabrimees. Ausalt, te saate naerda. /Aga tegu ei ole vaid koomuskiga, millel puudub sügavam sisu, kaugel sellest.” Luban, et naerda ei saa kordagi.
• Kärt Hellerma Sirbis: “Satiiriline lähenemine on kaval käik, sest annab võimaluse suhestuda laiemate probleemidega ja samal ajal hoida neist distantsi – satiirik kaitseb end satiiriku kilbiga. Ja see kilp on korralik ja tugev, hea šanss ratsutada ühelt naljakalt seigalt teisele, ning kingib lisaks teatud võimupositsiooni. Naljaks annab ju pöörata paljusid elunähtusi ja koomilisena näidata muu hulgas ka kõiki inimesi.” (Jah, satiir – tegelikult nõus. Aga kui on mingeid asju, mis niigi teevad haiget – ei kannata lugeda/vaadata. Kasvõi nt joomise ja purjusolemise üle naljatamine filmides jne. Muidu soovitan Hellerma arvustust lugeda, sest ta toob siin välja kõik need kitsaskohad, mis raamatus käsitlemist leiavad, seega mille üle ilmselt ironiseeritakse.)
• A Luik kirjutab: “Samas on tekst üsna mahlakas ja parajalt irooniline. Raamatute, kirjanduse ja kirjanikuks olemise kohta on siin väga palju huvitavaid mõtteid, mis paneb juurdlema üsna mitme küsimuse üle: Kas anne kirjutada on loomuomane või ikkagi aastatepikkune töö väärtuslikuma teksti nimel? Kas vähene huvi sinu loomingu vastu tühistab ka su ande? Või milline tekst on üldse väärtuslik? Kuidas kirjanik saab hakkama raamatukuhjadega, mis tema mõttetöö tagajärjel on ilmunud? Ja muidugi need telefoniputkadesse ja mujale sarnastesse kohtadesse tekitatud raamatukogud, ka neile on siin oma hävitav hinnang antud […].”
• Siiri Alvela Lugemiselamuste/Tallinna Linnaraamatukogu blogis võtab lihtsalt kokku.
• Triinu raamatud arutleb pigem perspektiivi üle – keda uskuda.
• Tutvustus ja katkend.
• Mart Juur: “Tugev hitihoiatus: kes on lugenud selle autori eelmist eesti keeles ilmunud teost, romaani “Surmahaigus”, on ilmselt juba meeldivas lugemismõnule eelnevas paanikas.”

15. Dörte Hansen “Mere äärde”

Lugesin Mae positiivset arvustust selle raamatu kohta ja laenutasin. Lugesin lühijuttudega vaheldumisi ja kui see lühijuttudele sobis, siis selle raamatu oleks pidanud siiski ühe jutiga läbi lugema (nagu ma poolest saadik tegingi). Tegevus toimub Põhjamere saarel ilmastikuolude meelevallas. Samas on tegemist saarega, kuhu on juba ammu tee leidnud supelsaksad ja turistid. Suvel kolivad saareelanikud oma lapsed või ka enda tagasihoidlikumatesse tingimustesse ja majutavad oma eluruumidest suvitajaid (tuttav ka meie endi lähiajaloost või praegugi Läänemere saartel). Keskmes on peamiselt üks perekond: Hanne ja Jens Sander ning nende kolm täiskasvanud last: Ryckmer, Eske ja Henrik (noorim, 30). Lisaks veel kohalik kirikuõpetaja Matthias Lehmann. Ja tuleb kohe öelda, et Sanderid on siiski kõik eraldiseisvad, nendest kui perest on juttu pigem põgusalt: lapsed on täiskasvanud, Ryckner on läinud merele nagu kõik saare mehed, hakanud jooma, tal on oma hirmud (peale “valge seinaga” kohtumist…), Eske on tätoveeritud hooldekodu õde, kes armastab raju muusikat, Henrik on lapsest saati käinud paljajalu, teda on kutsunud meri, ta on meisterdanud ajupuudest ja muust merest randa uhutud tränast skulptuure ja kujusid, aga koolis oli tal alati raske paigal püsida. Hanna elab joodikust pojaga nende vanas vaalaluust aiaga majas, mida kinnisvaraarendajad ja -vahendajad pidevalt ära osta tahavad, hoiab korras maja ja kohalikku muuseumi. Jens pole aga 20 aastat kodus elanud – tema oli merel ja üha raskem oli käia kodus, kus lapsed teda iga kord esiti äragi ei tundnud, kus maja oli suvitajaid täis. Ta pikendas meresõite, käis linde vaatlemas, kuni jäigi elama maast 5 m kõrgusel olevasse linnuvaatlusonni (ja talviti mingisse soojakusse). Kirikuõpetaja võitleb oma deemonitega, mh on tema naine otsustanud nädala sees elada mandril, olla lastelaste hoidmisel abiks – kirikuõpetaja näeb seda kui enda suurt läbikukkumist.

Olgu – niimoodi ei ole mõtet sisu kokku võtta, see on pigem mulle endale, kui tahan meelde tuletada, millest see raamat rääkis. Tegelikult räägib see raamat elu võimalikkusest (Põhjamere) saarel ja muutustest. Kuidas saareelanikud ise muutuvad vähehaaval museaalideks, käivad rahvariietes ja laulavad vanu laule, mis turistidele peale lähevad. Ehitavad ümber oma kalakutrid. Veavad kaarikuga turiste ja sõltuvad praamiaegadest. Käivad hülgeid vaatamas kalal käimise asemel. Panevad selga triibulised meremeheriided nagu filmides, mitte need rohelised tunked ja jakid, millega muidu käidi… Eske on käinud ülikoolis õppimas vanu keeli – just kohalikke, mh keldi jne. (Siin on seos ühe suvitajaga, kes käis nende juttu kunagi lindistamas, lõpuks võttis Hanne teda juba niisama vastu kui sõpra või pereliiget). Eske kõhklused – saar on turistidel juba peaaegu üle võetud, aga keel jätke mulle alles (kuigi ta näeb, kuidas ka see kohalik kõnepruuk kaob). Kuidas ta teedel kihutab, et tal ei tekiks tunnet, et peab turistide pärast midagi oma saarest ja teedest ära andma, las tõmbavad turistid kõrvale. Henriku kujud muutuvad ühtäkki kunstiks, tema järjekordne, seekord veebidisainerist pruut on hea promoja, korraldab suure 30. sünnipäeva, näitusmüügi jne… (Kuniks peksab ise kõik segi, kui mõistab, et Henrik ei muutu, temal pole kedagi vaja, sellepärast on ka teised naised romantiliselt mereäärse “kunstniku” juurde jäänud, kuid lahkunud).

Võib-olla peaks ära märkima ka selle, et see raamat pole kirjutatud tagasivaates, vaid räägib minu arvates ühe aasta loo (või oli veidi rohkem – üsna täpselt määratletav), areneb mingis suunas kirjutamise ajal. Meenutatakse küll olnut, aga selle aja jooksul tuleb Ryckmer praamilt töölt ära (joomine. Kuigi merekapteni ametist on ta juba ammu ära tulnud. Pidev ärevus suurte tormide ja “musta luige” saabumise pärast), aitab siis ühtedel kohalikel oma laeva üles putitada, et sellega kalalkäimise asemel turistidele väljasõite teha, iseäranis matuselaevana – on palju neid, eriti väljastpoolt tulnuid, kes soovivad miskipärast, et nende põrm merre lastaks. Henrik saab 30, näitusmüük, järjekordse naise lahkumine ja lõpuks uppumissurm. Eske käib aastavahetuse paiku 4 nädalat mandril, elab oma tätoveerija ja pruudi Freya juures, telefon välja lülitatud. Kui aga Freya kord neljaks kuuks saarele tuleb, häirib see Esket väga. (Oeh, kipun lihtsalt kirjeldama, aga just need kirjeldused, saarerahvas vs inimesed mujalt… Nii äratuntavad. Ja pigem olen ise ju alati see turist, see, kellele seda etendust antakse, kes on saareinimeste jaoks liiga jutukas, liiga intensiivne, liiga pirtsakas jne). Jens kolib Hanne juurde tagasi – lihtsalt hakkab päeviti tühjas majas käima, kuniks jääb ka õhtuni ja ööseks.

Ja ma ei maininud üldse suure vaala jõudmist nende randa. Seegi on sümboolse tähendusega. Teelt eksinud vaal, kes jõuab valesse kohta, mistõttu jääb kuivale ja kelle tapab n-ö omaenda keha raskus ja surve seestpoolt (sama keha, mis saab hakkab süvavete rõhu all). Ja kuidas see haiseb. Kuidas isegi vanemad inimesed pole enam ammu vaaladega kokku puutunud ja keegi ei taha ega oska õieti midagi peale hakata – samas, kui loom on nii tohutu suur ja muljetavaldav. Kuidas Hanne korjandusega raha kogub (sest kui on inimesi, kellel on SIHUKESI summasid välja panna Henriku prügikunsti eest, siis peaks neil olema ka raha korjandusele anda), et vaal muuseumisse saada. See suur vaal ongi mingis mõttes kogu olukorra üldine sümbol. Midagi suurt, mis satub valesse kohta ja iseenesesest tulenevast jõust hääbub-sureb. Ja mis pannakse muuseumisse.

Stiil on lakooniline. Nagu saarerahvas ise. Kes ei tee eriti sõnu.

• MartJuur soovitab.
• Mae arvamus.
• Mudlumile tundub veidi võlts.

14. Saulius Tomas Kondrotas “Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte”

Kuskil panin selle raamatu pealkirja kõrva taha ja nüüd väikeste juppidena lugesin. Tegu on lühijuttudega (mõni veidi pikem), seega ei tahtnud päris ühte jutti lugeda. Ja samas pean tõesti kurvastusega märkima, et üldiselt lähevad kõik ikka üsna ruttu meelest. Sirvisin eile esimesi – sedasi sirvides meenuvad. Aga ilma raamatut avamata paraku mitte. Sellest on äärmiselt kahju! Peas vasardas lugedes justkui, et tegu on Vadi 2.0 versiooniga, aga teinekord vilksatas ka midagi heinsaarelikku. Vadi lihtsusest on asi kaugem, aga just need lõpud, vimkad… Teinekord tundub, et räägitakse pikalt mingist asjast, et siis hoopis kõrvalteele suunduda. Lisaks fantaasiale (vimkadele) annab raamatule põhilise väärtuse keel – eks autori oma, aga suuresti ka Tiiu Sandraki tõlge. Eile pidin keeletunnis arutama ja justkui selgitama, milleks lugeda ilukirjandust. Ja olgem ausad – mulle ei tulnudki midagi peale klišeede pähe: et avardada oma maailma, külastada teisi maailmu ja aegu. Aga sisuliselt see, mida tundsin konkreetselt selle raamatu lugemise ajal, on üks põhilisi põhjusi, miks ma raamatuid loen. Püüan selgitada: sa haarad hästi ritta pandud sõnu, kirjeldusi, su ajus hakkab miski tööle, justkui teatud laadi elamuste plahvatus, seal tekivad värvid, pildid – aga kuna sa ei näe seda silmaga, vaid sõnades, siis just see tekitabki hea tunde ja on põhjus, miks ma loen. (Tihti tulebki lugeda läbi 5 raamatut, et leida see üks, mis on hea. Tegelikult vaadates mu lugemisnimekirju ja seal paksus kirjas märgitud pealkirju – tuleb lugeda kõvasti üle 5 raamatu, et leida midagi, mis ajus sädemeid pillub).

Ametlik tutvustus kõlab: “Saulius Tomas Kondrotase novellide maailm ulatub kaugest leedu minevikust tänapäevani, Prahast ja New Yorgist puhta kujutluse väljadeni. Siin leidub nii maagilist nukuteatrit, hiiglaslikke sisalikke kui ka mootorrattaid, mille sisse võib ära eksida — nii traagilist armastust kui ka argielu absurdi, nii sigarette kui ka melanhooliat…”

Ja Mehis Heinsaarelt küsitud arvamus raamatukaanel: “Kondrotase fantaasia on sageli metafüüsilise alatooniga, gootilik, samas on tema stiil väga poeetiline ja peenetundeline, täites lugeja vaimu mõtliku meelekergusega. Selle raamatu lugemine on puhas nauding.”

Mina soovitan. Vähemalt valikuliselt, kui kõiki ei taha lugeda.

• Rita kirjutab Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogis.
• Kristjan Randma kirjutab Lugesklemise blogis.

13. Joonas Sildre “Värviline Mägi”

Esiti seisin näitusel ja mõtlesin raamatu osta. Kui jäi aega järele mõelda, siis jätsin igaks juhuks ostmata – mine tea. Tema graafiline romaan Arvo Pärdist meeldis mulle küll väga – kuidas joontega oli edasi antud helisid. Nüüd tuli edasi anda teise mehe kunsti ja värve – sellise pealkirja on autor valinud ja sellele keskendunud. Ja mingit Konrad Mägi stiili ahvimist ei ole kuskil. Värve tekib juurde, värvid kaovad. Käiakse Peterburis, Pariisis, Ahvenamaal, Norras, Tartus, Vilsandil, Lõuna-Eestis, Itaalias, Capril… Üldiselt ikkagi ütleksin, et hästi lahendatud.

Mulle teeb endiselt nalja, et sellised raamatud on meil liigitatud koomiksiks… Isegi raamatukogu laenutuseksemplarile oli kleebitud silt “koomiks”. Millal jõuab mõiste graafiline romaan meieni. (Kas Tove Janssoni “Vem ska trösta Knyttet” on ka koomiks, käis mõte läbi pea (ilmselt klassifitseerib asja koomiksiks edasi antud dialoog ja teinekord mitu pilti ühel lehel – mingi “sequence”. (Ka Postimees Kultuur….)

Minule siiski meeldis.

• Sildre Deltas.
• Triinu raamatud.
• Laura Loolaid lugemissoovituse blogis.

12. Anti Saar “Puu põndakul”

Kuidas kirjeldada või hinnata sellist mõtteraamatut ja joonistusplokki? (Mind on vallanud ilmselt mingi äng seoses GoodReadsi hinnetega – raamatutele hindeid anda on ilmvõimatu, sest kõik on mingis kontekstis. Ainult halbadele raamatutele saab rahus halbu hindeid anda)

Lugesin, et Anti on joonistanud ise puud, raamat tegelevat mingil määral leinaga pärast isa surma. Tõsi – raamat oli täis joonistusi puudest (üsna ilusaid!) ja tõsi – veidi oli sellest puude, latvade, puude murdumise ja puu sirgelt seismise temaatikas kindlasti leina läbikirjutamist. Kohati otsesemalt, kohati kaudsemalt. Palju juttu oli siiski minu arust lihtsalt puudest. Ja sisse peeneid märkusi teoreetikutele, kirjanikele ja filosoofidele, kellega ma kõige vähemalgi määral (omaenda ignorantsusest) ei haaku.

• Peeter Talvistu pikem intervjuu autoriga Sirbis.
• Hanno Soans Sirbis.
• Postimehe raamatuportaal.
• Kõikjale lisatud foto ja paar lehekülge eelmise aasta sündmustega:
  

  

  

11. Valérie Perrin “Pühapäeva rüppe unustatud”

Kui Valérie Perrini raamatu tõlge ilmus, panin ennast kohe järjekorda. Järjekord kasvas vahepeal 82 inimese pikkuseks. Selle raamatu kirjutas ta tegelikult enne kui “Lilledele värsket vett“. Sattusin lugema Mae arvustust ja olin lugema asudes ettevaatlik. Põhimõtteliselt olen ma temaga mitmeski nõus.

Konstrui suhtes ütleksin, et ka minu arust on sellega tõesti liialdatud. Oleks piisanud ainuüksi Hélène Heli ja Lucien Perrini loost, minajutustaja Justine’i lugu oleks võinud vabalt piirduda rahuliku argipäeva ja tema armuseikluse või armumisega. Minu arvates oli just tema taustalugu liiga kombineeritud ja tekitas küsimusi: milleks. (Nagu ka “Lilledele…” on tegemist n-ö lapsetapmisega – ja ma ei näe põhjust, miks oleks pidanud see olema samas raamatus Helene’i looga). Muidugi käib suur osa loost armastuse – selle tõelise ja õige – ümber. Erinevalt “Lilledele…” raamatust, on need lood isegi veidi usutavamad (seal mind häiris, et Elu Armastus on keegi, kellega on kohtutud ainult hotellitoas seksimiseks, teadmata inimesest reaalselt midagi, kõik on pärandatud võõrale inimesele põhimõtteliselt. Oli vist midagi sinnapoole).

Selles romaanis viibime tillukeses hääbuvas alevikus Prantsusmaa keskel, kust kõik noored lahkuvad – peale Justine’i. Esialgu on ta onupoeg Jules ka veel kodus, kuni lõpetab kooli. Elavad nad vanavanemate juures, kuna nende vanemad, kaksikvennad ja nende naised, on teel ühele ristimisele teelt välja põrutanud ja kõik koha peal surnud. Et selle surma juurde oli vaja veel lugu keerutada, tunduski minule isiklikult veidi ülearune.

Justine töötab kohalikus hooldekodus, käib oma hoolaluste tubades, laseb mõnel end sõimata, aga üldiselt kuulab nende lugusid ja talle meeldib see töö. Pühapäeva rüppe unustatud – see viitabki vanadele, kellel võiksid pühapäeviti külalised käia, aga nad ei käi. (Lisaknihviks hakkab keegi Pauli toast helistama vanakeste lähedastele ja teatama, et paraku on nende vanaema/vanaisa vms lahkunud. Kõik tulevad kohe kohale ja suur on nende üllatus, kui neile vaatab vastu elav inimene.)

Justine’i lemmikuks on Hélène Hel, kelle lugu on vahele kirjutatud kursiivis – see on sinine märkmik, kuhu Justine kõik kirja paneb. Küsimus on muidugi, kas naine tegelikult on ka rääkinud, või laseb Justine iga patsiendi puhul fantaasial lennata – mis on selle raamatu puhul muidugi tore: see võimalus mõelda üht- ja teistpidi. (Ja siis siia juurde mingid absurdsed asjad, et talle jäetakse maja mere ääres – lihtsalt sellepärast, et ta oli nende ema/vanaema juures ja kirjutas ta lugu üles. Või noh, mõtles välja, kuidas kellelegi meeldib mõelda). Lisaks linnukujund – kajakas, mis Kesk-Prantsusmaal elutseb hooldekodu katusel kõikidest meredest väga kaugel, kajakas, mis on saatnud Hélène’i kogu elu, lind, mis võib olla kahepeale üks. (Mulle endale tundub paraku kajakas ühe koledama linnuna üldse, aga kujundina muidu ok).

Nagu ka Mae kirjutas, siis mingid suvalised roppused siia vahele justkui üldse ei sobi. Perrini stiil on kuidagi prantslaslik ja õhuline, tahab meile maalida kauneid vaateid, valgust jms. Milleks siis möödaminnes mingitest suhuvõtmisest ja muust. Samuti konstrui mõttes – vihjab ja vihjab, nagu oleks vanaisa Armandil ja Hélène’il mingi seos, iseäranis, kui vanaisa hakkab kord autos lohutamatult nutma (inimene, kes on vaevu rääkinud üldse kogu elu). Lõpuks õrnalt selgub, et ainus seos on see, et Hélène’i kõrts müüdi maha arstipunktile ja see on sama arstipunkt, kus vanaema Eugenie käis koristamas. Kõik 🙂

Mulle tundus samas, et see raamat oli lühem, kompaktsem ja mingis mõttes usutavam kui “Lilledele….” oma eluarmastustega (kuigi eks ei puudunud see joon siitki). Ja ma saan täiesti aru, miks inimestele see meeldib – tõmbab ju siiski kaasa, palju kauneid pilte, vaateid, armastust (samas hoiatusena: ka mitu täiesti uskumatut asja). Ise panin ka GoodReadsis neli punkti (kuigi niisama lineaarsel skaalal ei oska ma ikka raamatuid hinnata – iga hinne tekkib mingisse konteksti. Ja teatud kirjanike või raamatute puhul on ju latt ka kõrgem – ses suhtes oleks võinud ka 3* panna…).

• Järjejutt Kukus.
• Janela Tähepõld-Tammert kirjutab lugemiselamuste blogis.
• Kirjakoi.
• Triinuraamatud.
• Mae Lender.

10. Heinrich Eisenschmidt “Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus” (LR 2024, nr 3)

“Kes ei riski, see Võrru ei jõua.” Sellise mõtteteraga algab see viimati saabunud LR ja … kuidas sa siis ei hakka lugema! LR oli selle mälestusraamatu Krümmeri koolist ajastanud just õpetajate streigi ja õpetajaameti arutelude aega. Raamat on lühike, napid 61 lehekülge, ja lugedes valdab soe äratundmine, et tegelikult on hea pedagoogika ikkagi läbi sajandite samasugune. (Tabasin end sellele mõtlemast, kui lugesin Peeter Põllu haridusteemalisi artikleid – miski pole muutunud). Heinrich Eisenschmidt alustab oma mälestusi 1835. aastal, mälestusi kirjutab 1860. aastal Tartus.

Teiseks oli vahva lugeda toonast geopoliitilist olukorda silmas pidades. Mingit Eestit praeguses mõistes ei olnud, Eisenschmidt isegi arutleb, miks Krümmer kolis oma kooli Eestimaalt Liivimaale. Ja märgib, et Venemaa kohta räägitud halvustavad jutud ei vastanud kohale jõudes sugugi tõele.

Mitte vähem vahva pole lugeda Võrust kui mistahes Liivimaa olulisemast linnast. Guugeldasin praegu Eesti rahvaarvu 19. sajandil: 1800 oli Eestis 500 000 inimest. Ka 19. sajandil kasvas rahvastik aeglaselt. 1858 oli Eesti alal 750 000. Tartus oli tol ajal veidi üle 12 000, Võru kohta kiirel otsingul ei leidnud muud kui seda, et 1922. oli umbes 5000 elanikku. Tore on lugeda ka kooliga tehtavatest väljasõitudest ja suundadest. Uue-Saaluse on näiteks üks sihtkoht, Pühajärve, Apekalni, Riia-Pihkva maantee jne.

Noor õpetaja räägib, kuidas nad koos õpilastega hullavad, kelgutavad, uisutavad. Samuti erinevatest nippidest, kuidas õpilastes usaldust tekitada ja selle abil saavutada autoriteet klassi ees ja internaaditoas (kui väljenduda moodsa terminiga. Pigem magala koolimaja ruumides). Ta kirjeldab ka teisi sealseid legendaarseid õpetajaid, kes kooli ilmet kujundasid. Muidugi ka Krümmerit. Lõpuks arutleb ta isegi, miks kool siiski alla käis (mis viis kinnipanekuni).

• Katkend ja tutvustus.
• Krümmeri erakoolist Wikipedias (imelühike).

9. Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Kui see raamat Rootsis ilmus, nägin esmalt Babeli raamatuklubi grupis palju mahategemist. Hiljem kirjutas mõni ka hästi. Seega ei olnud see raamat mul otseselt lugemise nimekirjas. Täiesti arusaamatul moel ja ootamatult on see aga tõlgitud eesti keelde (Ene Mäe!) ja suur oli mu imestus, kui raamatukogust pea 700-leheküljelise telliskivi kätte sain (ma mõtlesin, et loen järjekorraraamatute vahele, sest peagi saabub üks, kus ma olin juba tükk aega 80st inimesest esimene järjekorras! Kaks on veel käes…). Seega toetus mu eelhäälestus kolmele jalale: esiteks negatiivne tagasiside raamatusõprade grupis (kus on muidugi sageli väga kiidetud neid, mis minule ei meeldi), teiseks Augustpriset (täiesti 50-50 võimalus ainult, et tegemist on päriselt minu maitse järgi raamatuga) ja kolmandaks – see tiksus tegelikult lõpuni peas – tahtmatu võrdlus Khemiri Systrarna raamatuga, mis oli samasugune telliskivi, isegi veidi üle 700 lk. Ahjaa – rootsi tänapäevane naiskirjanik ei tõota ka tihti üldse midagi head. Nii et ma olin tõesti valmis halvimaks ja sellisena tuleb ilmselt tõlgendada ka mu lugemiselamust ja maksimumpunkte Goodreadsis (punktide panek on alati tricky, sest tegelikult hindad mingit konteksti, kuhu asja paigutad).

Ja veel – see on romaan, need pole kellegi kogutud teosed.

Romaan läheb käima – me viibime kaasajas ja ka ühe peategelase, kirjastaja Martini arenguloos, mis algab päris algusest. Kaasajas on ka teine jutustaja/peategelane – Martini vanem laps, tütar Rakel, kes õpib ülikoolis parajasti psühholoogiat, olles varem õppinud ka saksa keelt (oli äkki veel midagi). Kahekümnendates, aga pigem selle teises pooles. Ja saame üsna kohe teada, et Martini naine, Rakeli ja Elise (Elis on gümnasistist poeg) ema Cecilia on kunagi jäljetult kadunud, kui Rakel oli 9- ja Elis 3-aastane.

Martini arengulukku ilmub Cecilia aga üsna hilja (umbes nagu “How I Met Your Mother”, kuigi raamatu pikkuse tõttu siiski pigem ikka poole peal juba olemas). Samuti välja lubatud käsikiri, mida Rakel loeb ja kust leiab justkui oma ema jäljed – see ilmus vist esmakordselt kuskil 270. lk paiku ja jäi tükiks ajaks vinduma ka, kuna Rakel ei viitsinud seda käsikirja üldse lugeda, algus tundus igav ja Rakel viibib kogu raamatu vältel tegelikult üsna märgatavas depressioonis (mida lähedased justkui tegelikult ei märkagi – ainult lugeja, sest kirjeldatakse pesemata nõusid, korralagedust, soovi olla raamatukogus, kõigest eemal, pugeda mingi ebamäärase “mul pole aega ,vaja õppida” vabanduse taha).

Palju varem ilmub Martini ellu Gustav Becker – neist saab gümnaasiumi alguses lahutamatu sõpradepaar. Või kas just lahutamatu? Lõpus justkui jääbki mulje, et Cecilia lahkumisega lagunes kogu trio koost ja Cecilia oli see kese, kes neidki koos hoidis. Nojah, igatahes 687 lk, aega kirjutada ja asjadel toimuda on.

Esiteks siis: mind tõmbas käima küll. See puuduv lüli, Cecilia, kes esiti ei saabu raamatusse, aga kelle puudumine on igal pool tunda, isegi enne käsikirja lugemist. Ja tõlkimist.

Teiseks: rootsi naiskirjanik küll, aga kirjutatud oli põhiliselt mehe poolelt (kui aus olla, siis oligi ehk meisterlik, kuidas naine kirjeldas meest, tema põhjendusi, ajendeid. Naise kohta ütleb, et “jäi vait”, “tõusis ja lahkus”. Ma ilmselt oleksingi oodanud, et lõpus, kui Frederikke ühtteist räägib, selguvad ka need märkamatud korrad, kui mees naisele tahtmatult haiget tegi – mida mina naislugejana märkasin, millele autorgi veidi vihjas, aga mis jäi lahti kirjutamata. Hahaa, kui järge ei tule….). Ma tõesti täna südamest autorit, et me ei pidanud lugema pidevalt kellegi kehavedelike kohta (olgu, oksendamist oli, aga kui elada boheemlaslikku kunstnikuelu ja muudkui pidutseda, siis ilmselt on see vältimatu). Kindlasti polnud selliseid jubedaid klišeesid nagu “ta maitses seda sõna” vms… Nii et stilistiliselt jäin uskuma seda meest. Järgnevas tsitaadis… mina näen siin isegi sarkasmi või irooniat, aga mine tea, sõltub ilmselt vaatenurgast (iseloomustab väga paljusid Rootsi peresid, teisipidi on vaat et vaja varjata):

Algul oli see Martini meelest ainult positiivne, et Cecilia end selles valdkonnas nii koduselt tundis. Talle meeldis, et Cecilial oli suur ja kolisev kulunud sinisest plekist tööriistakast, mis oli täis kruvikeerajaid, väikesi naelu, tellitavaid mutrivõtmeid ja palju muid asju, mille nimegi ta ei teadnud. Talle meeldis, et Cecilial olid spetsiaalsed jämedad, lapiku kujuga punased pliiatsid, mida ta pussnoaga teritas. Talle meeldis enesekindel liigutus, millega Cecilia tollipulga lahti tegi. Talle meeldis, et nad on Tänapäevane Paar, niisiis mitte nagu tema vanemad, kelle tööde ja pädevuste jaotus oli lootusetult stereotüüpne. Ei, teda ja Ceciliat ei rõhunud traditsioonilise perekonna ike. (jne lk 415)

Kolmandaks: võrdlus Khemiriga kestis ikka viimase hingetõmbeni. Khemiri puhul oli meil kolm õde pluss kirjanik Jonas, kõik liikusid oma teid, kõikidel olid omad lood, elud, kõike tuli kirjeldada, lakkamatult. Siin aga oli ellips, siin oli Cecilia puudumine, siis tahtsid jõuda millenigi, siin hoidis miski sind kinni. Samas meenus mulle Mudlumi Poola poisid, millest ma küll suurt ei mäleta, aga ometi just sellist kujunemise ja kasvamise lugu, noored intellektuaalid. Tuttav arvas, et mingil määral käis vastu see… kuidas öeldagi … intellektuaalne snobism. Ja ma saan täiesti aru, mis siin sellist oli – Martin õppis ülikoolis filosoofiat, ise oli Wallace’i fänn, üsna palju oli juttu taolistest intellektuaalsetest jutuajamistest või mõtetest. Seekord see mind üldse ei häirinud, mulle tundus põnev, minu vaimu justkui ärgitas (Kõusaare puhul oli kunagi see tunne, et muudkui loetleti filme ja režissööre ja nimesid, aga sisuliselt ei teeninud muud eesmärki, kui näidata, kui tark kirjanik ise on. Siin seda tunnet ei olnud. Kuigi autor on temaga peaaegu samaealine, 2 a vanem – üsna noor igal juhul sellise telliskivi kohta. Ja debüüdi kohta). Seega mind veensid siinsed ca 700 lk rohkem kui Khemiri omad. Kogutud teoste puhul võiks tõesti öelda, et loed ja loed ja tunned rõõmu, et veel otsa ei saa (nojah, see on nüüd ehk ka liialdus, aga midagi selles siiski on).

Üks tsitaat krimikirjanduse kohta:

“Kultuurilise mandumise ja üldise intellektuaalse lodevuse sümptom.” [—] “See on üks hüpotees. Heatahtlikud tõlgendajad väidavad mõnikord, et krimikirjandus on ühiskonnakriitika areen, mis mõne autori puhul peab kindlasti paika. Aga üheksakümne kaheksal protsendil juhtudes on see samasugune areen nagu Colosseum, see tähendab areen meelelahutuseks surma ja hävingu abil.” […] “Teisest küljest,” ütles ta, “on krimikirjandus ka meie kaasaja sümptom ja sellena väga huvitav. Seda võib võrrelda niinimetatud BDSM-i kirjeldustega. Miks on need nii tohutult populaarsed? Mis vajadust need rahuldavad kõigil neil tuhandetel naistel, kes neid neelavad?” (lk 446-447) (Mul on alati Scheppi puhul tekkinud see küsimus… Bågstami puhul ka, nüüd Wahldéni puhul).

Lõpetuseks pean ütlema, et ma tõesti imestan ja imetlen, et selliseid teoseid eesti keeles välja antakse. Ei kujuta ette, kui suur võiks olla lugejaskond vs raamatu väljaandmise kulud. Ja samas rõhutan, et mul oli ees nii palju kahtlusi, et lugemine murdis need. Kui keegi oleks mulle seda ette kiitnud, oleksin ilmselt vabalt võinud ka pettuda. Nii et minu viis tärni on teatud põhjusel. Mõnest õelast retsensioonist Goodreadsis ma ei saa isegi aru – st. kuna ei saa aru, peangi pigem õelateks. (Samad lugejad ülistavad nt Lena Anderssoni, kes kõikidele tõsimeelsetele lugejatele muidugi meeldib, aga mulle mitte eriti. Küll aga tundus väga tark naine ja inimesena tore – kui Tartus käis). Igal juhul mina ütleksin, et seda raamatut ei pea kartma.

Ahjaa. Jäid silma mingid asjad tõlkes – leiva röstimine, nõiajook, nabaimetlus, õppelaen, ilmselt … lihtsalt mõtlesin, kas pole pigem saia röstimine, õppetoetus. Nõiajook pole vist meil sellisena kasutusse läinud, kuigi võiks – kui noored segavad erinevatest pudelitest mingi joogi kokku endale. Nabaimetlus on rootsi keeles väga tabav sõna, miks mitte üle võtta. “Ilmselt” paljudes kohtades, kus on “tydligen” – olen ise ka sageli mõelnud, kuidas siis panna… “kuulda oli”, “kuulu järgi”? Aga ei – tõlkele ei ole midagi ette heita, igas mõttes meistriteos.

Lk 424 on isegi Eestit nimetatud:

[…] Per helistas ja rääkis, et tema vanaisa, eesti pagulasest ettevõtja, kellel olevat Helsingist lõuna pool oma sadam, oli oma tütrepoja julge sammu üle nii uhke, […] et helistas Perile ja lubas talle saja tuhande krooni suurust laenu.” (Helsingist lõuna pool sadam… kõlab mulle pigem nagu kuskil Eestis.

• Annika Aas kirjutab linnaraamatukogu blogis: “Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm.” Nõus! Ta toob ka välja seose pealkirjaga: “Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).”
• Mae Lender.
• Katkend.
• Lugemiselamus.

8. Inga Lunge “Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire”

See oli lühike vahelugemine. Nagu Minu sari ikka – pigem ajakirjanduslik. Inga Lunge on jätnud ise sellise tugeva ja toreda naise mulje, raamatu jaoks on ta samuti pisut uurinud oma tausta (Karlovaga seotud) ja Karlova ajalugu. Üldiselt tundub olevat pigem selline jalutuskäik Karlovas – kohvik siin, galerii seal, nende inimeste lood. Väga ajaspetsiifiline ka – lausa kutsutakse “sellel aastal” mingile etendusele. Omamoodi on pealkiri ka iseloomulik seetõttu, et tegemist on Tallinnas sündinud-kasvanud-elanud inimese ümberistutamisest Tartu rahulikku temposse.

Esitlus:

• RingFM intervjuu.
• ERR intervjuu.
• Ja veel üks ERRi oma.

7. Meelis Friedenthal “Punkti ümber”

Uus raamat Meeliselt. Mul on tunne, et kirjanik küpseb ajaga. Mulle on Meelise kirjutamise viis algusest peale meeldinud – jälle tunned, et hea eesti keel, päris eesti kirjandus. Samas on eelmistel raamatutel tihtipeale midagi sisus, millest jääb mulje, et pole lõpuni valmis mõeldud. Või nagu “Kuldse aja” puhul tundus – “romaanivõistluse tähtaeg hakkas jõudma ja poole pealt pisteti ajama”. Või noh, võis öelda, et seekord pidas peaaegu lõpuni vastu. Jälgime peategelase Verdi arengulugu, elulugu, liikumist läbi erinevate eluetappide ja erinevate linnade (Odessa, Konstantinoopol, Smyrna (tulekahju), Pariis, Berliin, vbolla isegi Stockholm, aga see on juba teistmoodi). Igas linnas elab ta läbi midagi, mida saab taandada romaani pealkirjale – punkti ümber. Viitan siin nägemusele kunstist, aga sellest tõukub ka kogu ülejäänud tunnetuslik maailm (või ehk vastupidi) ja Verdi üleloomulikud veidi müstilised elamused, nägemused, liikumine teispoolsusesse. Samas lähtuvad need elamused mingis mõttes otsekui kubistlikust maalikunstist, mida ta mitut puhku lahti kirjutab (paraku olen need kohad raamatus ära kaotanud). Maailm koosneb erinevatest pisikestest osakestest – punktidest, ruutudest jne – mille muudab maailmaks ainult meie taju, kuidas me neid punkte ja ruute kokku pannes näeme. Lapsepõlves Odessas on kõigepealt pilt klaverikaane all, mille ta ise taasloob, et suudaks vanemate külalistele laulda (ja nii sünnibki ainus imeline esitus – kui ta vaatab seda joontest koosnevat pilti). Vaip, mille ta saab kaasa vaibamüüjatelt (“Paradiis”).

Näiteks kirjeldab Verdi Irisele võimalikku filmistsenaariumi Pompeist. Kui katastroof algab, kõlab:

Templi seinad vabisevad, sambad kõiguvad alustel, mõrad lõhestavad seinu, mosaiigi figuurid mõranevad ämblikuvõrguks, kildudeks, pindudeks, joonteks, ringideks.

[—]

Topletsäritusvõttega on nii tehtud, et nende kujud ähmastuvad, nad tuhmuvad kirkas valguses, päikesekiir tõmbub järjest kitsamaks, see on hetkeks veel nii peenike nagu niit, mis tundub lõikavat läbi kogu maailma. Pilved liiguvad, niit sähvatab ja kaob. Maa peale jääb vaid vulkaani hõõguv kuma, tuhka sajab üha tihedamalt ja tihedamalt, see varjutab isegi vulkaani nõrga valguse ning lõpuks saabub läbitungimatu pimedus nagu talveöö, nagu primordiaalne must ruut. (lk. 215-216)

Tema liikumine teispoolsusesse juhtub enamasti juhuslikult – ta ei oska oma nägemusi suunata. Osalt on huvitav ka see, et tema elu päästmiseks ühendatakse ta vereringe armastatu Katjaga, kes paraku sureb – jäädes elama tema vereringesse. Kogu selline liikumine erinevates maailmades pole aga sugugi liialdatud, see esineb vaid mõned korrad. Sisu mõttes on oluline, kuidas temaga hakkab rääkima tütarlaps, kelle surnukeha ta puhastas – see viib ta kokku tüdruku perega, kellega koos reisides ta jõuab Pariisini, sealt edasi füüsikadoktoriga Berliini. (Ja siis läheb kõik  juba tulevikunägemusena ühe jutiga – läbi Eesti Rootsi).

Ja romaani aeg on samuti tegelikult pikem kui üks inimiga, jäi mulle mulje. Autor kirjutab, et on lähtunud kirjutamisel Ferdinand Jürgensoni eluloost, kuid siis paljud asjad pea peale pööranud. Vaid mingid õrnad seosed olla alles.

Paraku läheb kiireks ka minul, ei jõua kirjutada. Aga mulle meeldis siin tõesti, kuidas kõik oli kuidagi sisemiselt seotud ja kuidas autor lustis oma teadmistega samal ajal nendega liiale ja targutama hakkamata. Paaris kohas justkui oli veidi pikemalt, tõesti mitte nii, et tasakaalust välja läheks.

• Sinijärv kirjutab: “end niiöelda sisse lugenuna on ses raamatus väga hea olla. Põnev mitut moodi. Ei ole tihe sõnaline tühitekst, kaugel sellest. Meelis Friedenthal on end kirjutanud eestikeelse proosa tipptaseme kõrgkorrusele.”
• Johannes Saar Sirbis.
• Tavainimene kirjutab. (mh: “Minu ainus etteheide sellele raamatule on, et ta saab liiga ruttu otsa. Miks, miks? Miks oli vaja otsad niimoodi kiirustades kokku tõmmata? Noh, mõneti ma saan aru, see romaan on nagu “origin story“. Eimiskis sünnib punkt ja sellest punktist  hakkab lahti keerduma Miski.”)

Kaitstud: 6. Christina Wahldén “Sedlighetsbyrån”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

5. Sass Henno “Vanaema”

Ma pole enam ammu Sass Hennot lugenud. Ilmselt “Mina olin siin 1” oligi esimene ja viimane umbes 20 a tagasi. Keegi ütles mõne hea sõna ja võtsin selle raamatu ka ette.

Esiteks peaks ütlema aitäh, et selline romaan on kirjutatud. See on mingis mõttes programmiline raamat, aga sellest sõnast ei tasu ehmuda. Keskpunktis on korgijoogijärgne vägistamine ja ühiskonna reaktsioonid sellele – versus kannatanu trauma ja sellega toimetulek. Kui esiti võib tunduda ja sisu üsna lihtne ja lineaarne, siis see mingil määral lõpupoole viskab põneva vimka. Lugemine läheb kiiresti, kujunduselemendina on sees ka illustratsioonid.

Peategelane Tiina, partner Margus, kes temast lahku läheb. Jah, nagu Kitzbergi Tiina. Tiina põgenemine vanaema majja – mitte üks kord, vaid mitu. Tundub, et oma elukaaslase karmi kätt tunda saanud vanaema on ainus, kes teda mõistab. Paraku ei saa ma rohkem midagi öelda, et point’i mitte päris paljastada.

Tegelikult võiks eesti keelde tõlkida ka Matilda Gustavssoni “Klubben”-i. Ma ei mäleta enam, kas oli liiga spetsiifiliselt Rootsi kultuuritegelaste nimedega. Lihtsalt on perspektiiv, et kui sa pole korgijooki joonud, vaid pidutsed niisama, võib-olla jätkub isegi “töö sektsioonides”, aga kust läheb piir…. Sest kui sa tõesti ärkad ilmsete vägistamistunnustega ja oled korgijoogipohmellis, on asi mingil määral selgem. Aga kui lisandub häbi selle eest, et “ma ju ise läksin koos temaga”…

Asja juures on sümpaatne see põlemine, millega Sass Henno seda võitlust peab. Olles nimi, mida pannakse tähele, tõmbab tähelepanu väga olulistele teemadele (ja raamatu ostmisega on võimalik ohvreid toetada). Sisuliselt on siin tegu tõestisündinud looga, kuigi kokku pandud mitmest erinevast…

Raamat on tähistatud tähisega Parental Advisory Explicit Content.

• Intervjuu autoriga Deltas.
• Valner Valme soovitab Edasis (tasuline).

4. Jurga Vile ja Lina Itagaki “Siberi haiku”

Selle raamatu võtsin ette tõlkija pärast – jälle Tiina Kattel. Seekord ei tulnud tõlge eraldi esile, aga mul on hea meel, et läbi lugesin. Tegemist on peategelase looga – kuidas nende küla rahvas küüditati, sõit Siberisse, elu seal ja laste toomine tagasi. Sisuliselt ka vanemate kaotamine – isa surm mingis teises laagris ja ema jäämine Siberisse (ka tagasitulek/põgenemine, aga siis kinnivõtmine Leedus ja tagasisaatmine). Lugu iseenesest sarnaneb paljude teistega – suund on sama, üksikud seigad erinevad. Aga raamatu teevad eriliseks selle kujundus – tegemist on graafilise romaaniga ja jumal tänatud, et selleks nüüd ka nimetatakse (kui ilmus Sildre raamat Arvo Pärdist, oldi minu arust segaduses ja põhjendati endiselt, miks koomiks võib ka kunstiliik olla) – ja mingi vaimumaailm. Just (muuhulgas) see vaimumaailm aitab peategelasel (poiss nimega Algis ehk Algiukas) elada: tema hani tapetakse, aga ta hane vaim jääb siiski temaga. Samuti kõikide teel ja Siberis hukkunute vaimud. Hala siin ei ole. Ja pildiline maailm on nii rikkalik ja suudab meeleolusid tabada. (Ilmselt pealkirja ja kaanepildi järgi olingi ettevaatlik ega pidanud raamatut varem aktuaalseks enda jaoks. Raamat on ju ka üsna paks, 240 lk, vist pidasin eemalt vaadates lihtsalt paksuks lasteraamatuks).

Kindel on see, et lastele unejutuks see ei sobi – kui, siis päeval, miks mitte lausa ajalootunnis ja võrdlusjutuks meie oma lugude käsitlemisel.

Loo on kirja pannud Jurga Vile, Algise tütar. Kujundus ja pildiline pool: Lina Itagaki.

• Kaspar Viilup ERRis – ja juhhei! Alustabki: “Taas üks tõlkekoomiks” … 🙂
• Mari Laaniste Sirbis. – “Kuidas tahes seda ka nimetada, graafiliseks romaaniks või piltjutustuseks” ja “Leedu koomiksimaastik on Eesti omaga suhteliselt sarnases seisus” (mul on tõsiselt raske graafilist romaani ja koomiksit sünonüümidena näha…)
• Jaanika Palm EPLis. Tema vähemalt kasutab sõna graafiline jutustus.
• Tiina Sulg Lugemissoovituse blogis.
• Raamaturiiulike.
• Sulepuru.

3. Gina Viliūnė “Veretöö kingsepa töökojas”

Võtsin ette ja lugesin läbi. Esialgu pelgasin, aga minu arust polnud mingit põhjust. Lugesin GoodReadsis mõne leedukeelse arvamuse (ja imestasin üsna madala keskmise hinde üle). Eesti lugejale meenutab see muidugi apteeker Melchiori lugusid (Jaan Martinson kirjutab ka). Nende sisud on mul juba ammu meelest läinud, aga mäletan, et krimilugu pole kunagi olnud kuigi krimkalik, kuigi on aastate lõikes veidi paranenud. Pigem on rõhk ajastu ja Tallinna (Pirita, Tartu) kirjeldamisel, mis on omamoodi pluss. Siin aga ei olnud minu arust nii ambitsioonikaks mindud – krimilugu oli lihtsam ja klassikalisem, eriti see, et lõpuni ei tea, kes ja milleks tegi ja kahtlustad kedagi, kes osutub siiski süütuks. Keskkond ei koorma ega muuda raamatut raskesti loetavamaks, ometi tekitab ajastu hõngu ja soovi uuesti Vilniussegi minna (kujunes vist nii, et triloogiaga tähistati Vilniuse 700. aastapäeva). Inimesed on kuidagi lihtsad ja selged. Mina küll julgen soovitada.

Iseäranis aga pean ütlema, et pilk peatus tõlkel. See oli tõesti hea (tihtipeale on hea tõlke tunnus see, et seda ei märka. Ja on ka neid, mille puhul imetled eriliselt – see oli just selline). Tiina Katteli tõlge (tema tõlkeid on vist tähelegi pandud, vähemalt nomineeritud).

Lugeja rõõmuks on ilmunud ka juba järgmine osa – “Lõks kaupmehe tapjale“. Tore, kui saab järjest lugeda ja ei jõua kõik eelmised tegelased ununeda.

• Siiliste

2. Justin Petrone “Minu Itaalia. Homme on homme”

Järjekordne Minu… sarja raamat ja järjekordne Justin Petrone. Nagu ikka, on Minu… sarja raamatud pigem päeviku- ja ajakirjanduslaadsed. Samas selle raamatuga oli kuidagi tagasi “meie kodustatud (Ameerika) itaallane”, otsimas juuri ja tunnetamas oma Itaalia olemust. Olgem ausad – seekord oleks pidanud lisaks Itaalia kaardile olema ka sugupuu. Kogu see nõbude ja esiisade loetelu ei püsinud minul mitte kuidagi meeles. Tavapärased suvalised fotod raamatu keskel aitasid õnneks mõne tegelase silme ette manada, jäi paremini meelde. Igatahes eks seegi täidab mingit eesmärki – hunnik esivanemaid, kellest oma pere liikmed teavad, kogu küla ehk ka, aga kõrvaltvaatajale üks igavene segapudru. Et polegi tähtis, kui kaugelt sugulased – ikka sugulased!

Seal oli häid kohti – näiteks peatükk pastadest või suhtumisest veini, suguseltsi, abiellu. Neid lugedes tundus, et kuidagi raamat tõmbab sind sellesse tagaotsitavasse itaallaslikkusesse (nende kohtade najalt olekski vbolla saanud päris ilukirjandusliku teose, kui arendada veidi teistpidi). Autor otsib siin oma juuri ja sellega koos veel ka iseennast, aga see Viljandi raamatu pidetus on kuidagi vähenenud ja tagasi on Ameerikast pärit Itaalia juuri otsiv Eestis elav meie kirjanik. Kogu Itaalia suguselts ei peaks muretsema, mis sest poisist üldse sai. Eestlaste oma itaallane – kui vanasti vahel Jakobi mäe all vastu kõndis, oli endalgi tunne, et peaks tere ütlema (äkki ütlesimegi?).

Vaatan, et Minu sarja Itaalia raamatuid on kokku nüüd kolm. Kui keegi tahaks seda raamatut lugeda enne Itaaliasse reisimist, siis pole tegu sellise raamatuga. Ilmselt mõne paiga kohta saaks lugeda, kui oleksid seal ise käinud, ja tunda mingit äratundmist. Aga reisiraamat ei ole see kindlasti kuskilt otsast. Pigem lugu juurtest ja perekonnast.

PS. Ma kahtlesin siin raamatus pooltel kordadel suure ja väikse algustähe ortograafias. Kas Itaalia või itaalia. Sageli oleks minu meelest pidanud olema suure tähega väikse asemel…

• Esitlus Tartus.
• Katkend.

1. Rein Raud “Katkurong”

(Tegelikult lugesin mõni aasta – ehk 2022. suvel? – läbi ka “Päikesekirja”. Alustasin kirjutamist, aga jäi ikkagi kirjutamata ja ega enam suurt mäleta. Väga suurelt oli ette võetud).

“Katkurongi” puhul tundub esiti sama – et suurelt ette võetud. Paralleelselt jookseb kaks aega – 1911. paiku, kui Hiinas möllas viimane katkulaine – ja 1933., kui peategelane Sarapik töötab Patarei vanglas meedikuna (velskrina). Ametlik kokkuvõte:

Äsja tsaariarmee velskrikooli lõpetanud Jakob Sarapik saadetakse koos õpingukaaslastega likvideerima Mandžuurias möllava katkuepideemia tagajärgi. Sel peadpööritaval ja absurdsel reisil kogetu jääb teda veel kauaks vaevama. Aastakümnete pärast, kui Jakob töötab resideeriva velskrina Tallinna Keskvanglas, tulebki tal korraga ootamatult oma minevikule uuesti näkku vaadata… “Katkurong” on romaan põhimõtetest ja reetmisest, armastusest ja vihkamisest, lõpmatusest ja surmast — eelkõige aga patoloogiast, mis võib oma võimusesse võtta nii üksikuid inimesi kui ka terveid ühiskondi.

Ma ei oska kuigi palju kirjutada, tutvuge all linkidega. Aga kuidagi hea oli jälle kätte võtta eesti kirjandus, lugeda originaalkeelset kirjandust, päris kirjanduslikku eesti keelt. Raamat ka haris ja ei valgunud ülearu laiali (mida mäletan pigem “Päikesekirja” puhul). Annab aimu meie suurest kodumaast tsaariajal, ühendustest, mis sel ajal tekivad, kontaktidest. Riivab punaseid ideid (kuigi mitte nii suurel määral, et võiks seisukohta võtta – poolt või vastu -, sest põhitoon annab mõista, et seda pole mõtet kaaludagi). Võib-olla võiks ka öelda, et ühegi tegelaskuju sügavuti joonistamiseks pole läinud – ka peategelasel on valikud vaid pindmise pealt, mida temast teada saame. Moraalsetel kaalutlustel põhinevaid lahendusi võime aimata.

• Loetud ja kirjutatud Vikerraadios 9.12.2023 – kirjanik ütleb, et raamat räägib ka sellest, kuidas see katk inimestele mõjub. Ma ei oskagi öelda – minu arust sellel ei olnud kuigi suurt rõhku (siin ongi võrdlemisi vähe sellest mõttest alles jäänud, möönab ka Raud ise).
• Autor kultuurisaates OP.
• Andres Herkel üleeilses Postimehes (6.1.2024).
• Elle-Mari Talivee Sirbis.
• Rahva Raamatu blogi.

67. Johanna Venho “Sügisraamat”

Väga ilus väljaanne, kutsub lugema. Lisaks – Tove Janssonist. Ametlik kokkuvõte kõlab:

Saar, meri ja uduhall varasügis. Noor ökoloogiatudeng Maria satub Pellinki saarestikku praktikale ja loodab seal kohtuda oma ammuse eeskuju Tove Janssoniga. Marial on küsimus, millele võib vastust teada ainult Tove. / Samal ajal veedavad Tove ja tema elukaaslane viimaseid päevi Klovharul. Vanus on teinud oma töö ja suvesaarega tuleb nüüd igaveseks hüvasti jätta. / Lugeja ees rullub lahti kunstile pühendatud elu, milles on mässumeelsust, seiklusi, vallatut naeru, vabadust, ent ka omajagu nukrust. Eriline koht on peresidemetel, iseäranis Tove emal Hamil. Kuidas olla korraga naine, ema, kunstnik? / „Sügisraamat” liigub sujuvalt läbi aastakümnete ja kirjeldab Venho jäljendamatus keeles kunstniku valikuid ja nende tagajärgi.

Jah. Umbes nii oli. Sisult tundus mulle pigem igatsusena Tove Janssoni järele, lihtsat ümberjutustust mujalt loetu põhjal… Ei oska öelda. (Polnud nii närviajav ega lihtsustatud kui Astrid Lindgreni oma, tõsi). Ja mulle jääb tegelikult arusaamatuks, miks on jäetud mõnele raamatus nimetatud Muumi tegelasele soomekeelne vaste – põhiliselt Väikese My osas. Originaalis Väike My, eestikeelsetes tõlgetes samuti. Venho on soomekeelne kirjanik, aga teised tegelased olid ju ikkagi tõlgitud nagu Eestis varemgi (pumps Toft nt).

Ametlik kokkuvõte seda küll ei nimeta, aga minu arust oli siin peamine siiski ema teema. Mariakesel ju emal rinnavähk ja tema tegeleb peas küsimusega, kuidas võiks elada emata – küsimus, mille ta on kirjutanud ka Tovele kirjas, mille Tove on kõrvale pannud, ent millele ta pidevalt mõtleb, kuigi ei suuda vastust sõnadesse panna. Tove ja Hami sidemest on siin palju, Hamist endast… Naise valikutest, eriti Hami nooruses, aga ka Tove nooruses. Paralleeliks Mariakene 1991. aastal. Ja loomulikult pole saanud üle ega ümbert, et “väidetakse, et Muumitrollil on sõltuvus emast nagu Tovel” ja “see pole sugugi nii lihtne, kuidas nad aru ei saa”…

Oeh. Ma ei tea, minu igatsust Tove Janssoni asjade järele selline raamat ei leevenda. Tundub, et annaks lugeda “Anteckningar från en ö” ja ehk paari elulooraamatut või kirju, tunne oleks ehedam.

• Peep Ehasalu Sirbis.

66. Kalev Kesküla “Elu sumedusest”

Ma isegi ei tea, miks ma olin selle raamatu pealkirja üles kirjutanud. Ilmus ju juba 2009…. Tellisin raamatukogust (praegu saabus terve virn erinevaid raamatuid, muist bestsellerid, sellepärast alustasingi sellest lühikesest) ja lugesin ühe jutiga läbi. Täpselt minu maitse. 50-se mehe mõtteid (välja antud 14 a tagasi). Väga sümpaatsed. Pildistasin täiesti suvalised tekstinäited lugedes üles. Panen siia, ehk hiljem meenub midagi. Selgub, et ta võitis sellega ilukirjandusliku proosa aastaauhinnagi.

• Bukahoolik kirjutab.
• Mart Velsker Vikerkaares.
• Marek Tamm Vikerkaares.
• Mihkel Mutt Sirbis.
• Maire Liivamets Kirjanduse ja keele ajaveebis.
• Intervjuu autoriga.
• Lugemine esimest ja teist korda.
• Lugemislaud.
• Katkendeid loeb Toomas Lõhmuste.
• Kiiksu lugemisarhiiv.
• Toomas Vint.

64. Elizabeth Strout “Olive Kitteridge”

Soovitus pärast eelmise Strouti lugemist. Huvitav raamat, võiksin täitsa soovitada. Lood on tegelikult omamoodi siiski novellid, samas jookseb igast loost kasvõi riivamisi läbi endine õpetaja, pensionile jäänud Olive Kitteridge. Tegelikult saame me tema elust ja elukäigust teada, iga novelli või lühijutu vahel on kronoloogiliselt veidi aega möödunud. Omapärane ja küps raamat. Mõtteainet. Nagu ma just soovitajalegi ütlesin: imelik on see, et peategelane Olive tundub läbi kõikide teiste silmade selline… mitte kuigi meeldiv tüüp, klišeelik endine õpetaja, ülekaaluline, bossab… Ja ometi kui lugeda just Olive’i enda poolelt, tundub pidevalt, et … nagu poeks naha alla, nagu oleksin mina see Olive, kes tegelikult soovib parimat, teab üsna hästi inimesi, sest paljud on tema käe all matemaatikat õppinud (ja paljud kui mitte enamik on teda kartnud) – aga kõik peavad teda sellegipoolest ebameeldivaks… Samuti vihastab ta ise inimeste peale, kes ei suuda temast aru saada või saavad valesti aru. Lood on lihtsad, elust enesest, ometi südantsoojendavad ja kurvapoolsed. Umbes nagu elugi. Ja Olive jääb üha vanemaks, inimesed ta ümber samuti. Sobiv raamat sellisesse aastaaega.

Vaatan, et on olemas ka film, aga siin (saab juba treilerist aru) on kõik siiski lihtsustatud ja skematiseeritud, fragmentidest filmi ei saa – see on lugemiselamuses samas üks oluline osa. Fragmendid. Mul on tunne, et see raamat hakkab sinus elama eriti pärast läbi lugemist ja settides.

Teised sellest:

• Manni raamatublogi (mainib ka, et parem ikka ühe jutiga läbi lugeda).
• Triinuraamatud mainib, et ilmselt oleks ta paremini aru saanud, kui oleks pisut vanem.
• Tauno Vahter.

63. Urmas Vadi “Kuu teine pool”

Romaan siis. Kuigi lühijutud, aga siiski tegelased on ühed ja samad, mis annab raamatule kahtlemata romaani mõõdu. Et teos algab minategelase lapsepõlvest, on loogiline. Kuna lõppeb ema surmaga, siis võib-olla tuleks tõesti läheneda, nagu ühes arvustuses öeldi (hetkel ei leia): tugevast emast. Taolise lõpu tõttu asetub ka ülejäänu just sellesse valgusesse. Panen parem teiste lingid, sest kirjutamiseks täna aega ei ole.

• Sinijärv Postimehes: “Fantaasiaga on Vadil aegade algusest head suhted olnud, asju üle võlli keerata on ta alati mõistnud. «Kuu teine pool» on ses mõttes väga hillitsetud ja heas mõttes realistlik romaan. Seda suuremat naudingut pakub siin-seal nii mõnusalt vadilike stiilivõtete, mõttekäikude, lausestuste kohtamine. Soovitan seda raamatut kui üht kõige loomulikumalt ja inimlähedasemalt loodud jalutuskäiku läbi Eesti lähiajaloo. Saatuseaastad läbi harilike ja harilikult ebaharilike inimeste elukulgemise, sooja muhelusega üles tähendet.”
• Raimu Hanson Tartu Postimehes (tasuline).
• Järjejutuna.
• Kirjanduslik teisipäev, intervjuu Johanna Rossiga:

62. Susanne Lieder “Astrid Lindgren”

Võtsin selle raamatu ette ilmselt professionaalsest kretinismist. See on raamat, mille lugemine ei anna mitte midagi juurde, ja kui ei loe, pole ka midagi kaotanud. Kui olete läbi lugenud Lindgreni sõjapäevikud ja kasvõi ühe tema elulookirjeldustest (nt. Jens Anderseni oma), on teil kõik kaetud, miinus mingi naistekalaadne lisa-touch. See pole kirjutatud isegi bestsellerina. Pigem võiks öelda, et filmistsenaariumina – ja umbes sellisena, nagu seda oli Den unga Astrid (rääkimata looks vist toona tõlgitud). Liialdused, dialoogid, mis ei paku mitte midagi, muudkui lisatud lauseid, mis peaksid andma edasi süütunnet lapse kasuemale andmise pärast, süütunnet, et Rootsis pole sõda ja saab rahus elada, ja nii edasi ja nii edasi. Seda kõike 370 leheküljel. Vahel tekkis tunne, et see on justkui kirjatöö inimesele, kes on eelnimetatud teosed (ja ehk veel paar, mida nimetab ka järelsõnas) läbi lugenud ja siis ümber jutustanud. Lihtsamas vormis. Neile, kellele lugemine muidu raskusi valmistab. (Ja samas – neile, kellele lugemine raskusi valmistab, ei leia siit sündmuste arengut ega põnevust, mis võiks neid raamatu küljes hoida).

Ja mingit täiesti üllatavad vead tekstis. Kõige enam jäi ehk silma lk 105 “Anne of Green Cables” [sic! Cables]!!!! Roheliste kaablite Anne? Ja samas on lk 334 juba jõutud arusaamisele, et “Roheliste viilkatuste Anne” on ka eesti keelde tõlgitud (erinevatel aegadel ja erinevad tõlkijad).

Seega ei oska tõesti raamatusõpradele soovitada, aga ilmselt niisama suvaliseks meelelahutuseks sobib, kui pole enne Astrid Lindgreni elu ega isikuga tuttav ja ei koti ka, milline ta tegelikult oli. Sest eluloolised üksiasjad saab siit ju kätte. Raamatukaas räägib iseenda eest – keda see kõnetab, sellele meeldib ilmselt ka raamat. Goodreadsis näiteks näen, et pigem antakse viis punni.

Paar arvamust:

• Goodreads
• ja positiivne hinnang Siilistelt.

61. Elizabeth Strout “Minu nimi on Lucy Barton”

Kummaline, et see raamat figureeris mu lugemisnimekirjas originaalkeeles juba ammu. Sest nägin, et on ka raamatukogus olemas. Polnud veel aega või valmidust laenutada. Nüüd ilmus ka eesti keeles ja lugesin siis läbi. Põhjuseks see, et seda soovitas mulle kunagi üks tuttav.

Tõtt-öelda pean kirjutama, et mingis mõttes jääb see raamat mulle segaseks, kuigi näen muidugi ka mustrit ja seda, mis teeb sellest midagi väärtuslikku. Olen elu jooksul lugenud mõned ingliskeelsed bestsellerid ja mingis mõttes tundub mulle ka, et see meenutab veidi neid – pole võimatu, et osaliselt lihtsalt toimumispaiga ehk USA pärast.

Selle raamatu üks põhiliin või mõte on pandud kirja lk 104-105. Nimelt räägib see raamat tegelikult loo ka selle raamatu kirjutamisest (suure tõenäosusega fiktiivselt) ja minategelane näitab oma märkmeid ühele sümpaatsele kirjanikule, kes on korraldanud töötoa.

“[—] Ärge ilmaski hakake oma tööd kaitsma. See lugu räägib armastusest, te teate seda. See on lugu mehest, kes on terve elu iga päev piinelnud asjade pärast, mida sõjaajal tegi. See on lugu naisest, kes jäi temaga kokku, sest seda tegi enamik tolle põlvkonna naisi, ja see naine tuleb oma tütre haiglapalatisse ja räägib lakkamatult sellest, kuidas teiste abielud karile jooksevad, ta isegi ei tea seda, ei tea, et just seda ta teebki. See on lugu emast, kes armastab oma tütart. Ebatäiuslikult. Sest me kõik armastame ebatäiuslikult. Aga kui te seda kirjutades leiate end kedagi kaitsmast, siis pidage meeles: te ei tee õigesti.” (tõlk. Marge Paal).

Seega: just sellest see raamat meile tegelikult räägib. Vahelduvad peatükid sellest, kui minategelane on haiglas ja räägib või vaikib emaga, ja peatükid, kus minategelane (Lucy Barton) räägib oma lapsepõlvest, noorusest – kujunemisloost. Ja kui see kirjanik raamatu keskel need sõnad ütleb, aitab see näha – tõesti, nii on. Samuti on oluline läbiv niit, mis mitut puhku esile kerkib: kellelgi pole õigust olla kellegi suhtes üleolev ja ennast paremaks pidada. Ka seda väldib kirjanik läbi raamatu – kõiki inimesi kirjeldab ta läbi armastuse, hukkamõistuta, ta armastab seda kirjanikku, oma õpetajat, oma arsti, ameerikalikult (“I love you”, “I loved him” – see “love” sõna, mis pole reserveeritud vaid armastajatele). Tõsi, see räägib ka armastusest, mis pole välja kukkunud, ent ka siis räägib ta ainult väljakukkunud osast ja kõik muu on õrnalt taustal, vihjamisi. Raske lapsepõlv vaesuses (mida ta tegelikult meenutab üsna soojade sõnadega), vanemate traumad, millest ei räägita, aga mis on kuskil taustal teada. Ja siis kõik need lood kodukandi inimestest, kes kuulu järgi on lahku läinud, küll ühel, küll teisel põhjusel. Ja põhjused ongi erinevad: kes leiab armukese, kes võetakse Vietnami sõtta jms. Isegi 80ndatel murdma hakanud tundmatu AIDS ja selle hirm tulevad läbi nende juttude (isegi see, kuidas Ameerika asustati ja kuidas indiaanlased minema tõrjuti). Ometi on see kuidagi lihtsalt ja väga lühidalt kirjutatud. Ühe õhtu lugemine.

• Sulepuru kirjutab (mh mainib ka: “Ääremärkusena — see romaan oli kuidagi nii ameerikalik.”)
• NY Times.
• The New Yorker.
• Washington Post.

60. Sven Mikser “Vareda”

Nagu eesti kirjandusest kirjutades ikka, tunnen end veidi kängitsetult. Maa on liiga väike ja inimesed liiga seotud. Romaanivõistluse võidutöö. Rein Raud on öelnud: “Tegemist on küpse ja väljakujunenud stiiliga kirjanikuga, […]”. Kuna kiidusõnu on ka igalt poolt sadanud ja vaatasin isegi Plekktrummi ära, siis mõtlesin, et tuleb endale seekord raamat hankida, ei jõua raamatukogu ära oodata.

Eelarvamus oli üldiselt positiivne. Mulle meeldib suhtumine, et kirjanik on uurinud kirjutamistehnikaid ja nii. Sven Mikserit olen ka ikkagi andekaks ja targaks inimeseks pidanud – seega täiesti õige aeg ka ilukirjanduses kätt proovida. Mingid asjad on siiski raamatute puhul käsitöö ja on hea, kui kirjanikud seda teavad – kas siis oma kogemusest või on ühtteist õppinud. Teatud kirjanikel paistavad need “kirjutamiskursustel” saadud teadmised välja, mõnel mitte.

Seda raamatut lugedes olin kuidagi tagasi oma lapsepõlveaegsete raamatute juures, kus räägiti mingist väikesest maakohast, olid Eesti tegelased ja imelikud dialoogid, mida kujutadki ette ainult sellises eesti kirjanduses. Ma saan aru, et siin on tegu 16-aastase poisiga ja ettevaatliku esimese armastusega (mis on ka heterosuhete puhul pigem selline puhas ja ettevaatlik)… aga paraku ma ei näinud asjade järkjärgulist arengut, mis oleks minus kui lugejas kruvinud pinget. Samuti tundus mulle Margiti tegelane… kuidagi üleliigne või liialdatud, ebausutav. Üldse oli palju tegelasi, kes õieti lukku sisse ei põimunud, kuigi vihjamisi tundus, et nii mõnigi oleks võinud põimuda. (Äkki tõesti on vaja kirjutada 700 lk, et rohkem ära öelda). Sisse pikitud lood keisrist ja kunstnikust… liiga fragmentaarsed, et oleksid saanud hakata midagi sisule juurde andma. Õpetaja Joonas… liiga põgus, samamoodi ei tundnud nagu, et jõuaksin lugejana nende mentori ja õpilase suhtesse sisse pugeda. Seda enam, et mäletan üsna täpselt umbes sama aega ja elu 16-aastasena, muuhulgas isegi väikelinnas EÕMis. Mulle jäi siin ikkagi mulje, et kirjutaja perspektiiv ei suuda enam 16-aastasesse sisse elada. Mina ei oska öelda… Lugeda ju kõlbab, aga ei oska soovitada.

Võib-olla oleks lõpuks aeg tõlkida ka eesti keelde Rootsi noorteromaan Håkan Lindqvisti “Regn och åska” (ma ei ole lugenud, olla naiivne). Aga tundub, et annaks võrrelda…. Ehk. Kindlasti aga tahaks näha eesti keeles Jonas Gardelli “Torka aldrig tårar utan handskar” – see jättis mulle sügava mulje. (Nii palju “mnogototškasid” ehk kolme punkti pole ma ammu kuhugi kirjutanud).

• Vilja Kiisler.
• Made Luiga on minuga rohkem ühte meelt (Vikerkaares).
• Tavainimene – nõustun temaga 100%.
• Raamatuesitlus Tartus, Saara Jõerand vestleb kirjanikuga.

59. Jonas Hassen Khemiri “Systrarna”

Kui see raamat ilmuma pidi, sai veebipoes juba märkida, et ilmumisel mulle teade tuleks. Ei jõudnud oodata, tellisin endalegi. Minu imestuseks oli see NII PAKS. 736 lehekülge. Esiti vaatasin, et raamatukogu raamatuid nii palju käes, et ei jõua vahele lugeda, siis hakkasin hoopis teiste raamatute kõrvale lugema. Mitme raamatu puhul lausa mehaaniliselt vaheldumisi. Täna sain läbi.

Ja mis ma oskan öelda? Teinekord mulle tundub, et on mingid kirjanikud, keda hakatakse ülistama, kuigi nad on üha enam etableerunud, aga raamatud ei pruugi olla üha paremad. Ainus asi, mis on kindel – nad saavad endale lubada paksemaid raamatuid, sest neid avaldatakse niikuinii. Einoh, Systrarna puhul on nii ja naa. Kuulasin ka palju taskuhäälinguid ja vaatasin saatelõikusid – inimesed ikkagi ülistavad ka seda raamatut. Kirjanik ütles, et talle meeldisid noorena raamatud, mis ei saanud kohe otsa – et üha loed ja loed ja saad veel kaua aega nende raamatutegelastega veeta. Noh, minu arust seekord ta tegelased olid rohkem justkui temale endale seltsiks. Ta sai selle raamatu kirjutamiseks stipendiumi New Yorki (sõit lükkus pandeemia tõttu edasi) ja sestpeale on need tegelased temas elanud, tema peas rääkinud. Talle meeldib ka New York ja mingis mõttes tundub, et selle kirjutamisega venitas ta ka oma New Yorgi aega (samas – minu arust võib ta sinna niisamagi ju jääda?). Mina konkreetselt ei saanud aru, miks see raamat, kõik need tegevusliinid, peavad võtma 736 lehekülge. Kui kirjandus oleks paralleelmaailm, mis jätkuks ka pärast raamatu läbilugemist, siis tõsi – see siin on lugu Jonas Hassen Khemirist, mis vaheldub õdede Mikkolate elukäiguga, need lood lihtsalt puutuvad vahel veidi kokku (eriti lapsepõlves). Ja kui oleme raamatu lõpetanud, jätkub aeg samamoodi edasi.

Raamatu aeg on samuti konstrueeritud, näitamaks, et mida vanemad me oleme, seda kiiremini see liigub. Kui lugeda seda romaani nii, et kolm õde on Jonas Hassen Khemiri enda erinevad poolused (ta ütles ühes intervjuus, et temas on midagi kõigist kolmest), siis samuti – miks mitte, võib-olla geniaalne idee. Aga ma ei saa jumala eest aru, miks ei oleks seda kõike saanud öelda 222 leheküljel. Päriselt. Khemiri ise meeldib mulle, siin kirjeldatud episoodid on ju samuti toredad. Lihtsalt romaani puhul võiks siiski mõelda, et fabuleerimine on ka päris asi. Võib-olla ongi tänapäeva kirjanduses nii, et tuleb kirjeldada niisama staatilist argipäeva (no nagu Knausgård), sest elu ongi selline. Mina loeksin siiski mingite tegelaste sisemist arengut, lugu, algus-keskpunkt-lõpp, võib ka segamini aegadega, kui hädasti vaja. Siingi oli ju pointe, mis oleksid ehk kui mitte novellis, siis hoomatavama pikkusega romaanis selgemini välja tulnud. Nüüd oli pigem tegu ajastu romaaniga, mis rääkis elust Stockholmis (ja maailmas) (1980-)2000ndatest kuni koroonapandeemiateni. Ja siis on Khemiri veel öelnud, et siin oli teemasid, mida ta ei suutnud enne kirjutada, kui polnud inglise keeles kirjutanud… ja ma mõtlesin kogu aeg, kas ta TÕESTI kirjutas kogu raamatu alguses inglise keeles ja pani siis rootsi keelde ümber?

Teemad… palju jälle isast, kasvamisest, eneseleidmisest jne.

Nojah, sellest raamatust jääb tõesti mingi rütm, mingi ajastu. Tegelased, kellega sa oled mitu kuud (või vähemalt kuu) koos elanud. Paraku ei oska soovitada. Nojah, mitmes intervjuus ütleb ta ka, et ta on elu aeg unistanud, et võiks kirjutada raamatu, mille raamatuseljale mahuks pealkiri ära. Seekord siis mahtus. Systrarna.

• Karenina raamatublogi
• Burcu Sahin Aftonbladetis.
• Ulrika Milles SVT-s. Hindab Khemiri stiili, nõkse, väikseid krutskeid.
• Johar Bendjellouliga Lundströms bokradios – intervjuu autoriga.
• Maria Askerfjord Sundeby arutleb Lina Kalmtegiga Sveriges Radios. (Ja taskuhääling)
• Röda rummet taskuhääling.
• Se människan taskuhääling.
• Café Bambino, Aftonbladeti taskuhääling.
• Jenny Aschenbrenneri tasuline retsensioon SvD-s.
• DN tasuline retsensioon.

58. Erlend Loe “Doppler”

Mina pole Erlend Loega varem tutvust teinud, kuigi paljud kiidavad. Õieti: ma olen kord alustanud palju kiidetud Naiiv. Super raamatut, aga ei tundnud, et oleks mulle. Dopplerist on kirjutatud ja seda on kiidetud, mõtlesin anda uue võimaluse. Sellegipoolest olen veidi nõutu ja leian, et Erlend Loe lihtsalt ei ole ilmselt minu kirjanik. Sellest ei pea muidugi heituma, sest vähesed on ja mul on üldse alati kuidagi erinev maitse.

Mis mind segadusse ajas? Tegemist on pereisaga, kes on pool aastat metsas elanud, avastanud, et talle tõesti ei meeldi inimesed (nagu ta teismeline tütar talle ütles) ja läinud metsa. Oslos. Jälle sellisesse parkmetsa, kus mõnesaja meetri kaugusel on terviseradade rägastik, eks ole (Helle Helle meenub). Realistliku metsana seda lugeda ei saa, pigem on tegu mingi groteskiga. Samas pole ka päris Jonas Jonassoni moodi puhtakujuline jant – siis oleks ka selgem lugeda. Vist tahetakse midagi näidata (aga võib-olla siiski mitte?) ja siis segatakse groteski, janti ja mingit tõsise raamatu püüdlust? Mets ise ei tundu metsana, see on põhiline, mis tõsiseltvõetavust ei võimalda. Samas kas lugeda seda irooniana rohemõtlejatest? Tapab küll alguses põdra nagu mõni pärismaalane, aga piima ja muud sellist käib nillimas poest (loomulikult mitte kodust, mis on ka jalutuskäigu kaugusel), varastamas keldritest, lõpuks lööb isegi sisse tuttava poodniku remonditarvete poe akna, et varastada värve… Peategelast ei saa vaadelda kui positiivset kangelast, kes tõemeeli mingit elufilosoofiat esindab, vaid pigem selle paroodiat.

Seega mind häiris, et polnud õieti see ega teine. Lihtsat (ja veidi labast) huumorit ehk on. Häirib ehk, et kohati taotleb tõsiseltvõetavust.

• Karl Martin Sinijärv soovitab ERRis: Rohepööriste ajastul tuleb “Doppler” lugemislauale tõsta ning läbida. Ma ei oska öelda, kas see on peen iroonia, lahe mahehuumor, (a)sotsiaalne satiir või midagi kuuendat-seitsmendat. Julgesti võin öelda, et lugemiselamus on garanteeritud, ole rohemik või majanduskasvaja. Vohama hakkavad mitu mõtet, eks see olegi peamine.
• Martha Rattus soovitab Postimehes.
• Reet Weidebaum soovitab.
• Annika Aas linnraamatukogu blogis.

57. Urmas Vadi “Lendav laev”

Vadi uue raamatu ilmumise puhul käisin Esteris otsimas (ilmselgelt liiga vara!) ja leidsin sellise vana raamatu, mis tundus kokkuvõtte järgi kõnetavat. Näidend on ilmunud ja ka lavastatud Vanemuises aastal 2000 – siis ei olnud ma toimuvaga eriti kursis ega polnud Tartuski. Lugemine oli muidugi kiire, aga liiga jantlik. (Asja vabandab välja veidi see, et on kirjutatud lastele ja lasteetenduseks). Vadi on aastatega ikka küpsenud, see tundus pigem pintsliharjutusena. Kumas läbi ka meie ühine Sojuzmultfilmi pärand (mul oli silme ees kohe kasvõi Lendav laev: Построишь? Куплю!) Ei saa öelda, et soovitaksin enam tänapäeval (või noh, kui ma olen nüüd tagantjärele lugenud, et laste tükk, siis vbolla koolietendused ja sihuke värk). Pigem siis lugeda Beljanini jante.

Ametlik kokkuvõte: “Lendav laev” põhineb vene muinasjuttudel. Just nimelt põhineb, sest tegu pole instseneeringuga, vaid autor on valinud muinasjuttude kõige karakteersemad hetked ja neid oma tahte kohaselt töödelnud ja uuesti järjekorda pannud. Näidend kujutab endast oskuslikult kokku segatud kompotti, mis sisaldab vene muinasjuttudest tuntud elemente – Loll-Ivan, lohe Gorõnitsh, tsaar, lendav laev ja ahju peal sõitmine.”

Lingid on ses suhtes lahedad, et kirjutatakse viimase kursuse üliõpilase Vadi tekstist ja kirjutajad on ka… nii noored 🙂

• Intervjuu 23-aastase autoriga Õhtulehes.
• Ilmselt veelgi noorem (ca 1,5 a) Eero Epner Sirbis.
• Ja mõni aasta vanem Berk Vaher etendusest Postimehes.
• Ilona Martson Päevalehes.

56. E.O. Chirovici “Peeglite raamat”

Ma ei tea, kust ma sain mõtte see raamat laenutada. Igatahes kui see tuli ja ma lugesin kokkuvõtte, mõtlesin sellele – miks? (Nüüd vaatan, et tegu võib olla sellega, et Chirovici on rumeenia kirjanik ja lootsin leida lõpuks midagi, mis läbi lugeda. Tõlgitud inglise keelest, seega nüüdseks kodumaalt lahkunud…*). Kokkuvõte kõlab:

Kirjastaja Peter Katz saab meili teel käsikirja, mis räägib 1980ndatel Princetoni Ülikoolis salapäraselt mõrvatud kuulsast professorist Joseph Wiederist. Katz loodab käsikirjast teada saada Wiederi mõrva saladuse, kuid käsikiri on vaid osaline ja selle autor sureb peagi. Kirjastaja palkab asja uurima ajakirjanik John Kelleri ja peagi hakkab loo vastu uuesti huvi tundma ka kunagi Wiederi mõrva uurinud politseinik Roy Freeman. Kuid kõik asjasse segatud isikud näivad toonaseid sündmusi mäletavat isemoodi …

Lugu läks käima üsna kiiresti, kuna jutustajaid oli kokku kolm – esiteks see Peter Katz, siis ajakirjanik John Keller ja lõpuks erupolitseinik Roy Freeman (mustanahaline), siis osatakse põnevust täitsa hoida. Veidi erinevaid asju tuleb välja, kuigi uurimine käib kõikidel lineaarselt: üks alustab, teine jätkab ja kolmas lõpetab. Panin kolm tärni, sest tavalised krimkad ei ole minu teetass, aga kui kellelegi meeldivad, siis see oli täitesti korralik ja aus tükk. (Kuidagi tundub, et ka see perspektiivide muutus oli kenasti kirjutamiskursusel õpitud… ma teen autoritele liiga muidugi, aga teinekord tekib tunne, et mingeid võtteid kasutatakse põnevamaks tegemise eesmärgil. Täidavad ju eesmärki…).

Soovitan krimkasõpradele.

• Raamatu algusega võib tutvuda sellel lingil.
• Jaan Martinson kirjutab (ka kirjaniku taustast): “Chirovici oli ajaloolase haridusega Rumeenia krimikirjanik, avaldanud kümme romaani. Ent turg oli napp, kõigest 20 miljonit inimest, ja vaene. Säärastes tingimustes raamatute avaldamisest ära ei ela, palk tuli välja teenida ajakirjanikuna. / Ühel hetkel, olles saamas pool sajandit vanaks, võttis Chirovici jalad selga ning kolis Inglismaale (ta abikaasa sai seal tööd) ning otsustas inglise keelele üle minna. /Piisas ühest maailmakeelselt romaanist, et Chirovici tulu kirjutataks seitsmekohalise numbriga. Eurodes. „Peeglite raamat“ müüs. Inglismaal niikuinii, kuid ka väljaspool. Saksamaal võidelnud tõlkeõiguste ees suisa 11 kirjastust. Selle aasta lõpuks on teos ilmunud 40 keeles.”
• Kultuuritarbija 60+ kirjutab: Lõpetasin raamatu lugemise eile ja täna ei mõtle ma sellele kui põnevale kriminaalromaanile vaid kui heale psühholoogilisele romaanile. Pean silmas, et raamatu kriminaalne kude jääb mõtetes kõrvale, mõtlen mäletamisele, mälule ja tõe suhtelisusele. Minu mõttedki ei ole tühjalt kohalt tekkinud, olen midagi lugenud, teisendanud  ja loetu endale omistanud. Sama on sündmustega- mäletan neid ilusamatena.

* Ka autori enda järelsõnast võib lugeda, et ta on sündinud rumeenia, ungari ja saksa päritolu perekonda ja kasvanud Rumeenias Făgărașis, Lõuna-Transilvaania linnas. 1989. avaldanud esimese lühijutu, aasta hiljem romaani “Masacrul” (müügiedu), järgnes menuk “Comando pentru general” (Itaaliasse paigutatud poliitiline triller) – ta oli Rumeenias avaldanud 15 raamatut, enne kui ca 10 a tagasi Inglismaale kolis ja end seal sisse seadis.

55. Sara Strömberg “Sly”

Selle raamatu ostsin Rootsist kogemata, sest vaatasin, et Sara … Stridsberg (oma peas) ja huvitav, et Åre kandis toimuv mõrvalugu. Umbes et kvaliteetkrimkat lugeda oleks põnev. Nüüd haarasin pocket formaadi tõttu reisile kaasa ja võin öelda, et lugemine läks muidugi ikkagi suhteliselt kiiresti, arvestades asjaolusid. Raamat on Rootsi krimkaakadeemialt saanud ka aasta debüüdi auhinna (2021), nii et miks mitte. AGA. Minule tegelikult ei meeldinud ja hoopis kõikidel isiklikel ja subjektiivsetel põhjustel.

Mida oli tahetud näidata: et kogukonnatunne on tugev, inimestel on Põhja-Rootsis juured, nad elavad koos loodusega.

Mis välja tuli: peategelane, menopausi lävel 56-aastane naine, kes on tüüplõige Rootsi naistest, kes mulle hirmu nahka ajavad. Eneseteadlikud, kõikidest kõige targemad ja kõige paremad. Emantsipeerunud. (Tjah, püüti kirjutada sisse allakäiku ja enesega mitte rahulolu… aga see oli tõesti põgus). Viidati küll pikale 35-aastasele suhtele Levaniga, kus Vera (peategelane) oli olnud andja rollis (Levan olla mingi sisserändaja. Kust, et täpsustatud). Vot olevikukirjeldustest ei tulnud kuskilt välja, et Vera võinuks üldse andja olla. Tema oli lihtsalt sarkastiliselt üleolev kõige vastu (eriti kooli ja õpetajate – koolide vihkajate veskile vesi muidugi), Stockholmi ja stokholmlaste vastu, keskklassi vastu…. Lisaks tema roll ajakirjanikuna, kes kõik kohe avalikkuse ette paiskab, kui midagi teada saab – see ajab ka vastu. Siin taga on sügav vastikus ajakirjanike vastu tänapäeval – ja Vera isegi õigustab ennast. Et peab kirjutama kohalikest, peab olema ajakirjanik, et leida pidet. (Ja päriselt – ma ei saa endiselt aru, MIKS on nii oluline kirjutada sellest, mida sa vetsus oma püksis näed, või kuidas piss ikkagi soriseb kas potiseina vastu või metsapeatuses kogemata jalale. See ei anna teie kirjandusele mitte midagi juurde, kui lisada kehavedelikke).

Kuskil oli kirjas “antikangelane” – ma ei teagi, kas mõeldi Verat või mõrvaohvrit Mariat/Isabellat. Sest (peaaegu) KÕIK olid vastikud. Rootsi ühiskond tundus vastik ja iga hetk kokku kukkuv (jälle see kool. Lisaks muud nõmedused). Ainult 70-seks saav kogukonna süda Katta (ja tema mees Björn) olid nagu nunnud ja kirjanik lubas neile seda isegi. Tegelasi oli jube palju, oleks pidanud vist mõned ühendama, et segi ei läheks. See, et tapetu ise oli noorena korda saatnud jäleda kuriteo… juba see võttis raamatu keskel ära soovi kedagi neist mõista. Lihtsalt kõik oli nii mäda. Ja kõige mädam tundub mulle see rootslaste moraalitus ja pidetus, mul on neist nüüdseks juba tõesti kahju. Kogu nende üleoleku juures (“saage oma tabudest üle”, “te peate meestele koha kätte näitama” jms).

Vot sellistel isiklikel põhjustel ei meeldinud mulle see raamat. Lisaks oli näha selline (tänapäeva krimkades siiski läbiv) kirjutamiskursustelt õpitud struktuur ja asjade areng. Ja ma möönan, et krimkana oli tegelikult täiesti ok – neile, kes krimkasid armastavad. Mulle lihtsalt ei meeldinud peategelane.

• Intervjuu autoriga.

54. Emma Donoghue “Akin”

Järjekordne geograafiline lugemine. See raamat oli oma eesmärgile kõige lähemal – sain lugeda Nizza kohta. Tegemist on põhimõtteliselt bestselleriga ja selle järgi tuleb raamatut ka hinnata, ootused ei saa väga kõrged olla. Oma žanris minu arust täitsa hea: minu arust on tegemist turismiraamatuga, mis on mähitud loo sisse 80-aastaseks saavast vanahärrast Noah Selvaggiost, kes saab paar päeva enne reisi oma lapsepõlvelinna kõne sotsiaaltöötajalt ning selgub, et tema noorema õe 11-aastane lapselaps on “ilma peal” – ema vanglas, isa (Noah õepoeg) surnud ja vanahärra on poisi viimane sugulane. Kui Noah poisi mõneks ajaks enda hoolde võtaks, ei antaks teda … riigisüsteemi ehk lastekodusse (selle mõtlesin nüüd ise välja, mine tea, äkki on mingi kasuperede süsteem).

Paberid õnnestub korda ajada ja nii liiguvadki Michael (Young) ja Noah Nizzasse, kus Noah on sündinud, ent kust ta on väikese lapsena isale USAsse järele saadetud. Noah vanaisa oli kuulus fotograaf kunstnikunimega Per Sonne, isa Marc läkski mh tema töid päästma veidi varem, ema aga jäi veel mõneks aastaks pärast poja järele saatmist seniks Nizzasse, kuni ta vana isa suri. Noah õde on emast järele jäänud asjade koristamisel leidnud ümbriku mõne fotoga, millel on kohad ja inimesed, keda Noah ei tea – nende jälgi ajab ta romaanis.

Ma ei jõua kogu ajaloolist tausta ikkagi lahti kirjutada, aga nende kahe reisil selgubki paljutki otsekui kriminaalromaanis, sedapuhku siis ajaloo kohta ja selle kohta, mida ema need kaks aastat veel Prantsusmaal/kodumaal tegi, kui mees ja poeg olid juba USA-s. Lugejale on üsna algusest peale selge, et ema on tegelenud lastele uute  identiteetide andmisega ühes grupeeringus, mis päästis II MS ajal juutide lapsi ja paigutas mujale (vahel ei kohtunud need lapsed oma vanematega enam kunagi). Sellepärast on pisut imelik lugeda, kuidas kirjanik meid Noah aruteludega rappa püüab viia – liiga enesestmõistetav.

Pealkiri viitab aga sugulusele, sarnasusele. Noah ja Michael on sugulased, Noah ema oli ka Michaeli vanaema. Samas on väga tugevad paralleelid tõmmatud ka II MS aegse ühiskonna (hirm, vägivald) ja Michaeli kodulinnaosas toimuva vahele (turvatunde puudumine, iga hetk võid peksa saada, sa ei ütle politseile ka siis, kui sinu rula ära varastatakse, mille hankimiseks on vanaema või keegi hullult raha kogunud. Nike Jordani tossud on ostetud näiteks järelmaksuga). Noah elab Manhattanil (olid naisega edukad teadlased, naine isegi veidi edukam, kuigi nüüd juba mitu aastat surnud. Noah jäi ise ka just pensionile, sellest ka soov lõpuks esmakordselt naasta sünnilinna. See oli vist ka ta õe testamendis – et selle summa eest mingi elamus).

Novot. Ja kogu raamat viibki meid mööda Nizza (ok, Nice’i?) linna, vana mees tahab ikka noort poissi harida, eriti aga saame teada sellest, mis toimus II MS ajal ja mida natsid korda saatsid. Samal ajal uurib Noah vaikselt ka oma vennapoja Victori surma asjaolusid – jõuab sealgi järeldustele, et mees tapeti, mitte ei surnud üledoosi, nagu ametlikult kirja pandi. Seda ta Michaelile siiski ei ütle.

Seega etteaimatav, aga veidi hariv raamat. Perekonna ja juurte tähtsusest. Aga ka sellest, kuidas meiegi ajal on paralleele sõja ajaga. Mind häiris tohutult, kui aeglaselt mul inglise keeles lugemine läks, eriti alguses. Pooli sõnu pole nagu kuulnudki… selliseid väikeseid. Lastelt küsid – kõike teavad. Oma arust ma oskasin inglise keelt ikka üsnagi hästi…

• Sarah Crown The Guardianis
• Mingi arvustus.
• Arvamused raamatust.

53. Ernest Hemingway “Edeni aed”

Järjekordne geograafilise lugemise raamat. Jälle väga segane raamat. Iseenesest see polnudki kirjanikul ilmselt päris nii mõeldud: “Ernest Hemingway alustas “Eedeni aia” kirjutamist 1946. aastal ning töötas selle kallal viisteist aastat, kuni oma surmani 1961. aastal, kirjutades kokku enam kui 800 lehekülge ning avaldades vahepeal mitmeid teisi raamatuid, sealhulgas “Vanamees ja meri” ning “Pidu sinus eneses”. Alles 1986. aastal ilmunud ja oluliselt kärbitud romaan põhjustas elavat vastukaja: osa kriitikute arvates oli teos liiga “üle toimetatud”, teiste arvates oli tegemist Hemingway parima teosega.” (Eestikeelne hõredas trükis väljaanne 280 lk).

Põhiliselt on kogu raamat kirjutatud dialoogide vormis (jäi mulle mulje). Üsna argised, paiguti, staatilisus. Ma ei tea, kuidas Hemingway seda ise mõtles (ja ma pole Hemingwayd kuigi palju lugenud ka, “Vanamees ja meri” mulle kooli ajal väga meeldis, kunagi lugesin “Ja päike tõuseb”, aga ei mäleta enam…), aga kokkuvõtteks võib ikkagi öelda, et siin tekib mingi dünaamika, mis on kirjanduslikus mõttes isegi põnev. (Kui lugemine ka venib). Esiteks see kirjaniku ja tema noore naise Catherine’i mesinädalate pool – täielik kooskõla, armastus (dialoog, dialoog, dialoog). Catherine tundub oma jutuga üsna tüütu, raamatu jooksul muutub üha tüütumaks ja veidramaks. Üks põgus kohtumine Catherine’i peretuttavaga raamatu alguse pool viitab, et Catherine’i vanemad on surnud ja isa on end ise vingugaasiga autos tapnud. Muuks polnud see kohtumine vajalik – ainult viitamiseks, et perel on veidi ebastabiilne taust.

Järgmisel hetkel toob Catherine nende juurde Marita ja hakkab teda oma paarisuhtesse sobitama – tundub, et üsna võrdselt nii endale kui mehele. Dialoogid muudkui jätkuvad, aga mingi nihe hakkab samuti tekkima. Pidevalt mõtled ju taustal ka raamatu pealkirjale ja tõlgendad paradiisi. Ja seda, kuidas naine ahvatleb meest võtma ka teist naist oma liitu. Üha enam vaheldub Catherine’i meeleseisund, olleks kord uuesti maaniline, siis jälle rahulik ja “nagu enne”. Kuid side mehe ja Marita vahelgi tugevneb üha.

Mingis mõttes tuleb juba nüüd ära mainida ka see, et Catherine’il on alguses ilusad pikad juuksed, kuid ühel päeval käib ta Cannes’is ja laseb Jeanil need maha lõigata. Järgmisel hetkel tahab ta, et mehel oleks temaga täpselt samasugune soeng. Lisaks laseb ta neil juukseid valgendada. (Catherine on ise väga eesmärgipärane päevitaja ka – ta tahab olla väga pruun, kontrastis juustevärviga. Marita on seevastu tumedama nahaga tüdruk). Ta nõuab seda mehelt ka veel veidi hiljem, kui too juba selgesõnaliselt vastu ajab, ent lõpuks nõustub, Catherine’i pärast. Esiteks toob selline tegevus raamatusse kontrastide teema, teiseks võrdluse vandliga, sest juuksed olla “vandlikarva”. Mees/kirjanik aga hakkab hommikuti tööle ja kirjutama lugusid, muuhulgas elevandijahist koos isaga ja tolle sõbraga. Elevandijahist, sest tollel on suured võhad. Kõik see on iseenesest kokku väga sümboolne. Teiseks on oluliseks sümboliks peegel ja peegeldamine. Alakem või sellest, kuidas Catherine tahab, et nad näeksid välja ühesugused.

Teiseks mängib ta raamatu alguses sageli hermafrodiiti, avaldades tihtipeale soovi olla mees nende suhtes, soovib, et teda kutsutaks vennaks. Mingil hetkel nende ühise puhkuse ajal lasevad nad omanikul osta baari peegli – baarides peab olema leti taga peegel! Päevad mööduvad alkoholi juures, süües ja rannas käies (v.a. mees, kes hommikul vara asub oma töötuppa kirjutama ja lõpetab siis, kui hommikusöögiks on ehk juba hilja. Marita loeb palju – ja väga sageli just mehe enda teoseid või käsikirju, mis talle väga meeldivad.) Seega kui nad kõik baaris istuvad, on neil vastas peegel.

Raamatu lõpus aga põletab Catherine kõik mehe jutud. Mees ei suuda uskuda – kas ta tõesti tegi seda. Läheb tuppa, avab võtmega kohvri ja veendub – kõik on läinud, põletatud. Läheb ka Catherine, olles kirjutanud talle elu esimese kirja, kahetsedes, mõistes, mida on korda saatnud. Valitsevat tühjustunnet on keeruline kirjeldada. Ent mingil hetkel tõuseb mees voodist, avab vihiku ja alustab otsast – ja see on võimalik! Isegi paremal moel kui varem.

Niisiis see on minu ligikaudne kokkuvõte raamatust. Ja kuigi lugeda oli siiski veidi tüütu (lugesin teise raamatuga jälle vaheldumisi, mis on samamoodi üsna tüütu), siis mustrid jooksevad siiski lõimena läbi kogu raamatu ja kes iganes on otsustanud 800 lehekülge nii lühikeseks toimetada, on leidnud mingi terviku. Iseasi, kuidas see üldse võimalik on ja millest Hemingway tegelikult kirjutas….

• Libertaslibris Oliver kirjutab: “etteruttavalt olgu öeldud, et pärast Hemingway surma aset leidnud toimetamise protsessi käigus tehti teos ligikaudu 2/3 lühemaks, ning teost toetavad kõrval-tegevusliinid pöörati täielikult pea peale. Võib ainult ette kujutada, millist tuska oleks see Hemingwayle endale valmistanud, kuna teatavasti oli kirjanik endale välja mõelnud süsteemi, mida ta kirjutades järgis – nimelt pidi ta igal leheküljel teadma tegevuse geograafilist ja ajalist asukohta. 1986. aastal ilmunud hakitud ja jupitatud teosest neil jälgi leida pole võimalik. [—] Raske on uskuda, et Hemingway oleks soovinud avaldada sellist “Eedeni aeda”. Hemingway püüdis juba eluajal oma teoseid “raisakotkaste (kasutas inglise keelset väljendit scavenger) eest kaitsta. Ühes oma kirjas Charles A. Fentonile sõnas kirjanik: “Kirjutisi, mida ma ei plaani avaldada, ei ole sul õigust avaldada. Mina ei teeks seda sinule samamoodi, nagu ma ei petaks meest kaardimängus või ei loeks tema isiklikke kirju.”” (lugege ise lähemalt).

lühivorme

William Somerset Maugham “Vihmasadu ja teisi jutte” (tõlk. Johannes Aavik, välja antud Torontos 1966): “Antibes’i kolm paksu naist“. Nunnu lugu kolmest paksust naisest, kes veedavad aega Rivieral, et hoida oma dieeti ja mängida bridži. Kuniks külla tuleb mingi selline, kes võib kõike süüa, ilma et paksuks läheks. Kuidas see vaikselt kõikide vahelisi suhteid mürgitab… ja kui Lena lahkub, kuidas kõik jälle tagasi heaks muutub. Umbes nii.

August Gailit “Aja grimassid” (Loodus, 1926): “Monte Carlo” ja “Nizza karneval“. Põhimõtteliselt reisikiri.

52. Francis Scott Fitzgerald “Sume on öö”

Jätkan geograafilist lugemist, see on tegelikult esimene, mida ma Riviera teemal lugema hakkasin. Ma olin seda enne ka lugenud, 90ndatel. Mäletan, et ei jätnud erilist muljet ja oli palju õhem raamat. Alguses läks kiiresti käima (ja selgus, et tegelikult ei kirjutanud kirjanik seda esialgu sellises järjekorras, aga kuna kriitika oli leige ja heideti ette segast ülesehitust, tõstis ta osad kronoloogiliseks tagasi). Räägib Dick Diveri ja Nicole’i kohtumisest, kirjavahetusest, armumisest. Nicole on intsesti ohver ja ravil.

Edasine peaks rääkima Dick Diveri allakäigust. Vot see ongi kummaline – mingit otsest allakäiku on raske märgata. Jah, nooremapoolne mees jääb veidi vanemaks, teravust jääb vähemaks, ta avab sõbraga koos mingil hetkel isegi kliiniku ja praktiseerib ju arstina… Allakäik pidada saama alguses kohtumisest Rosemaryga… Ei teagi. Mingi armumine noorde 19-aastasesse, aga ta armastab siiski edasi oma naist. Ja see Rosemary asi on nii ajutine ja mööduv. Nicole aga saab ju terveks. Ma ei tea, mulle ei jää muljet, et Dick on temaga vaid kui patsiendiga või et tunneb vastutust kui patsiendi eest. Üldse oli Nicole’ist kui sisuliselt haigest inimesest väga vähe – enamasti oli ta väga kena ja tasakaalukas. Ometi olla see üks läbivaid jooni, viitavad kirjaniku enda abikaasale Zeldale. Ja siis see lõpp ja Nicole’i out-of-the-blue mehevahetus… Loed ja ootad, et mingeid otsi seotaks kokku, et kogu see punt tegelasi kuhugi viiks… Ei vii nagu. Mingi ajastu kirjeldus, ameeriklased Euroopas… Seega ununeb see raamat mul ilmselt sama ruttu kui eelmiselgi korral. Ma ei saanud pihta.

Kuna tegu on siiski maailmakirjanduse klassikaga, olen ilmselt mina see ohmu, kes asjale pihta ei saa. Vaatasin, et Goodreadsis oli mõni minusugune veel. Ahjaa, lugesin küll uut väljaannet, aga Enn Soosaare (muidu hea) tõlge on jäänud samaks ja mulle tundus, et siin oleks nii mõndagi kaasajastada ja kohati suisa parandada (mingite sõnade kasutus, millele leidub suupärasemaid vasteid. Rääkimata mingitest arvututest episoodidest “neegritega”. (Lihtsalt loed ja imestad. Nt kui üks neeger lihtsalt Rosemary toas ära tapetakse, Dick mehe koridori veab ja alles siis politseile üle annab. Niisama, möödaminnes, “aitäh, et tütre au päästsid” ja blabla – aga see tekib juhuslikult ja möödub sama juhuslikult)).

Ugalas mängitakse etendusena ja kõik lingid ja arvustused, mis leian, käivad selle kohta hoopis.

51. John Bude “Surm Rivieras”

Minu geograafilisest lähtepunktist valitud lugemine jätkub. Tegu oli 1952. aastal ilmavalgust näinud krimkaga ja John Bude kodanikunimi on Ernest Carpenter Elmore. Raamat läheb ruttu, aga … no ei tea, minule ei pakkunud midagi. Ma muidugi ei olegi eriline krimkasõber, aga teinekord on nendegi seas midagi, mingid tegelased, mingid olukorrad. Siin oli üks ääretult üle mõeldud süžee (minu arust), lõppkokkuvõtteks lausa kaks erinevat kuritööd, mille jälgi nad ajasid. Esmalt ikka arvasin, et kõik seguneb kokku üheks, aga ei. Nojah, ei oska soovitada.

• Triinu raamatud kirjutab: “Scotland Yardi uurijad sõidavad Prantsusmaale, et kinni püüda üks tuntud valerahategija. Lisaks sellele on seal salasigarettide smuugeldajad ja kõige lõpuks toimub ka mõrv. /Mõrvar on asjad väga põhjalikult läbi mõelnud, aga muidugi ei saa ta nutikate uurijate vastu. /Autor ei anna lugejale eriti vihjeid mismoodi, uurijad mingitele juhtlõngadele jälile saavad. See selgub alles natukese aja pärast. See oli natuke ärritav. Uurija mõtiskleb, et oi ma sain huvitavat informatsiooni ja viitab sellele, aga mida see info sisaldas, selgub natukese aja pärast.”
• Helen Pärk kirjutab mh: “millest pole meelde jäänud niivõrd krimilugu ise, kuivõrd loo hoogsus, vaimukas keelekasutus ning mõnusalt päikseline ning luksuslik kergus.”
• Grillimine võtab kokku nii: “See siis Briti raamatukogu krimiklassika sari. Lugu ise tiba naiivsevõitu, aga vigureid on sees ja sobib hästi Riviera rannas lugeda. Sisuks siis ühe valerahameistri tagaajamine ja samal ajal aetakse taga ka naisi.”

50. Françoise Sagan “Kurbus kummaline tunne”

See oli tegelikult see Sagani raamat, mida ma kavatsesin lugeda. “Bonjour Tristesse”. Tundub, et seda on eesti keelde tõlgitud lausa kahel korral, mina lugesin Heli Alliku tõlget. Lähtun praegu raamatute valikul geograafiast, sündmustiku toimumise kohast. Tõttöelda jäi seda raamatut lugedes veidi “meh” tunne. Ilmselt on raamatu väärtus stiilis, lisaks see prantslaslikkus, millele ma tihtipeale ikkagi pihta ei saa (ses suhtes oli Perrini “Lilledele värsket vett” isegi pisut erinev, kuigi kiskus mitmest kohast ka väga prantslaslikuks). Tegevus on isegi novellilik, võiks öelda. Lühike, puändiga. Nooruke 17-aastane tüdruk, tema eluvennast isa. Soov luua püsisuhet Anne’iga ja kuidas see kõik lõpeb. Imelik, aga lugedes ei elanud ma isegi Anne’ile kaasa, kuigi ilmselt oli tema just see positiivne kangelane, kes oli tasakaalukas ja normaalne, haritud, väljapeetud? Noh, mine tea. Ei leiagi praegu, mida teised on kirjutanud.

49. Françoise Sagan “Kõik need südamesopid”

Laenutasin selle raamatu kogemata, aga teel Tallinnasse hakkasin lugema ja eile lõpetasin. Hm, kummaline. Autor on justkui hakanud midagi kirjutama, aga (mingis mõttes isegi õnneks) on nagu pooleli jäänud. (Ollagi tema viimane käsikiri, lõpetamata). Ei olekski tahtnud mingeid muid intriige ja kuidas asjad lahenevad. Praegu jäi hinge … noh, natuke armastust.

• Mae Lender kirjutab.
• Malle Järv tutvustab.

48. Jari Järvela “Aino A”

Olen selle raamatu vahele lugenud läbi kaks raamatut (ja veel pool kahest). Ja osalt on see selle raamatu süü. Algus läheb hästi käima (ja Kai Aareleiu tõlge on ka hea), aga poole pealt hakkab juba painama, kui vastiku inimesena on kujutatud Alvar Aaltot. Kai Aareleid ütleb raamatukaanel: “Raamat keerab sedavõrd hulljulgelt pea peale Alvar Aaltoga seotud meesgeeniuse müüdi, et kui autor oleks naine, võidaks raamatut pidada feministlikuks teoseks, mida see ei ole.” Tekibki küsimus, et miks siis pole? Minu arust on. Ja Aino Aalto esiletõstmine on muidugi tänuväärt, just alguses rõhutatakse, kust tekivad ideed, kuidas ta maailma näeb. Samas “meesgeeniuse müüdi” purustamine ületab igasugused mõõtmed. Autor kirjutab järelsõnas, et ta on materjale kogunud juba 1980ndatest peale, samas on Aino “käbivihik” ometi välja mõeldud… Tekibki sadu küsimusi, palju on välja mõeldud ja palju vastab tõele (sest intervjuud ja teiste inimeste mälestused on ju siiski taustal). Lõpu poole oli jälle kuidagi lihtsam taluda.

Mingis mõttes võikski öelda, et sellest pole kujunenud Aino Aalto esiletõstmine, vaid Alvar Aalto totaalne tühistamine. Ja kuna see on nii totaalne, tekivad pigem küsimused.

• Mae kirjutab: “Ühel hetkel hakkas kuklas kalkulaator tööle, et kui palju siin lehekülgedel üldse kirjeldati positiivse alatooniga hetki, hirmus vähe mu meelest… Praegu mõtlen, et isegi tutvumis- või kurameerimisperioodist ei olnud ju midagi helget ja õhetavat. Ja muidugi ma usun, et Alvar Aalto võis olla süüdimatult enesekeskne joodikust hoorapurikas, ent siiski-siiski, pidid ju olema ka need teistsugused hetked, mis panid Ainot taluma, olema, jääma, jätkama, pidid ju? Kui ideaalis peaks sündmused romaanis olema nagu sinusoid, siis siin oli mul pidevalt tunne, et tõusutipud jäid ära ja lugejale anti ette langused. Ehk see vaid tundus mulle nii, võin ka eksida, või siis oli Aaltode elu tõepoolest üks lõputu hädaorg, võib ka nii olla”
• ja võrreldes Aaltode kirjavahetuse raamatuga koos: “Ilmselt on Järvelä, hoolimata põhjalikust taustatööst, otsustanud romaani kirjutades minna moodsat ajaloo ümberkirjutamise teed. Uuemal ajal võib tõde sama hõlpsasti painutada nagu omal ajal Aaltod mööbli valmistamiseks puitu. Vägisi tükib pähe mõte, et Järvelä on andnud Ainole liiga hädise hääle.”
• Halliki Jürna kirjutab linnaraamatukogu blogis: “Põnevalt on raamatus räägitud ruumide loomisest, tolleaegsest projekteerimisprotsessist ja erinevate mööbliesemete sünnist. Kuidas siis ikka see kolme jalaga taburet sündis? / Samuti kõlab tuttavlikult Viiburi raamatukogu projekteerimise lugu lk. 219. / Raamat on fiktsioon, sest Aino Aalto on jäänud oma töödega Alvar Aalto varju ja temast ei ole tegelikult palju räägitud. Paljude raamatus kirjutatud juhtumiste aluseks on nende tutvusringkondades räägitud või üles kirjutatud lood. Aga just seetõttu on see köitev ja huvitav lugemine. Mulle tundub, et raamatut lugedes ei ole vaja otsida mitte niivõrd tõde kui emotsiooni. Üks mõnus ja tore lugemine.”
• Tiina Sulg kiidab samuti linnaraamatukogu blogis.
• Uudis ERR kultuuriportaalis.

44. Meri Valkama “Sinu Margot”

See raamat tuli soovitusena Soome Instituudi raamatuklubist. Sealt tuleb alatihti toredaid raamatuid, mida muidu ei märkaks. Ja kohe alguses võin öelda, et mulle väga meeldis. Mulle meeldis see stiil, mulle meeldis jutustamine (võib-olla selletõttu, et vahepeal on olnud rohkem selliseid raamatuid, kus kirjeldatakse lihtsalt, kes kuhu läks ja mida tegi, nägi, ütles või kuulis). Lisaks on siin ajalugu ja ka armulugu. Lõpu eel olin juba mures – tegu pole Ameerika filmiga, mis kindlasti õnnelikult lõpeb, Soome ju…

Tegelikult ega teagi, mis on “õnnelik lõpp” selle raamatu puhul – sellist pole olemas. Ametlik kokkuvõte kõlab järgmiselt:

Saksa Demokraatlikku Vabariiki vankumatult uskuv Markus kolib 1983. aastal koos perega Ida-Berliini väliskorrespondendiks. Tema väike tütar Vilja kasvab idasakslaste ideaalide keskel, kuni aastal 1989 langeb Berliini müür ja seejärel puruneb ka vanemate abielu. Pärast Soome naasmist kahvatuvad aegamisi Vilja mälestused lapsepõlvest selles kadunud riigis. Isa surma järel leiab Vilja tema korterist peotäie kirju, saatjaks keegi Margot. Vilja sõidab 2011. aastal Berliini, et selgitada välja, kes isa tegelikkuses oli. Muutunud linnas leiab ta endiselt lapseea mälupilte, kuid kõige olulisemad tükid neist tunduvad puuduvat.
Meri Valkama kirjeldab kujukalt, kui tugevad ja samas nii haprad on sidemed, mis ühendavad meid omavahel üle põlvkondade.
„Sinu Margot“ (Sinun, Margot) on nimetatud Soomes 2021. aasta parimaks debüütteoseks.

Lugeja loeb vaheldumisi aastaid 1983-84, siis 1987-89 vanast ajast ja 2011-2012 uuest ajast, kui Vilja jälgi ajab. Ja kirjad “Margotilt” on 1989. aastast. Ajalooliselt kirjutatakse sotsialismi uskuvatest inimestest (meie mõistes sotsiaaldemokraatlikust maailmapildist), kes paraku ajalookirjutuses ei jää “võitjate” poolele, mistõttu kogu põlvkond otsekui tühistatakse – “te ei tea, kuidas asjad käivad, teie olete valest ajast”. Kirjutajaks on noor soomlanna, seega kohati tundub veidi nagu ette kujutatud või konstrueeritud, aga vähemalt puudutab kindlasti väga valusat kohta kogu ida ja lääne vastandumises pärast müüri langemist. Teisalt on armulugu siiski keelatud ja tõtt-öelda on väga lihtne siiski valida ema Rosa pool. Vähemalt pereemana, laste emana, eriti, kui mõelda, et naine istus lastega pidevalt võõral maal magalakorteris ja kaotas omaenda elu väljaspool kodu. Kirjandusena võib asju näha teisest perspektiivist. Raamatu tempo on paras, ei kiirusta.

• Loen, et sellest raamatust tuleb ka film. Filmidesse suhtun alati skeptiliselt (kuigi näen, et muidugi on siin filmimaterjali, ja kuidas veel), soovitan ikkagi pigem raamatut.

42. Lucy Foley “Korter Pariisis”

Kummaline soovitus, tahtsin teada, millise raamatuga tegu. Kellele sobivad sellised põnevad ja salapärastest asjadest tulvil romaanid, miks mitte. Lugemine läheb kiiresti. Ametlik kokkuvõte kõlab: “Tere tulemast korterisse aadressil Rue des Amants 12! Kaunis vana kortermaja, eemal Eiffeli torni tuledesärast ja Seine’i rahvarohketest kallastest. Paik, kus ükski asi ei jää märkamata ja kõigil on lugu, mida nad sooviksid hoida luku ja riivi taga. Alati kõike nägev uksehoidja. Reedetud sõber. Uudishimulik ajakirjanik.”

Kõik kiidavad, et pidevalt on põnev, pidevalt saad kui sibulat koorides uusi asju teada, põnevus püsib lõpuni. Ma ei oska öelda, sest mina pole sellise kirjanduse sihtrühm, kuigi olen selliseidki nüüd omajagu lugenud. Lugema hakates tabas mind arusaam, et ongi olemas kirjandus, mille eesmärk on kirjeldada sündmusi, aga mille keegi võiks sulle ka vabalt ette lugeda või filmiks teha, sest kirjanduslikult ta mingit erielamust ei paku. Ainult sisu. Mis on ka pisut liiga ülepingutatud, aga noh, las ta siis olla. Pole päris arutu köndistamine, vaid ikka reaalsuse piirides. (Hahaa… kuigi ikka kõik seosed liiga üle pingutatud mu meelest).

• Siiliste hindab 4,5/5st.
• Mariann Vendelin alias Hyperebaaktiivne.
• Harrastuskriitikud toovad välja nii head kui halba.
• Katkend (ja tutvustus).
• Terttu Jazepov Õhtulehes: lühireklaam. Ütleb, et raamatut on raske käest panna.

41. Graeme Macrae Burnet “Patsiendi lugu”

Selle raamatu tellisin raamatukogust uuesti (järjekorraga), kuna esimesel korral nägin, et ei jõua lugemagi hakata. Nüüd siis lugesin läbi, mitte ülearu kiiresti. Vahelduvad kaks lugu: n-ö patsiendi märkmed ja Braithwaite’i lugu, mis oleks otsekui kolmanda ehk kirjaniku poolt kirja pandud uurimusena. Kirjanik olla saanud märkmeraamatud ühelt mehelt, kes polnud nõus näost-näkku kohtuma, ent kirjutas, et kui need huvi ei paku, saatku tagasi.

Ei saa salata, et kogu lugu ja selle jutustamislaad on siiski meisterlikud. Põhiteema keerleb selle ümber, kes me oleme ja kas me pole mitte alati need maskid, mida otsustame kanda (erinevates olukordades, erinevates keskkondades jne). Milline on see kõige õigem mina – kas sellisele küsimusele üldse leidubki vastust. Ametlikus kokkuvõttes lisatakse veel: “Teoses käsitletakse nõtkelt ja vaimukalt 1960. aastate ühiskondlike murrangute ja psühhiaatria kaudu selliseid teemasid nagu tõde, tegelikkus, identiteet, usaldusväärsus ja minapildi muutlik olemus. Väljamõeldised on põimunud kultuuriajalooga ja romaanis võib kohata päriselt elanud inimesi.”

Mulle meeldis veel eriti asjaolu, et märkmeraamatu autor, kes ennast Rebeccaks (Daphne du Maurier’ järgi) valetades hakkab Braithwate’i juures käima, ei olnud sugugi üldse normaalne inimene, kes mängis sellist, kellel on vaja teraapias käia. Ta ise oli üsna palju hullem kui tema peas välja mõeldud Rebecca, kes ta põhimõtteliselt just mudast välja tõstis (tihtilugu). Mingite suvaliste märkustena jookseb läbi, et tal oli jälle mingi veider asi käekotis, mis kleepus (oli seal kunagi vist surnud hiir? Teinekord mingi kleepuv kooku?), ta jäi seisma posti juurde ja mingit kohta siledaks viilima? (Või veidi valesti mäletada). Just selline perspektiivinihe on tegelikult põnev.

Terapeudi enda lugu oli üldiselt klassikalisem – toodi välja, kuidas kasvas, milline oli perekonna olukord, kuidas ema ära läks, kuidas ülikooli läks jne jne. Mees ise oli küll paras ennasttäis kaabakas, aga noh, see ei teinud temast kirjanduslikus mõttes nii põnevat tüüpi. Pigem andis edasi ajastut.

Muidu aga ei saa öelda, et oleks pidevalt tahtnud edasi lugeda või et miski väga kannustas. Aga lugemist vääris küll.

• Hyperebaaktiivne kirjutab.

38. Murakami Haruki “Ainsuse esimene isik”

Järjekordne Varraku suvelugemise soovitus. Ma ei tea, milles on asi, kas olen mina liiga palju Murakamit lugenud või on Murakami liiga palju kirjutanud. Ei kõnetanud üldse. Mitu korda tekkis küsimus “keda kotib, mees?” Lihtsalt äärmiselt tüütu raamat. Kui poleks ehk ühtegi ta teist raamatut lugenud, võib-olla sedasi vaakumis kuidagi sobiks. Nüüd… no ikka väga tüütu. Ei soovita.

Ametlik kokkuvõte on siiski paljulubav:

Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm. Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised. Ühes loos ütleb ta nii: „Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.”

• Margus Haav Postimehes (maksumüüri taga).

37. Gabriel García Márquez “Kõdulehed”

Tellisin raamatukogust kohe kõik kolm raamatut, mida Varrak suvelugemiseks soovitas. (Hetkel ei leia, aga tegin nende suvelugemise sprikri küsitluse läbi ja sain üldiselt üsna sarnased raamatud – mis on kas loetud või kavas. Miinus paar, mida ma ei taha lugeda). “Kõdulehed” oli huvitav vaheldus viimase aja “kiiresti ligipääsetavale tõlkekirjandusele”, mida olen lugenud. Kuigi see raamat on viimasel ajal üks lühemaid. Siin on kolm jutustajat, kes räägivad kõik ühe loo – loo kaugest külast, kuhu tuleb banaanivabrik ja kaob siis. Inimrämps, kes elatub teistest kuulujuttude rääkimisest. Kõdulehed. Või miski muu? Igatahes on raamatu alguspunktiks see, kuidas vanaisa, tütar ja tütrepoeg lähevad nurgapealsesse majja, kus on surnukeha – inimene, kes on ennast üles poonud. Keegi teda matta ei taha ja vanaisa teab, et kogu küla pöörab neile hiljem selja, kui nad seda teevad. Vanaisa, tütre ja tütrepoja jutust koorubki välja see, kuidas on sellesse punkti jõutud – kõige enam teab vanaisa, kolonel.

Sisu pole tegelikult mõtet kokku võtta, sest tegelikult räägib see raamat inimeseks jäämisest. Tundub, et tegemist on kirjaniku esimese romaaniga – siit vilksatab läbi juba Buendias (soovituskirja kirjutajana). Kuidagi lohutav on lugeda raamatut, kus mingid osad on otsekui unenäolised või kui kõik pole puust ja punaseks (ei-ei, ega paljud eelmisedki pole sellepärast veel halvad, et on arusaadavamad ja lineaarsemad).

Ametlik kokkuvõte kõlab:

Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

Veel ei leia linke teiste kirjutatuga.

36. Annette Bjergfeldt “Palermovej ülemlaul”

Keegi kuskil kiitis seda raamatut (no ilmselt Suvehiidlane) ja tellisin ka ise lugemiseks. Kahetsusväärsel kombel lugemine venis erinevatel suvest sõltuvatel asjaoludel – suvel on lihtsalt keerulisem lugeda. Õhtud kaua valged, õhtused grillimised-istumised, reis… Samas ei olnud minu meelest tegu raamatuga, mis veniks (teinekord loed, hambad ristis, läbi lõpuks). Siin oli pigem mingi rütm ja mingid tegelased, kellega koos sai need nädalad elatud. Ametlik kokkuvõte:

Kui Estheri vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab, ihkab ta endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust, mis oleks niisama joovastav nagu kuningas Saalomoni ülemlaulus. Aga tema väljavalitu, venelanna Varinka, käiks palju parema meelega koerte võiduajamisel kihla vedamas. Kirglik unistus kunstnikuelust jääb suguvõssa kummitama. Iseäranis heitlevad taevakõrguste ootustega Esther ja tema kaksikõde Olga. „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. See on värvikas lugu sajandi armastuse püüdmisest. Sellest, kuidas suurelt kaotada ja kõigele veel kord uus võimalus anda.

Ja jutustajaks on kaksikõde Esther. Lisaks pole mõtet lasta end häirida kuulutusest, et “meeletult naljakas”. Hm, ei tea. Pigem ütleksin, et see oli soe raamat. Kindlasti oli siin bestselleri sugemeid, aga üsna armsalt. Kaksikutepaari Estheri ja Olga seotus ja ettevõtmised, hull vanaema Varinka, armas tuvipostiga tegelev isa ja veidi nägijavõimetega ema Eva, naabripoiss Johan, kelle kinnisidee on lapsest saadik Loch Nessi Nessie, tema Downi sündroomiga õde Vibeke, ema Grethe ja vägivallatsejast pereisa Hauakaevaja. Ja tõesti – siin romaanis ei sünni õieti midagi peale tegelaste arengu. Ikkagi oli kuidagi hea ja turvaline lugeda.

Mulle tegelikult meeldis kõige rohkem üks siinne armulugu, sellise turvalise armastuse kirjeldus, mis Estheril oli Sebastianiga – kunstiakadeemias õppimise aegu, kui tüdruk õppis maalikunsti (aga fovism ja värvid olid paraku just moest välja läinud, kõik maalisid koledusi või pruunides värvides) ja poiss skulptuuri. Paraku lagunes ka see armastus ootamatult.

Raamatut läbib punase niidina Saalomoni ülemlaul, mille kaksikud ootamatult lapsepõlves leiavad ja hakkavad armastusest unistama. Armumisi ja suhteid, aga üldse kirge selles raamatus, seatakse seosesse just Ülemlaulu ekstaatilisusega. Pühendumus oma eesmärgile ja unistamine, enda kaotamine ja leidmine, endaks jäämine. Lisaks on siin tugev luigemotiiv 🙂

Üks tsitaat ehk, kuna käisin just Kopenhaagenis turistidele merineitsit näitamas:

Me oleme teel Langelinie poole, kui meid peatab vanem ameeriklastest abielupaar.

“Do you know the way to the Little Mermaid?“

Mees on ilmselt kujutanud ette vabadussammast, sest nüüd küsib ta, kas merineitsi tipus on ka restoran.

“Yes, yes,” itsitab Olga. “Seal kõige üleval, kokteilibaari kõrval on väga mõnus bistroo … Good luck.”

Siis longime edasi.

“Tegelikult on selle väikese merineitsiga imelik lugu,” ütleb Olga. “Ta ei näe ju üldse välja nii, nagu ta kannataks. Ta meenutab hoopis rohkem tegelast, kes on just saba diivanile laksatanud ja aiandussaate käima lülitanud.”

“Jah. Ta on surmigav,” noogutan ma. “Õnneks on meil ka teine väike merineitsi. See katatooniline.”

“Mis kala?”

“Jah, katatooniline merineitsi,” selgitan ma. “Nii ma teda nimetan. Selle tegi skulptor Anne Marie Carl Nielsen, kes oli abielus Carl Nielseniga.”

Olga vaatab mind küsivalt.

“Jah, temal on merineitsi paindunud nagu vibuks ja silmad on pärani õudusest selle üle, mida armastus talle maksma läheb,” ütlen ma.

Õde noogutab, et ma jätkaksin.

“See merineitsi on üsna metsik, ja iga viimase kui sammu teeks ta otsekui nugade peal pärast seda, kui on ära andnud oma sabatüüri. Kõige kurvem kõikidest lugudest, pühendatud neile, kes asjatult astuvad maale hädalist meremeest päästma.” (lk 192-193, tõlk. Eva Velsker).

• Katkend.
• Autorist HeadRead festivalil.
• Lääne-Virumaa Keskraamatukogu, Kaili kirjutab.
• ALuik kirjutab.

35. Juliane Koepcke “Kui ma taevast kukkusin”

Nägin seda raamatut kellegi GoodReadi “want to read” nimekirjas ja tekitas huvi. Mingil põhjusel tellisin ja sain kohe kätte. Mulle meeldis. Kusjuures mõtlesin lugemise lõpupoole, et mingil moel oli see “Langustide” raamatu edasijõudnute versioon: siin oli üsna palju juttu džunglist ehk vihmametsast, oli ka suur ja vapustav sündmus (seekord tõestisündinud lugu lennuõnnetusest).

Raamatu ametlik kokkuvõte:

„Kui ma taevast kukkusin” on uskumatu ja põnev lugu Juliane Koepckest, kes jäi ainsana ellu 1971. aasta jõululaupäeval toimunud lennuõnnetuses Peruus. Ta oli 17-aastane. Ja nagu sellest imest veel vähe oleks, õnnestus tal 11 päeva vältel ellu jääda ka džunglis, otsides teed tagasi tsivilisatsiooni. See on teadaolevalt ainus lennuõnnetusest pääsemine, mil 3.5 km kõrguselt kukkudes on keegi ellu jäänud.

Kokkuvõte keskendub ka üsnagi lennuõnnetusele, võiks öelda, et sellisena võib tutvustada ka kõmulist ajaleheartiklit. Mulle aga meeldib, et Juliane (koostöös Beate Rygiertiga) raamat on üles ehitatud teisiti:

• esiteks on siin reis Peruusse Panguanasse koos abikaasaga – vormistama maaoste, et Panguanast, kus asub ta vanemate asutatud uurimisjaam, võiks saada kaitseala, viia lõpule see, millega isa oli teinud algust juba 1970ndatel, ent mis seni oli ainult põllumajandusministeeriumis kaustu kasvatanud, kuhugi viimata. Reis toimub “tänapäeval” ehk ca 2010 (kui ma õigesti arvutan).
• Juttu on ka reisist filmirežissöör Werner Herzogiga 14 aastat pärast õnnetust – nagu Juliane kirjutab, ei saanud ta pärast kõiki neid sündmusi teraapiat, aga just see käik tagasi samadesse kohtadesse ja režissööri taktitundelised küsimused mõjus teraapia eest.
• Muidugi on siin juttu lennuki kukkumisest ja pääsemisteekonnast, ajast tol 1971. aasta jõuludest edasi.
• Ja ühtviisi on juttu ka vanemate teekonnast Peruusse (isa seiklused Lõuna-Ameerikasse jõudmisel pärast II maailmasõda on tõesti pöörased… sakslased ei olnud toona üldse kuigi populaarsed, ta pandi vahepeal vangigi. Lõuna-Ameerikas läbis ta aga jalgsi selliseid etappe, et see tundub arulage. Kohale jõudis mitu aastat pärast teeleasumist.), ekspeditsioonist, tagasi kolimisest Saksamaale ja lõpuks Panguanasse. Juliane räägib ka sellest, kuidas ta läks Limasse kooli (ma saan aru, et pigem gümnaasiumi osas) ja selle 17-aastaselt lõpetas (semestrid on Euroopast ja Saksamaast erinevatel aegadel, tal oligi kooli lõpetamine enne 1971. aasta jõule ja ta tahtis lõpupeole jääda, mistõttu nad ei saanud päev varem ära sõita, nagu ema oleks tahtnud. Ema aga ei läbenud oodata päev kauem ja ostis piletid LANZA ettevõtte lennukile, millel oli ennegi lennukeid alla kukkunud ja millele isa oli neil keelanud pileteid osta). Abitur tuli ka teha, selle tegi ta lõpuks olukorra muutumise tõttu Saksamaal. See lugu areneb edasi ka tema õpingute teekonnaks – selleks, kuidas ta kogub magistritööks materjali liblikate kohta Panguanas ja kuidas elab mitu aastat doktoritöö materjali nahkhiirte kohta kogudes sealsamas uurimisjaamas.

Kõik need ajad ei tundu liiga segapudru, annavad kuidagi vormilist põnevust juurde. Seda enam, et teame juba algusest peale, mis juhtus, mida ema ütles, kuidas Juliane nägi plahvatust tiival – samad laused hakkavad korduma järgmistes peatükkides, kui ta kirjeldab juhtunut. Õigupoolest võtab ta selle alguse otsekui tükkideks ja pistab hiljem sisse. Just selline kordus teenib minu arust eesmärki ning annab edasi selle, kuidas samad pildid tegelikult teda ennast on elu aeg kummitanud. See annab palju rohkem edasi, kui kinnitamine, et kõik see on temasse jäänud ja teda kujundanud.

Ning pääsemise lugu: ta ütleb, et ta jõudis džunglist välja vaid tänu aastatepikkusele seal kasvamisele. Tänu oma vanematele, kes olid teda selleks sünnist saadik tegelikult ette valmistanud. (Kurb on see, et tundus, et vist emagi ei olnud sugugi kohe surnud, vaid kõigest mõni päev enne leidmist – surnukeha seisukorra järgi otsustades. Lõpuks kadus veel säilmed kahtlastel asjaoludel ära – peaaegu tervisklikust surnukehast jäid Saksamaale jõudes järele vaid mõned luud). Just neid džunglis/vihmametsas liikumise ja töötamise kirjeldusi on tegelikult põnev lugeda, sest see pole ainult loodusraamat, vaid kenasti sisse põimitud loosse sellest, kuidas temast on saanud see, kes ta on. Ekseldes džunglist välja ja ujudes oli ta mõelnud, et kui ta on pääsenud, peaks ta oma elu pühendama millelegi olulisele, missioonile. Ning pühendudes vihmametsadele on ta tegelikult tõesti tegelenud konkreetselt millegagi, mille hoidmine aitab kliimakatastroofi edasi lükata (sest ega see vist nüüdse arengu juures enam tulemata jää).

Suur osa raamatust räägib ka ootamatust kuulsusest, mis tekib pääsemise järel. Ainus, mida tema lootis, oli naasta tavapärase elu juurde, et üle elada suured vapustused. Hiljem on ta aru saanud, et ta viibis mitu aastat šokis ja ilmselt just selle kaitsesse tõmbunud psüühika tõttu suutiski toimida. Alles 2 aastat pärast õnnetust jõulude ajal puhkes nutma ja nuttis lakkamatult päev läbi. Ent selle kuulsusega kaasnes ka ajakirjanike surve – ta toob väga ülevaatlikult välja, mida kõike on tema pääsemise ja tema kohta kirjutatud. Ühtlasi räägib kirjadest, mida ta on igalt poolt saanud. Millised on nende ligikaudsed sisud – kuni kõige veidramateni välja. Lõpuks ka sellest, miks tema saatmine tagasi Saksamaale osutus õigeks otsuseks, kuigi see sündis vastu tema tahet. Sest kohe tagasi Peruusse tulles oli ta kõige selle sees – ajakirjanikud, inimesed, aga ka kohad ja inimesed. Mh need, kelle lähedased paraku hukkusid. Süütunne, miks pääses tema ja mitte keegi teine, miks mitte ema… Ka need süütunded olla tavalised sedasorti traagiliste õnnetuste järel.

Siia lõppu panen ka Herzogi filmi, mida ma pole jõudnud veel läbi vaadata.

Kokkuvõttev lühike filmilõik juhtunust:

Ka Giuseppe Maria Scotese tegi sündmustest 1974. aastal näitlejatega filmi, kus mõned kohalikud mängisid iseend. Juliane ise eriti vaimustunult ei kirjuta sellest filmist, aga möönab, et nad tegid tubli tööd:

Teised:

• Bukahoolik.
• Sepikoja sepitsused.
• Algusekatkend.

33. Tove Ditlevsen “Kopenhaageni triloogia”

Keegi kiitis seda raamatut taevani ja ma laenutasin. Täiesti omamoodi lugemiskogemus: põhiliselt lugesin ma selle läbi, sest oli ilusa kujundusega raamat (Eiko Ojala)! Ma poleks arvanud, et see suudab mind kunagi lugema panna. Järelsõnas kirjutab tõlkija Maarja Siiner, et on võrreldud Knausgårdiga, kuigi Ditlevsen kirjutas siis, kui omaelulilooline kirjandus ei olnud veel nii popp kui tänapäeval. Minu jaoks oligi umbes selline: Knausgård mulle ju teatavasti ei meeldi sisuliselt, kirjeldas mõttetult üksikasjalikult… Ditlevsen aga annab kuidagi paremini edasi ajastut (vbolla sellepärast, et minu jaoks on see aeg ja koht võõramad?). Samas ei ole raamatul otsest arengut, ma tajun peategelast isegi kuidagi passiivsena, kuigi sisuliselt kannustas teda ju kogu aeg tagant soov kirjutada. Kuidagi isegi mööda minnes abiellub küll ühe, küll teisega. Tundeid otsekui polekski. Lapsed… vaevu aimatavad. Narkosõltlus… ka otsekui kaine arvestus. Pigem lugege, mida arvavad teised, targemad.

Kokkuvõte:

Tove Ditlevsen (1917–1976) oli möödunud sajandi tuntumaid ja skandaalsemaid Taani kirjanikke. „Kopenhaageni triloogias“ vaatab ta tagasi oma harukordsele elu- ja loometeele.

LAPSEPÕLV
Väikese Tove lapsepõlv möödub Vesterbro töölisagulis, mille eluolu kujundab I maailmasõja järgne majandussurutis. Kitsastes oludes kasvav laps leiab pelgupaiga kirjanduses, ahmides endasse kõike – kirikusalmidest muinasjuttudeni.

NOORUS
Teismeeas jõuab Tove sihikindlate kirjanduslike katsetustega niikaugele, et suudab kirjutada esimesed „päris“ luuletused. Tajudes intuitiivselt nende väärtust, otsib ta meeleheitlikult võimalusi oma loomingu avaldamiseks ja kirjanduslikesse ringkondadesse pääsemiseks. Naise esimene luulekogu ilmub II maailmasõja künnisel.

SÕLTUVUS
Õnnetu abielu temast tunduvalt eakama kirjastaja Viggo F. Mølleriga päädib Tove esmakordse viibimisega närvikliinikus. Järgmisest, õnnelikust abielust noore tudengi Ebbega sünnib esimene laps. Tove on kirjanduslikult viljakas ja avaldab igal aastal mõne teose, kuni juhuslik kohtumine arsti ja teadlase Carliga, kellest saab naise kolmas abikaasa, paneb alguse eluaegsele sõltuvusele meelemürkidest. Alles neljandat korda, Victoriga abielus olles õnnestub Tovel asendada mõnuained mõneks ajaks sõltuvusega armastusest.

Teised kirjutavad:

• Kukus nädala raamatuna.
• Mari Kukk Maalehes: “See on nii hea raamat, et püherdaks selle peal pöörases vaimustuses. Just nõnda! / Stiil – meisterlik. Loed ja oled kui hetkes, mil mõõk su kõhtu lüüakse ja see selja tagant välja tuleb. / Muide, Ditlevseni peetakse õigustatult suurepäraseks autofiktsiooni žanri viljelejaks. Ja säärase võttega vallutas mäletatavasti maailma ka Karl Ove Knausgård oma eepilise raamatute sarjaga „Minu võitlus“.”
• Mae Lender: “Selline elu… ja veel enam, oskus sellest kirjutada moel, et seda on ka järgmisel sajandil võimalik naudinguga lugeda. Lisaks naudingule leiab lugeja siit põnevust, kurbust, hämmingut… Ja ausust, lademes valusat ausust. Täna me oleme harjunud omaeluloolise kirjandusega, ent 1960-70ndatel ei olnud see veel normiks, seega ei ole ilmselt võimalik lõpuni mõista tolleaegse auditooriumi vastuvõttu. […] PPS. Ja ma ei saa jätta mainimata, et kujundus on lihtsalt imeline! Eiko Ojala käekiri on nii ilmeksimatu, see napp stiil, mis tekstist olulised detailid sulle lihtsalt ja selgelt ära jutustab.”
• Karola Karlson Sirbis: „Kopenhaageni triloogia“ ei tõmba lugejat oma kombitsaisse mitte kui „kuidas keegi kuulsaks sai“ stiilis edulugu, vaid autori julge ja jultunud avameelsusega. Ditlevsen kirjutab külma närviga, kohkumata ühegi šokeeriva fakti ees. Soovimatud lapsed kaotatakse, sünnitatud lapsed hüljatakse teenijanna hoolde. Soovimatud abikaasad jäetakse uut ja paremat kohates päevapealt maha, nad kaovad mugavalt unustusse, teisele poole autori elu aiamüüri. Teose lummav ja voolav stiil paneb aeg-ajalt unustama, et tegemist on memuaaridega: autoril on luba kirjutada egoistlikult ja läbipaistvalt, tal on õigus reeta ka iseend. Ditlevseni raamat on kui puu, mis sirgub kolmest üksteise ümber väänlevast elulõngast: lapsepõlv ja suhted emaga, noorus ja suhteintriigid, kirjutamine ja tõus kõrgklassi. Selle elupuu ümber väänleb lämmatav uimastisõltuvus, millest on võimatu vabaneda.

32. Viktoria Ladõnskaja “Lasnamäe valge laev”

Mõtlesin juba ammu (selgub, et raamat on ilmunud 10 a tagasi!) seda lugeda. Mingil põhjuselt lühendasingi oma lugemist ootavate raamatute nimekirja sellega. Pikalt ei oska kirjutada, aga ma ütleksin, et mulle see formaat väga sobis. Kuidagi intelligentselt kirjutatud Lasnamäe vaatenurk läbi enda arengu (üldiselt siiski üsna lakooniliselt ja seega mitte ebamugavalt detailselt) ja teiste (anonüümsete) lugude sinna vahele. Kuidas sinna elama sattuti ja mis tunne valdas 10 aastat hiljem, kui olid äkki sattunud elama teise riiki. Milline oli 90ndate anarhiline ja kuritegelik Lasnamäe (mul endalgi on vahel tunne, et kuidas me need 90ndad nii rõõmsalt üle elasime – tagantjärele lugedes, mis meilgi siin toimus). Ja kuidas sisuliselt tegelikult peale Savisaare ei ole ükski poliitik leidnud viisi sealsete valijatega suhelda (ka see on tegelikult sissevaade hoopis teisest perspektiivist). Nii et kokkuvõtteks oli minu arvates hea raamat.

Lisan ka ametliku kokkuvõtte:

Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.

Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekstis.

• Kirjanduslik päevaraamat.
• Kaili Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogis.
• Raadio2 intervjuu saates “Siin me oleme”
• Kristel Kossar Postimehes.

30.-31. Carlos Luis Zafón “Vaimude labürint” I-II osa

Varrakul oli odavväljamüük – klubiliikmetele palju väga soodsaid hindu, mh ka väga häid raamatuid. Samas ostsin pea olematu summa eest selle sarja, et suvel midagi lihtsamat lugeda. Mäletan varasemast küllastust, aga nii palju aega on möödas, seega eeldasin, et enam ei häiri. Veel. Paraku lugesin oma postitusi ja selgub, et tegelikult tuleks siiski varasemaid mingil määral mäletada. Sisu jaoks ehk polegi vaja, aga niisama oleks hea, kui mäletaks. Aga mis parata.

Raamat läheb kiiresti käima, stiil on kaasahaarav (tõlge samuti. Eva Kolli). Küünlaleegi võbelemist on esimesest leheküljest peale, kuigi hiljem jääb seda mõnevõrra isegi vähemaks. Samas… no mis ma ütlen. Loed ja loed, jõuad juba peaaegu lõppu ja avastad, et nad ei ole oma juhtumi uurimisega mitte kuskile jõudnud, kõik on segane. Ja lõpuks leiab Alicia (femme fatale) lihtsalt isiku, kes talle kõik ära räägib. Vahest polegi mõtet loota mingit selget lõppu, kui on kaks paksu osa ja olen alles esimese läbi lugenud? Ma vist eeldasin, et esimese osa lõpuks selgub ka midagi.

Peategelane Alicia (kelle Fermín on päästnud sõprade lapsena Barcelona pommitamise käest) on ühelt poolt saatuslik naine – kuhu ta ka ei astu, kellele ta pilku ei heida, kõigil kohe jalad nõrgad. Suhtlusstiil meenutab pisut Ain Küti Annikvere preilit (kuigi ehk rafineeritumalt). Kõndimine ja füüsiline seisund meenutab pisut Cormoran Strike’i – Alicial küll on jalg alles, aga pommitamisest on jäänud puusavigastus, mis teeb talle põrgulikku valu.

Peategelaseks muidugi siiski Barcelona ja Hispaania/Kataloonia ajalugu, seegi pigem populaarsel moel. Selle raamatu puhul on põhiline vist siiski lugemislust. Keeleline ilulemine (nagu kirjanikuhärra just eile ütles: “vahel hakkab stiil sisul parasiteerima”. Ilmselt see on üks nendest). Sisu ju ikkagi ei leia, mingeid süngeid võbelevaid hirmutaustu. Noh, tundub, et Zafóni tuleb lugeda järjest, et tegelastest tekiks mingi tervik läbi aastakümnete. Teisalt ei saa Zafóni palju järjest lugeda, sest siis tüütab ära. Lahendus on, et seda peavad lugema hea mäluga inimesed ja jätma raamatute vahele pause.

• Triinuraamatud. (Ja selgub, et ikkagi kedagi haarab ka täielikult – järelikult võib ehk tõesti soovitada)
• Marvel Riik Õhtulehes. (Midagi tuttavlikku: “Ütleme nii, et lootused paika ei pidanud. Rohkem kui kolm korda tuli hoogu võtta, et jõuda kaugemale kui esimesed paarkümmend lehekülge. Lakooniliselt räägitakse hüplikult ühest, siis teisest ajast-tegelasest ning jõutakse siis sootuks kolmandale tasemele, kus ülejäänud tegevus kulgeb. Võib-olla oli probleem selles, et nimed ja tegelased, kes on esinenud Zafóni varasemates Barcelona ja raamatukogu sarjas, on aastate jooksul ununenud, aga kole raske oli haarata kinni millestki, mida ei mäleta. [—]Kuigi lehekülgi on „Vaimude labürindil“ palju, ei õigusta need end. Motiivid, stseenid, mis peaksid tähendust kandma ei kanna seda üldse. Toimub lihtsalt millegi poolsuvalise kirjeldamine, kirjutamine. Ei maksa valesti aru saada, jutustamine on hea, põnev ja väga ladus, kuid puudub selgus, miks on faabula just selline.Ja siis sa avastad, et 800leheküljeline tõlge on otsustatud välja lasta kahes osas.“)
• Raul Sulbi maksumüüritagune jutt Postimehes.
• Siiliste raamaturiiul.

Loen, et Zafón suri mõni aasta tagasi 55-aastaselt vähki.

Teine osa, sisuliselt raamat jätkub. Nüüd ajas kogu see värk mind lihtsalt närvi. Ei, siin polnud nii palju küünlaleegi võbelemist (kuigi oli sedagi), aga minu arvates oli ikka mõttetu, milline hunnik laipu… Lihtsalt üks, siis teine. Ja milline mõttetu sisu – kõik otsekui teadsid kõike algusest peale, mind ei veennud üldse, miks oleks pidanud Alicia ja Vargase panema midagi uurima. Milleks on vaja vargas lihtsalt keset raamatut ära tappa. Oeh, kõik oli ikka üsna mõttetu. Sisuliselt. No ja rääkis sada erinevat lugu. Lõpuks Julián, kes otsekui paneb oma pere loo kirja – ehk siis selle tetraloogia (ka eelnevad raamatud, need, mis minul on meelest läinud). Võib-olla kirjeldab seda kõike kõige paremini Juliáni jutt:

Minu unistuste kohaselt pidi süžee jagunema omavahel seotud köideteks, millest igaüks toimiks nagu sissepääs lugude labürinti. Mida kaugemale lugeja selle lehekülgi mööda jõuaks, seda enam talle pärale jõuaks, et lugu avaneb nagu Vene matrjoškade komplekt, nii et iga süžee ja tegelane viib järgmiseni, see omakorda järgmiseni ja nii muudkui edasi ja edasi. (lk. 408, Eva Kolli heas tõlkes).

Nii et labürint, igas suunas paneb minema, igal tegelasel oma lugu, oma taust. Kes on kelle laps jne. Minu jaoks liiga palju. Kirjutada ju oskaks, oleks võinud kuidagi selgema sisuga ja vähemate laipadega raamat olla. Protsentuaalselt ilmselt jõuab tegelaste tapmisega Shakespeare’ile järele. Mitmes kohas on väljendus ka üsna naljakas, aga ma ei kirjutanud ühtegi kohta üles. Üks lõpu poolt, kui Fermín hurjutab Juliáni, kes räägib rahutusest südames, armumistundest.

“Säästke mind oma imalast ilutsemisest, ma tunnen teid selleks liiga hästi. Süda on organ, mis pumpab verd, mitte sonette. Kui veab, kannab veri pisut hapnikku ka ajudesse, aga üldiselt jõuab see suuremalt jaolt ikka soolikatesse ja niuetesse, mis võivad ettevaatamatuse korral teie noore ajude üle võimust võtta, kuni te kord kahekümne viiendat sünnipäeva tähistate. Hoidke oma munandimass roolirattast eemal, siis jõuate ehk kunagi ka sadamasse. Laske sellel aga võimust võtta, ja elu läheb tühja, ilma et jõuaksite midagi kasulikku korda saata.” (lk 404)

• Siiliste raamaturiiul.

29. Tove Jansson “Väikesed trollid ja suur veeuputus”

See raamat ilmus viimasena eesti keeles, kuigi on esimene. Tegelikult ongi selle raamatu väärtus selles, et tegemist on justkui “ur-mumi”-ga, algmuumidega. Piltidel on nende ninad veel veidi pikemad, nad on ilmselt väga tillukesed. Muumitroll ja Muumitrolli mamma hakkavad rändama, et ehitada ilusasse päikeselisse kohta maja ja leida ja Muumitrolli papa, kes hatifnattidega minema pani. Lähevad, iga natukese aja tagant liitub reisiseltskonnaga veel keegi, mõni jääb maha peatuspaika (siniste juustega Tulippa erepunaste juustega poisi juurde). No ja lõpuks leitakse Muumipapa, kes on vahepeal uputuse ajal isegi pudelipostiga kirja saatnud. Ja maja ehitanud – ümmarguse ja sinise.

Ja ilusad pildid.

28. Bonnie Garmus “Keemiatunnid”

Ma arvan, et ma lugesin selle raamatu kohta kelleltki Rootsi lugejalt, kes võrdles Perrini (Lilledele värsket vett) selle raamatuga – et sihuke klišee. Ma uurisin, kas eesti keeles on – oli – ja laenutasin. Lootes, et kui selline klišee nagu Perrin, siis võib ju täitsa lugeda. Aga ei, hoiatus, see on ikka klišee kõrgem klass. Ma ei oska isegi öelda – kohati tundub, et nii klišee, et võiks nagu naljaks keerata ja kõiki neid probleeme läbi nalja valgustada (1961. aasta ja veidi tagasivaadet 1950ndatele Ameerikas – naiste roll ühiskonnas). Siin on peategelaseks Elizabeth Zopp. Oot, panen raamatu ametliku ülikiitva kokkuvõtte:

1960ndate Californiasse asetuv „Keemiatunnid“ on geniaalne, omapärane ja meeliülendav lugu teadlasest, kelle karjääri lükkab rööbastelt välja uskumus, et naise koht on kodus, millega ta aga kindlasti ei nõustu. Olude sunnil saab temast seejärel Ameerika armastatuima kokandussaate saatejuht, kus ta aga ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist.

Keemik Elizabeth Zott pole „keskmine naine”. Tegelikult on ta esimene kinnitama, et „keskmist naist” pole olemas. Kuid möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses vaatab Hastingsi uurimisinstituudi meeskollektiiv sugude võrdsusest ebateaduslikult mööda, erandiks üksainus mees – Nobeli preemia kandidaadist eraklik ja pika vihaga geenius Calvin Evans, keda köidab Elizabethi mõistus. Tekib tõeline keemia.

Kuid elu on sama ettearvamatu kui teadus. Paar aastat hiljem on Elizabeth Zott mitte ainult üksikema, vaid temast on vastu enese tahtmist saanud ka Ameerika armastatuima kokandussaate „Õhtusöök kell kuus” staar. Elizabethi ebatavaline kokkamisstiil („sega üks teelusikatäis äädikhapet näputäie naatriumkloriidiga”) tekitab revolutsiooni. Kuid mitte kõik ei rõõmusta tema järgijate hulga kasvu üle. Sest Elizabeth Zott ei õpeta naistele vaid toiduvalmistamist. Ta õhutab neid oma elu muutma.

Ülimalt vaimukas, terane ning vaimustavate tegelaskujudega „Keemiatunnid“ on sama originaalne ja värvikas kui romaani peategelane.

Noh, midagi ülimalt originaalset selles ei ole – ilmselt oleks, kui oleks kirjutatud kuidagi vähemšabloonselt. Ja samas – midagi ju kogu aeg toimub, läbi sai ju ikka loetud. Lõpus on täpselt midagi sellist, nagu mu üks Rootsi tuttav 90ndatel selliste seepide kohta ütles: “õnnelik pere tuleb päikeseloojangul üle aasta, koer ka kõrval”. Väikeste mööndustega, aga umbes nii. Samas Ivan Orava laadsest paroodiast oli ka sammuke ikka puudu. No lugege ja kujundage oma arvamus. Üks koht mulle meeldis:

Nagu näha, lugejate arvamused on kahte äärmusesse:

• Suvehiidlane kirjutab: “Korralik lugu, kõik on ette ja taha ära nämmutatud, et lugeja jumala pärast ise midagi mõtlema ei peaks. Et justkui tugevatele ja vapratele ja iseseisvatele naistele, aga samas kirjutatud nagu alaarenenud väetikestele – kallis autor, kas sa ei näe siin väikest vastuolu?
  Ja absoluutselt kõik klišeed on ka kenasti üksteise otsa lükitud (lademes õnnetuid seiku lapsepõlves, enneolematult tark ja ilus peategelane, lõputu ahistamine ametipostil, abielu- ja lastevastasus, koera võtmine, surmad särgid-värgid jne, jne, you name it!). Kõik see, mis täna “müüb”, aga mu jaoks oli seda liiga palju korraga.” – Jah, täpselt niimoodi läks edasi ka. Ma lugesin vahele selle Powersi “Hämmingu”, mis puudutas mingil määral sama raamistikku (teadlane üksi lapsega, sest elu armastus ja ideaal on liikluses hukkunud), aga mis oli vähem šabloonne. Tjah, sa ei kaotanud midagi.
• Samas kirjutab Raamaturiiulike: “Nautisin tõsiselt selle loo lugemist ja vahel tegin mõne pikema pausi, et lugu jätkuks ikka kauemaks. Ma olen tõesti meeldivalt üllatunud ja kas on mõni lugu, mis mul veel avastamata sellega sarnane? / Eks ta selline vaimukas lugu ole, kus muidugi ka tegelased on värvikad ja neid on raske unustada. Ma siiralt nautisin ja ei suutnud midagi muud vahepeale lugedagi.”
• Ka Sõberraamat on positiivne: “Seda lugu võiks võtta nagu “Suure paugu teooria” spinoffi, või siis segu “Suure paugu teooriast” ja “Masters of Sex” sarjadest. Siin on huumorit ja ajalugu ja teadust ja romantikat ja peresuhteid. [—] Humoorikas, kuid samas ka kurb. Ajalooline, kuid samas ka tänapäevane. Et siis, mis oleks olnud, kui Sheldon ja Amy oleks elanud kuuekümnendatel, kui Sheldon oleks sõudja, Amy teeks suurepäraselt süüa ja nende koer mõistaks pea pooltsada sõna ja nende järglane oleks geenius.”

27. Richard Powers “Hämming”

Selle raamatu haarasin kogemata raamatukogu uudiskirjanduse riiulist ja võtsin vahele lugemiseks. Kuidagi haakis algusest peale. (Sarnaneb osalt mu poolelioleva raamatuga, aga pole nii šabloonne). Raamatus kirjeldatakse teadlasest isa, kes on jäänud oma “spektriga” pojaga kahekesi, kuna ema on hukkunud autoavariis, sest püüdis mitte opossumile otsa sõita. Ema tegeles looduskaitsega juriidilise külje pealt. Mees on astrobioloog Theo Byrne. Poeg Robin (punarind – ema lemmiklind) on keeruline, süttib kergesti, kui koolis kiusatakse jne. Koolidirektor nõuab peaaegu, et isa poja ravimitele paneks, isa aga pole nõus. Ta pöördub ühe tuttava teadlase poole, kelle vastu ta tunneb vastakaid tundeid – see neuroteadlane käis tema naise (Aly’ga) linde vaatlemas ja Theo jõuab vahepeal veendumusele, et mees oli ka naise armuke – ja teadlane pakubki uutlaadi lahendust, mis on tegelikult veel testimisfaasis ja taotleb lisarahastust.

Ma ei hakka sisu ümber kirjutama. Igatahes teeb poiss läbi suure muutuse – kuniks asi väljub sotsiaalmeedia tõttu ja presidendivalimiste tõttu kontrolli alt ja rahastus maha võetakse ja katse keelatakse.

Taustal käib tegelikult jutt ohustatud ja kadunud liikidest. Ajaliselt tundub, et viibime sutsukese kaasajast eespool – ja samas väga piiri peal. Sisse on toodud ka Greta Thunberg (veidi modifitseeritult ja teise nimega), põhimõtteliselt on ka Robin tema vaste. Ta joonistab ohustatud liike, kord käib Kapitooliumi ees protestimas (süüdistatakse isa: mida ta manipuleerib poega sedasi!), ta müüb pilte ohustatud liikidest ja saadab nendele organisatsioonidele meeletu kogutud summa – ja saab teada, et vaid 70% läheb sellest eesmärgile.

Jälle kipun kirjeldama sisu. Põhimõtteliselt käibki jutt üsna kriitiliselt meie maailma loodusest, sellest, kuidas me oleme selle juba ära ekspluateerinud, tagasipöördumatult. Kuidas moraalinormid peavad aktsepteeritavamaks, et lastele antakse rahusteid, kui et midagi püütakse nende mõtlemisega teha (nt neuroteadusliku eksperimendiga. Ma ei mäleta neid termineid). Kuidas religioon on nii kõrgele pjedestaalile tõstetud, et selle solvamisena tundub astrobioloogilise uurimise rahastamine. Ja inimeste pimedus selles suhtes, mis toimub nende ümber. Lehmadel tekkiv viirus…. mis kandub tegelikult lõpuks inimestele.

Kui ma nii kirjutan, tundub, et tegemist on mingi võitlusliku raamatuga (vahest osaliselt ongi). Lugedes haaras pigem lapsevanema dilemma, kuidas käituda, kuidas isa kardab teatud teemasid, mis võivad poega ärritada. Ja kuidas see kõik mingil hetkel muutub (raviseansside ajal), kuidas ka see tundub isale võõristav ja hirmutav – poeg ei karda enam kahejalgseid… Ometi just need seansid aitavad Robinit, ja kui rahastus ära võetakse ning seansid keelatakse, hakkab tagasiminek. Raamatu lõpupoole looduses matkates mõtleb minategelane (isa): “Ühel päeval õpime uuesti, kuidas end selle elusa paiga alusel treenida, ja siis tuleb paigalpüsimine niisama lihtsalt kui lendamine.” (lk 289)

Ja kogu selle vanemliku mure taustal on siis kogu see maailma looduslik allakäik. Lood planeetidest, mida isa ja poeg õhtuti oma fantaasiates külastavad. Kokkuvõtteks ütleksin, et päris maksimumpunkte ma ei tahaks raamatule anda, sest siiski üsna palju oli programmilist ja šabloonset – ent varjatumalt.

• Mann kirjutab lugemisblogis.
• Triin Tael ja Valner valme räägivad.

26. Annie Ernaux “Koht”

Ilmselt on nobelisti lugema asudes ootused veidi teised. Võiks öelda, et Ernaux kirjeldab siin sotsiaalset reisi, rääkides oma isast, raamiks isa surm. Sellest, kuivõrd peaks üldse olema võimalik säilitada omavaheline suhe, kui oled liikunud edasi. Niisamagi on sirgudes paratamatu, et vanematest eemaldutakse. Ent kui eemaldutakse ka sotsiaalsest klassist… Ma ei oska öelda. Siin polnud otsekui erilist soojust ega armastustki “kirjeldatava objekti” vastu. Paratamatult tekkis tunne, et juured, see paik, see elu on midagi, mis on jäädavalt selja taha jäänud ja kust pole enam mitte midagi võtta. (Eluteele kaasa). Ma pole muidugi teisi raamatuid lugenud, aga kui otsustatakse esimesena tõlkida just see teos… paneb veidi käsi laiutama (“Aastad” on kuidagi kuulsam, see on nüüd vist ka ilmunud, eks näis. Võib-olla langes valik “Kohale”, sest oli kõige lühem ja võimalik kõige kiiremini välja anda?). Aastal 2022 pälvida Nobeli kirjanduspreemia sellise üsna levinud teema ja kirjutamisstiili peale? (No ma ei või tõesti üldistada, tegemist oli siiski minu esimese Ernaux’ga, kõigest 73 lehekülge). Kirjanduslikult põnevamaid ja vastuolulisemaid teoseid umbes samal teemal tuleb ju pidevalt kui saelaudu Vändrast… Jah, kui Nobel oleks tulnud aastal 1970, siis veel … Loen veidi, mida teised on kirjutanud (hm, ei leidnudki esialgu). Muidugi on ta kirjutanud üsna palju ja selle lühiromaani järgi ilmselt ei saa veel arvamust kujundada.

Samuti pani natuke imestama ka mõistete valik tõlkes. Suur osa kirjeldusest rääkis ju kohalikust keelevariandist, maakate keelest. Eestis on raske sellist kontrasti leida, kui asendad lihtsalt ühe väljendi teisega. Võib-olla oleks pidanud “Lõuna-Eesti vanaema” murret sisse panema? Mingit sellist veidi markeeritud “säänne” ja “määnne”? Üsna ootamatu oli ka lugeda autostoppi sõitjast, kui jutt käis hääletajast – tjah, eks tol ajal nimetati autostopiga sõitjateks küll. Mõni teinegi kord imestasin sõnavalikut…

Kokkuvõtteks võib ehk öelda, et lugeda ju võib, saab teada, kuidas Ernaux siis kirjutab. Halb ju pole. Aga mingit elamust paraku ei saanud. Selleks oli ta oma isast (kirjeldatavast) liialt võõrandunud.

• Katkend ERR portaalist.
• Peeter Kormašov Ekspressis.
• Triinu Tamm Sirbis Ernaux’st üldisemalt.

25. Ewald Arenz “Suur suvi”

Kui selle raamatu ilmumisest ajalehest lugesin, panin järjekorda. Hm. Imelik raamat. Tegevus hakkas liikuma pigem raamatu lõpus. Ma saan aru, et paljutki algusest oli vajalik meeleolude loomiseks, aga sisuliselt seisis kõik üsna üle poole raamatust paigal. Muidugi on see maitse küsimus ja siin pole nii üksikasjalikult ja mõttetult, kui minu arust oli Knausgårdi “Minu võitluses”, sellegipoolest tundus kohati igav lugeda samm-sammult, mida noor poiss suvel teeb, kus sõbraga käib, kuidas kohtab Beatet, kellesse armub, kuidas satub vanaema päevikutele… Lõpus hakkavad erinevad liinid arenema ja seetõttu tekib nagu romaani tunne. Algus oli liiga staatiline minu jaoks. Raamatu kokkuvõte kõlab nii:

Esimene hüpe, esimene armastus, esimene katsumus. Lõõgastavat suve ei paista Friederile tulevat – ees on järeleksamid matemaatikas ja ladina keeles. Seega tuleb tal loobuda perekondlikust puhkusereisist. Õppima peab ta pealegi oma karmi vanaisa juures. Kuid õnneks on olemas Alma, Johann – ja Beate, tüdruk pudelrohelises trikoos. Nendel nädalatel saab Frieder kogeda kõike: sõprust ja hirmu, aupaklikkust ja usaldust, armastust ja surma. Suur suvi, mis vermib kogu ta elu. Teravapilguliselt, targalt ja alatasa õnnestavalt jutustab Ewald Arenz hetkedest, mis meid igaveseks muudavad.

Novot. Kui mu sõber kirjutaks sedasi oma päevikusse või mulle kirjadesse, siis arusaadav. Muidu ei tundunud edasiviiv….

• Suvehiidlasega üsna sama meelt.
• Triinu universum

24. Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”

Esiteks seda raamatut soovitati (3. jaanuaril), panin end raamatukogus järjekorda ja olin järjekorras 72! Vahepeal lugesin kiiduavaldusi ka Rootsi raamatugruppides. Seega alustasin kohe, kui saabus. Jah, möönan, et täiesti lugemist vääriv raamat. Siin on parasjagu erinevaid veidraid tegelasi, tegevuspaiku. Huvitav oli see, et läbi jooksis palju prantsuskeelseid tsitaate (enamasti peatükkide alguses, aga vahel ka jooksvalt), mis viitasid erinevatele prantsuse luuletajatele ja lauljatele. See osa ehk oligi suurim pluss – prantslaslikkus selle sõna heas ja halvas mõttes. Ajatelg oli üsna segi paisatud ja pean tunnistama, et alati ei jaksanud erinevate tegelaste puhul mõelda, mida nt peategelane Violette Toussaint sel ajal tegi. Mingis mõttes on selline hüppamine aegade ja tegelaste vahel tore – kui kuskil hakkab ärevaks kiskuma, saad veidi vaheldust. Peategelane on nüüdisajal (2017) kalmistuvaht, varemalt olnud raudteetõkkepuu tõstja ja langetaja (kuni see töö automatiseeriti). Kunagine lastekodulaps, kes baaris töötades armub baari kõige kütkestavamasse mehesse ja kellega abiellub (ja kes osutub üsna pea jätiseks). Saavad lapse. Õnnetus. Samas toimib kalmistuvahi majake ka kohana, kus saab käia ennast tühjaks rääkimas, teed joomas jne. Seega kuuleme teinekord ka teisi lugusid. Peamise loo seisukohalt need justkui polegi olulised, lihtsalt vahelood.

Ühel päeval ilmub kalmistuvahi majakesse tänavapoolsest uksest mees, kes on pärast ema surma saanud teada, et ema soovib, et tema urn maetaks sellele kalmistule poja jaoks võhivõõra mehe hauale. Sedavõrd, kuidas hakkab arenema Violette’i ja selle poja, Julieni armulugu, võib tükkhaaval lugeda ka Julieni ema ja advokaat Gabrieli armuloost. Poole pealt hakkab äkki ka kooruma Philippe’i lugu – Violette’i mehe lugu. Mees on nimelt kunagi jäljetult kadunud ja Julieni kaudu saab Violette teada, et ta elab temast ca 100 km kaugusel, peab autoremonditöökoda koos uue naisega. Nüüd koorub välja, et ka Philippe pole päris jätis, vaid ta püüab eemalduda oma elu armastusest, Francoise’st, kes on temast vaid 7 a vanem, aga abielus tema onuga (Luc). Kuidas Philippe käib uurimas, mis tütrega juhtus. Kuidas selgub, mis siis lõpuks juhtus.

Seega kui ma lugesin just eile Rootsi raamatublogija sissekannet, siis ma tegelikult võin temaga ka täitsa nõustuda. Tegelikult oli siin segamini üks igavene seebiooper. Sellegipoolest võib selliseid raamatuid vahel lugeda – selle raamatu puhul see otsekui ei häirinudki. Pigem häiris mind see armukeste teema – kohe päriselt. Vähemalt kolm liini, kus see “õige”, “tegelik” ja “saatuslik” armastus on armukesega, mitte abikaasaga, kelle kõrval tuleb elada ka rutiini. Prantslaslik – jah. Kas kõnetab – tõtt-öelda siin raamatus õieti mitte, tundus veidi kunstlik.

Kui ma sedasi edasi kirjutan, ei saa ma ise ka aru, mis mulje ma sellest raamatust jätan. Pigem lugege ise, oma silm on kuningas.

• Lugemissoovituse blogis kirjutab Annika Aas: Kui Perrini romaanil üldse mõni puudus on, siis ehk võib talle isegi liigset ilu(lemist) ja poeetilist hillitsetust ette heita. Aga päris sentimentaalseks pisarakiskujaks ta õnneks ikkagi kätte ei lähe, vaid püsib hea maitse (loe: prantslasliku sarmi) piires.
• ALuik kirjutab: “Ühtepidi on tegemist väga kurva raamatuga, kuid samas on selles ka mingi seletamatu helgus olemas, mis tuleb just läbi Violette olemise, tema suutlikkuse olla ja elada, tema võime uuesti elu alustada. Loosse on põimitud kirjandust, muusikat ning iga peatükk algab tsitaadiga, kas siis autori enda loodud või laenatud. See teeb raamatu kuidagi ehtprantslaslikult hõrguks, šikiks. Mulle meeldis väga, siin oli üllatusi, oli huvitavaid lahendusi, oli ootamatusi, oli inimhingede lahti muukimist, elu üle juurdlemist, mõistmist, leppimist, paratamatust ja omal moel ka armastust. Väga hea leid!”
• Triinuraamatud kirjutab: “Raamat on traagiline ja samal ajal ka ilus, naljakas ning soe. Tegelased on kõik huvitavad inimesed. See lugu paneb tegelastele kaasa elama ja kaasa tundma ning on südantsoojendav. Elu ei ole ainult must-valge. Lugu jutustab tavalise inimese elust, kellele saatus on andnud palju kanda, aga siiski on ta heatahtlik. Ta on leidnud elus oma koha ning sellega rahul.”
• Raamaturiiulike kirjutab: “Ma suutsin end sinna loosse nii sisse ära kaotada, et raske oli vahel sealt argipäeva tagasi tulla.”
• Suvehiidlane kirjutab: “Ajahüpped, mu lemmikud. Palju vihjeid lauludele, teistele kirjandusteostele. Kes igatseb raamatukaante vahelt armastust, siis isegi seda on siia mitmel põneval moel pandud. Ka üks õrnalt kriminaalne liin jookseb läbi. Palju kurbust, aga sellist ilusamapoolset, ja rõõmu, sekka võluvaid verbaalseid torkeid.”

23. Robert Thorogood “Surm saabub Marlow’sse”

Kui nägin seda raamatut mingis ajalehe uute raamatute tutvustamise sabas, jäin ootama, kuni sain raamatukokku järjekorda. Esimene osa jättis sümpaatse mulje. Lugemine läks väga ruttu. Pea kuidagi puhkas, kui lugema hakkasin – esiteks vanaproua, kes ujub hommikul maja kõrval Thamesis, alasti (ja ehmatab seekord kogemata nii linde kui inimesi). Siis koduperenaine, kes oskab jalajälgede järgi ära tunda kummikusordi, mis olla 10 a tagasi juba moes olnud (!!!). Ja latatara, kes on niisama hull. Siis toimub mõrv – seekord lausa toimub raamatukogus. Mehele kukub kapp peale ja ta leitakse selle alt – ei mingeid suuremaid köndistamisi. Selline tunne, et sedasorti mõrvadest lugemine on tõesti midagi muud kui surm päriselt, eks ole.

Loomulikult teab lugeja algusest peale, et toimunud on mõrv, kuigi seda on keeruline uskuda. Ka uurijatel. Käib mingi jälgede ajamine…. Sisuliselt areneb ja laheneb lugu ikkagi veidi pingutatult, võib-olla lausa ülekombineeritult, aga ma annan andeks. Lihtsalt sellepärast, et läheb kiiresti ja miljööd on iseenesest toredad. Raamat koosneb enamjaolt dialoogist ka, seega sobib neile, keda pikad kirjeldused ei huvita või kes alles tekitavad endale lugemisharjumust.

22. Malin Stehn “Lycka till”

Ma olen tükk aega mõelnud, kas üldse kirjutada. See ei kuulu minu tavapärase lugemisvara hulka. Aga on mingid asjad, mille üle ma olen kogu lugemise aja pead murdnud ja mida ma ei saa peast. Ja jälle see rootslaste moraal paneb arusaamatult suud maigutama. Sest mine tea – võib-olla oli kirjaniku eesmärk just näidata kõverpeeglit, eks ole? Mina näen siin aga tegelasgaleriid, kus pereemast maalitakse pilt kui emotsionaalsest ebastabiilsest hilisemast joodikust…. kuigi just tema käitumises ei näinud mina mitte midagi valet ega taunimisväärset. Juhtub autoavarii, tema elab pojale, kes jääb jalgadest halvatuks, kaasa. Püüab leida võimalusi. Ei saa aru, miks inimesed teda tõrjuvad. Kõik “sõbrad” on justkui ühe vitsaga löödud ega suuda tõepoolest mõista, et sellises šokis inimene püüabki leida võimalusi saada kindlustust ja selle rahaga parimat ravi…. Ja siis selgub veel, et peaaegu kõik teised valetavad ja vassivad, on süüdi tegelikult surmapatus, see vaene ema (Annika) ei tea midagi. Ja tema on see, kes vajub alkoholi küüsi… Kõik eemalduvad temast. Õõvastav. Sisu ära rääkimata on veidi raske edasi rääkida – aga ikkagi on lõpuks nii, et kõikide kätel on veri peale Annika. Ja tema on see, kes lõpuks andestab… oma poja tapjale??? Ei, ma ei saa otsi kokku. Epiloogis anti muidugi märku, et mingigi südametunnistus kuskil on… Kogu raamatut see siiski sel määral ei muuda (annab muidugi palju juurde). Siis meenutan Karamazovite raamatu pikki arutlusi nt vanake Zossima ukse ees (kirikukohus? sisemine teadmine õigest-valest?), Suur Inkvisiitor, kõikvõimas. Mitja patukahetsus (mis, nagu selgus, oli Dostojevskil kõigest pooleli jäänud – kavas oli kirjutada, kuidas ta siiski vangilaagrist põgeneb. Ei jõudnud kirjutada)… Ja siin raamatus kogu süütunne või midagigi sarnast… “lyser med sin frånvaro” mingis mõttes. Ei, siiski – süütunnet tuntakse, aga sellega seoses ei teki lugejal siiski kordagi tunnet, et veresüüga inimesed on “pahad” ja ainus normaalne “hea”. Pigem vastupidi. Võib-olla on see tõesti ääretult leidlik trikk.

Samas läheb kiiresti, seda võin lubada. Põnevust jagub. Pole ka krimka, kus oleksime uurijate poolel – sest uurijad lõpetavad mõlemad juhtumid üsna süütult ära.

Ilmunud ka eesti keeles.

• Jaan Martinson kirjutab.
• Katkend.

21. Lina Nordquist “Dit du går följer jag” / “Järgnen sulle”

Hakkasin seda raamatut lugema väga ammu (sel aastal). See kuulub nende raamatute hulka, mille Rootsist endale ostsin (ei mäleta, millisel reisil). Algus oli paljutõotav – jutustamisviis, miljööd. Jutt liigub kahe jutustaja ja kahe aja vahel, kuigi peategelasteks on mõlemal ka Roar – ühe esimene laps, poeg, teise äi ja … nagu armuke. Unni lugu räägib sellest, kuidas nad koos Armodiga Trondheimist 19./20. sajandi vahetuse paiku põgenevad ja jõuavad Rootsi. Põgenevad seetõttu, et Unni on olnud abiks kohalikule ämmaemandale, kes ka aborte teeb. Roar ei ole Armodi poeg, tütar sünnib Armodiga perre, kuid kolmas, Armodi laps sünnib alles pärast seda, kui Armod metsatöödel hukka saab. Kåra on niisiis Roari tulevane minia – tema jutustab ajal, kui Roar on surnud ja nad on jäänud Brickeniga, Roari lesega, kahekesi. Ta oli kummaline laps, kartlik, omapärane. Palju depressiooni, masendust… Mida edasi, seda raskem on lugeda. Ma ütleksin selle kohta Rootsi masendus. Vahel lihtsalt on vaja neil kirjutada, nii et läheks üha masendavamaks iga leheküljega… Ma ei tea kohe. Avastasin poole lugemise pealt, et raamat on ilmunud ka eesti keeles Põhjamaade romaani sarjas. Jätkasin eesti keeles lugemist… Ikka vastik. Polnud minu raamat.

• Autorist – peale kõige muu, mida ta teeb ja on õppinud, on ta ka riigipäeva liige.
• Intervjuu autoriga (nomineeriti lugejate valikul Aasta raamatu tiitlile…).
• Hanna Lager kirjutab oma blogis.
• Lõiguke Postimehe raamatuportaalis.

20. Kate Chopin “Desiree ja teisi jutte” (LR nr 7-8, 2023)

Julgesin seekord üle pika aja võtta kätte LR, kuna teadsin, et raamatukogust hakkab ammu tellitud raamatuid riburadapidi tulema. Oi, kuidas ma ei kahetse! See raamat haarab juba esimesest loost peale, igal lool on huvitav puänt. Ja samas ei pea kunagi kartma nagu kaasaegsete lugude puhul – pööre on pigem armas või ilusalt kurb. Ei midagi võigast. Ma ei tea, kas ma ikka mäletan õigesti, aga mingil moel meenutas see mulle Kai Aareleidi “Salaelusid“. Määratu vahe tekib aga sisse ajas – kõik need lood, mis kõlavad veel tänapäevalgi värskelt ja asjakohaselt, on kirja pandud 19. sajandi lõpus! (Kate Chopin suri 1906). Ka kokkuvõttes öeldakse, et nende lugude teemaks on naiseks olemine. Tõesti – on. Aga siin ei voola veri ega pole võitlusi. Siin on armsad inimesed oma õnnes ja õnnetuses. Tõesti soovitan kõikidele! (St eriti naistele).

19. Mae Lender “Minu Lõunamaa. Klantspildi taga”

Algul mõtlesin, et ei kirjuta midagi. Nüüd tundub, et paar sõna võiks panna. Nimelt. Mul on mõneti ebamugav halvasti öelda, sest Mae Lenderi raamatuarvustusi ja soovitusi loen ma alati täie tõsidusega (on mõned raamatublogid või arvajad, kelle kokkuvõtteid loed, et otsustada, kas võtta midagi lugemiseks. Teised lased lihtsalt üle) ja ta on enamasti kõike lugenud ka. Sellegipärast on kuidagi ebamugav öelda, et see raamat mulle ikkagi ei meeldinud. Ilmselt on ikka väga suur osa formaadis – Minu… sari on kuidagi ajakirjanduslik ja ilmselt kuskil ajalehesabas ilmudes jätaks parema mulje ja täidaks eesmärki. Teiseks aga: minu arust võiks olla sihtrühmaks need, kes on ise käinud Nice’s, Türgis, Brasiilias, Singapuris, Indoneesias, Mauritiusel, Kuubas ja Kreekas – saavad tunda äratundmisrõõmu. (Portugali jätsin loetelust välja, sest Portugalist oli kirjutatud kuidagi positiivseid asju ka vahele – nagu tavalises reisikirjas). Minusugusele jätab pigem mulje, et reisimine on üks igavene piin, aga me teeme seda ikkagi. Raamatu tagamõte ju ongi tuua välja kaadri taha jäänud juhtumised, aga kui Portugal siit välja arvata, siis kogumulje jääb ju tõesti suhteliselt piinav. Kuigi on humoorikalt kirja pandud. Minul endal tekib mu isiksusest lähtuvalt muidugi ka mõte, et milleks üldse nii palju ja nii kaugele reisida (noh, sedasi keskkonnale mõeldes – milline koormus on turism). Seega võiks soovitada inimestele, kes on neis kohtades käinud või kes kavatsevad sinna just reisida – teavad, milleks end valmis panna.

Lingid:

• Blogistaja: “Mulle tundub, et raamatut võiks lugeda mitte ainult soojamaareisile ihkajad, vaid ka need, kes imetlevad ülilobedat-kobedat kirjutamisstiili. Nimetan selle kirjutamisstiili, mitteametlikult muidugi, erudeeritud lustaka sõbranna stiiliks. Sinuga räägib justkui pikaaegne sõber, aga ilma slängimerre uppumata.”
• Kuku raadios järjejutuna.
• Õhtulehe podcast, intervjuu autoriga.
• EdaAde: “Mõnus meelelahutuslik lugemine, kus leidub ka kasulikke nõuandeid. Näiteks mina küll kuulnud pole, et Kuubas on WC-paberiga kehvad lood.”
• Eveliisi eluviis (tasuline).

18. Mihkel Raud “Ühes väikses Eesti linnas”

Ma ei tea, mitu kuud ma seda raamatut raamatukogu järjekorras ootasin (minu meelest juba möödunud aastast peale). Mihkel Raua raamatutega on nii, et kas jaksad või ei jaksa. Ma olen tegelikult peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud ja jaksanud (viimase pooleldi/täielikult eneseabiraamatu, “Võtku homme mind või saatan”, panin kõrvale, sest polnud paras hetk ega tuju). See siin on veidi rohkem “Musta pori näkku” formaati – räägib ta enda elust muusikuna ja muusikasaadete tegijana. Ja see on mulle (jälle) sümpaatne kuidagi. Minu arvates on ta kenasti oma niši leidnud ja sellise perekonna varjust on üldse raske välja tulla – aga minu arust ka temast nõrgub nende dünastia andekust.

Tema jutustamisstiil on muidugi pigem vaimutsev ja lihtne – ma mäletan, et viimase pooleli jäänud raamatu puhul mulle see ei sobinud. Siin aga – las olla. Mulle meeldib tema enesekriitilisus (mis teinekord mängib muidugi talle endale vastu). Mingis mõttes võtab ka “Musta pori näkku” üles ta kujunemisloo, kuhu kuuluvad erinevad bändid ja esinemised (kui palju kordub, ei oska öelda, sest ega ma sisuliselt ju kuigi palju ei mäleta). Siin toob ta aga ära märgilised sündmused või laulud/lood, mis on mingis mõttes olnud pöördelise tähtsusega. Kasvõi seesama pealkiri (“Ühes väikses Eesti linnas”), mis mingis mõttes raamib tema kujunemise lugu. (Kuna aga elu ju läbi ei saa, lisandub lõppu veel muusikaprojekt ja selle kohta soovitan Youtube’is üles laetud filmi “Kuu kulgeb Haapsalus”).

Ma arvan, et tema kuvand on kujunenud põhiliselt Superstaari saate žüriist (kus ta mängib vastikut vanameest) ja ka Seitsmest vaprast. Ta ise ka ütleb (vist siin filmis), et on inimesi, kes ei saa teinekord aru, miks tema nt Superstaari žüriis peaks olema – teised on ju ometi ise ka muusikud! Aga vaatad seda filmi, kui nad vanad lood taaselustavad ja uue helipildi annavad ja pead tunnistama, et vaata – tal on hea lauluhääl. Vägagi arvestatav muusika (iseasi, milline on iga inimese muusikaline maitse. Olen täna Youtube’ist üsna palju järele vaadanud ja “Rain” videot vaadates elustus lausa mälestus, kuidas me 1991. aastal Rock Summeril ühel päeval lauluväljakule jõudsime. (Miks nii vara? Programmist ei leia…) Vihma sadas ja Merry Christmas, Mr Lawrence oli laval. Kiirustasime kohale. Ja vihm jäi järele! “Oh Lord, please stop that rain”. Lõigud sellest kontserdist on ka videos olemas. Otsisin vanade annaalide vahelt ja leidsin, et programmilehes on kirjas “Mary Christmas, Mr Lawrence”!!!!!).

Üldiselt meeldib mulle ka tema avatus ja see, kuidas ta erinevaid muusikuid kiidab. Kui ta on kellegi vastu kriitiline, siis see nii väga välja ei tule – v.a. kui ta ennast maha teeb. Mulle istuvad isegi need absoluudid, mida ta alatihti kasutab (stiilis “parim laulja, kes on eales Superstaari uksest sisse astunud” või muus osas “parim”. Mustas poris oli minu mäletamist mööda midagi Ivo Linna kohta. Jällegi soovitan vaadata videot allpool – siin on mitu asja, mis ka raamatus.).

Saan aru, et ma ei oska sellest kirjutada. Seega pigem lõpetan. Ikkagi soovitan – aga ette teades, millega on tegu – siin on peale Mihkli enda kujunemisloo ju tegelikult üsna palju ka ajastust. Muusikaelu arenemisest 80ndatest praeguseni.

Lingid:

• ERR.

17. Ana Blandiana “Minevikuplaanid” (LR nr 10, 1989)

Enda üllatuseks leidsin, et Ana Blandiana on ka eesti keeles. Tema mahukast loomingust muidugi vaid väike LR vihik, mis ajastutruult kokku surudes on kokku vaid 32-leheküljeline raamat. Sellegipoolest on mul hea meel, et Riina Jesmin on selle tõlkinud ja ilmselt osalt ajastu tõttu on see ka LR-is välja antud. Esiteks on Ana Blandiana (see on ta kirjanikunimi) rumeenia kirjanik, kes kirjutab valusal teemal Rumeenia ajaloos, teiseks on ta pärit Timișoarast, kust sai Rumeenia revolutsioon toona alguse. Ses suhtes eriti kiire reaktsioon (ja kui ma järele mõtlen – revolutsioon algas 1989. aasta detsembris… seega pigem prohvetlik väljaanne).

Ma ei ole rumeenia kirjandust õieti lugenud (ilmselt üks Mircea Eliade LR 1996. aastal…), olen ühte proovinud (liiga palju sisevihjeid inimestele ja sündmustele, millest meie midagi ei tea ja lõpuks ei jaksanud enam järge pidada. Ilmselt ka suvi mõjutas, kuna suvel ma ei suuda eriti lugeda, kui on kogu aeg valge). Ana Blandiana jäi mulle silma juba eelmisel aastal, kui sõda algas – siis luges ta ette Svetlana Aleksejevitši rahupalve. Raamatu tellisin sellepärast, et sattusin eile vaatama veidi (kõike ei jõudnud) intervjuud temaga (TVR Cultural). Ei tohiks unustada, et Ana Blandiana on selle raamatu kirjutanud veel enne Ceausescu surma ja revolutsiooni.

See lugu räägib 1950ndate küüditamisest Bărăgani steppi. (“It was used as a depot for mass deportations by the Communist authorities during the 1950s. About 40,000 political prisoners, including Banat Swabians, were relocated here from the west of the country.”) Teema, millest saaks ilmselt palju dokumentaalselt ja ajalooliselt kirjutada. Ana Blandiana viis kirjutada oli aga täiesti omanäoline. Kõik oli edasi antud tugevalt läbi mälu ja jutustamise teema, unenäoliselt:

Loen üle, mis olen seni kirja pannud, ja mind valdab kohutav väsimus. Küsin endalt, on see tõesti Baraganis juhtunu rekonstruktsioon või – olles vaid jutustuse ümberjutustus – läbi mitme prisma murtud ja peaaegu tundmatuseni muudetud tõe pelk – kui erinev tegelikkusest? – peegeldus. Kui esmajutustaja oma nostalgilises teadvuses tegi elutõest esimese deformeeriva valiku, mida veelgi pisut moonutas tema kõneosavus; kui sellest sõelus minu mälestusteks saanud lapsepõlveviirastustest ähmastatud mõistmisvõime omakorda välja midagi, ja seda moonutas omakorda minu kõneosavus, nii nagu viltune ekraan moonutab sellele projitseeritud pilte; kui kõik need sugestiooni ja intuitsiooni, peegeldumise ja hajumise loomulikud fenomenid tekkisid – ja teisiti ei võinud ollagi – , mis jäi siis järele tolle igavikku haihtunud maailma sündmuste algkujust? (lk. 31, tõlk. Riina Jesmin).

Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab. Siin on pigem juttu, kuidas endise elu ja välise maailma unustamine aitas üle elada aastad stepis. Mingil hetkel üsna alguses guugeldasingi juba seda steppi, et olla veendunud – ei, see pole väljamõeldud üldistuslugu, vaid on ilmselt juhtunud. Teisalt ongi kõike kujutatud läbi muistendi või legendi – ilmselt ainus viis ka hiljem mäletades, mis aitas inimestel ellu jääda. Millest tekkis lausa nostalgia. Seda raamatut võib täiesti kindlalt lugedagi samuti kui abstraktsiooni, ilma et stepile üldse oleks geograafiline asukoht antud. Miniatuurse ühiskonna tekkimise lugu, omamoodi “Kärbeste jumal” muinasjutulises maailmas.

Mul ei ole aega rohkem kirjutada, aga ma leian, et seda raamatut saaks selle lühiduse tõttu väga hästi võtta arutada ka koolis küüditamise lugusid puudutades: mälu teema. Kindlasti on meie kultuuriruumi küüditamislugudeski neid helgeid lugusid – asju, mis aitasid inimestel elada.

Ahjaa, pealkiri meeldib mulle ka. Just tõlge. “Proiecte de trecut” on leidnud huvitava tähendusväljaga vaste. Majakese ja elu ülesehitustööd stepis võiks ju võrrelda hoogtööga, tulevikuplaanide ja helge tulevikuga. Nüüd aga on kogu see lugu jäänud minevikku ja looritatud teatud nostalgiagagi. Rääkides sisuliselt koledatest asjadest muinasjutuliselt, viidatakse propagandale helgest tulevikust, millel on negatiivne konnotatsioon. Kuidagi risti-rästi vastupidiseid tähendusvälju täis.

• Rumeenia bukahooliku blogis.

16. Tadhg Mac Dhonnagáin “Proua Lazare”

See raamat jäi silma ajalehes (või Varraku raamatuklubi reklaamlehes) ja otsustasin end raamatukogus järjekorda panna. Üsna suur oli mu imestus, kui raamat suht kohe tuligi (tavaliselt on mure, et esialgu on kõik uued mind huvitavad raamatud ilmatu aeg puudu, siis töötluses ja lähevad lõpuks meelest tellida). Kokkuvõte kõlas nii:

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere.

Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.

Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

Lugu läheb käima üsna kiiresti ja kergelt. Sisuliselt liigutakse kolmes-neljas ajas: 1930ndad-1944 Iirimaal, 1995, 2006 Prantsusmaal ja 2010ndad Brüsselis. Kuna lugu on lahti läinud Galway lahel Paraicu surnukeha lükkamisega üle paadi parda, on ka see sündmus algusest peale teada. Lugeja saab üsna ruttu ka aru, et Levana vanaema Hana on see iiri tüdruk Muraed, iseasi on, kuidas ja kas see ka teistele raamatus ilmsiks tuleb. Algus tundubki üsna konarlik ja lihtsapoolne. Levana on Brüsselis tööl, vanaema on endiselt Prantsusmaal, satub haiglasse, siis võetakse üks hooldaja, pärast teine, lõpuks toovad nad vanaema enda lähedale hooldekodusse. Vahele räägitakse, kuidas 7-aastase Levana ema sureb ja tüdruk jääb vanavanemate kasvatada. Ema on aga jõudu leidnud oma juudi päritolust, mis pidada voolama naisliini pidi, käib sünagoogis, soovib, et ka Levana kasvatataks üles juudi traditsiooni vaimus. Ahjaa, vanaema on end nimetanud Eestist pärit ja holokausti üle elanud juudiks, kes ei taha mingi hinna eest oma minevikust rääkida, liiga traumaatiline. Vanaisa Samuel on aga päriselt juut, teab ka Hana/Muraedi tausta.

Vahepeal saab lugeda Muraedi perekonnast, õest Bidist, üksikisast, kes kasvatab kolme last. Kolmas laps on poolearuline Paraic, kes on Muraedi kaksikvend ja kelle eest ainult Muraed oskab kõige paremini hoolitseda. Rahvaluule kogumine sealt piirkonnast – Arani saarelt Iirimaa lääneranniku lähedalt. Muraedi isa leivanumber on ballaad kogu Iiri ajaloost, aga tal ei tule selle esitamine algusest lõpuni kunagi välja, kui on kuulajaid ja närvipinge. Seevastu jääb Muraedile see ballaad ajapikku meelde, samuti lühikesed lood, muistendid, rahvapärimus. Kuna koolis käib rahvaluule koguja ja palub koolilastel oma lugusid üles kirjutada, saab Muraed (pärast mõningasi takistusi ülikatoliiklikus koolis) siiski järje peale ja saadab koolivihikutes üsna palju materjali. Ta armastab oma kodusaart, isa lugusid, isegi poolearulist venda Paraicut, keda õde tahaks hooldekodusse viia, aga tema mitte (käib hoopis palverännakul, aga kirikuõpetaja ütleb talle ka, et teinekord tuleb aru saada, milleks miski ime on, igal asjal on oma aeg ja mõte. Palverännakult tagasi jõudes leiavad nad aga eest isa matusetalituse).

Ilmselt tuleb mainida ka Levana elukaaslast Armandi, kes on helikunstnik. Ta saab Levana vanaemaga väga hästi läbi ja nõuab, et saaks vaheldumisi Levanaga vanaema vaatamas käia. Ta lindistab vanaema, talle meeldib vanaema aktsent. Kord avastab ta ühest kõnest ühe tundmatu linnu nime – Levana hakkab EL tõlkijate kaudu tuvastama, mis linnuga on tegu. Tegelikult viiakse ta kokku eesti keele tõlkijaga, aga tema kuulab ja ütleb, et aktsent on võõras ja eestikeelne sõna see pole. Tegelikult selgub siis, et iiri tõlkija Gearailt on ainus, kes sõna ära tunneb. Tegemist on rahvaluuleteadlasega, kes on saanud magistrikraadi iiri keeles ja kultuuris (noh, midagi sinnapoole, ei viitsi üles otsida) ja kes on täiesti kindel, et saab edasi ka doktorantuuri, kuid siis selgub, et eelistatakse hoopis teisi, “kaasaegsemaid” projekte mingite missivalimiste etnoloogiast jms. Seetõttu taotleb ta eurotõlgi kohta ja saabki Brüsselisse tööle – hea palk, aga niru ja igav töö (oma kutsumusega võrreldes). Üks tsitaat ka, lihtsalt nii tabav 🙂

Sel päeval, kui talle saabus e-posti teel helifail, oli Gearailt ametis dokumendiga, mis kandis salapärast pealkirja “Mõjuhinnang: ülevaade algatuse prognoositavast mõjust ja ettevalmistusperioodi võimalikest lahendustest”. Gearailt oleks tahtnud tuua kuuldavale karje, mis kostab Iirimaa läänerannikuni. (lk 77, iiri keelest tõlkinud Indrek Õis).

Igatahes lõppkokkuvõtteks – nagu võib arvata – hakkab Hana/Muraedi mälu üha tuhmuma nagu dementsusega ikka. Ajad segunevad. Ta hakkab üha rohkem rääkima seda keelt, millest mitte keegi aru ei saa. Ja lõpuks annab Levana Gearailtile loa seda kõike tõlkida. (See oli päris põnevalt edasi antud – Hana vaatenurk, mis üha enam lapsepõlvetegelaste sekka vajub).

See kõik oli ikkagi sisukokkuvõte. Ja raamatut lugema hakates tundus, et umbes niimoodi lihtsaplaaniliseks ja aegade vahel liikumiseks see jääbki. Ent tegelikult hakkas välja kooruma üsna mitu erinevat joont. Võiksin välja tuua kaks tähtsamat (minu arust).

Esiteks kutsumus vs kohustus, sisu vs see, mille eest elatist antakse. See teema tuli kõige tugevamalt välja loomulikult Gearailtiga (ka ta naine oli samas teemas sees, kuidagi laulu läbi, kui ma õigesti mäletan). Just see loetelu teemadest, mida rahastatakse ja mida toetatakse selmet anda rahastust vanade rahvapärimuste uurimisele. See pidev “olgem moodsad, mis ikka neid vanu igavaid teemasid!” Ja siis satud oma keeleoskusega tõlkima tõesti kõige igavamat jura (no ilmselt kõik seda siiski igavaks ei pea, selleski olen üsna kindel, aga eeltoodud tsitaat oli minu arvates ikkagi üsna tabav).

Teine samasugune oli Armand, kelle idee ei saanud rahastust ega näitusele valituks. Jälle kontrastiks uuema kunsti kirjeldused. Armand läks muidugi kuhugi “tootvale tööle” (ei leia hetkel raamatust ja mälu pole – aga umbes noodikogu transaks või midagi sinnapoole. Füüsiline töö muusika kõrval), aga see Hana teema tõi nii tema kui Gearalti (ja tolle naise) millegi juurde, mis oli neile hingelähedane.

Teiseks juured, ema liin, usk. Muraedi ema on taevas, Muraed palvetab sellepärast sageli igaks juhuks ka ema poole. Ja neitsi Maarja poole. Naised, naisliin, on see, mis talle tuge annab, mis pakub selgroo usus. Isa poolt muidugi kõik rahvalood, pärimus, kohapärimus. Tundub, et see kõik on see, kes on tema – erinevalt oma õest, kes kibeleb Ameerikasse tädi juurte, kus on raha ja mehi jalaga segada. Ja ometi peab Muraed lahkuma kodust, võtma metrooplahvatuses (millesse sattusid ka nemad Samueliga) elu kaotanud Eesti juuditari identiteedi, et edasi elada. Sinna juurde ta tütar, kes läheb juudi traditsioonide ja sünagoogis käimisega süvitsi – toetudes samuti teadmisele, et seda antakse edasi ema liini pidi.

Lisaks taustal juuditeema – teema, millest kõik rohkem aru saavad. Seda on kergem mõista, et Hana ei soovi oma minevikust rääkida, kuna see on traumaatiline. See, et kogu selle trauma taga on hoopis Iirimaa, ei tea keegi. Keegi ei saaks arugi. (“Iiri masendus”, nagu ma seda ikka nimetan). Ta on kõige katoliiklikumast kodust ja taustast pärit – ometi sunnitakse talle ta oma hädavale tõttu peale elu juudina (oma juudist mehe kõrval, keda ta siiski väga armastab ja vastupidi ka).

Ja mida me lugejana siis võiksime sellest kõigest järeldada? Kui tähtsad siis on meie juured, keeled, pärimus, paik, kust tuleme, kutsumus, see, kuhu kuulub süda? Kas vastandame selle kõigele pealiskaudsele, mis püünele tungib? Kes teab. Igaühele oma.

Igatahes tunnen, et väga hea mõte oli see raamat eesti keelde tõlkida – ühest väiksemast keelest teise. Kõik need teemad on meiegi jaoks olulised. Pealegi räägitakse siin ju palju Eestist – mis juhtus juutidega Eestis, Levana külastab isegi Google’i tänavavaatega Turu tänavat Tartus – kohta, kus vanasti oli sünagoog ja kus nüüd on kortermajad, mille vastas on veekeskus.

Jumal küll ja kui keerulised olid need iiri nimed!!! Taga on veel vana kombe kohaselt isegi hääldused – vaata ja imesta. Kui raamatuid loed ja ei tea, kuidas hääldatakse, võid hääldada rahus kuidagi oma peas. Siin on sellised nimed, et peas hakkab ka halb – ei saa aru. Võtkem näiteks küla Arani saarel: Cill Mhuirbhigh, loe: kil võivre!!!!! Õpetaja Ní Bhrosnacháin, loe: ni vrosnahhanj. Või Mureadi (loe mureed) isa Tadhg Ó Dioráin, loe: taig o diraanj. (Ega autori enda nimi, Tadhg Mac Dhonnagáin (loe: taig mak gunnagaanj) pole lihtsam…

Ja kas vastab tõele – et tegu olla esimese iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamatuga? Mina ei tea.

Ahjaa. Ja väga filmilik raamat on muidugi. Seega ma ei imestaks, kui kunagi tuleks sellest ka film. (Või on juba?)

15. Nina Wähä “Babetta”

Järjekordne raamat, mille haarasin Rootsist (enam ei mäletagi, kas mõned nädalad tagasi või suvel). Ootused olid suured, olin kvaliteedis kindel. Ja pean ütlema, et … kas üldse suuremat pettumust saab kogeda? Piinav lugemine. Keegi kirjutas Goodreadsis, et tekib tunne, et välja on antud tegelikult 18-aastasena kirjutatud raamatu käsikiri… ja tõepoolest, “Testamendi” autorit ma ei tunne siin kuskilt ära. Esiteks on tunne, et ta on otsustanud kirjutada naisteemal filmimaailmas. Ehk siis põhimõtteliselt #metoo. Nii. Aga kui tahta sellest kirjutada, siis poleks ju vaja teha puust ja punaseks, jätmata lugejale endale mingit ruumi aimamiseks. Ametlik kokkuvõte on selline:

En het sommar. En plötslig mistral. Vad är egentligen vänskap? Och vad är egentligen sant?

Katja och Lou är bästa vänner. De möttes på teaterlinjen på Södra Latin, och medan Katja numera jobbar på ett ekologiskt kafé så har Lou blivit filmstjärna efter succén med storfilmen Babetta. En dag får Katja frågan om hon vill komma och tillbringa sommaren i ett sydfranskt chateau tillsammans med sin bästa vän. Hon blir inbjuden till ett slott, i vilket Lou bor tillsammans med en fransk filmlegend.

Trots att det är en värld som för Katja mer liknar fantasi än verklighet så återgår de till sin gamla relation där de delar allt, nästan som två syskon. Eller som två sidor av en och samma spegel? Snart dras nätet åt kring dem. Den ena märkvärdiga händelsen efter den andra uppdagas och sanning blir allt svårare att skilja från lögn – och kanske är deras vänskap till sist den sista pusselbiten i ett bisarrt och skrämmande skådespel?

Minategelane Katja on järeleandlik, sõber, kes teeb Lou eest kõik. Tema perspektiiv räägibki ka Lou’st kui imetoredast sõbrast, kuigi reaalsed sündmused ja käitumine, mida ta kirjeldab, maalivad lugejale teise pildi. Siis 70-le lähenev endine suur filmimees, kelle juures chateau‘sse Katja Lou’le külla kutsutakse. No ja mida see 70ne ikka muud teha oskab, kui suht esimesel õhtul Katjale oma riist suhu lükata. Ühel peol sõrmi sisse toppida. Ja lõpuks basseini ääres diivanil keppida.

Lou aga on löönud läbi Babetta filmiga ja pidevalt antakse mõista, kui oluline on rollide saamisel hoopis muu kui tõlgendusoskus või ausus. Mingeid asju lihtsalt tehakse filmimaailmas, lepi sellega, kullake. Ja kuigi Lou’d pidevalt ülistatakse, saab lugeja ka rohkem kui vaja viiteid selle kohta, kuidas too on anoreksia äärel, joob oma smuutisid, käib iluprotseduuridel, tegeleb joogaga – elab lihtsalt nukukese elu nagu…

Katja aga on taotlenud doktorantuuri, teemaks sooküsimused filmides. Lõpuks tuleb teade, et ta on vastu võetud. Muidu kügeleb ta seal chateau‘s niisama, imetleb oma sõbrannat, kinnitab endale, et nüüd on ise inimene ja nad pole enam nii lahutamatud kui gümnaasiumi ajal. Aga järjepanu püüab autor jätta mulje, et nad on üks – nad sulanduvad ühte, kannavad teineteise riideid, näevad end peeglis, on ise kui peegelpildid, jagavad meest, jne. No mis muud.

Peatükid vahelduvad “Babetta” filmi sisu kirjeldamisega. Mh mainib Lou mingil hetkel, et tema elu ongi üks Babetta film…

Ja siis ühel päeval saab Renaud (vanamees) insuldi, viibib nädalaid haiglas ja tuuakse natuke puuviljana koju. Lou otsustab lahkuda (sest teenija on ta läbi sõimanud, et tal pole mingit õigust seal olla), Katja samuti. Kumbki omas suunas.

Ja siis viimane peatükk, “Director’s Cut”. Lõpp räägitakse teisiti üle. Tekib tunne, et tegu on hoopis teise raamatuga – mitte sellega, mis venis nagu tatt ja kus oli kõik puust ja punaseks, vaid kus päriselt on mitu erinevat paralleelset võimalust. Ja ikkagi kuidagi selline 18-aastaste vaade ja lahendus. Ma ei suhestu selle raamatuga ikka üldse mitte ja minu soe soovitus on jättagi lugemata, sest sellega säästab aega ega pea seda teada saama the hard way.

• Intervjuu Aftonbladetis.
• GöteborgsPostenis kirjutab ka Mikaela Blomqvist: “Förhållanden gestaltas inte, utan hamras in. Om filmen ”Babetta” upprepas gång på gång att den är ”ikonisk”. Irriterar gör också en del till synes helt oavsiktliga upprepningar, där något som redan har beskrivits återkommer nästan ordagrant efter femtio sidor, och då på ett sätt som att det aldrig hade nämnts förut. Sammantaget ger det ett slarvigt intryck, som om varken Nina Wähä eller någon redaktör har brytt sig om att läsa boken. Bristen på ekonomi i berättandet leder också till att romanen aldrig fördjupas. Den konflikt som etableras på dess första sidor förblir densamma boken ut. Lou blir aldrig mer än en skiss av någon som är perfekt; Katja kommer aldrig till någon egentlig insikt om det bisarra i sitt eget beteende. Som för att understryka det ofärdiga i den egna berättelsen har Nina Wähä gett romanen två slut, där det andra kallas ”Director’s cut”. Självklart går de åt två helt olika håll.” Paraku vägagi nõus.
• Sinziana Ravini kirjutab Aftonbladetis: “När Wähä börjar väva in beskrivningar av den film som gjorde Lou världskänd, ”Babetta”, om en liten pigas förälskelse i en ungersk greve i början på 1800-talet, börjar jag bli irriterad. Wäha punkterar gång på gång den sliskiga miljön med reflektioner över kvinnors plats i filmhistorien och männens ständiga herravälde då och i dag. Trots att jag håller med om det mesta känner jag mig smått allergisk mot moral-estetiska programförklaringar som släpar männen till galgbacken.”
• Anna Tullberg Sveriges Radio.
• Matilda Olson, Kult.
• Anders Kapp, Kapprakt.
• Agri Ismaïl, Expressen: “Wähäs skildring av metoo-eran är komplex och mångfacetterad, men får mig även att grubbla kring romanens tidslinje: om romanen äger rum sommaren 2018, och Lou och Katja då är 34 år gamla, så är de födda 1984 och ”Babetta” bör därför ha spelats in 2003. Hur kan då filmen ”hänt parallellt” med filmrörelsen Dogme 95? Hur kan Katja hävda att ”alla i vår generation minns var och hur” de såg ”Pulp fiction”, när hon bör ha varit 10 år när den släpptes? Jag är visserligen väldigt dålig på matematik, men jag får inte ihop det.”
• Aurora Holm, Tove. “Romanen beskrivs av förlaget som en “hyllning till filmkonsten” och av Wähä själv som “50 % cineastporr, 50 % metoo-roman”.” Muidu kiidab erinevalt minust.
• Annika Wall armastab ka seda raamatut: “Jag älskar det Nina Wähä gör i ”Babetta”. Jag hänförs av den är både magnifik och storslagen, samtidigt som den är andlöst klaustrofobisk. Jag älskar att Nina Wähä tar filmens möjligheter till estetik in i romanformen. Jag älskar hur Nina Wähä kontrollerar sina romanfigurer som marionetter in till minsta filmruta. Jag älskar romanens båda slut. Mina superlativer räcker faktiskt inte till för att beskriva hur fulländad ”Babetta” är som roman och konstruktion. Nina Wähä är helt enkelt ett geni!”
• Jonna Fries i SvD (maksumüür)
• DN maksumüüri taga: “Nina Wähä har ett lustfyllt driv i berättandet men saknar komplexitet”.

14. David Levithan “Armastuse sõnaraamat”

Sellest raamatust lugesin GoodReadsist Mae Lenderilt ja tellisin. Üllatusin, et see on ilmunud juba 2011 – sain kohe kätte. Mulle tundub sellest kirjutamine keeruline. Tavaliselt kasutan vist sellise elamuse kirjeldamiseks sõna “hõrk”. Kui ma selle raamat raamatukogust kätte sain ja nägin, et tegu on sõnaraamatuga, kus pea igal leheküljel algab väga lühike, lühike või veidi pikem lõik, pealkirjaks sõna A-W (inglise keeles kõigepealt, siis eesti keeles, ainuvõimalik lahendus), hakkasin kahtlema. Kas ikka viitsin. Ja üllatusin – eelkõige seetõttu, et tegelikult on siin siiski kirjas ühe armastuse lugu. Kas see on kronoloogiline? Üldse mitte! Ometi loed ühe armastuse lugu (eks meid on lugejana harjutanud kõik need teosed, kus erinevad ajad jooksevad paralleelselt), aga tundelugu. Jutustaja on mees, tegemist on mingis mõttes päevikuga: kuidas mees tunneb erinevatel ajahetkedel erinevate asjade peale. Seega ei loe eraldiseisvaid mõtteid erinevate sõnade kohta, vaid siiski (nagu juba öeldud) ÜHE ARMASTUSE LUGU kohtumisest kuni…. naise truudusemurdmiseni (sest minu mäletamist mööda ei tulnud otseselt välja, et nad on lahku kolinud). Ajaliselt siiski segamini.

Nüüd loen uuesti Mae kirjutatut ja … APPI. Tema kirjutab: “Sõna(seletuse)d ei ole kronoloogiliselt, ka mehe ja naise “hääled” läksid mu peas vahepeal segamini, ent suurem osa ajast polnudki sel tähtsust. Ja isegi sel moel lugedes jooksis lugu lõpuks kokku. Järgmisel korral lugedes (jah, tuleb kunagi ka teine ring) pööran ilmselt sellele rohkem tähelepanu. /Selline aeglane ja naudinguga lugemine.”

Kas hakkan uuesti lugema? Kas siin on mõlema kirjeldused? Mina lugesin ainult mehe hääle sealt välja… Äkki on tõesti võimalik lugeda seda kummagi poole kirjeldusena, äkki ei murdnud truudustki naine? Ma ilmselt jätan selle enda pähe siiski kui ainult mehe kirjutatu. Ametlik kokkuvõte toetab pigem minu lugemiskogemust:

„Armastuse sõnaraamat“ on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma! David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam ja tundub, et üksi edasi minna oleks õigem. Aga siiski… Oled sa valmis kõigest sellest loobuma?

Ahjaa. Oluline oleks ära märkida, et tõlkis Eia Uus. Siin on tõlkijal kuidagi eriti oluline roll.

• Palamuse raamatukogu postituses on ka tsitaate.
• Ka tekstivõlur suudab visuaaliga hästi edasi anda raamatu olemust.

13. Ninni Schulman “Flickebarn nr 291”

Kes seda raamatut kuskil tutvustavad, teevad seda kiidusõnadega. Vaatan ka GoodReadsi hinnanguid – sellel raamatul on näiteks kõrgem hinnang kui (ta eksmehe venna) Schulmani “Malma jaamal“. Kui keegi need raamatud bravuurselt kokku võtaks, siis on mõlema puhul ju tegemist n-ö “minevikus sonkimisega, kus on midagi viltu, mis põhjustab mingit jama tänapäeval”. Alex Schulmani puhul meeldis mulle, et siin oli kõik läbi komponeeritud (arvan, et kiirel ühekordsel lugemisel ei jääkski kõik silma, võib-olla hoopis läheks segi), siin aga oli tunne, et on lihtsalt hakatud kirjutama. Minevikuaeg on tänapäevase ajaga segi (see on pigem reegel kui erand tänapäeval, eksole), aga peaaegu iga peatüki alguses pead veidi mõtlema, millises ajas siis hetkel viibitakse. Kaasajal liigutakse lahutusest “paranemiseni”, uue suhte ja bonusfamilj’ini. Ja pikk lõik isa surmast. Selle kõige vahele kohtumised psühholoogi (või psühhiaatriga). Lapsepõlv võetakse läbi sünnist saadik esimeste armastussuheteni ja kohtumiseni oma esimese mehe, laste isaga (Niklas Schulmaniga). Abiks on ka haiguslood, mille ta haiglast välja tellib – sündides oli tal raskekujuline skolioos (tegelikult tohutult palju füüsilisi läbielamisi haiglates, kuigi ta tundis pidevalt siiski vanemate armastust – kes paraku ei saanud haiglas elada).

Minu maitse jaoks jäigi liiga juhuslik mulje. Imelik “arvustada” midagi, mis on kellegi isiklik päevik, sisemised hirmud, eneseareng. Vahest aitab kedagi, kellel sarnased läbielamised ja kes jõuab seetõttu samuti arusaamale, miks tal tekib tohutu masendus, kui keegi ta maha jätab. (Kas natuke siiski kõikidel ei teki?)

Ida Therén kirjutab SvD-s: “Schulman, känd för sin populära serie med Hagforsdeckare, tar nu steget ut för att berätta sin egen historia. Där beskriver hon traumat av att växa upp som en siffra i patientregistret medan sjukvårdspersonalen kommer och går, mäter och fotar. Som barn har hon svår skolios och läkarna trodde hon skulle dö innan hon började skolan. Hon placeras i en metallställning och i en gipsvagga för att räta ut ryggen, och växer upp till att bli 144 centimeter lång, medan de andra i familjen och i omgivningen är betydligt längre.”

12. Hédi Fried “Skärvor av ett liv. Vägen till och från Auschwitz”

Selle raamatugi ostsin 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval, Rootsist. Hédi Fried oli Rootsis tuntud – ta elas holokausti üle ja pani need mälestused kirja 80ndatel. Toona leiti Rootsis, et see teema pole aktuaalne, seega esiti tõlgiti inglise keelde ja anti Inglismaal välja. Alles 90ndatel Rootsis – sest siis hakkas neonatsism hoogu koguma. Ja viimased aastakümned on Hédi Fried muudkui rääkinud ja rääkinud – tema missioon oli, et inimesed ei unustaks; see ei tohi korduda. Ometi märkis ta, et retoorika on nii tuttav juba tema noorusest (vaen rahvuste ja ka rassi baasil). Seda tähtsam oli sel teemal rääkida.

Möödunud aastal ta suri. Mina ei olnud ta raamatuid lugenud. Selles üllatas mind kohe teadmine, et ta on pärit väikesest (tänapäeva) Rumeenia linnast Sighetist ja juba tema nooruses olid lood seal segased. Pool linnaelanikest olid juudid, kes eelistasid endist Ungari võimu. Hédi ise oli juba rumeenia lastega ühes koolis käinud ja temale meeldisid nemadki. Kui algas sõda ja ungarlased jälle sisse marssisid, võeti neid isegi elevusega vastu. Juutidega juhtuvast oldi kuuldud, aga keegi ju ei suutnud õieti uskuda. Lisaks leiti, et ungarlased on sõbrad ega laseks sel juhtuda. Siis aga võttis Saksamaa Ungari. Inimesed aeti kodudest välja linnaserva getosse. Mõni aeg hiljem sealt Auschwitzi. Esmalt eraldati mehed ja naised. Siis noored ja vanad. See vaatepilt, kuidas nutetud silmadega mitte kuigi vana, aga väga muserdunud (ja sellepärast vanema väljanägemisega) ema viiakse teises suunas. Ja gaasihais, suitsevad korstnad… Kuidas nooremad lapsed usuvad, et emad tuuakse autoga järele, sest nad on vanemad. Aga Hédi, kes on selleks ajaks juba lõpetanud ka õpetajate seminari, saab aru. Ei taha nooremate lootust kustutada. Ent nutab ja nutab, kuniks pisarad saavad otsa. Kuna nad viidi alles 1944. aasta aprillis, oli nende vangistus “kõigest” ligi aastane – Auschwitzist said välja Hamburgi erinevatesse töö- ja vangilaagritesse, kus oli ka teisi sõjavange, aga vaid neid koheldi kõige kehvemini. Samas said teised sõjavangid (eriti prantslased) neid aidata, saates pakke ja uudiseid. (Kusjuures ta kirjeldab, kuidas nad käisid sõjapurustustes Hamburgi koristamas, õhukesed riided, jalanõud räbalas, külm talv – sakslased käivad mööda ja näevad, aga öeldakse siiski “me ei teadnud”.) Lõpuks Bergen-Belsen. Ja vabastamine. Ka see pole lihtne – Briti sõdurid annavad päevi nälginud vangidele oma rasvaseid konserve ja sööki ja keegi ei tea, et tegelikult ei tohi sellisest söögist alustada. Hédi päästab vaid see, et ta läheb teistest laagritest isa otsima (sest vahepeal on tekkinud lootus, et ehk tema elas üle – asjata). Ja sööb kuskilt pakutud peeti ja veel mingeid kergemaid asju. Paljud surevad siis düsenteeriasse ja tüüfusesse. Mingi aja elavad nad endistes sõdurite majades, kuni lõpuks haigetranspordiga Rootsi jõuavad. Sedagi juhuslikult – Hédi noorem õde Livi on armunud ja see (saksa juut) läheb Rootsi ning Hédi palub ka nendele õega kohta, sest nende “kusiin” on haige ja viiakse niigi. Vabaduse tunne. Nad on karantiinis ja hakkavad sellest lõpuks tüdinema. Avastavad, et ka aia alt saab välja ja keegi ei tulista neid selle peale. Kord läheb ta ühtede uute (saksa keelt kõnelevate õdede) sõprade poole, kellega nad on läbi aia rääkides tutvunud ja sõbrunenud. Kui vanemad kuulevad, et nad tulid aia alt ja luba küsimata, ütlevad nad, et nii meil ei tehta… Ja kui nad siis räägivad, mis nad on läbi elanud, küsivad rootslased, aga milles oli teie süü, MIDAGI pidite te ikkagi valesti tegema, et teid ära viidi, niisama ilma põhjuseta ju pole võimalik? Inimesel on raske mõista, kui ei suudaks ise midagi sellist ette kujutada. Huvitav oli ka see, kuidas nad olid harjunud kõigest kättejuhtuvast endale riideid tegema (laagris pigem hea, kui sai mõne riideräbala käterätiks) ja pagulaslaagril on lausa mure, et kõik linad õmmeldakse riieteks (suvepuhkusel rahvaülikool siiski).

Kirjanduslikult ei ole see muidugi eriline meistriteos, seda teab autor isegi. See on korralik kirjeldus, loo jutustamine – muu polegi selle teema puhul esmatähtis. Tähtis on mitte unustada. Ta on kirjutanud veel raamatuid.

11. Robert Galbraith “Kus on kurja kodu” (Cormoran Strike #3)

Sageli on nii, et sarja järgmised osad mõjutavad ka eelmiste ja järgnevate osade muljet. Mõne autori puhul on positiivne eelarvamus nii suur, et enam ei suudagi objektiivselt läheneda. Teisel tuleb ennast jälle tõestada, et negatiivse eelarvamuse august välja ronida. Ja siis on sellised sarjad nagu Cormoran Strike’i oma. Esiti positiivne eelarvamus koos soovitusega. Esimene veidi venis, lahendus tundus veidi punnitatud, meeldis pigem see London ja asjade lahtikirjutamine. Teise puhul oli tapmine kokkuvõtteks ikkagi üsna konstrueeritud (lisaks väga jõhker), aga kõik käis kuidagi kirjanduse ümber ja see pettis mu kenasti ära. Kolmanda puhul aga hakkab mõõt täis saama. Eriti häirib mind, kui välja mõeldakse mingid üdini sadistlikud ja jubedad tüübid, kelle sisemonoloogi saab aeg-ajalt samuti lugeda. Teiseks Strike’i minevikust pärit kolm-neli sadisti, kelle ta suudab kohe nimetada ja kelle taustu hakkab uurima. Kirjanduslikult ei vii see tegelikult krimilugu edasi, vaid jookseb lihtsalt mööda paralleelseid sadismijõgesid. Kuna seekord lugesin argipäevaõhtuti, mistõttu lugemine venis pikemaks ka, jõuavad mul ühe sadisti minevikuseigad ununeda ja kindlasti seguneda teisega. Lõpeks ei huvita mind nende sadistlik minevik. Ega olevik. Ega reaalselt kellegi enda välja mõeldult nende sisemonoloog (mustvalgelt JÄTIS, PAHA). Algusest peale on tegemist thriller’iga, kohe on näha, et Robin on ohus, kogu aeg undab taustal kujuteldav “jube muusika” nagu filmis. Väga väsitav ja üldse ei paku huvi ka… Muidugi olen ma juba ammu väitnud, et igasugused köndistamised, piinamised ja noortele viga tegemine käib mulle vastu – selles raamatus on seda kohe kamaluga. Ja kui raamatu oleks reaalselt kirjutanud meesterahvas, oleks ilmselt tänapäeva paradigmas ette heidetud ka liigset maskuliinsust ja naiste objektiviseerimist. Ega isegi see terane, tark ja andekas Robin on ju siiski “väga ilus”, nii et kõik vaatavad järele ja küsivad, kas ta on vaba ja saadaval. Kui saabub lõppelahendus (teine pool raamatust ma lihtsalt ägasin ja sõimasin… et kaua võib), tuli mul lausa naer peale. Hakkad otsima oma olematust mälust, KES see seal vahepeal võis olla, millise mehe minevikust, milliste naise minevikust… Enda tunnustuseks pean ütlema, et isegi meelde tuli! Ja teda mainiti tõesti ainult ühes peatükis põhimõtteliselt. Sedasi pole huvitav krimkat lugeda. (Kuigi jah, põhiolemuselt selle mustri ma aimasin ise ära – et mingi kehastumine, just selle peaaegu tühjalt seisva korteri pärast.)

Seega. Tundub veidi, et mulje eelmistest raamatutest halveneb selle valguses. Teen nüüd kindlasti pausi. Rowling oskab kirjutada, aga Potterites oskas ta ka süžeeliine huvitavamalt arendada. Londoni kohta on see ikkagi väga tore kirjeldus, sisu mõttes: minu poolt hoiatus. (Endiselt häirisid mind ka totakad vead tekstis, aga tekstimassi on muidugi nii palju, et need väikesed asjad on osakaalult tõesti väikesed). Aga maitsed on (kardinaalselt) erinevad – mulle soovitaja sõnul on see sarjast absoluutne lemmik. Sama loen ka teiste linkidelt:

• Samas ütleb Kais Allkivi Õhtulehes: “Kirjanik on kõik detailideni läbi mõelnud ja end Briti sõjaväeluurega põhjalikult kurssi viinud. Tühja ja loosse mittepuutuvat teksti on raamatus vähe.”
• Kritselblogijale meeldib samuti.
• Kultuuritarbija60+ nimetab seda samuti lemmikosaks sarjast. Samas nõustun: “Kõrvuti kurjategija jälgede ajamisega viib Robert Galbraith alias JK Rowling lugeja Londoni  kuritegevuse keskele: narkootikumid, mõrvad, naiste vägistamine ja  laste väärkohtlemine; noorte hulgas leviv keha terviklikkuse identiteedi häire- füüsiliselt terved tunnevad tungi amputeerida oma jäsemeid.”
• Raamatuarmastuse blogija kinnitab ka, et luges viimased 320 lehekülge mängleva kiirusega, nii põnev olla olnud.
• Sama arvab Daire lugemispäevik.
• Kojanarri kirjutised arvab samuti, et põnev ja jääb järgmisi osi ootama (nüüdseks on need ju ilmunud ka)

10. Robert Galbraith “Siidiuss” (Cormoran Strike #2)

Kuna mulle seda sarja soovitati, võtsin ka teise osa lugeda. Soovitaja hoiatas, et see on kõige igavam ja tuleb ennast läbi närida. Selgub, et maitsed on erinevad – seekordne pakkus mulle põnevust isegi rohkem. K-M Sinijärv on eestikeelse väljaande kaanel öelnud “Minu meelest minnakse siin suurte sammudega kirjanduslike meelelahutajate esiritta” ja ma võin sellega täitsa nõustuda. Nüüd, kui me ei pea peategelastega enam A-st ja O-st tutvuma, läks lugu käima kuidagi kiiresti. Minu jaoks püsis ka põnevus algusest lõpuni. See on ka selline kriminull, kus sulle antakse väga palju juhtnööre, nii et sa võid kahtlustada kõiki ise – ole vaid mees ja märka. Nii et kui lõpus selgub, et mõrvar on ikkagi keegi, keda sa üsna vähe kahtlustasid, on siiski hea tunne, et oled mitut asja märganud – ka teiste puhul. Hoiab nagu vaimu värskena. Ümber kirjutama hakata oleks tüütu, see tähendab paraku, et hiljem läheb see vähenegi meelest, mida veel homme mäletan. Võtaks õige ametliku kokkuvõtte:

Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud.

Mina leian seega, et oli põnev. Aga ma võtsin ka terve nädalavahetuse lugemiseks. Kas ealised iseärasused või niisama mälu – mulle ei jääks muidu kõik detailid meelde, kui ma korraga läbi ei loeks (ca 500 lk). Loo lahtiharutamine oli põnevam kui lõpplahendus, aga seekord ei tundunud see päris pliiatsist imetud (esimese puhul ei suhestunud niivõrd kogu selle maailmaga).

Ja tõlge (Tõnis Värnik) on muidu täiesti kena, teksti on palju, laused teinekord üsna pikad – aga siiski on sisse lipsanud apse ja trükivigu, mis mingil hetkel veidi isegi häirima hakkavad. Kõige kummalisemad tundusid sünnipäevaõnnitlus: “Palju õnnelikke tagasitulekuid” ja hiljem tekstis “kõhuõed”. Viimase puhul tegin lihtsalt Google’i lahti ja lõin otsingusse otse “stomach sisters“, saades vastuseks, et tegemist on naistega, kes on maganud sama mehega.

• Jaan Martinson kirjutas kunagi nii.
• Kais Allkivi Õhtulehes.

9. Hédi Fried & Stina Wirsén “Historien om Bodri”

Sattusin Stockholmis raamatupoodi 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval. Ilmselt ei olnud see riiul sinna üheks päevaks paigutatud – aga seal oli mitu holokaustiteemalist raamatut. Hédi Fried lahkus meie hulgas hiljaaegu kõrges vanuses. Koonduslaagris ellujäämise järgselt pühendas ta oma elu sellele teemale – sellest rääkimisele ja püüdele ära hoida, et midagi sellist tulevikus juhtuks. Ja paremäärmuslaste sõnavõtte lugedes ja kuulates hakkas ta juba mõnda aega tagasi osutama, et retoorika on üsna sarnane Natsi-Saksamaal enne koonduslaagreid toimunule. Ja ta suri Ukraina sõja aastal…

Lugu Bodrist on lihtne lugu lastele. Meile, eesti lugejatele meenutab see muidugi Ilon Wiklandi raamatut “Pikk, pikk teekond”. Võib öelda, et Hédi Fried on oma raamatus siiski väga napisõnaline, peaaegu roosiline. (Wiklandi koera surm on ilmselt üks kurvemaid kohti, siin ootab koer mitme aastaaja möödumist, kuni lapsed tulevad ja ütlevad, et sõda on läbi. See, et inimesi suri, jääb kuidagi tahaplaanile. Nende väljakolimist kodudest mainitakse, koledad kiilakate laste pildid koonduslaagri traataia taga… aga lõpuks lõpeb see õnnelikult, nagu tihtipeale lasteraamatutest eeldatakse. (Jälle võrdluseks Ilon Wikland – jah, laps leidis enda jaoks Rootsis kunsti, aga ta oli vanemateta, vanavanemadki jäid koju Eestisse, koer sai surma…)

Raamatul on ka olemas lisamaterjal pedagoogidele.

Eelmisel aastal valmis sellest ka filmike.

Stina Wirséni kunstnikutöö annab raamatule palju juurde (tekst on siiski väikestele kohandatud ja üsna lihtne).Viktor Gårdsätteri foto:

8. Narine Abgarjan “Simon”

See Narine Abgarjani raamat meenutab pigem “Taevast kukkus kolm õuna” (kui “Manjunjat“). Siin on jälle jutustamisrõõm, võiks öelda. Kusjuures oleks arvanud, et tilluke külake Berd on väljamõeldud, aga Ilona Martson annab joonealuses teada, et tegemist on külakeses Armeenia Tavuši regioonis.

Lugu saab alguse Simoni matustega, kes on olnud naistemees ja muidu lõbus mees. Lisaks – kuna ta on surnud ootamatult insulti, siis on kõrvad tõmbunud siniseks ja kohaliku külamuti soovitusel hakatakse neile siis mingit mähist tegema ja pannakse lapselapse kõrvaklapid ka veel pähe, et kompress hoiaks. Ühtlasi on matustele ilmunud kõik Simoni kõrvalsuhted-naised. Seega läheb lahti nagu mingi poolkoomiline külatrall.

Siis raamat jätkub, järgnevad lood on tegelikult nende naiste lood, kes olid Simoni kõrvalsuhted. Ses suhtes on tegemist novellikoguga, lihtsalt tegelasi ühendab Simon, teinekord veel mõned suhted, külaelanikud, eriti kõõrdsilm Vardanuš. Muidugi kuuluvad kõikide juurde väga vanad kombed, aga siin mõjuvad nad muinasjutuna, legendina, mitte realismina (sest realismina lugedes häiriks – nagu Manjunjas).

“Kaelaripats” räägib loo Lesk Silviast, kes sisuliselt ei olnudki lesk. Ta hoolitseb Berdi sünnitama tulnud tütre ja tolle beebi eest, üsna vanamoeliste kommete läbi ka vastsündinut kaitstes. Siingi veel on veidi seda jandihõngu… alguses. Siis aga selgub, kuidas Silvia elu on läinud, edukatest matemaatikaõpingutest ülikoolis, ta õnnetust abielust, milles Silvia peaaegu poolearuliseks tunnistati, kuidas ta lapse sünnitas ja pidi selle mehele jätma, hea, et tagasi Berdi sai. Selgubki, et seesama tütar, kes “edukalt Venemaale abiellus”, on tegelikult kogu elu pidanud emast eraldi elama. Kõik lood on sellised – ajas edasi-tagasi hüppavad ja laienedes erinevates suundades. Üldiselt meenutab just Silvia lugu kõige rohkem “Taevast kukkus kolm õuna”. Sest tema armulugu on kõige hilisemas vanuses – nad on lapsepõlvest sõbrad ja Simon tuleb kord tema juurde midagi parandama. Ja hakkab üha rohkem käima ja niisama seal olema.

“Lõhnaõli” peategelane on Elisa. Kes abiellub Tigraniga, kellel on tegelikult armusuhe teise naisega, küla iluduse Šušaniga – samas on see naine abielus invaliidist mehega, kelle eest hoolitseb, neil on lapsedki. Šušan on Tigranist vanem ka. Esialgu nad katkestavad armusuhte, aga siis elustavad taas. Elisa tunneb seda ja kolib elutoadiivanile. Kui Šušan jääb leseks, kolib Elisa poegadega oma kadunud ema tühja majja, pojad saavad suureks, omandavad hariduse, lähevad USAsse elama. Simonit tõrjub muudkui tagasi – aga see on armunud Elisa lauluhäälde (see on paar korda tühjas kabelis laulnud, et hingel hakkaks kergem. Hiljem poegadel külas käies näeb gospelkoori ja suhestub kohe).

“Pärlid” räägib Sofiast, kes tahtis abielluda kleidi pärast. Abiellunud, selgus talle mõne aja pärast, et ka mees oli tore. Kõik oli kena kuni mees läks tagasi Taškenti, naine pidi suvel järele tulema. Lapsi neil polnud õnnestunud saada, kõik katkesid. Vahepealsel ajal aga tekkis kogemata armulugu Simoniga, kestis kolm kuud, rasestus. Suhte ta küll katkestas, aga mehe majast välja kolida nadu ei lubanud – ütles, et koligu siis, kui mees selleks loa annab. Möödus paar aastat, tütar Vassilissa sirgus, mees tuli tagasi ja nad elasid rahulikult edasi. Vassilissa pidas ikkagi Benjamini oma isaks. (Siin laieneb veel ka Vassilissa looks, tema abiellumisest Bagratiga…)

“Joonistused” on lugu Susannast. Kronoloogiliselt liiguvad kõik ajas üha kaugemale, nooruspõlve poole. Susanna on Simoni esimene tõeline armastus, see tüdruk, kellega koos otsustati minna õppima, saada lapsed ja ühel päeval surra. Susanna parim sõbranna oli Melania, Simoni tulevane naine. Juhtus aga nii, et üks tüüp, kellele Susanna oli korvi andnud, lasi oma nõbudel tüdruku koolilõpupäeval kooli eest ära varastada, vägistas ta ja siis pidi Susanna selle mehe majja jääma. Simon abiellus Melaniaga, kes teda toetas. Aga hiljem hakkasid ikkagi Susanna ja Simon kokku elama, kui Susannale sai selgeks, et selles külas tal tulevikku pole ja ta kolis minema. Susanna oli pärit küla kõige vaesematest oludest, vanaema oli sajatav kibestunud vanamutt.

Kõikidele oli Simonist midagi jäänud. Kõik need asjad (pealkirjad) panid nad Simonile hauda kaasa.

Viimane peatükk on “Meri” – Simoni enda jutustus, kui ta jälgib oma matuseid, kes tuleb ja kuidas käitub. Lõpuks seda, kuidas ta kõiksusemerega ühineb. See merekohina kuulmine on kogu raamatus läbiv, kuigi kellegi teada mingit merd nende lähedal pole.

Pikemalt ei jõua, tegelikult ilmselt annaks.

7. Alex Schulman “Malma station”/”Malma jaam”

See raamat ilmus vist sügisel ja ootamatu juhuse tõttu sain lugeda. (Eesti keeles “Malma jaam“). Schulman on depressiivne, seda ei saa eitada. Samas ei saa kuidagi eitada, et ta oskab raamatu struktuuri jälle nii huvitavalt läbi mõelda, et kõik voolab otsekui samadesse mustritesse, kuigi siin pole isegi TENETi moodi vastupidises suunas liikuvaid aegu. Siin on kolm aega – Harriet, lapsepõlv; Oskar – elu Harrietiga kohtumisest lahkuminekuni; Yana – kahe eelmise tütar täiskasvanuna pärast isa surma. Kõik teed viivad Malma jaama – tegelikult vaid kolm pöördelist sõitu. Harriet: üksiklaps, kes kasvab isaga, ema ja õde kolivad teise pere juurde. Yana – üksiklaps, kes kasvab isaga, sest ühel päeval pärast tülitsemist sõitsid vanemad ära ja isa tuli üksi tagasi. Kõikide jutus võetakse ette sõit Malma jaama.

Muudmoodi ei ole võimalik ega mõtet sisu edasi anda. Lugu on väga sügavalt psühholoogiline, urgitsedes põhiliselt Harrieti lapsepõlves, aga sellest johtuvalt ka Yana omas. Kui paljud arvavad, et tulevik on meie ees lahti, siis Harriet arvab, et vaid minevik on lahti – seal kujundatakse meie elutee teinekord meie tahte vastaselt ja siis tegeled kogu elu nendest mustritest lahtivõitlemisega, mitte lahtise ja avatud tuleviku embamisega.

Rongid on kuidagi üldse läbiv kujund selles raamatus – need liiguvad ju etteantud rööbastel. Paralleelsetel rööbastel. Kolm rongi sõidavad erineval ajal Malma jaama poole, aga väga oluline rong sõidab ka Göteborgist Stockholmi ja Yana töötab metroojaamas turvatöötajana/piletikioski tädina. Ja on ülekaaluline (vist ca 35-aastane). Võib öelda, et eriti oluline aspekt siin raamatus on lapsed ja kuidas vanemate käitumine, lahutus, ütlematajätmine või kuhugi kadumised nendele mõjuvad. Psühholoogia igal sammul. Ja paralleelid kolme sõidu, kolme jutustaja, iseäranis Harrieti ja Yana vahel. Aga ka muud pisikesed märgid, mis esmapilgul ehk ei pruugi silma jääda. Joonistatud naeratused või kriipsud suu eest, mis ilmuvad hiljem välja ka elektritraatides või kella sihverplaadil osutitena. Võrdne vaatamine ühele ja teisele poole (Harriet lapsena, koer). Koduloom. Kõrtest kee McDonald’sis.

Ma saan aru, et Schulmanile võib ette heita (? vale väljend ehk) tumedaid toone, aga tegelikult asetses see Malma jaam ja maja selle taga metsas järve ääres ju idüllilises paigas. Seal käidi vananaistesuvel. (Schulman ütles Babelis, et kui te arvate, et see raamat on mustades toonides, siis see on alles lapsemäng. Tal olla midagi veelgi masendavamat käsil).

Ma ei oska öelda, kellele seda soovitada, millisele sihtrühmale. Kirjanduslikult on ikkagi kõrgklass, tundub mulle. Sisu mõttes… noh, kogu aeg on midagi valesti. Samas on kõik kuidagi õhkõrnalt ja mingid pisidetailid, mis seovad või mis justkui tilgutavad tillukese pisara jutustusse. Poeta või ise mõni. (Ei, ses suhtes pole pisarakiskuja selle tavapärases mõttes).

Kirjanik ütleb ka ise järelsõnas, et ta tegelased on ilmselt suured raamatusõbrad, sest üks kordab pidevalt üht parafraseeringut Neruda luuletusest, teine jälle Zafran Foeri raamatust “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“. Üks arvustaja tõi paralleeli Ibseni “Metspardiga” – Hedvig ja tema part, siin Harriet ja tema küülik. Just selle küüliku surma ümber käib “tants” (noh, et mitte aurukatla või nii…)

Väga palju on kirjutatud (rootslasi mõjutab rohkem Alex Schulman kui avalik isik, podcasti tegija, Stockholmi ülbik – ma kohe näen lugedes, et see seisab neil tee peal risti ees. Paljud tahaksid öelda head, aga ütlevad, et noh, andsin võimaluse, või midagi muud):

• Sven Anders Johansson kirjutab Aftonbladetis: “Alex Schulman lämnar för lite plats åt läsaren. ”Malma station” är elegant, effektiv och en rent av demokratisk roman”
• Ulrika Knutson SVT-s: “Det är elegant utfört, men konstruktionen märks för mycket. Jag saknar också den drastiska humorn från förra romanen, som gjorde familjen uthärdlig att umgås med. Här härskar en sorts fint gravallvar. Schulman har däremot behållit kärleken till bombastiska detaljer. Han som är så bra på att skildra krypande obehag behöver inte de språkliga splattereffekterna.”
• Annina Rabe i Expressen: “Alex Schulmans nya roman bör läsas som i ett flytande, opålitligt minneslandskap. Den är som bäst när den lyfter sig från krav på realism och belyser scener med ett drömlikt sken. Försöker man däremot läsa den som en helgjuten romanberättelse på helt igenom realistisk grund uppstår en del frågetecken. Kanske också irritation. Inte för att det som händer där inte kan ha hänt, för det kan det förstås. Men risken finns att man börjar se berättelsen som symbolöverlastad och sentimental. [—] Läser man det genom ett drömfilter blir det logiskt, gör man inte det blir det lite fånigt. Eller i alla fall konstigt. ”Malma station” balanserar på en skör lina, men det är också det risktagandet som gör den till en stundtals riktigt fin roman.”
• Intervjuu Rootsi Raadios. I en intervju med P1 Kulturs Lisa Bergström berättar han hur han alltid, oundvikligen, återvänder till sår från sin barndom. “Jag hamnar alltid hos barnet som tittar på faderns och moderns bortvända ansikte. Det är urtraumat. Jag har accepterat att det är där jag nog kommer vara resten av livet.”
• Mattias Björkas (Arbetet): “Malma station är ett slugt berättat släktmysterium. Det är spännande, obehagligt, snaskigt, lättläst och stundtals väldigt vackert.”
• Babel minut 13:40 (vaadatav ainult 27. maini 2023)
• John Sjögren i SvD (maksumüüriga): “Få har en sådan blick för barnets utsatthet och särskilda sensibilitet som Alex Schulman.”
• DN. (Maksumüüri taga)
• Katkend.
• Kärt Hellerma Sirbis: “„Malma jaam“ on jõuline romaan inimsuhetesse pugenud külmusest ja ükskõiksusest, võõrandumisest ja kurbusest ning sellega seotud vägivallakiusatustest – ja kus protest vaikuse vastu suubub ikka ja jälle samasse vaiku­sesse.”
• Suvehiidlane: “Schulman virutab lugeja ette selle paksuvärvilise pintslitõmbe ja läheb siis edasi. Ta ei riku neid hetki ära mingi lameda vatramise või mitme kandi pealt analüüsimisega.”
• Triinu raamatud: ““Malma jaam” haaras mind oma masenduses kaasa. Teema poolest ei ole raamat kerge, aga lugemine edenes kiiresti. Tegelasi ühendas see, et nad olid üksildased. Nad ei tundnud enda vanemate armastust ning seega ei osanud nad täiskasvanuna ka ise täisväärtuslikku suhet luua. Mind köitis see, kuidas põlvkondade kaupa kasvavad katkised inimesed ning see tundus lugedes nii reaalne. Raamatu tonaalsus on masendav, aga kuidagi see sobib praegusesse pimedasse aega lugemiseks. Lugemiseks soovitan neile, kes ei pelga raskemate tunnetega raamatut.”

Time takes a cigarette, puts it in your mouth
You pull on your finger
Then another finger, then cigarette
The wall-to-wall is calling
It lingers, then you forget
Oh-oh-oh, you’re a rock ‘n’ roll suicide

You’re too old to lose it, too young to choose it
And the clock waits so patiently on your song
You walk past the café, but you don’t eat
When you’ve lived too long
Oh, no, no, no, you’re a rock ‘n’ roll suicide

Chev’s brakes are snarling
As you stumble across the road
But the day breaks instead, so you hurry home
Don’t let the sun blast your shadow
Don’t let the milk float, ride your mind
They’re so natural, religiously unkind

Oh no, love, you’re not alone
You’re watching yourself, but you’re too unfair
You got your head all tangled up
But if I could only make you care

Oh no, love, you’re not alone
No matter what or who you’ve been
No matter when or where you’ve seen
All the knives seem to lacerate your brain
I’ve had my share, I’ll help you with the pain
You’re not alone

Just turn on with me, and you’re not alone
Let’s turn on and be not alone
Gimme your hands, ‘cause you’re wonderful
Gimme your hands, ‘cause you’re wonderful
Oh, gimme your hands

6. Piret Põldver “Hoog”

Lugesin sellest kuskilt ja tellisin. Ei teagi, mis see oli. Ilukirjandus otsekui mitte. Algul oli ilmselt teatud taotlus isegi ilukirjandust pakkuda, aga teine pool raamatust koosnes intervjuudest inimestega, kes on alkoholi küüsi sattunud ja joomise jätnud (st. olles enamasti teadlikud, et alati on võimalik tagasi kukkuda). Tegelikult pakkus see raamat pigem huvi just seetõttu, et ei kirjutatud paadialustest, vaid just sellest, kui ülistatud on tänapäeval alkoholijoomine. Eriti ehk see, et tegelikult esimeses pooles kirjeldatud enda kogemus ei ole alkohooliku kogemus – see on tavaline inimene, kellel ei ole veel probleemi. Kui sa jood, ei jää sa silma, pigem tunnustatakse. Kui ei joo, pannakse tähele. Nooremana: rase? Autoga kohalesõit aitab alati põhjendada.

Midagi ilmutuslikku siit raamatust just välja ei tulnud, aga ajakirjanduslikuna oli ehk informatiivne lugeda, just neid intervjuusid lõpus (edukate inimestega, mitte paadialustega). Samal teemal võiks keegi tegelikult isegi ilmutuslikumalt kirjutada. Me joome palju. Ja enamasti me isegi ei saa sellest aru.

Ahjaa, Tartu raamat, tartlastest (st intervjuude osas ei tea).

• ERR saatelõik. (Huvitav mõte intervjuust: joomist täielikul maha jätta on kergem kui otsustada, millisel sündmusel jood, millisel mitte, kuidas balansseerida)
• “Põhjus, miks inimene joob, tuleb välja kohe pärast alkoholist loobumist” Naine. Õhtuleht. (podcast)
• Tõnis Hallaste “Saab ka teisiti” Sirbis.
• https://www.youtube.com/live/Zyhj88UhVTs?feature=share 

5. Robert Galbraith “Käo kukkumine” (Cormoran Strike #1)

Mulle soovitati. Galbraith olla Rowlingu pseudonüüm (pole küll lugenud tausta, aga väga õige mõte. Pärast Harry Pottereid on saavutusäng ja võrdlusmoment muidu liiga pärssivad). Ühtlasi öeldi soovitades, et aeglaselt liigub (vms). Täpselt nii oligi. See pole tavapärane sedasorti krimka, et põnevus ei lase raamatut käest panna, kogu aeg saad midagi teada, mis jääb kuidagi õhku. Siin on tegelikult ju sama – me saame siiski igast tegelasest korraliku pildi, rahuliku, detailse. Samuti on peategelasel, endisel sõjaväeuurijal Cormoran Strike’il oma taust, millest ilmselt vaid osa selles osas avaldati. Tema nooruke sekretär paistab samuti üsna olulise tegelasena, kuna vahel, kuigi harva, näeme kõike läbi tema silmade.

Lugu läheb lahti sellest, kui oma penthouse’i rõdult hüppab alla juba varasemate narkosõltuvus- ja meeleoluhäirete probleemiga tippmodell Lula Landry. Kuna tegemist on sellise kuulsusega, teeb politsei oma uurimistöö siiski korralikult ära, kuigi kõikidele on selge, et tegu on enesetapuga. Lula on adoptiivlaps ja tema teine lapsendatud vanem vend pöördub Strike’i poole, kuna tema väitel ei saanud see olla enesetapp. Strike, kes on Afganistani veteran ja üks jalg on põlvest saati protees, hakkab asju uurima. Ise on ka puntras, sest kolib lahku elukaaslasest-kihlatust, kellega ta on 16 aastat koos olnud (kokku-lahku-kokku-lahku), seekord enda initsiatiivil. Ahjaa, see on ka oluline, et ta on ühe kuulsa laulja sohipoeg – oma isaga olla elus kohtunud kaks korda.

Lugedes kerkib niisiis meie ette tegelasgalerii, kellel kõikidel on midagi kahtlast, paljude jutt ei pea mingis osas paika. Vaid mõni (need kõige ebastabiilsemad staaride maailma sõltlased vms) räägivad asjadest siiralt ja ausalt, tundes Lulast tõsist puudust. Guy Somé, homost moekunstnik, kutsus teda Käoks – siis ta pealkiri. Kusjuures inglise keeles Cockoo’s Calling, mis eesti keeles on isegi tabavam.

Sisu kirjeldama ei viitsi hakata, pole nagu krimkade puhul mõtet ka (paratamatu tulemus on, et unustan ise ka varsti ära…). Ja tapja… no tõtt-öelda mind lõpuks ei üllatanudki, sest olen vist juba harjunud, et alati need kõige ebatõenäolisemad. Eks vahest veidi ebaloogiline siiski oligi, tänu sellele liiga kombineerimine. Aga mine tea.

Seega korralik lugemine, mõnusalt 478 lk ka, väga hea sissevaade Londonisse – kes ise neid paiku tunneb, kindlasti poole nauditavam lugeda. Soovitan samuti. Ja veidi häiris lõpuks, et mingeid trüki- ja hooletusvigu oli sees (korrektor? toimetaja?). Selles sarjas on lugemist küll, kui tekib huvi edasi minna. Ja tõtt-öelda ma muidu eriline krimkade lugeja ei ole – aga see siin oli rohkem nagu Londoni lugu. Krimilugu oli … noh nii ja naa. (Potterid olid kuidagi sellised, et ei lasknud käest panna – samas on see siin teisele sihtrühmale ja kirjutamislust paistab siiski välja).

Lingid:

• Castorbakar.
• Kultuuritarbija60+.
• Raamaturiiulike.
• Hyperebaaktiivne, Marianni blogi.

4. Ain Kütt “Kolme kaardi mõistatus”

Sagadi mõrvalugude neljas raamat. Lugu läheb käima väga hästi, siis hakkab silme ees kõikidest mõisavalitsejatest jälle kirjuks tõmbama. Kui kunagi film tehakse, tuleks kõiki sõite ühest mõisast teise illustreerida kaardil teekonna näitamisega. Samas on algusest lõpuni lihtsalt imeline, kuidas ajalooteadmine on sedasi looks valatud. Kõik detailid, traditsioonid, postijaamade korraldus, toetused teistele jaamadele, majandustegevus, pisiasjad – see mulle väga meeldib. Ja Annikvere preili Julianat on seekord ka kuidagi natuke vähem – tema pidev irisemine ajab üldiselt närvi ja muudab väga keeruliseks mõistmise, kus ja kuidas saab nende vahel üldse mingi armulugu olla. Kuna kõik lõppes nii lahtiselt, siis eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.

Seekord olid siis taustal nii Preisi kui Tsaari-Venemaa salateenistused, kui ma õigesti aru sain. Kuna tundub, et lugesin suhteliselt raamatu väljatulemise nädalal, siis veel ei leia teisi linke.

Sellel lingil saab raamatu algust sirvida.

3. Anni Kytömäki “Margarita”

Mul on hea meel, et selle raamatu lugemiseks ette võtsin ja iseäranis, et jõudsin läbi lugeda (viimased aastad kisub kangesti telefoni poole ja loen väga kehvasti). Minu jaoks oli tegemist hea kirjanduse paraadnäitena (ühtlasi näitena raamatust, mis just mulle meeldib, ja ma saan täiesti aru, kui paljud teised nii ei arva. Samas – GoodReadsis on tervelt 46% lugejatest hinnanud viie tärniga, 38% nelja tärniga – 84% seega üle keskmise hindega… Hindajaid on siiski kokku tervelt 2614. Seega äkki kuulun ma seekord ikka ka pigem enamuse sekka). Ametlikust kokkuvõttest võib lugeda:

„Margarita“ on lugu metsa ja inimese harva räägitud ajaloost. 1940.–1950. aastatel esitati Soome metsadele, meestele ja naistele nõudmisi, millel oli toona õilis eesmärk ühiskond pärast sõda üles ehitada. Paraku on edulugudel ka teine pool ja kollektiivsete kohustuste täitmine toob romaani tegelaste ellu saatuslikud pöörded.

Sisu kirjeldama hakkamine on libe tee – see läks pikaks (aga hiljem aitaks mul endale meelde tuletada muidugi. Tegingi nüüd seda pikalt, nii et pole mõtet siit edasi lugeda, ehk vaid lõppu). Raamatu keskmes on Senni, kelle keskmine nimi on Margarita. See viitab aga ebapärlikarpidele, liigile Soome kärestikulistest jõgedes, mis on ohtu sattumas. Senni on sanatooriumi massöör, ta ema töötab sanatooriumis köögis, sanatoorium asub väikeses kohas Kankaristos, on vahetult sõja järel üsna kehvas seisus, ent ei jõua veel kosuda, kui omanik sureb, kõik pärandusena riigile jätab. Suur osa algusest läheb 1950. aasta suvehooaja kirjeldamisele – see on ka viimane hooaeg. Aaro saadab ema sanatooriumis, Senni masseerib Ameliat (ema). Senni ja Aaro “armulugu” – tüdruk on juba 27 ja tahaks teada, millest siis kõik räägivad, sõidab Aaroga saarele, teevad seda. Aaro tunneb ennast süüdlaslikult, nad lepivad jaaniööl kokku kohtumise metsas, Senni vanavanematele kuulunud maalapi juures, kus enam keegi ei ela ega käi, eraldatud koht. Seal kõrval jookseb ka kärestikuline jõgi – üle selle tulles saab Kankaristosse mööda otseteed (lapsepõlves on Senni sinna sisse kukkunud ja tunneb ennast tihtipeale vee osana). Vihma sajab, Senni läheb, on pime, armatsemine kuuse all pehmetel okastel, mees jääb kuuse alla magama, Senni heidab ennast jõevette ja tunneb, et on veega üks (soovides olla kindel, et miski tema sisse ei jää).

Paralleelselt jookseb teine lugu, mille pealkirjas ei ole aastaarvu ega kohta – kõigest “sõda”. See algab sõjaväehaiglast, kus kõrvuti on minajutustaja ja Senni isa, vanem mees, kes on läinud sõtta teisi aitama (temagi oli massöör, tundis inimese anatoomiat) ja jalg kõvasti haavata saanud. Noor mees saadetakse tagasi, sest temal oli mingi seletamatu psüühiline häda, mis viis temalt mõneks ajaks silmanägemise, vanem mees aga viiakse edasi laatsaretti… ja tuuakse hetk hiljem tagasi, sest puudega põlemise jõul töötaval autol on vingugaas tunginud haigete juurde ja haiged on teel vingusurma surnud. Noor mees aga saadetakse tagasi, nad konutavad oma üksusega mingis vanas talutares, kus ei paista keegi elavat, ootavad, passivad. Vahel tapavad lehmi, kes tulevad kuskilt, pargivad igaks juhuks ka nahad. Vahepeal käib tema armsam Leena. Ühe sõbraga jõe ääres olles leiab pärlikarpe, avab neid järjest palju, et leida pärlit. Lõpuks leiabki ühe, hoiab taskus. Sõber on ebausklik ja ütleb, et kui seda teha, hakkavad hirmsad asjad juhtuma… Major läheb ühel päeval metsa, tagasi ei tule – on sattunud miinile, jalad otsast, surnud. Tema saadetakse Helsingisse lesele teatama, kuigi kiri on juba läinud. Satub sinna sel ajal, kui juba uhke matuserong käib mööda tänavat ja mõistab, et teate edasiandmine oleks tol päeval mõttetu. Siis aga lendavad sõjalennukid, ta varjub, otsustab majori karvamütsi, mille oli kaasa võtnud, pargis käest poetada ja sõidab tagasi. Kord kuulevad mürinat, rinne kohal, tema paneb plehku, kukub pommiauku millegi otsa ja sureb (lk 249-253).

Senni lugu jätkub. Ta rasestub, aga rasedus on selline, et mitte miski ei püsi sees, ta ei saa süüa ega juua, ta hakkab alla võtma, ema hoolitseb. Uus seadus – tervislikel põhjustel on võimalik teha aborti. Lähevad seda taotlema… aga KÕIK arstid ütlevad, et iiveldus on raseduse ajal tavaline, küll läheb üle, sööge väikeste portsjonitega, neil õnnestub lõpuks isegi taotlus saata, aga komisjonilt saabuv pikk vastus annab teada, et … loode on indiviid, isamaal on vaja, et iga naine iseäranis pärast sõda sünnitaks 6-8 last … “Lapsed ei kuulu üksnes emadele või isadele. Nad on ka rahvuse, riigi omad. Me vajame neid rohkem kui kunagi varem, et meie maa kasvaks ja areneks endisele tasemele, endisest paremaks. Sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväeteenistuskohuse täitmine.” (lk 194, tõlk. Toomas Tallo). Ma pean ütlema, et see eitava vastusega kiri oli nii raske, et ma lasin diagonaalis üle lehekülje. Lihtsalt nii raske. Kõik need peaaegu 9 kuud viibib ta jampsivas poolunes või täielikus unes, kuni lõpuks saab Helsingisse operatsioonile – enda arvates kuurorti juhataja Elizabethi suunitlusel (arst on üks viimase suve kuurortikülastajaid). Ta jääb elama, tekib söögiisu, laps sureb.

Samuti on siin tegelasteks Einar Kairamaa – endine kohtunik, kes tegeleb väga looduse, looduskaitse ja muu sellisega, viimase aja huviks ebapärlikarbid ja nende kuulutamine looduskaitsealusteks. Tema poeg Antti on see, kes planeerib raieid ja hoolitseb, et metsa hoitaks (paradoksaalne). Antti oli abielus Teaga, kes teeb 50/51 talvel väga populaarset raadiosaadet, reisikirja Jaapani kandist. Sennile ostetakse (Aaro ostab) ta raseduse ajal raadio, nii et ta võib läbi uneuima kuulda Tea ilusat häält ja juttu. Oluline on ka see jutt – Anatanani kuningannast. Lugu räägib sellest, kuidas Jaapani sõdurid pärast laevahukku sattusid üksikule saarele, kuhu oli jäänud üks naine. Mehed muudkui võitlesid tema pärast, too “abiellus” üha järgmistega, mehed nottisid üksteist. Lõpuks sai neil vägivallast villand ja nad otsustasid naise ära tappa. Tollel õnnestus põgeneda. See kõik oli samuti 1950nda aasta ümber – sõdurid elasid saarel, neile öeldi lendlehtedega, et sõda on läbi, ent nemad ei uskunud – selliseid trikke on ennegi tehtud. Uskuma jäid alles siis, kui 1951. aasta juunis lasti lennukitelt lähedaste kirju alla.

Tegelikult on enda jaoks kirjutamine, et meelest ei läheks, väga keeruline, sest ma olen sunnitud siiski väga palju ära avaldama. Kes pole raamatut veel lugenud, ei tohiks seega lugeda.

Senni läheb Helsingisse õppima taastusraviõeks, sest möllab poliomüeliit ja on ette näha, et selliste spetsialistide järele kasvab nõudlus hüppeliselt. Haiglas praktiseerides kohtub ta Aaroga (pigem Ameliaga), sest tolle laps (Amelia lapselaps) on nende osakonnas “raudkopsus” – laps on vaevu neljane. Lõpuks ka sureb. Ja tükkhaaval hakkavad igasugused otsad kokku langema, seoseid on rohkem, kui sellisest raamatust oleks võinud alguses arvata. Aaro ja Katriina laps… on siiski nõrguke, kes operatsiooniga Sennist välja võeti. Seda teab vaid dr Sahlgren. Aaro lõpuks ka.

Vehkasalo kandis hakatakse metsa maha võtma. Käsule vastu minnes süvendatakse ka jõge (kahju ebapärlikarpidele, mida seal siiski leidub), suured roomiktraktorid mürisevad, möll. Metsanduse poolel vastutab Antti Kairamaa. Ühtäkki leitakse kruusakarjäärist surnud inimese luukere ja sealt kõrvalt muinasaegne (rauaaegne? Oeh, ei mäleta) mõõk. Mõõgaga hakkab tegelema ajaloolane muuseumis töötav Aaro. Aaro kutsub Sennit luukere uurima ja Senni näeb selle seljal kokku kasvanud luumurdu… ta kombib Aaro selga – seal sellist pole. Selline oli mehel, kellega ta armatses jaaniööl. Seega – see ongi põhiline mind-twister raamatus, mille tõttu tahaks neid “sõja” osi ikkagi üle lugeda. Siia haakub Tea Kairamaa reportaažid idast – tegelikult oli ka seal tegemist sõduritega, kes olid maailmast eraldatud ega teadnud, et sõna on juba ammu läbi. Miks ei oleks võinud seda juhtuda sügavas Soome metsas, mis sest, et 5 km külast eemal. Juba see “majori lesele surmateate viimine” – selgub, et ilmselt sattus ta just Mannerheimi matustele, kus viibisid Kairamaa ja Elizabeth, matusteks välja toodud sõjalennukite ehmatuse peale Elizabeth surigi… (Seega Sahlgreni juures ei saanud Senni juureski istuda Elizabeth, vaid viirastus või Amelia, kellest selle viimase kuurortisuve jooksul saab Sahlgreniga paar). Kui metsamasinad tulevad roomikutega ja mürinal, peab Mikko (nagu Tea abil selgub) seda vaenlase vägedeks, paneb jooksu ja kukub enda arust pommiauku, tegelikult kruusakarjääri, õnnetul kombel selle vana mõõga otsa.

Lõpeb sellega, kui Senni läheb Vehkasalosse ja leiab, et kopad on terve hunniku pärlikarpe välja kaevanud ja hunnikusse surema jätnud. Ta läheb neid päästma, lõpetades Antti Kairamaaga kuskil kaugel põlislaanes kärestikulisesse vette pannes. Veidi mõtteid elu üle, lõpp jääb õnneks lahtiseks ega muutu läilaks. Samas annab lootust ja pole masendav.

Nagu ma arvasingi, läks sisu kirjeldamine liiga pikaks (aga see on hädavajalik mulle endale, et ma midagigi lõpuks mäletaks). Tegelikkuses pole romaan sugugi nii “seebiooperlik” nagu kokkuvõttest tundub. Kõik kihid tekivad vaikselt üksteise peale, põimuvad, kõik põimub looduse – metsa ja jõega. Vahele ebapärlikarbi lood kursiivis. Teinekord ei saagi aru, kes seda tunneb, Senni või reaalne tegelane, ebapärlikarp. Sest kõik Senniga või loodusegagi juhtunu raamatus on võrreldav ebapärlikarbiga sündivaga – vaja on puhast voolavat vett, et pärlikarp saaks rahus elada. Kui temasse tuleb liiva, moodustab ta selle ümber pärli – katab millegi ilusaga oma trauma. Kui karp lahti kistakse ja pärl välja, karp sureb. Vesi peab voolama ega tohi olla sogane… Loed ja leiad väikeseid aimatavaid paralleele, mis pole joonistatud mustvalgelt, vaid põimitud keerulisse mustrisse. Täiesti mõistetav, et see raamat pälvis 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinna. Mulle ka väga meeldis.

Sooviksin esile tuua ka tõlkija, Toomas Tallo. On näha, et kogu originaalgi on luuleline ja tõlkija on tõesti andnud endast parima, et see kõik ka eestikeelses väljaandes välja tuleks. Kohati tundub siin olevat sellist “Sigrid Toominga stiili/kooli”, kus on kummalised luulelised (ehk isegi väljamõeldud) sõnad – teinekord kohtades, kus tekib kahtlus, kas nad nii luulelised peaksidki olema. Sellegipoolest leian, et tegelikult oleks võinud aasta tõlkija auhinna saada. Oluline teos hästi eestindatud.

Hoiatus ka: siiski 581 lk. Üsna pikk.

Veidi linke:

• Karola Karlson Sirbis: “Romaani proosakeel on lüüriline ja sensuaalne, autori metsaerootika pendeldab romantika ja groteski vahel – igati sobilik iseloomustamaks inimliigi suhet meie planeedi ja selle „ressursside“, teisisõnu, loodusega. „Rabad hakkavad pehmenema, nende kõhus lebab aasta­tuhandete turvas, ojades voolab vesi. Loodus on veatu, inimkeha samuti. Veri voolab soontes“ (lk 17). Jõed ja ojad on maa sooned, ülesõhitud jõel on „pahupidi pööratud sisikond“ (lk 265). Senni Sarakorpi kandub läbi elu nagu veevoolust kantud pärlikarp, tema tulevikku vormivad sündmused toimuvad naise tahtest sõltumatult. Justnagu liivatera sugeneb pärlikarbi kotta, jääb Senni soovimatult rasedaks.”
• Maria Antons-Valner. “Annan sellele raamatule kümme punkti kümnest, aga hoiatan, et need ei ole emotsioonide Ameerika mäed, mille siit teosest leiab! Soovitan hoopis kõigile, kellele meeldib mõnikord raamatu lehekülgedel nagu hämaral metsarajal kulgeda – vahel oksaraginat kuulatades, vahel silmi kissitades, et mõista, kas ees on silmatav kõdunev puuront või hoopis hiiliv metsloom, mitte kunagi päris täpselt teades, kus ollakse, kuid ometi kummalisel kombel end (justkui Metsaema rüpes) turvaliselt tundes.”
• ALuik, loetu kaja: “„Margarita“ on hästi tundeline ja hinge pugev raamat. Üleüldse on raamatus väga ootamatud pöörded ja käigud. Kõige foonil hõljuvad ka möödunud sõja mälestused. Sõda ju siin otseselt enam ei ole, aga mingi õud või äng on veel õhus ja sellest ka raamatu toon.” Tema toob enda blogis ära ka koha, kus mainitakse Eestit: “Ööl vastu hommikut võtab mets ka ükskord seisukoha. Veidi üllatuslikult on see mähkunud Eesti lipuvärvidesse: sinistesse ja mustadesse varjudesse ja valgesse kuuvalgusesse.” (lk 210).
• Sille Vadi lugemissoovituse blogis.: “Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv. / Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.”
• Reet Weidebaum soovitas, öeldes: “See oli lummav ja võimas lugemiselamus, lihtsalt oma haarde ja sügavuse, tegelaste vaikne kasvamine peategelasteks oli nauding omaette.”

1. Valeria Luiselli “Minu hammaste lugu”

Mis see nüüd oli? See raamat jäi mulle lihtsalt rampsis käe külge ja nüüd ei oska mitte kuidagi kokkugi võtta. Põhimõtteliselt on see nagu mingi peen anekdoodiraamat, kus on viited igas suunas, aga seda ei pea niimoodi lugema. Võib lugeda kui suvalist kelmiromaani. Või lugeda juppidena, eeldades, et mäletad, mis alguses juhtus (väga pole vaja ka). Õnneks on siin lõpus autori järelsõna, mis selgitab, kuidas kogu see jutt siia tekkis.

Raamatu alapealkiri on muide “Romaan kuues andes, mis sisaldab paraboole, hüperboole, ellipseid, allegooriaid ja tsirkulaarset ringkäiku ning Gustavo Sánchez Sáncheze alias Carretera elulugu”. (Tõlkinud Mari Laan). Ja sellisena algus tundubki, pretensioonitult. Ja kohe ka stiilinäide päris algusest:

On inimesi, kellel on õnne, ja on inimesi, kellel on sarmi. Minul on natuke mõlemat. Mu onu Solón Sánchez Fuentes, Itaalia kvaliteetlipsude müüja, ütles, et tarkus ja ilu on kuluvad väärtused ja et nad on raske koorem inimestele, kellel seda on, sest nende kaotamine on kõige kurvem ja aeglasem kõigist surmadest siin elus. Mind sellised mured ei vaeva, sest mul pole kaduvaid voorusi kunagi olnud. Carreteral on ainult püsivad. Onu Solónilt pärisingi ma nimelt sarmi ja samuti ühe elegantse lipsu, mis on ainus, mida elus vaja läheb, et saada tõsiseks tegijaks. (lk. 13-14).

Muuhulgas juba alguses näha, et kõik suvalised tegelased, keda mainitakse – siin siis lipsumüüjast onu – kannavad viimase nimena mõne kirjaniku või tähtsa isiku nime 🙂 (Vaatan, et keegi on GoodReadsis kõik nimed eraldi välja toonud. Tänuväärne). Niisiis algab raamat Carretera minajutustusena. Ta töötab vabrikus turvatöötajana, aga kuna suudab kunagi paanikahäires inimese maha rahustada, kes kullerile kallale läheb, edutatakse ta ettevõtte personalikriiside haldajajaks. Kuna tegevust jäi väheseks, hakkas ta käima mööda koolitusi. Kogemata ühe koolituse käigus asjaolude sunnil abiellus. Sai poja (Ratzinger. Otse loomulikult). Hakkas uusi töid otsima. Kuulis, et oksjonipidamine on tore amet (enne kuulis ka, et kirjanikuamet pidi sisse tooma – üks, Samuel Pickwick nimelt, oli kirjutanud raamatu ja saanud kolmesaja tuhande omaaegse naelsterlingi eest endale uued hambad panna!). Õppis. Töötas välja oma meetodi (mille üldnimetaja võiks olla “esemega kaasaskäiv lugu”), tuuritas, sai ropprikkaks, ostis Marilyn Monroe hambad ja lasi need endale suhu panna.

Sellele osale järgneb teine (Paraboolid), mis räägib sellest, kuidas Carreterale tehti ettepanek korraldada Santa Apolonia koguduse kirikus heategevuslik oksjon. See oli “juba siis, kui ta oli ropprikas ja ei pidanud õieti enam oksjoneid korraldama”, tal oli uhke maja Disneylandia tänaval ja selle kõrval oma kollektsioonesemete hoone, mille vahele ta kavatses tulevikus ehitada silla. Selles osas võime (mh) lugeda lugusid, millega ta erinevate inimeste hambaid müüb. Lõpuks on ta nii hoogu sattunud, et ütleb, et tema suus on Marilyn Monroe hambad ja need saab osta ainult koos temaga – ja ostja on Ratzinger. Tema poeg, kelle ta olla lapsepõlves maha jätnud.

Kolmandas raamatus (Hüperboolid) leiab ta ennast mingilt põrandalt (hambaid tal enam suus pole), kus igast neljast seinast vaatavad teda klounid. Igal klounil oma nõudmine.

Neljandas raamatus (Ellipsid) läheb ta oma vangistusest külmalt põrandalt välja. Kohtub Quintilianusega (!!!), kellel on ratas. Venna ratas, mida ta tahab vennale tagasi viia, aga vend on kadunud. Quintilianus räägib ainult ladina keeles. Carretera laenab temalt ratta, et otsida ta venda ja enda hambaid. Kohtub “tõsimeelse vibaliku poisi” Roberto Bálseriga (reisijuht ja kirjanik), kelle ta veenab enda uhkesse majja tasuta elama tulema, vastutasuks kirjutagu poiss tema elulugu, tema hammaste lugu. Tema aga lubab rääkida talle väikese tähtsusetu eeslinna Ecatepeci (kus tegevus toimub) iga tänavanurga jms kohta lugusid, et poiss saaks seal reisijuhi tööd teha ega peaks kaugele kesklinna sõitma. Muide, nende tutvumisest:

“Millega sa tegeled? Oled muusik? Kunstnik?”

“Ei,” vastas ta pisut melodramaatiliselt. “Ma olen kirjanik ja turismigiid: viimane annab mulle elatist ja esimene toob surma.” (lk. 88)

Viies raamat (Allegooriad) räägib selle noore kirjaniku vaatenurgast. Selgub, mis on tegelikult juhtunud – kuniks Carretera oli USA-s oksjonikoolitusel, lasi ta naine koos pojaga jalga. Tagasi tulles oli Carretera üksinda, hakkas korjama koli oma majja ja maja kõrval asuvasse kuuri. Koguduselt paluti armulikult ta kutsuda oksjonit pidama. Ja Ratzinger, kes oli olnud koguduse varahoidja (sest kasuisa kõik varad läksid kirikule), laseb kirjutada lepingu, et kõik Carretera varadki lähevad kirikule. Heidab ta kunstisaali, kus on installatsioonnäitus nelja klouniga seinal. Kuidas Carretera ei lasknud ennast kunagi murda, oli ikka positiivne. Rääkis lugusid. Lõpuks allegoorilised lood (täiesti ajuvabad, selletõttu ka … naljakad. Ühe tegelasena astub seal ette ka 15-aastane Valeria Luiselli).

Kuuendas osas (Tsirkulaarne jalutuskäik) on … fotod ja Google Street View pildid. Ja pildiallkirjad tsitaatidena. Keegi teine võib selgitada, kuidas need kokku lähevad.

Ning lõpuks autori järelsõna ingliskeelsele väljaandele. Selgub nimelt, et Ecatepecis (México linna lähistel – “äärelinnas, peaaegu tühermaal”) toimub Magali Arriola ja Juan Gaitáni kureeritud näitus “Jahimees ja tehas”, millele tellitakse tekstid Valeria Luisellilt. Galerii (Jumex) asub mahlatehase kõrval. “Näituse ja tellimuse idee oli mõtiskleda sildade – ja nende puudumise – üle eskponeeitava kunsti, galerii ja laiema keskkonna vahel, mille osaks galerii on.” Mul on ehk targem otse tsiteerida:

“Jumexi kollektsioon on üks olulisemaid kaasaegse kunsti kogusid maailmas ja seda rahastab Grupo Jumex – mahlatehas. Mõistagi on nende kahe maailma vahel lõhe: galerii ja tehas, kunstnikud ja töölised, kunst ja mahl. Kuidas ühendada kaht teineteisest kaugel olevat, kuid kõrvuti eksisteerivat maailma ja kas kirjandusel saaks olla vahendaja roll? Otsustasin kirjutada kunstimaailmast riivamisi – isegi allegooriliselt – ja keskenduda elule tehases. Samuti otsustasin kirjutada mitte niivõrd töölistest kuivõrd töölistele ning pakkusin välja protseduuri, mis tundus selleks eesmärgiks sobilik olevat.”

Nüüd nimetab ta just sedasama ettelugeja rolli tubakavabrikus, millest oli juttu “Raamatujalutaja” raamatus (mida eelmisena lugesin). Seega hakkas kirjanik töölistele kirjutama, lugusid loeti ette, tööliste reaktsioone, oma lugusid vahendati tagasi kirjanikule. Kirjanik ei kohtunud töölistega, vaid kõik käis vahendamiste, fotode, Google Street View kaudu – seega kasvas see lugu välja osalt tööliste enda lugudest, uutest vaatevinklitest jne.

Leian ühe lingi praegu, Harrastuskriitikud, ja sealgi kinnitatakse, et jube segane jutt, aga …  miskipärast ikka meeldib.

Tsitaate.

Mina ütlen, et see on hullumeelne raamat. Ja osalt on tunne, et seda tulekski üksteisele ette lugeda. Ja ilmselt pigem nooremas eas. Aga mine tea. Hull raamat ikka. 🙂

46. Carsten Henn “Raamatujalutaja”

Ma ei mäleta, kust ma selle raamatupealkirja üles korjasin, arvatavasti kellegi blogist (ei leia kuskilt). Ilmselt oli sellele raamatukogus ka järjekord, sest sain alles nüüd kätte. Lugesin kiiresti läbi ja olen rahul. Kas see on lasteraamat? Nagu oleks. Samas – kas see ikka räägib lastega või hoopis täiskasvanutega? Lihtsas vormis. Ametlik lihtsustatud kokkuvõte kõlab:

Raamatutes leidub kogu maailm.

Need on erilised kunded, kellele raamatukaupmees Carl Kollhoff tellitud raamatud koju kätte viib – õhtuti pärast kaupluse sulgemist, jalutuskäigul läbi maaliliste kitsaste linnatänavate. Need inimesed on tema jaoks peaaegu sõbrad ja tema on nende kõige olulisem side maailmaga. Kui Carli tabab karm saatuselöök, muutub küsitavaks, kas tal õnnestub raamatute võimu ning samavõrd nutika kui ninaka üheksa-aastase tüdruku abiga taas õnnelikuks saada.

Sooja südamega, targalt ja liigutavalt jutustab Carsten Henn „Raamatujalutajas“ sõpruse väärtusest, lugemise lummusest ja raamatute ühendavast jõust.

Sisu on meeldivalt lihtne ja muinasjutuline, lasteraamatulik. Erinevad tegelased, kellele raamatujalutaja Carl annab raamatutegelaste nimed, on võimalik lõpuks kokku viia, kõik saavad kellelegi kasulikud olla. Muidugi tekitab see lugejas huvi antud tegelaste vastu, kui nad ei ole lugenud raamatuid, kust need on pärit. Darcy, Effi Briest, Doktor Faustus (või Pipi Pikksukk – aga seda on kõik lugenud). Seega mingis mõttes on see kirjutatud neile, kes juba armastavad raamatuid, teises mõttes aga neile, kes on sinna veel teel. Kuigi mingis mõttes on see kirjutatud vanadele inimestele, kes armastavad raamatuid, aga kes näevad sellise raamatumaailma kadumist enda ümber. Ja lähenevat surma.

Huvitav on see, et kogu selle raamatu lihtsuse juures oli seal nii mõnigi kord mõni lause, mis tekitas tahtmist see üles kirjutada (nüüdseks olen unustanud, kus). Postimehe raamatuportaal on mõned lingile kogunud.

44. Arash Sanari “Sverigevänner. Historien om hur pappa och jag försökte bli svenskast i världen”

Ma ostsin selle raamatu ilmselt suvel Rootsist, mõeldes, et tegu on mingi lihtsama ja naljakama kirjandusega, mida saab teinekord pedagoogilistel eesmärkidel kasutada. Nädalavahetusel haarasin Tallinnasse sõidule kaasa ja … lugesin läbi. See raamat meeldis mulle väga! (Näen, et 2020 on nomineeritud ka Augustprisetile). Ma tahaks nii kangesti seda eesti keelde tõlkida. Pealkiri ega kaanepilt ei luba ju suurt midagi. Tegu on Arashi kirjutatud raamatuga sellest, kuidas nad Iraanist Rootsi saabusid – aasta oli 1986, tema oli viieaastane. Temal on oma märkmed, aga on olemas ka isa päevikud. Oma märkmeid ta tsiteerida ei saa, aga väljavõtted isa päevikust on nii teravad, analüütilised, täpsed – ja enamasti siiski väga austavad Rootsi suhtes. Nagu autor (nüüdseks arst) kirjutab: areng on toimunud kahes suunas: tema, väike poiss, saabus võõrale külmale maale ja ei suutnud aru saada, kuidas siin üldse saab elada, kui tema lemmikpudingit isegi ei müüda. Samas integreerus ta Rootsi ühiskonda, tal olid rootslastest sõbrad, ta sai Rootsist hariduse, ta on Rootsis arst (minu mäletamist mööda Stockholmis). Isa oli kahe kõrgharidusega keemiainsener, kes oli õppinud Teheranis ja Pariisis. Pariisi vabameelsetes intellektuaalsetes ringkondades 1970ndatel kohtusid nad ka autori emaga. Need haritud inimesed saabusid Rootsi ja olid täis usku, et elu läheb paremaks ja turvalisemaks. (Ema ja isa lahutavad ja ema tegelikult integreerub veidi paremini siiski). Isa aga ei leia pärast esimese kosmiliselt hea töökoha järel enam ühtegi tööd, sõidab taksot ja … eraldub oma ääremaale. Ka raamatu lõpus ära toodud intervjuu isaga selle raamatu tarbeks on endiselt täis täpset analüütilist teravust: teravuse all pean ilmselt silmas head analüüsioskust, mitte sugugi kriitikat. 

Miks see võiks Eesti lugejale midagi pakkuda? Sellepärast, et siin on asju rootslaste kohta, mis üllatasid nii samuti mind 1990ndatel ja ilmselt võivad üllatada neid, kes sinna praegu elama asuvad sõltumata nahavärvist. Muidugi on siin ka juttu suhtumisest inimestesse, kelle nahavärv on kasvõi veidikene tumedam – rootslased on väga palju sallivamad ühiskonnana, aga üksikisikute tasandil on diskrimineerimist ja veidrat suhtumist ikkagi palju. (Sellega tuleb arvestada ka siis, kui oled pärit “endiselt nõukogudemaalt” ja eriti vanema põlvkonna puhul. Nemad TEAVAD ja võivad ka meile rääkida, kuidas on). Seal on juttu Rootsi “igavusest” ja homogeensusest – isa kirjutab päevikus, kuidas see võis alguses teda naerma ajada, aga kuidas ta siis jõudiski järeldusele, et see ongi demokraatias elamise eelis. Ülekantult restorani ei vali sa rooga, vaid millist salatit pearoa kõrvale tahad ja kas kartulid võiksid olla praetud või keedetud.

Teisalt on see raamat peegel ka meile endile ja meie vaatele meie oma maal elavatele inimestele, kelle nahavärv pole sama kahvatu kui meil. Isegi kui nad on siin sündinud või vähemalt väga varajasest lapsepõlvest kasvanud. Kas tunneme ära, et hakkame teinekord ka üle reageerima, liialt nunnutama, liialt lubavalt käituma… (Huvitav oli see, kuidas KÕIK eeldavad, et kui nad on Iraanist, siis on nad väga usklikud, väga tuttavad kogu selle teemaga, muuhulgas see, kuidas arvatakse, et nad räägivad araabia keelt!) Nagu öeldud – millestki ei kirjutata kibedusega, aga kohati on ikka valus (ja mis kõige imelikum – ikkagi äratuntav.)

Siin on hämmeldumist selle üle, kuidas Rootsi lapsed võivad oma vanematega kärkida ja ülbitseda, ilma et sellele järgneks midagi hirmsat. Kuidas võib vahele jääda pornofilmi vaatamisega varateismelise eas, ilma et midagi juhtuks. Mitte kummalegi poolele pole antud hinnangut, hävitavat hinnangut – autor kirjutab just sellest vaatenurgast, kuidas mingid asjad tundusid ihaldusväärsed, aga samas, kuidas samad asjad võisid viia ka tupikusse. Nii et mõlemast kultuurist ka samade nähtuste või juhtumite puhul oli võimalik leida midagi head, aga ka midagi, mis paneb ehk mõtlema. 

Ma ei tea, kui tugevalt selline raamat ilukirjanduslikus mõttes mõjub. Ilmselt keskmiselt. Aga ma kujutan siiski ette, et tegemist on umbes sellise raamatuga, mida võib Mart Juur Prillitoosis sirvida. See ei räägi ju tegelikult ÜLDSE ainult Iraani põgenikest Rootsis ja nende kohanemisest, vaid meie kõikide elust ja suhtumisest “võõrastesse”, neisse, kes ei ole täpselt nagu meie. Samuti sellest, kuidas võib meile endile tunduda Rootsi elama asumine.

• Vi läser
• Ella Andrén, dagensbok
• Väidetavalt vändatakse ka film, aga filmina pole need arutelud ju näha ja see tegevustik üksipäini ei anna edasi olulisemat. 
• DN maksumüüri taga.

43. Robert Girardi “Vaporetto 13” (LR nr 18-20, 2005)

Panin selle pealkirja kõrva taha, kuna Raamatusirvija jagas Kirjakoi postitust. Postitus tõotas justkui midagi põnevamat. Aga ma olen rõõmus, et üldse jaksasin raamatu läbi lugeda – viimasel ajal nii vaevaga loen ikka…

Peategelane on Ameerika valgekrae, kes teenib raha pangas valuutakursse ennustades ja selle järgi ostes-müües, erakordselt andekas selles. Muidugi raske lapsepõlv, sõjaväelasest isa, ema surm, ema jätab talle kassi, kes teda ei salli. Raamat algab sellega, et minategelane paneb kassi magama, kuna on pooleks aastaks suundumas Veneetsiasse ja noh, “eks kass ole vana ka”. See annab kogu raamatule tooni – kass Elizabethi kollased silmad arsti laual.

Veneetsias tekib ellu aga hoopis teine rütm. Esiteks juba see, et Jack ei saa magada ja uitab öösiti ringi või vähkreb voodis ja näeb jubedaid unenägusid. Mingil hetkel kohtub linnatänavatel Caterinaga, salapärase naisega, kes hoolitseb kuskil tänavatel hulkuvate kasside eest ja kelle kohta ta midagi eriti teada ei saa. Lugeja muidugi aimab algusest peale, et tegemist on mingi kummitusega endisest ajast. Caterinaga koos liigub minategelane ka ise enda teadmata surnute maailmas. Kogu Veneetsia kirjeldamine on kuidagi väga hästi tunnetatav – vajuv linn, kaugel klantspiltidest või moodsast pangandusmaailmast, kust tuleb minategelane. Tänavasopid, lagu, hais, aga samas mingi meelelisus, pärast mida tundub kõik ameerikalik kuidagi pealiskaudne (minategelasele). Taolisest kokkupuutest “surmaga” tekib minategelasel kummaline komme inimesele silma vaadates näha, kui teda vaevab mõni haigus või läheneb surm. (Põhjus, miks ta lõpus nt oma naabrinaisele otsa ei vaata – ta ei taha vanainimestele otsa vaadata, et mitte näha nende haigusi ja surma). Siin on ka Jacki Veneetsia töökaaslane Rinio, kange naistemees – tema kaudu on püütud edasi anda tänapäevast veneetslast (“veneetsialast”, nagu raamatus kirjas), kust jooksevad paralleelid endisesse aega.

Kirjutanud on veel lugemiselamused(Virve Edro) ja Siiliste.

42. Katrina Kalda “metsiku maailma melanhoolia”

Mulle tundub, et olen Katrina Kalda varasemaid raamatuid ka lugenud (mitte kõiki). Paraku puudub igasugune mälestus. See raamat jäi kuskil silma ja laenutasin.

Olen ettevaatlik arvamuse avaldamisega, sest ma pole praegu enam elus sellises kohas, kus tahaks sedasorti kirjandust lugeda. Mingis mõttes on see arenguromaan lapsest vanemaks inimeseks, teises mõttes taandarenguromaan – maailm liigub üha vääramatumalt hukatuse poole. Lisaks on tunne, nagu loeks erinevaid raamatuid. Vahele pikitakse sageli maailmauudiseid, mida me veel ise ka mäletame. Ametlik kokkuvõte ütleb nii:

Miski ei ennusta Sabrinale kunstnikukarjääri. Kasvades ebakindla ema hoole all kasinates tingimustes, pole tema tulevikuväljavaated kuigi helged. Seda päevani, mil ta kooliekskursioonil Rodini muuseumi avastab oma kutsumuse: pühendada oma elu kunstile. Sestsaadik on Sabrinal vaid üks siht silme ees. Tudengielu heidutusi hüvitavad tugevad sõprussidemed ja kosutavad kunstilised otsingud. Ent üsna varsti hakkavad noore naise sihte mõjutama armuelu raputused ja vältimatuna näiv ökoloogiline allakäik.

Tänapäevase kunstniku silme läbi küsib Katrina Kalda kunsti rolli järele maailmas, mis on sattunud kriisi. Tundeküllast romaani kannab autorile omane kindel, täpne ja harmooniline kirjutamislaad.

Või ütleks ehk Suvehiidlase sõnadega: “Väga olulised teemad ja päris kaasahaaravalt seotud. Me saame ülevaate Sabrina vaesushäbist läbi imbunud lapsepõlvest Calais´s, kunstnikutee algusest, armuseiklustest… aga sellest põnevam oli ühiskonnakriitika ja keskkonnahoiu teemade käsitlemine ja nende teemade sidumine kunsti tegemise mõttekusega, milleni peategelane ühel hetkel jõuab.”

Minu mulje oli pigem pidev maailmalõpu tunnetamine. Ma ei oska öelda – see kuidagi rõhus. Ma ei tundnud, et kõik viiks kuhugi edasi, vaid oli kuidagi juhuslik. Minu arust ei viinud üks asi teiseni, vaid ühest teemast sai villand, tekkis uus. Üks kunstitegemise viis ammendus, tekkis uus. Ja seda kõike praeguse maailma taustal, mida kujutati üsna trööstitu ja jubedana. Kodupaiga Calais’ “vallutavad” sisserändajad ja põgenikevood. Ökoküla ehitamisel puhkeb teisel pool mäel metsatulekahju. Jne. Nojah, kuidagi masendav ja… ma ütleksin isegi prantslaslik. (Houellebecq meenub isegi). AGA. GoodReadsi keskmine hinne on ootamatult kõrge, nii et ilmselt ma eksin ja teistel on õigus. Nii et lugege.

Üks tsitaat kõnetas kuidagi, lk. 211 (kui peategelase elukaaslane kadus oma lapsega peategelase juurest kui tina tuhka):

Kolisin Raffinerie’sse, nagu olin teinud viisteist aastat varem. Minus võttis maad mõrkjasmagus vabadusetunne. See oli paariate vabadus, nende vabadus, kel pole õnnetuseks teiste ees mingeid kohustusi ja kes seega võivad oma suva järgi kurssi vahetada, uude ametisse astuda, võõrale maale sõita või üldse mitte midagi teha, lihtsalt elada. Ent mis üldse on “elu”, kui mitte suhe teiste inimestega? (tõlk. Anti Saar)

Muidu aga iseloomustab meeleolusid raamatus see tsitaat:

Ühe uudise juures oli foto varemeid hoonest. Eelmisel päeval olid Pariisis, Londonis ja New Yorgis rahvusvaheliste pankade peakorterites plahvatanud pommid. Rünnakud oli omaks võtnud mingi laiemale üldsusele tundmatu rühmitus. See süüdistas sihikule võetud ettevõtteid nafta- ja kivisöetööstuse toetamises. Rünnakud erinevates maailmajagudes olid nii hästi kooskõlastatud, et kananahk pidi ihule tulema. Osa terroriste oli endalt kaamerate ees elu võtnud. Malbete hipide aeg oli ammu möödas, meie ajastu oli sünnitanud surmapõlglikud aktivistid, kes olid armastusest Maa vastu valmis tapma teisi inimesi. (lk. 228)

41. Mian Lodalen “Lesbiska ligan”

Juhtus nii, et lugesin nüüd kiireid “reisiraamatuid” vahele ja selle raamatu lugemises tekkis vahepeal väike paus. Mõnes mõttes oli see vajalik. Sest raamat koosneb mõtteliselt kahest poolest – esimene räägib peategelaste omavahelistest suhetest 1942. aastal, teine osa räägib sellest, mis sai siis, kui politsei ootamatult nende suhete vastu huvi hakkas üles näitama. Lõpeb kohtuotsusega aastal 1943. Kui esimeses pooles võiski ehk arvata, et kõik oli ehk liiga staatiline ega viinud väga edasi (samas – põhines ju tõestisündinud lool ja tavaline elu ongi tavaline), siis teise osa eel aimasin juba katastroofi saabumist ja seetõttu lugesin hea meelega vahele mõne muu kergema raamatu. Asja juures ongi väga kurb see, et tegemist on tõestisündinud looga, tegeliku kohtuprotsessiga 1943. aastal – sel aastal, kui käis II maailmasõda, Rootsis valitsesid natsisõbralikud meeleolud, kuigi maa oli ise neutraalne (ja samas liigutas sakslasi sõbralikult läbi oma põhjapoolsete maakondade Soome ja Norra vahel…). Tagatipuks saabus 1944. aastal kätte aeg, kui homoseksuaalsus ei olnud enam kriminaalne. Mingis mõttes on tõesti tunne, et peaks sellegi loo ära tõlkima eesti keelde, et homofoobid ja valjuhäälsed vastukõnelejad näeksid lähemalt, kuidas tavalisi inimesi võib hävitada. Ja milleks? Kas sõja ajal polnud muid põletavamaid teemasid kui mõne naisterahva häbiposti toomine…

Ma mõtlen, et kunstilises mõttes oleks võinud ilmselt kuidagi haaravamaks kirjutada, aga kuna teisalt on tegu tõestisündinud looga, siis on tegu siiski paremini lahtikirjutatuga kui dokumentalism.

• Amelie Björck Aftonbladetis.
• Sara Ek Kultmagasin.
• Samtal om böcker (taskuhääling)

40. Taavi Turk “Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas”

Juba kolmas Taani-teemaline raamat Minu… sarjast. Eks lugesin ka selle läbi. Lühike ja konkreetne. Pole ülearust ilulemist. Samas on tähelepanekud täpsed. Suhtumine inimestesse on positiivne, isegi kui vahel tuuakse ära ka miinuseid. Autori hääl on väga äratuntav – põlvkond näiteks (ütleks, et ka sugu, aga äkki ei tohi üldistada, nagu kirjutaks mehed ja naised erinevalt?).

Põhiline rõhk on Jüütimaal Herningi väikelinnal, aga kõrvalepõiked tehakse ka Aarhusi ja Ålborgi, Skagenisse ja Vendsyssel-Thyle. Aga väga oleks tahtnud pilte mingitest asjadest ja objektidest, mille nüüd ise üles otsisin. Elia esiteks, teisels Aalto projekteeritud kunstimuuseumi.

Muide, kuna autor on päritolult saarlane: Saaremaa nimetus Olavi saagas on Eysyssla (seega sealt tulebki rootsikeelne nimetus Ösel).

Sulepuru kirjutab.

Mae kirjutab.

39. Triin Raave “Tenerifel tegelikult. Elu laste ja koertega. Mehest rääkimata”

See raamat jäi veebis silma (mõtlesin, et tohoh, juba kolmas Tenerife-raamat) ja kui see siis just registreerituna oli raamatukogus letile asetatud, võtsin ühe õhtu lugemiseks. (Paraku läks kaks õhtut, sest esimesel alustasin liiga hilja). Selle raamatu võib üsna hästi kokku võtta Kadri Voorandi arvamusega, mis on ära toodud tagakaanel:

“Alustuseks pean tingimata mainima, et sain selle lugemise jooksul mitu mõnusat kõhutäit naerda ja ainuüksi see on juba piisav põhjus üks raamat endale sisse hingata. Üks paik ja selle kultuur pole selles kirjeldavas tekstis mitte sihtmärk, vaid vahend kirjeldamaks avatult ühe julge ja üpris erandliku valiku teinud perekonna lugu, mis oma lihtsuses ja mängulisuses pakkus mulle paraja annuse head emotsiooni, inspiratsiooni ning unistamise julgust. Ja seda komplekti ongi ju ikka ja alati tarvis, kas pole.”

Umbes nii ongi. Ei tasu lasta ennast eksitada pealkirjast, nagu saaks midagi teada Tenerifest või kuidas seal siis tegelikult on. (Kuigi Merikese vinoteek Vino Vidi Vici on tõesti ära toodud). Selles osas on Olavi Antonsi raamat muidugi informatiivsem, Normeti omast suurt ei mäleta. Raavede perekonnast (natuke kärg-), eriti just pereema vaatenurgast, saab aga teada tõesti – ja humoorikas võtmes. (Ahjaa, üks peatükk oli justkui koera vaatenurgast, ma ei saanud alguses pihtagi, sest alustasin lugemist kooriproovis). Siin on juttu ka sellest, kuidas autor käib Camino de Santiagol, kuidas nad perega sõidavad läbi Euroopa Eestisse või Eestist läbi Euroopa tagasi Tenerifele. Mingil kummalisel põhjusel (ilmselt siiski mingi sisemine loogika, millesse ma ei jaksanud süveneda) on kronoloogia segi löödud. Aga see kuigi palju rolli ei mängigi.

Mõnel viimasel lehel on lastud kirjutada abikaasa Hendrikul. See on nagu hoopis teine raamat – teine stiil (tutvusmiskuulutuste näol), räägib Raavedehoovi tegutsema hakkamisest. Vahest on tegemist teise etapiga, ehk järjegagi?

Põhimõtteliselt võiks seda raamatut soovitada näiteks just väikelastega peredele lihtsaks lugemiseks, sest süvenemiseks pikematesse ja keerulisematesse teostesse pole sel ajal ehk aega, aga kindlasti on palju äratundmisrõõmu, suhestumist. Ilmselt saate stiilinäite killurebimisest kätte blogist (kogu raamat paistabki olevat nagu väljaprinditud blogipostitused). Jah, naerda saab, kuigi minu jaoks on nii palju kildu järjest veidi koormav. Kohati jääb isegi juhtunu arusaamatuks, kuna öeldakse naljaga ja vihjates (aga tühja temaga). Aga tundub väga ettevõtlik ja positiivse ellusuhtumisega pere.

Üldiselt selline hea tuju raamat või blogi. Võib-olla ei peagi järjest lugema.

(Vaatasin Hommik Anuga saatelõiku – ikka väga armsad)

38. Anna-Karin Palm “Jag skriver över ditt ansikte”

Järjekordne raamat suvel soetatud pocket’itest. Kuna lugesin Anna-Karin Palmi Lagerlöfi-raamatut, siis otsustasin ka selle raamatu võtta (ikka valid tuttavate autorite seast. Tegelikult lugesin ma ülikooli ajal “Faunen”-it ka, kõik väga kiitsid, aga toona ei jätnud erilist muljet). Kokkuvõtte kohaselt räägib kirjanik siin oma ema Alzheimerist ja tema vaiksest hääbumisest. Tegelikult räägib see raamat ikka suures osas emast enne haigust ja nende omavahelistest suhetest. (Ema, 6-klassilise haridusega tüdruk, vanim laps suurest lastekarjast, kes tuleb esimest korda Stockholmi, kui saab töö mingis kioskis. Abielu, arusaam, et ta ei taha jääda koduperenaiseks. Alles 38-aastaselt hakkab ta õppima – et läbida põhikool, gümnaasium ja siis lõpuks õppida arstiks! See õnnestub. Täielik reis nii geograafiliselt kui ühiskonnaklassides. Lisaks julgus erineda, unustada skandinaavlaste “Jante seadus”…).

Õigupoolest algab üsna positiivse pildiga emast ja mõtlesin, et näed siis, vastukaaluks Schulmani raamatule emast… Siis hakkas pilt loomulikult ka mõranema. Mingis mõttes oli siiski positiivne alustada ja lõpetada sellega, mis oli hästi, armastusega, kõikehõlmavaga. Raamat on kirjutatud pöördumisena ema poole, “sinu” poole.

Ja siis haigus, mis ootamatult ligi hiilima hakkab. Sõnad ei tule meelde, inimesed lähevad segi (ei, ma pole su ema, ma olen su tütar). Kuni vältimatu hääbumise ja lõpuni. Just lõpp oli eriti liigutav. Unelaul. Muuhulgas hooldekodust pakutud lugu sellest, kuidas laev hakkab eemalduma, kuni näeme vaid tillukest täppi ja siis enam mitte midagi. Aga teadmine, et see laev on sellegipoolest sama suur, kuigi meie teda ei näe.

Pealkirjast: sellest kirjutab Anna-Karin Palm lõpus. Ta salvestab ema pildi arvuti ekraanisäästjana. Iga kord, kui ta käivitab arvuti, ilmub ekraanile ema pilt. Ja see on endiselt, mitu aastat pärast ema surma, oluline, tema kohalolek on otsekui sama tugev kui varem – kuigi just see tema puudumine, teistmoodi kohalolek. Ja siis, kui kirjanik tahab arvutisse sisse logida, tuleb liigutada hiirt, näo peale tuleb ruuduke, kuhu tuleb kirjutada salasõna. See on (ka ta enda sõnul) nii kujukas kujund – selleks, et tööle asuda, tuleb ennast emast üle kirjutada. Ja mingis mõttes on kogu raamat enda kirjutamine üle ema, sidumine oma mälestuste, oma isikuga, püüd temast aru saada. (Ema pärineb ajast, kui mingitest asjadest ei räägitud, kuigi taustal kummitab üsna võigas lapsepõlvetrauma isegi).

Ei, ma ei oska kokku võtta. Mul on palju erinevaid mõtteid, mis ei kannata kirjapanekut. Panen parem linke.

• Goodreads’is paljud kirjutavad, mida mõtlevad.
• Lundströms radio (jutuajamine autoriga).
• Jenny Högström Aftonbladetis.
• Nina Lekander Expressenis.
• Kultmagasin.
• SvD (kinnine).
• DN (kinnine).

Ülle Pruks “Carpe diem”

See on raamat, mida vist veel poest ei saa. (Nüüd saab siit tellida, nüüd ka Apollos). Ma ei tea, kas raamatukogustki. Ehk varsti tuleb veel üks trükk ja siis juba saab. Mina sain selle eksklusiivse raamatu otse autorilt. See oli mulle suur üllatus ja väga suur au. Tegemist on ühtaegu elulookirjandusega ja kultuuriloolise reisiraamatuga. Lisaks on tegemist kvaliteetse väljaandega – hea paber, tugevad kaaned.

Ma ei lisa sellele raamatule numbrit, kuna ma ei ole seda tervenisti läbi lugenud. Ma arvan, et sellele raamatule ei teegi head korraga läbilugemine. Selgitan.

Autor on siia kaante vahele valanud oma armastuse Itaalia vastu. Ligi kümme aastat tagasi hakkas ta oma armastusele juurde lisama itaalia keele õppimist, kuna mõistis, et Itaalias ringi liikudes ei ole sul kuigi palju inglise keele oskusest abi. Samas on need erinevad Itaalia kohad lahti kirjutatud kronoloogiliselt – sedamööda, kuidas nad perega seal ringi on reisinud-käinud. Esimene reis on näiteks perereis ca 10-aastaste lastega Sardiinia saarele pea 20 aastat tagasi. Juhuslik reisisihi valik, mis tagantjärele vaadates näitab, et midagi siin elus ei ole juhuslikku.

Kuna raamat on kirjutatud ka otsekui teetähisena lähedastele inimestele enda 60. eluaasta täitumise eel ja räägib mingis mõttes ka autorist endast, ei saa lugeja osa mitte ainult kultuurimälestistest ja loodusvaadetest, vaid ka sellest, kuidas autor oma abikaasa (ja ehk ka laste või sõpradega) parajasti järgmisse reisisihtkohta sattus, kus nemad liikusid, mida tegid. Teinekord ei peagi midagi teha olema – võib-olla istusid lihtsalt niisama, sulistasid jalgu vees või nautisid ilusat ilma. Ülle Pruks kirjutab (raamatu alguse poole ühes peatükis), et alati ei peagi midagi tegema – et reisiraha kokku saada, on isegi palju tööd tehtud!

Tegelikult on ääretult sümpaatne ka tema kirjastiil. Nagu öeldud, ei ole ma veel kuigi kaugele jõudnud, aga juba eessõnast paistab läbi üsna tervitatav huumor ütlemistes. Näiteid ei ole mõtet hakata tooma, võin lihtsalt mainida umbes viimati loetut-meeldejäänut. Tsiteerin:

Meie paatkond teeb veel ühe ujumispeatuse. Ühtäkki ronivad kaks meest veest välja, tõusevad treppidest kalju servale ja … prantsatavad vette. Noore šotlase motiivi võib isegi mõista: värske abielumees tahab end veel tõestada. Aga too teine on minu kaasa! Neljakümnendates mees on peast soe, kui oma naise silme all demonstratiivselt alla viskub! Ega poleks ratsionaalselt mõtlevalt inimeselt sedavõrd arulagedat tegu oodanudki. Pealegi, hooliva isana on ta eluaeg poegadele sõnu peale lugenud, et nood hulljulgeid ettevõtmisi väldiksid. Nüüd siis ise – karsumm! Rahvas huilgab ja julged mehed, põsed adrenaliinist õhevil, tõmbavad end paati sisse. Võid ju olla marus nagu tige tikker, aga kui sind ümbritsevad rõõmsad näod, siis tuleb naeratada. (lk. 32)

Samamoodi on see raamat vägagi kaasaegne oma viidetes, siin on viiteid nii Tripadvisorile kui muule kaasaegsele, näiteks hiljaaegu ilmunud raamatutele. Mulle meeldis nt. kokkuvõte TripAdvisorist, mida autor soovitab nende enda ette võetud teekonna asemel (ise läksid nad minu arusaamist mööda sõiduteed pidi, mis on omamoodi ohtlik ja kindlasti pigem sportlikuma elulaadiga inimestele):

Ühistransporti kasutavale turistile jagab Tripadvisor näpunäiteid, kuidas koos pagasiga Positanost Sorrentosse saada. Soovitus, kuigi tugevalt kärbituna, kõlaks järgmiselt: hüppa Positanos bussi ja sõida ühel jalal seistes vastassuunas Praianosse. Seal pöörab buss nina ümber ja asutab end uuele ringile, läbides Sorrento poole liikudes taas Positano. Massid küll pressivad ukseavast sisse, aga sina oled ka teisele jalale koha leidnud. Õnne korral juba istud. (lk. 40)

Olgu, olen nüüd välja toonud meelelahutuslikuma poole, mille järgi ei saa aimu, et tegelikult on siin VÄGA põnevat kultuuriajalugu – ja ei, mitte vaid seda, kes ehitas millise hoone, vaid palju laiemalt. Näiteks viibitakse reisil, nähes saari, mille kohta saame teada, et seal elutsesidki Odüsseusest tuttavad sireenid. Ja mis seal veel on juhtunud, kuidas läinud, kes ostnud. Veel on väga põnev lugeda näiteks sellest, kuidas Apenniini poolsaarel levisid Hippokratese, Galenose, Avicenna ja paljude teist ideed meditsiinieetikast, “teadmised ravimtaimedest, inimkeha ehitusest, kirurgiast ja isegi haigustekitajatest”. (lk 38). (Autor on hariduselt arst). Väga põnevad on üldised viited – sellele jutule järgneb näiteks teadmine, et Eestis ei loetavatki originaalset vannet, vaid “antakse tänapäevane arstivanne, millel on palju Hippokratese eetikavande jooni.” (lk. 38)

Miski ei jää venima – ei takerduta liiga pikalt ajalukku, samas ka mitte oma elu lõbusate seikade juurde. Kõike on parasjagu, seega on tasakaal paigas. Samamoodi soovitatakse vahele nii keerulisemat kui kergemat kirjandust, mh ilukirjandust, mis võiks anda aimu kas mõnest paigast (Elena Ferrante uuem sari). Mulle endale näiteks pakub Capri puhul huvi muidugi Axel Munthe, kelle tihedalt täis kirjutatud raamat ootab ka minu riiulis. Juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Kui Ülle seda nüüd siin mainib, nagu ta oleks seda lugenud, tekkis mul esmakordselt mõte, et äkki on see olemas ka eesti keeles? (Näen, et lausa kahes väljaandes. Vähemalt).

Kokkuvõtteks on tegemist äärmiselt põhjaliku ja huvitava raamatuga, mis ei solva lugejat mitte ühestki otsast. Autor ütleb ka ise, et soovitab kindlasti Itaaliat uurida, aga kui sinna elama asuda, võiks veidi järele mõelda – ka kultuurilistest erinevustest on juttu. Itaalia 20-st maakonnast kirjutab ta neljateistkümnest (eraldi kohti-peatükke on rohkem). Siin on nii kokandusest, jookidest kui niisama ajaloost. Ja ikkagi – läbi enda reiside kronoloogilises järjekorras. Mistõttu võib vähkide püüdmise ja valmistamise juurest lugeda ka lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas toona püüti.

“Ja refrääniks jääte ikka theie” – ehk refrääniks jääb ikka ta abikaasa. Väga soe on lugeda sellisest armastusest ja austusest, mis tekkis juba 18-aastasena esimesest pilgust ja on säilinud tänaseni.

Igatahes kui juhtub, et raamatust tuleb veel mõni trükk või see jõuab raamatukogudesse, soovitan kindlasti. Ja eriti neile, kes käivad Itaalias reisimas. Ma leian, et seda raamatut ei peagi kaanest kaaneni kohe läbi lugema – selliselt võivad asjad peas segi minna, ei jõua nautida. Ise jätkan teiste raamatute vahele ja tänan veelkord au eest see raamat endale saada!

Tutvustavate videote playlist:

• “‘Carpe diem ITAALIA’ on kokku kogutud, nopitud päevad, kogemused, mõtted.”
• “Sa pead osalema selles, mida teine inimene räägib. Meeldib see või ei meeldi. Fare bella figura.”
• Omapärased Itaalia kombed: la passeggiata, baar kui kogukonna keskus, il caffè sospeso.
• “Ühtset Itaaliat ei eksisteeri. Saapamaa koosneb kahekümnest erinäolisest maakonnast.”
• “Algul sa saad Itaaliast seda, mida otsima lähed. Hiljem seda, mida sa otsima ei lähe.”
• Itaalias ei tasuks alati tee juhatamist uskuda.
• Milano: “‘Murra ja põgene’ on itaallase mõistes läbiv ameeriklasele. Ta läheb, murrab, pildistab, põgeneb.”
• Dolce far niente – mittemidagitegemise mõnu. Meie ei oska seda teha. Itaallased oskavad elu nautida.
• “Sugulast ei saa hüljata. Itaalias on onupojapoliitika väga tugev.”
• “Pereärile aitavad kõik kaasa ja kõik teevad seda lusti ja rõõmuga.”
• Sellest, miks suuremad turistilinnad on raamatust välja jäänud: “Peavool liigub peateedel ja suurtel kiirustel. Kõrvalteed, mida mööda meie käime, lähevad mujale.”
• Lugu Liguuriast:“Kummastavaid hetki on olnud palju, aga see ei tähenda, et ma sinna veel ei läheks.”
• “Ma olen äpu. Mäetippu ma vallutada ei taha. Aga mulle meeldib mägede rahu ja vaikus.”
• “Ränduri kõige suurem probleem Lõuna-Itaalias on kehv logistika.”
• Itaalia tüüpiline hommikusöök ehk kuidas jääda teises kultuuriruumis tolerantseks
• Keeleõppest. “Itaallane on sõbralik. Mida rohkem itaalia keelt oskad, seda sõbralikum ta on.”
• “Itaaliasse reisijale võivad coperto ja city tax tulla üllatusena”

36. Ann-Helén Laestadius “stöld”

See raamat kuulub nende hulka, mille suvel Rootsist endale hankisin. Päris korralik virn tuli kokku. Huvi selle vastu oli mul tegelikult juba eelmisel aastal, aga mitte nii suur, et oleksin raatsin posti teel tellida. 

Nüüd läbi lugenuna ütlen, et üks pikk ja eepiline tänapäeva saami põdrakasvatajate lugu. Ja oluline on see, et tegevus toimub sellel sajandil (2008, 2018, 2019). Me teame ajaloost, kuidas saamide kultuuri hakati hävitama jms, aga meile pole nagu päris hästi kohale jõudnud, et majanduskasv, loodusvarad jms tingib praeguseni palju represseerimist, põlvkondade kaupa viha, raskusi, kõrgeid enesetapuarve, vaimseid probleeme. Mingil moel tundus mulle, et raamat hakkas venima. Naiskirjanike moodi on kirjutada, kirjutada, mitte vähemaks võtta ega skematiseerida. Teisalt teenib selline venitamine oma eesmärki – läheb aastaid ja aastakümneid, aga miski otsekui ei muutu. Siin on tänu sellele igasuguseid erinevaid aspekte peale konkreetselt põhiteema. Põhiteemaks on siis “vargus” – kuriteoliik, mille alla liigitatakse kuritahtlikud saamidele kuuluvate põhjapõtrade tapmised. Kuidas üle saja politseisse antud asja on lõpetatud ilma kuriteo koosseisu leidmata või mõnel muul põhjusel. Rääkimata sellest, et asjad aeguvad. Kuidas on koolis. Kuidas leitakse endale oma joik. Kuidas mõjutab vanaaegne usk. Kuidas mõjub enesetapp perekonnas ja sõpruskonnas. Kuidas on olla naine põdrakasvatajate saamide seas – naine, kes tahab valida põdrad, mitte pliidi. Kuidas on saamina minna vanadekodusse. Kui hästi võiks sinu muredest aru saada Lõuna-Rootsist stažeerima tulnud psühholoog. Lisaks isegi saamidevahelised pilgud – kui keegi on “väljastpoolt”, pole nende raamatus kirjas… Ja pidev häbimärgistamine, pilgud, hirm, ähvardused. Jne jne. Mul pole paraku aega pikemalt kirjutada, aga tegemist on sellise raamatuga, mis lugedes hakkab teatud hetkel veidi venima, aga raamatut käest pannes vormub kõik tervikuks ja jätab sügava mulje. 

Temaga on võimalik lugeda intervjuud ajakirjast “Vi läser” (2020) ja lugeda ka lõike raamatust. Ei peaks alahindama, et seda raamatut kirjutada ja sellega välja tulla tähendab olla ka hirmul – lugenuna võib ju aru saada, miks. Intervjuust (aga seda võiks lugeda täispikkuses):

– Jag har känt all den här desperationen, att hur ska de orka. Är det inte gruvbolag som vill exploatera så är det skogsbolag som ska avverka, och är det inte detta så är det samehatarna; så fort det står något om samer i en artikel så bara flödar kommentarerna på sociala medier.

Hon berättar om den hotfulla stämningen efter den så kallade Girjasdomen, som kom den 23 januari 2020 och där det slogs fast att samebyn Girjas har ensamrätt att bestämma över småviltjakten i sitt område, med hänvisning till det som kallas urminnes hävd. Ett beslut som orsakade en våg av hat mot samer. Skjutna och överkörda renar. Ett våldsamt näthat. Hot och trakasserier från sådana som romanens Robert.

[…]

Hon berättar att hon använt hundra polisanmälningar om renstölder som research för romanen. Utredning efter utredning som lagts ner och hur polisen där uppe, precis som i hennes bok, har att patrullera oändliga områden med minimerad personalstyrka och därför oftast kommer försent, om de ens dyker upp.

– Och sedan ska man dessutom orka med rovdjuren och mäkta med klimatförändringarna som försvårar rennäringen … Det är också den psykiska ohälsan som drabbar många samer och orsakar tragedier i många familjer. Det är så otroligt mycket på en och samma gång.

Kahjuks ei ole mul aega pikemalt kirjutada, aga kõnekas on Sofia Jannoki laul, mille ette on kleebitud stenogramm Girjas-protsessi ajast, tegemist on 2010ndate aastatega.

35. Tiina Sööt “Minu Rumeenia. Absurdi armunud”

Andsin endale kunagi mitu korda järjest lubaduse, et ei loe enam “Minu…” sarja raamatuid. Mingil perioodil jäi lõpuks ikka tühi tunne kuidagi lugedes. Nüüd on aga juhtunud, et kogu see aasta on mul endal läinud rumeenia keele tähe all, veel reis ka, seega selle raamatu suisa ostsin. Ja mõtteid on mitmesuguseid.

Rumeenia on nii vastuoluline maa. Mingis mõttes mõtled Rumeeniale ja mõtled ilusate kloosterkirikute peale, vanade külade peale, mäed… Siis mõtled vaesuse, kontrastide jms peale. Mingis mõttes oli hea, et lugesin enne minekut Imre Siili raamatu – ehmatasin päris ära, kui palju halbu asju oli teemaks võetud. Panin seetõttu vaimu valmis hullemaks. Rumeenias, eriti muidugi pealinnas viibides, oligi ikkagi üllatus üsna suur, et nad ei ole ikka märgatavalt edasi arenenud ja mingis mõttes oli nagu ajas tagasiminek. Olgu, 2009, aga ka 2022! Seega kui ma reisi ajal pilte saatsin, jäi teistele juba mulje, et kõik on kole ja reis pole õnnestunud ja kellelgi minna ei soovita. Ja selle peale ma reageerisin – ei, see ei vasta tõele, mulle ikkagi meeldib! Paradoks?

Ja siin raamatus jääb umbes samasugune skisofreenne mulje – autor toob välja nii palju asju, mis on lihtsalt vastikud ega sobituks enam kuidagi meie harjumuspärasesse igapäevasesse ellu, lugedeski mõtled, et huh, kui vastik. Tema aga imetleb, talle meeldib, kõik tundub nii tore. Ei, liialdan, kõik ei tundu tore. Aga kui ta võrdleb oma aastaid Viinis Bukaresti ajaga, siis tunnetab ta viimases rohkem elu. Ja selles mõttes saan ma temast aru. Ometi olid asjad, millest tema võis rääkida vaimustuse või naljaga, hirmutavad (vastikud?). Teised asjad, mida mina nuusutasin ja mis mulle meeldisid, siin muidugi väga nimetatud ei ole. Seega olen endiselt kahevahel – mis see Rumeenia õieti võiks olla, kas see võiks ikkagi olla midagi minu jaoks?

Näiteks prussakatest rääkimine kortermajades… Huh, neid on muidugi mujalgi, lihtsalt ma ei kujutaks ette, et ma peaks mingite selliste putukatega oma elamist jagama. Või naabrid, kes toidavad hommikuti kell 6 oma rõdul tuvisid. Või kottpimedad või vähe valgustatud öised tänavad (no skandinaavid on öelnud meile, et Tartu tänavad on tegelikult nii pimedad – jah, on, vaadake kasvõi Näituse tänavat, kus ainult üks pool valgustatud. Aga ilmselt on Rumeenias/Bukarestis siis veidi hullem?). Või suitsu pahviv südamearst, omamoodi onu Heino? Appi lihtsalt.

Mõnevõrra sai löögi ka minu õigeusu imetlus (see on praegusel ajal niisamagi väga hell teema…). Tegelikult olen ma ise ka pilte vaadanud, kord jälgisin ka veebi kaudu ühe mingi muu koguduse jumalateenistust – mina põhjala inimesena juba reageerin, kui ma näen kuskil nii palju mehi või seda, kui mehed ja naised on pidevalt kuidagi eraldatud. Ma reageerin, nähes neid karmiilmelisi kirikuõpetajaid. Mulle meenub üks väga vastik film, mida mõni aasta tagasi vaatasin (mingi väga pikk väärtfilm Rumeeniast), kus oli tegu mingi nunnakloostriga ja ühe nunna õega, kes oli omadega täiesti läbi ja kes tuli kloostrisse abi otsima. Siit raamatust võib samamoodi lugeda, kuidas usk on üsna konservatiivne ja teinekord vanamoelinegi, lisaks seda, kuidas see on nii tugevalt igasugu nõiakunstiga põimunud – teinekord ei olegi aru saada, kust usk nõiakunstiks üle läheb. See peatükk on muidugi üsna koomilinegi. Kui tegu poleks päris eluga. Või matusekultuurist, strigoi’ks muutumise ennetamisest, non-stop matuseteenusest (sellist silti märkasin ma isegi, nii et tegin pilti).

Teine koht, mis mind kohe alguses üsna naerma ajas (aga selgus, et mul on lihtsalt nii teistsugune huumori taju oma sõbrannadest) – nende vandesõnad. Eks vandesõnad on igas keele huvitav teema, nende ümber on terveid semantilisi välju. (Mäletan kunagi Ülle Pärli loengut vene roppustest, mille ümber on mingid erinevad tähendusväljad). Siin keerlesid kõik vandumisväljendid põhimõtteliselt peenise ümber ja kuhu seda kõik panna saab. Mulle ikkagi meenutab veidi venelaste vandesõnade tähendusvälju kõikide “ema panemiste” jms-ga.

Arhitektuurist rääkivates kohtades oleks ma seekord tahtnud näha näidispilte kohe teksti juures. See stiil, mida autor siin ülistab, mulle vist ikkagi ei meeldi. Aga ma ei või olla kindel, et ma sain täpselt aru, milliseid maju ta mõtleb. Minu Rumeenia kogemus ütleb, et Bukarestis oli ilusaid perspektiivseid maju veidi ka (kui need kuidagi lõpuks korda teha, mõned ilmselt ongi tehtud, nagu nähtub Bukaresti erinevatest instakontodest), aga üldiselt oli seal üks maitsetu kast teise järel. Seal oli kasvõi vanalinna sisenedes mingid vanad koledad paneelmajad (kas saab üldse paneelmaja öelda?), mille ma parema meelega ise üldse maatasa tõmbaks – nendest ei saaks ka renoveerides asja. Samas on palju täiesti uusi moodsaid hooneid, umbes neid klaasist torne, nagu meilgi. Eriti lennujaamast linna sõites. Meie hotelli juures oli samamoodi – üks veidi räämas vana ilus maja, siis üks poolenisti uus (ehk 20 aastat?) klaasmaja, siis täiesti lagunenud ilus vana maja. Hotell oli ka täitsa ilus ja kena. Vastas oli mingi kole korterelamu, all kioski moodi pood. Stilistiliselt kõik nii kokku kuhjatud, et vaatad – sellest ei saagi ju asja.

Samuti väidab autor, et Bukarest on roheline linn – rohelust olla kõikjal. Kindlasti mingis mõttes. Aga samas – teises mõttes… ikka palju rohkem asfalti (ja nende auke), tolmu ja halli kui silm on kuskil harjunud. Kõige nukram oli käik Bukaresti botaanikaaeda – ma isegi ei kujutanud ette, et piletiga botaanikaaed võib olla … selline “pusta”. See tegi isegi veidi kurvaks. Seega kui me päev hiljem Parcul Tineretuluiga tutvust tegema läksime, ei osanud enam imestadagi. Seda polnud ju vähemalt botaanikaaiana välja kuulutatud. (Seevastu tundus mulle, et Tartu autovabaduse puiestee võiks selle pargiga koostööd tegema hakata. Lai asfalttee keskel ja kasutamata roheline pargiala igal pool ümberringi). Rumeenias nägin üle mitmekümne aasta uuesti silte “murul käimine keelatud”. See on väga võõristav – inimene ikkagi harjub vastupidisega väga ruttu.

Selle mainib ka Tiina Sööt ära, et Bukarestis ringi liikudes pole mõtet väga pea pilvedes käia, sest asfalt on konarlik ja auklik. Meie härra lendas juba esimesel hommikul hotelli kõrval kiriku ees põlvili. Samuti mainib raamatu autor, et midagi võib alati ka kuskilt kõrgemalt pähe sadada – ehitusdetaile, mõnel juhul peksavad vastu akent lahtised kaabliotsad… Tjah, elu, mida juba ebamugavuse tõttu ei valiks…

Kui 1991. aastal olin õnnelik, et mul oli duširuum, kus mingitel aegadel oli isegi sooja vett (kuna meil oli tol ajal ainult külm vesi kraanist ja nädalavahetusel saun), siis on imekspandav, et sooja vee katkestused on seal 31 aastat hiljem endiselt tavalised. Või et vee värv võib mingil hetkel muutuda. Jälle mugavus, millega oleme uuel ajal nii harjunud, et vastupidine tundub mahajäämisena.

Laialdane sularaha kasutamine jäi ka silma. Meilgi makstakse teinekord sularahas, aga tundub, et Rumeenias on sularahas tasumisel mastaapsed vormid. Ilmselt käib pool majandustegevustki endiselt hämaraladel. Usaldamatus riigi suhtes on muidugi põhjendatult madalam kui meil siin.

Raamatus on ära toodud ka kohalike puskarite nimed ning ühe kirsinapsu retsept. (Istutasime just aeda kirsipuu).

Mul pole mõtet raamatut oma reisimuljete taustal analüüsida. Tasub ise lugeda. Aga ma ikkagi arvan, et ka see raamat võib lugejas tekitada võõristust selle maa vastu (nagu Imre Siili raamatu puhul kohati juhtus). Seega mis siis on see, mis Rumeenias võib võluda? Ilmselt ikkagi inimesed! Inimesi on igasuguseid ja igal pool. Minu mulje oli tänavapildis sellegipoolest, et kõik olid … tavalised! Ma ei oska seda isegi selgitada. Ma olen käinud Skandinaavias – alatihti on kuskil mingid lõugavad noored, teisal jälle amelevad inimesed, kes valju heli saatel kuskil avalikus kohas suudelda lärtsutavad (jajah, vbolla olen vanamoeline, aga kas mõned asjad ei peaks jääma eriliseks kahe inimese vahel?), kuskil karjub keegi telefonis valjuhäälselt rääkida, kuskil naeratab teenindaja sulle plekist pealesunnitud naeratust… Siin olid inimesed TAVALISED. Ma ei oska seda üldse selgitada. Keegi ei olnud meie vastu kuri, keegi ei nähvanud midagi. Keegi polnud ülevoolavalt pealetükkiv (nt teeninduses). Metroos sõitsid inimesed vaikides või vaikselt rääkides. Metrooputka tädike oli hästi abivalmis ja oskas inglise keelt. Hästi palju oli vanavanemaid lastega (noh, Rumeenias on tegelikult suur probleem kõik need miljonid väljamaal töötavad inimesed, kellest paljudel on lapsed kodumaal vanavanemate hoida. Isegi juriidilised nõuanded jooksevad pidevalt läbi, kuidas peab ametlikult hooldusõigused ka vormistama selleks ajaks…. Aga eks ma arvan, et paljudel lihtsalt hoidsidki vanavanemad lapsi, kuni vanemad töötasid. Noori peresid oli ka oma lastega muidugi). Paraku oli kerjuseid – selliseid, kes tulevad kuskil välikohvikus su juurde ja hakkavad midagi seletama. Me lihtsalt ignoreerisime.

Kui nüüd ikka enda muljete juurest raamatu juurde tagasi tulla, ei saa märkimata jätta, et seekordne “Minu…” räägib hoopis omamoodi subkultuurist (võib-olla seda ei nimetata nii? Äkki on tegemist lihtsalt järjekordse enesedefineerimise võimalusega?). Autor räägib, kuidas ta jõudis hobi otsides (hobi leidmisele valla olles) sidumise, shibari, ja küpseb polüamooria harrastajana. Raamatu lõpuks on tal kolm meest sõbralikus kooseksisteerimises. Ja vähemalt ühel meestest on veel üks naine. Tänu sellele, et ta liigub ka BDSM ringkondades, on siin juttu ka sellest, kuidas Rumeenias suhtutakse seksuaalvähemusse või muul viisil erinevatesse enesemääratlustesse. Represseerimist on endiselt rohkelt. Homoseksuaalsus dekriminaliseeriti 2001 alles. Ometi on Rumeenia mitukümmend korda suurem maa kui Eesti ja seal tegutsevad erinevad subkultuurid – shibarist ei olnud mina enne kuulnudki. Ja kuigi see ei saa kunagi olema midagi, mis mind ennast kõnetaks, kirjutas autor sellest siiski põnevalt, üldfilosoofiliselt ja muuhulgas sellest, kuidas nõusolek on seal nii elementaarne, et teinekord teistes ringkondades imestab, et mujal see nii enesestmõistetav pole. Huvitav on muidugi see, et just sellised teemad tulevad jutuks “Minu Rumeenia” raamatus – arvestades, et Rumeenia on ikka väga palju rohkem vanades traditsioonides kinni kui kasvõi meie (Skandinaaviaga ei hakka võrdlemagi).

Lõpuks veel tegelikult tänusõnad, et siin on ära toodud ka üsna arvestatavalt lugusid Nicolae Ceaușescu valitsemisajast, tagakiusamistest, koputajatest, jubedatest elutingimustest, mis sel ajal tekkisid, inimeste mentaliteedi kujunemisest sel ajal, võimalikest umbusu põhjustest nüüdsel ajal.

Nii et võiks lugejale öelda: seda lugedes ei pruugi sugugi tekkida tunnet: “Oi, nii lahe, ma tahan sinna saada”, vaid pigem: “Hm, huvitav, kas see võib tõesti nii vastuoluline olla? Läheks õige uuriks oma silmaga!”.

Katkendeid:

• Postimees 1;
• Postimees 2;
• Aet Kuusik Feministeeriumis;
• Suvehiidlane.

34. Johan Theorin “Benvittring”

See on Theorini Ölandi krimisarja viies raamat. Minu arvates ei olnud esimene raamat kuigi hea (eesti keeles olemas). Ja teine polnud otseselt minu maitse (eesti keeles olemas). Aga kolmas ja neljas meeldisid mulle juba rohkem (eesti keeles pole. Võib-olla ka sellepärast, et olen vahepeal palju halbu krimkasid ka lugema pidanud). Nüüd viiendat lugedes tundus küll, et see on hea. Mitmel erineval põhjusel. Muuhulgas näiteks see, et politseinikul on ka muid töid peale põhilise juurdluse. Tavaliselt ikka kurdavad, et “struktuurireform”, “ressursse pole”, “vaja lisajõudusid” – aga ise jõuavad päeva jooksul paar ülekuulamist teha, vahel harva mingeid analüüse lugeda ja siis (ühes sarjas) lausa alati kella kolme-nelja ajal oma kallimaga kokku saada, sest tööpäev oli niikuinii põhimõtteliselt läbi.

Niisiis – keskmes on jälle Öland ja Gerlof, kes sedapuhku elab Marnäsi vanadekodus ja liigub vaevaliselt rulaatoriga. See füüsilise jaksu puudumine on väga ilmekalt edasi antud, siin ei torma ringi saja-aastane, kes hüppab aknast välja ja on seejärel väsimatu. Peaaegu kõik sõbrad on surnud. Kes pole, on dementne ega tunne kedagi. Gerlofi mõistus on aga korras (kuigi talle tehakse dementsustest ühe intsidendi pärast hooldekodus, kui ta ühele ninatargale vanurile rusikaga virutab). Tema venna lapselaps Tilda on aga politseinik. Nagu ikka, ei mäleta ma vahepealsetest raamatutest suurt midagi – aga see Tilda elab igatahes juba 5 a koos teise osa Joakimiga, kelle naine ära suri. No ja mingid suhteprobleemid ja eraeluline liin.

Juhtum, mida uuritakse, on aga nii lahtine ja nii paljude teiste asjadega seotud, samuti nii vana, 70 ja 50 aastat, et on täielik juhus, et neid lähemalt uurima hakatakse ja õnnetusjuhtumitena ei registreerita. Üks vanahärra läheb mere äärde pangast alla, jätab rannale ühed vanad armastuskirjad ja matusepärja. Kui talle äkki hunnik suuri kive pähe sajab ja mees sureb. Teine mees, kes kannatab paranoia käes ja on end ebaseaduslike granaatidega turvanud, sureb samuti. Välja võib näha, et oma lohakuse tõttu. Gerlof ajab vaikselt nuputades omi asju, helistab, räägib inimestega. Tilda ajab oma politseiasju. No ja eks lõpuks jõuavad mõlemad samale tulemusele, Gerlof küll pisut varem, aga Tilda ei lülita tol hommikul kohe telefoni sisse ega saa seda kohe teada.

Sellise sisukirjelduse panin nüüd küll ainult selleks, et äkki tulevikus meenub midagi, kui selle läbi loen. Mul on tunne, et see sari ei müünud Eestis eriti hästi, mistõttu järgnevaid osi enam ei tõlgitud. Samas on tegemist ikkagi normaalse krimkaga, ei vigastata lapsi, ei rebita piinamiste käigus kehaosi ära jne. Ma soovitaks ikka jätkata järgmiste osade tõlkimisega (mis minu subjektiivsel hinnangul olid ka paremad kui esimesed kaks).

Mulle meeldib ka see, et kogu oma krimi varjus räägib Theorin ikkagi paikkonna ajaloost, kadunud aegadest, sellest, mis on nüüd ja mis oli varem.

Anders Kapp kirjutab aga nii: “Ett av Johan Theorins mest utmärkande kännetecken är förmågan att skriva fram en skymningsvärld där gränser upplöses och allt bli osäkert – vad är dröm och vad är verklighet, vad är naturligt och vad är det inte – en alldeles speciell kompetens när det gäller att skriva in ett krypande obehag som fängslar läsare och som jag beundrat. Av detta finns nästan ingenting i Benvittring; i stället för skymningens obehag möter vi i huvudsak en rätt trivsam turné där en trevlig äldre farbror löser gåtor. Det är också en rimlig subgenre inom spänningsfältet men det känns inte som den här författarens hemmaplan och det gör mig besviken.” – ja tõesti, võib-olla on just see Theorini tugevus, et sa ei tea, mis on tõde, mis kummituslugu, mis juurde mõeldud. Sellegipoolest oli esimene osa kuidagi liiga “paha tegelase” peale üles ehitatud, minu arust (vähemalt toona tundus) oli vähe nüansse. Teises osas oli ilmselt oluline see vaimude öine jumalateenistus – minu jaoks läks just veidi üle võlli. Nii et oleneb, mis tema juures meeldib.

DNi retsensioon on tasuline.

33. Niina Mero “Inglise romanss”

Ilmselt jäi see raamat silma, kui Soome Instituut jagas. Tellisin raamatukogust – mõtlesin, et kena suvelugemine. Üks arvustus kuskil veebiavarustes justkui kirjutas, et pole suurem asi, seega lugesin ettevaatlikult. (Äkki oli see Sulepuru? Igatahes ma olen ka tema kirjutatuga täitsa nõus). Aga sedasi reisilugemiseks täitsa sobis – chick lit. Samas ühendab mingisugused Inglismaa aadliteemad (lossid, luule, kunst) tänapäeva Soome noore tüdrukuga, kes (nagu mulle kirjelduse järgi tundub) on emo, pool kere (või kõigest käed?) on tätoveeritud, ja väga huvitatud Inglise romantismist. See paistab neil olevat kirjanikuga ühine huvi muidugi 🙂 . Peategelase Nora õde Heli hakkab Inglismaal abielluma ja ta käib õele peale ning kutsub ta enne pulmi enda poole. Ootamatult selgub, et õe kihlatul, perepojal Markil (no mis muud nime saakski kasutada!) on 10 a tagasi kadunud vend. Mingil moel hakkab Nora tundma huvi kadunud Jamesi vastu, paneb oma peas kokku tema kadumise lugu. Lõpuks justkui leiab ka kurjategija, kuigi see jääb lahtiseks, mis siiski juhtus, sest Jamesi luid ei leita. Novot siis, selline niisama kulgemise raamat. Peategelane on kohati liiga ebausutav (huvitatudes ainult antikvariaatidest, vanadest maalidest, piltidest, raamatutest, Keats-Shelley on tal peaaegu peas jne, tundub veidi kahtlane, et ta samas iga ilusa mehe peale kohe kiima läheb. Aga mine tea, mine tea 🙂 ).

Ei oska öelda, kas see raamat midagi hingele annab, aga minu praegu allakäinud lugemuse juures oli täitsa hea rahulik õhtuti mõnekümne lehekülje kaupa lugeda. 

• Katkend.
• Intervjuu autoriga.

32. Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

Olen juba selles eas, et kui loen juba varem loetud raamatuid, on need nagu uued (vaatan, et suht täpselt 11 a tagasi olen lugenud). Mitte kõige vähematki mälestust kunagi lugemisest. Sestap võin ju korra veel kirjutada – sest tõesti, tahaksin seda raamatut jälle soovitada! Muuhulgas tahaksin soovitada Eva Kolli tõlget.

Seekord võtsin mälu värskendamise ette, kuna tahaksin järgmisel nädalal vaadata rumeeniakeelset sõnalavastust (Matusa Iulia si condeierul) ja keeleoskuse puudulikkuse tõttu on niisamagi kahtlane, kas ma midagi aru saan. Ehk nädal aega mingi mälestus veel püsib meeles…

Raamjutustus räägib 18-aastasest noorest Mariost, kirjaniku alter egost, noorest raadiotoimetajast Peruus televisioonieelsel ajal, kes armub oma onunaise õesse ehk perekonna kontekstis oma “tädisse”, kes on lahutatud (katoliiklikus maailmas – oi-oi-oi!) ja 32-aastane. Raadiojaama ostetakse Boliiviast sisse Pedro Camacho – imeline järjejutukirjutaja. Põhimõtteliselt seebisarjade eelkäija. Raamlugu vaheldub Pedro Camacho “järjejuttudega”. Sedamööda, kuidas areneb Mario ja Julia armulugu, hakkab aga ka Camacho üha enam segast panema – ajab tegelaste nimed sassi, lõpuks laseb neil järjest erinevates traagilistes suurõnnetustes surra. Järjest ja järjest. Selline kompositsioon on täiesti geniaalne, annab edasi loo temperatuure. Kuniks lõpuks raugeb – näidatakse pilti vanaks jäänud Camachost, Mario ise on juba tükk aega abielus oma onutütrega….

Camacho peategelased on alati 50ndates mehed. Tegelikult tundub, et ka Llosa on kirjutamise ajal umbes selline.

Teiseks see pidev naljatamine argentiinlaste teemal – selgub, et Camachol on litsist naine, argentiinlanna.

Üldiselt näen, et olen juba 11 a tagasi üsna pikalt kirjutanud. Mis siin enam pikalt. Lihtsalt soovitan see tükk aega tagasi ilmunud raamat nobelisti sulest jälle välja võtta ja lugeda.

30. Babben Larsson “Barbro före Babben”

See on raamat, mille olemasolust ei olnud mul eilseni isegi aimu. Aga kleepus kuidagi raamatupoes käe külge ja kombinatsioon kajutist autotekkide all ilma igasuguse võimaluseta telefonist midagi vaadata viiski selleni, et lugesin selle läbi. Mulle Babben Larsson väga meeldib, kuigi ma ei ole teda siiski kuigi palju mujal jälginud, kui veidi üle 20 a tagasi Parlamentetis ja toona sattusin isegi kord ühele show’le, kus tema esines 2001. kevadel (küsiti, kas tahan show’le kaasa tulla, olin nõus. Mida teie selga paneksite? Panin suvalised teksad, enda koodud kapuutsiga kampsuni… Ja siis selgus, et oli mingi kabaree sorti üritus, pikad peened lauad, söögid ja siis esinejad…). Samuti vaatasin Min sanning tema osa ära, mis mulle ka väga meeldis. Inimesena on ta kuidagi nii ehe ja lahe – seda kinnitas ka kogu raamat.

Vormilt on siin Barbro (st enne seda, kui temast sai kõikidele tuntud Babben) lapsepõlv, mälestused, kasvamine ja sirgumine, kuhu vahele on pikitud kursiivis pöördumised isa poole. Lapsepõlv talus – korralikus loomadega talus, kust lõpuks müüdi ära kõik lehmad, et jääda ainult sigu kasvatama. Kogu see põhjamaise taluniku kinnisus, tunnetest mitte rääkimine, lapsed ei saa piisavalt tähelepanu, ei ole kombeks viriseda, “küll sa hakkama saad”, lisaks liiga elavaloomuline laps, keda peeti niigi kõiges oma hädades ise süüdi olevaks. Kohati mitte enam isegi väikeseks luguderääkijaks-luiskajaks, vaid lausa valetajaks. Tegelikult on see valus lugemine, kindlasti paljudel samamoodi. Ei mingit vägivalda, lihtsalt põhjamaisus, ei kallistata, ei nunnutata.

Kirjanduslikus mõttes – ma ei oskagi öelda, kuhu seda paigutada. Mingis mõttes lüüriline stand-up koomik – sest kõik oli siiski räägitud tema mahlakas keelekasutuses, mitmes kohas sain isegi naerda. Kuigi ei, see pole üldse killuviskamise raamat. Lihtsalt veidi eneseirooniat kombinatsioonis tagantjärele arusaamaga, et kõiges ei olnud siiski tema süüdi, vaid laps vajas vanemate tähelepanu, armastust. Samas pole keeruline lugemine. Minu jaoks oli kõik paigas. Ta on armas.

• Sveriges Radio

29. Julie Murphy “Pontsakas. Kas kõik või mitte midagi”

Lugesin SVT Babeli raamatuklubi grupist soovitust, et tegemist olla raamatuga paksust, mis on selles suhtes tore, et ei lõppegi õnneliku lõpuga, kuidas paks maha võtab. Vaid et paks on rõõmus ja lepib endaga sellisena, nagu ta on. Juba siis, kui raamatu raamatukogust kätte sain, nägin, et pole päris minu raamat. Ma pole sihtrühmale ligilähedalgi – seda peaks lugema ilmselt teismeline, teiseks selline teismeline, kes peab ameerikalikkust (mis iganes see on) toredaks. Umbes et autoga kooli, peod, missivalimised, töötamised kiirtoidukohtades. Siin on nimelt keskmes väikelinn Texase osariigis, mille põhiline sündmus aastas on iluduskuninganna valimised – ilmselt siis koolilaste seast. Peategelane on paks, väga paks. Tal on raske leida pükse, mis mahuks üle puusade üles, tal on nahal rebendid paksusest (selline oli ka ta kadunud tädi, tema iidol ja vaat et ema asemik). Ema seevastu on selle võistluse kunagi kinni pannud ja sestsaadik juhib kogu üritust. Muidu töötab vanadekodus hooldajana, aga selle võistluse lähenedes on ametis ainult korraldusteemadega.

No ja siis see tore tütar, kes on paraku ka paks, võtab ühtäkki pähe, et registreerub ka iludusvõistlusele (sest leidis tädi allesjäänud paberite seast täitmata registreerumisankeedi). Juba selle peale läheb juhe kokku – milleks? Kui sa oled sellest sündmusest üle, siis ei ole mõtet sellest ju osa võtta? Miks peaks keegi tahtma, et mingi žürii, kus istuvad inimesed, kes hindavad välist ilu mingil hindamisskaalal, sulle hinnangu annab? Nojah. Eriti veel sellises õrnas eas – 16-aastasena.

Nojah, igatahes peategelase (Willowdean) parim sõbranna Ellen läheb temaga tülli, see vaevab teda väga. Ja nagu muuseas, täiesti lambist, armub kõige ilusam ja normaalsem poiss, keda kõik ihaldavad (Bo), just temasse. Ja teine (Mitch) samuti, temaga käivad isegi väljas, hängivad. Mitte et tådruk millegagi silma paistaks, ta lihtsalt on rõõmsameelne paksuke eksole. Töötavad ühes kiirtoidukohas, tüdruk kassas, poiss köögis. Kas tüdrukul on huvialasid? Huvisid? Ei. Ainult teleka vaatamine ja sõbrannaga suhtlemine. Lisaks autoga sõitmine – tööle, kooli. Loen ja loen ja mõtlen, et MIKS peaks keegi tahtma oma elu raisata sedasorti raamatute lugemisele (sellest on isegi film!). Kirjutamisest saan veel aru – kirjutad mingi täieliku jama, aga müüb ja miks siis mitte teenida (“lollidelt tulebki raha ära võtta”). Kui keegi sihtrühmast nüüd tõesti tahab seda raamatut lugeda, siis soovitan vähemalt pöörduda originaali poole. Sedasorti ameerikalikku rämpsu veel eesti keelde ümberpanduna lugeda on iseäranis imelik. Igasugused kõnekäänudki on otse üle pandud, üks tegelane Hannah – käänatakse Hannahi, Hannahile… Palju trükivigu, toimetaja pole ka ülearu palju vaeva näinud (aga miks peakski….). Dollarid (bucks?) on tõlgitud toltsideks. Jumala eest, laske käia.

28. Karin Smirnoff “Sockerormen”

Sedasorti (=rootsikeelseid) raamatuid raamatukogust ei saa, seega ostsin. Jah, “bladvändare” on see tõesti. Ka Jana Kippo seeria rääkis rasketest teemadest, aga haaras kaasa. See siin räägib veelgi raskematest teemadest – algusest lõpuni rasketest. Ja ma ei tea, kuidas ikkagi kutsub lehti keerama, kuniks läbi saab. Millised on need rasked teemad? Kõik, mida laste vastu valesti ja halvasti tehakse: välja elamata probleemid, mahajäetud lapsed, laste ärakasutamine, tegelikult pedofiilia hea onu varjus, kes aitab lastel üldse ellu jääda. Frank Leide. Siin pole tegelast, kellel läheks hästi, keda poleks ära kasutatud ja kellega oleks kõik kenasti.

Kuidas on siis võimalik, et ma ikka tahan lugeda? (Ühel õhtul enne magamaminekut jäi küll pooleli nii lootusetus kohas, et öösel ärkasin mingi õuduka peale ja tundus, nagu kummarduks keegi mu kohale). Ei oska vastata. Karin Smirnoff oskab seda teha stiiliga ja mingite väikeste kiiksudega. Nimelt on peategelaseks “tatarlase juustega” tüdruk, kes on imelaps. Mäletab oma sündi, on muusikaliselt üliandekas. Nagu ta sõber Kristiangi. Miikka on spordis andekas. Aga kõikidel on probleemid perega, laste jaoks pole aega, Agnese puhul ema (Anitamamman) lausa vihkab teda ja teeb kõik, et tüdrukut kiusata, kui meest kodus pole (pärast seda, kui on üldse ravilt tagasi jõudnud). Lootust ei anta tegelikult. Ka muusika kaob lõpuks. Küsimus ongi, kuidas kirjutada rasketest asjadest … niimoodi.

Annina Rabe kirjutab Expressenis: “Det ska sägas med en gång: Karin Smirnoffs nya bok ”Sockerormen” är inte en realistisk roman, och bör heller inte läsas som en sådan. Den som gör det riskerar att bli besviken, kanske rentav arg. Inte bara för att det är orimligt att barn tänker och uttrycker sig som små vuxna, att de vid två års ålder kan spela Beethoven fläckfritt på piano eller kan kommunicera med råttor och elefanter.

Arg kanske en och annan kan bli för att de ohyggligt mörka livsöden som boken skildrar ofta omgärdas av en viss portion humor. Och humor har ibland en distanserande effekt. Är det verkligen okej att göra ens lite komedi av utsatta barns öden, av pedofili, incest, missbruk, misshandel och social misär? Å andra sidan, skulle denna berättelse skrivits helt utan humorfilter hade den varit nästintill outhärdlig att läsa. Och Karin Smirnoff är Karin Smirnoff. Råhet och humor är två av hennes främsta kännetecken som författare.

Om Smirnoffs trilogi om Janakippo var en realistisk skröna är ”Sockerormen” snarare en saga. En mörk och magisk saga som utspelar sig i Södertälje på 1980-talet, om tre musikaliska underbarn som bara har varandra i en grym värld. Dessa barn är egentligen inte några barn, redan där överträder Smirnoff realismens gräns. Huvudpersonen Agnes föds som en brådmogen liten vuxen, ett slags sierska som är ett musikaliskt underbarn och kan kommunicera med djur.

Hon växer upp med en fruktansvärt vidrig mamma, den enda av alla bokens vuxenmonster som helt saknar försonande karaktärsdrag. Anita, eller Anitamamman som hon genomgående kallas, är därmed bokens mest endimensionella karaktär. Hennes grymhet fascinerar ett tag – men efter ett tag börjar man tröttna på henne och hennes stumma och allt mer obegripliga ondska.

Men detta är samtidigt en roman som ska läsas med barnets blick, och barnet förmår inte alltid uppfatta gråzoner. Smirnoff balanserar sina brådmogna barnkaraktärer mellan vuxenhet och barnslighet på ett subtilt sätt som ger romanen ett helt eget uttryck.

Språkligt innebär boken också ett steg bort ifrån trilogin. De korta, bisatslösa meningarna med absolut gehör känns visserligen igen, det egensinniga användandet av skiljetecken likaså. Men språket i ”Sockerormen” är betydligt kärvare, mindre sjungande, mindre poetiskt. Här finns flera avancerade perspektivbyten; även om berättelsen utgår ifrån Agnes i jagform kan den när som helst glida in i någon av de andra figurernas huvuden.

Agnes och hennes två vapendragare Kristian och Miika hamnar snart under den mystiske Frank Leides beskydd. Han ser deras musikaliska talanger och bildar en ensemble med dem. Men han ser också deras utsatthet och vet att dra fördel av den: båda pojkarna utsätts för regelbundna sexuella övergrepp.

Barnens tillit till honom, och deras sätt att se honom som sin enda vän trots allt är bland det mest smärtsamma i den här boken. Frank Leide är också en romanfigur i vars kaotiska inre vi får en hel del insyn. Att han själv har utsatts för såväl sexuella övergrepp som pennalism i sin barndom är en förklaring, om än inte en ursäkt.

”Sockerormen” är på många sätt en roman som är uppskruvad till högsta volymen. Ibland får den mig att tänka på Günter Grass ”Blecktrumman”, en annan roman om ett underbarn och musikens förmåga att skapa frizon i en outhärdlig tillvaro. Eller ”ovärld”, som Agnes kallar verkligheten.

Det massiva eländet i ”Sockerormen” riskerar ibland att bli väl enahanda. Men som i de flesta grymma sagor finns det försonande strålar av ljus som bryter rakt igenom det kompakta mörkret: i musiken, i de säregna samtalen som Agnes för med en fastkedjad elefant på Skansen.

Och inte minst i den innerliga vänskapen som de tre barnen utvecklar i sin utsatthet. ”Sockerormen” är en märklig roman. Jag är ganska glad när den tar slut, men det gör mig inte på något sätt mindre glad över jag har läst den.”

26. Imre Siil “Rumeenia. Tõsimeelsed päevikud”

Oma hiljaaegu tärganud huvist Rumeenia vastu laenutasin raamatukogust Rumeenia kirjanike raamatuid ja selle raamatu Rumeenia kohta. Autor on Rumeenias elanud diplomaat, kes on selle päevikulaadse raamatu ilmselt ise välja andnud. (Abiks oleks olnud, kui oleks kirjas, millistest aastatest juttu. Koroonaeelne peab see olema, president on antud hetkel sama, raamat on välja antud 2019. Et siis 2017-2018? Näiteks Kaia Kanepi alistas Rumeeniast pärit esireketi 2018. aasta augustis).

Nagu selliste raamatute puhul ikka, sirvin ma esialgu ka pilte. Piltide puhul hakkas silma, et need olid nagu perekonnaalbumist, peaaegu igal pildil ta abikaasa. Kui raamatut lugema hakkasin, sain aru, et osalt oligi raamat kirja pandud leinaprotsessina. Abikaasa on selle aasta jooksul surnud, tühjustunne paneb meenutama ühist (eelnenud) sügist Bukarestis, väljasõite, mistõttu on siia põimitud nii enda meenutusi kui väljavõtteid naise päevikust. (Tema abikaasa Lemme Siil oli legendaarne emakeeleõpetaja. Tema Wikipedia artiklist saangi vastuse, mis aastast käib jutt. 2017-2018)

Olles ise sügisel teel Rumeeniasse, tekkis paraku päris tugev hirm, mida me seal küll kohtame. Bukaresti tänavatel ringi hulkuvad rotid, palju kurje haukuvaid ja nii mõnigi hulkuv koer, pidev lärm, suitsetamine, olematu liikluskultuur, allakukkuvad lennukid, tohutu lohakus, olematu töökultuur, altkäemaksud, halvaks läinud toidud kauplustes … Tõtt-öelda tuli päris hirm peale (oleks pidanud pärast reisi lugema). Mitmeid paiku, millest ta kirjutab, on minulgi kavas külastada, mh. Ateneumi ja Enescu konkursi ühte kontserti, Brasovit, Timisoarat…

Samas oli lugeda lihtne, peatükid lühikesed, võib alati lugeda peatükke, mis endale huvi pakuvad. Siin oli palju informatiivset siiski ka. Rumeenial on väga põnev ajalugu ja seda tulekski hakata õppima samm-sammult. Millised territoriaalsed valdused neil varem on olnud, kelle alla on kuulunud Rumeenia suured piirkonnad, vähemuste osakaal jne.

Ega see polegi kirjutatud raamatuna, mida hakatakse retsenseerima. Paar siiski leidsin:

Paepealse raamatukogu hoidja Maimu Johannson on kirjutanud Lugemiselamuste blogis. (Temagi märgib: “Juba üsna raamatu esimestel lehekülgedel tekitas tema nägemus minus palju küsimusi. Huvitav, millises Bukareștis tema küll elab. Jah, liiklus on selles linnas päris hirmutav ja hullumeelselt intensiivne, aga paraku mina pole Siili poolt kirjeldatud nii hulle olukordi kohanud. Ilmselt õnneks.”)

Margot on ka GoodReadsis öelnud, et kuidagi muserdunud meeleolu jäi kõlama ja riik ise nii õnnetu ikka pole.

25. Merete Mazzarella “Den violetta timmen”

Merete Mazzarellal oli juba mõnda aega tagasi ilmunud uus raamat ja ma ei olnud raatsinud seda hakata tellima. Nüüd viibisin tunnikese jagu Helsingis ja ostsin poest. Mu suhe tema raamatutega on kuidagi kahetine. Mõni raamat on nii hea, et muudkui loed ja naudid. Nüüd (vist eriti viimased) on kuidagi ebaühtlased. Tundub, et ta kirjutab üles kõik, millele mõtleb, mida telekast vaatab ja mida loeb. Alati ei teki tervikut. Ka seda raamatut alustab ta Järnfeldti suguseltsi raamatu tutvustamisega, sekka ka presidendivalimistest USAs. Siis aga tekib raamatu keskmesse ta vend, kes on haiglas suremas. See annab raamatule selgroo, koguteema. Mõtted surmast, mõtted sellest, kui palju me inimesest üleüldse teame; nõutus, kui oma perelegende rääkima oleme jäänud oma tuumikperest ainukesena; mõtted sellest, kas me lahkunust järelejäänud pabereid või kirju lugedes üle mingi piiri ei astu (jah, teatav süütunne – aga Merete otsustab ühe kirja ka lausa oma raamatus avaldada… Mõnes mõttes minus miski kriibib). Väga paljude tema teiste raamatutega ei teki mul seda tunnet, et kellegi isiklikku ruumi on tungitud, aga just sellega tekib veidi rohkem (ja meenutagem, et minu tutvus temaga ja tema loominguga sai alguse raamatuga “Hem från festen”, mis rääkis ta ema surmast).

Muidugi jookseb siitki läbi Meretele omast teravust ja huvitavaid mõttekäike, vaimukusi. Aga üha enam tekib tunne, et kes iganes tema ümber midagi talle ütleb, riskib selle mõttekäiguga järgmisesse raamatusse sattumisega. Tahab ta seda või mitte. Minu jaoks jäi siin siiski puudu mingist terviklikkusest.

Marit Linqvisti retsensioon YLEs (pigem kokkuvõte kui retsensioon):

Merete Mazzarella vill veta och förstå vem brodern var, och i bokens mörkrum framkallar hon så en mångskiftande och komplex bild av en samvetsgrann lillebror som hade en stark pliktkänsla och som tidigt engagerade sig såväl i studentpolitiken som i kampen för de sexuella minoriteternas rättigheter – Martin var med om att grunda Seta, föreningen för sexuell jämställdhet år 1974.

24. Bettina Storks “Dora Maar ja armastuse kaks nägu. Picasso on tema elu, kunst tema kirg”

Seda raamatut pakkus Varrak klubiraamatuks ja seetõttu ma tellisin raamatukogust (enamasti ei osta uusi). Eelarvamus oli eelnevalt positiivne – et elulooline, kunstnikest, Varrak otsekui soovitab. Olin jätnud tähele panemata, et ühtlasi kuulub see raamat ka Varraku ajaviitekirjanduse sarja (kuigi kas seegi oleks midagi muutnud…).

Alustasin põnevusega lugemist, aga eelarvamust oli nii teistsugune, et pettusin suhteliselt kiiresti. Seekord tõesti tahtsin siiski läbi saada ja mitte pooleli jätta, seega venitasin ennast läbi 362 lehekülje. Rõhutan (nagu alati), et minu maitse ei kattu enamiku teisega, seega võib-olla on selle arvamuse lugemine just ajendiks, et tuleks kindlasti ise proovida lugeda. Mis mulje mul jäi? Mul jäi mulje, et see on mingi ollivuudi filmi stsenaarium. Kirjanik on välja mõelnud, mida Dora Maar mõtles ja tundis, seda kõike üsna lihtsate klišeedena, mis kohati ajab lausa marru. Plussiks võib muidugi nimetada, et mina kunstivõhikuna kuulsin Dora Maarist esimest korda ja kindlasti tekkis huvi tema teoste ja elu vastu muidu. Midagi, mis oleks kirjutatud teisiti, mitte ajaviiteromaanina (teisalt – ajaviiteromaanide austajatele oleks ehk veel midagi sündmusterohkemat ja erinevat vaja?). Paraku ei ela me ka enam džunglikapitalismis ega nõukogude ajal, mistõttu ei olnud raamatus ka reprosid teostest (arusaadav, selleks tuleb ka leida mõni muu raamat või internet). Seetõttu panen ma siia mõned lingid ja soovitan tõesti selle kunstniku kohta lugeda ja ta loomingut uurida. (Lisasin alla kuvatõmmise Wikiartist, aga Dora Maar oli ka maalikunstnik – tuntust kogus ta lihtsalt esialgu fotograafina).

• Dora Maar WikiArtis.
• Dora Maar ArtNetis.
• Dora Maarist Tate’i lehel.
• Dora Maarist Britannicas.

Ma olen lugenud erinevaid elulooraamatuid Venemaa kultuuritegelastest (Šostakovitš, Pasternak, Višnevskaja, Mandelstam, Tsvetajeva jt) – neid raamatuid lugedes on pigem avanenud ka ajastu, inimesed. Selles raamatus saad teada, kellest tahad rohkem teada, aga janu ei kustu (Man Ray, Éluard, Breton, Nusch, Brassaï, Jacqueline Lamba, Cocteau, jt….).

Wikiart:

Raamat lõpeb ühe kohtumisega 2019. aasta retrospektiivnäitusel Pompidou keskuses. Selle näituse kohta on siin:

Tema fotod (vaadake kindlasti)

Tema teosed, kuskil 8ndalt minutilt algavad need, mis pärast Picassost lahkuminekut (tuleb vaadata youtube’ist)

Ingliskeelne tutvustus

17. Alex Schulman “Glöm mig”

Järgmine raamat viimati tellitud rootsikeelsetest. Teada on, et Alex Schulman kirjutab oma perekonna baasilt ja see raamat oli tema emast. Kellel oli olnud poiste lapseeast peale alkoholiprobleem, millest ta lõpuks lahti sai. Minu jaoks oli pooleldi samast, millest “Ellujääjad” – viimane on küll väidetavalt fiktiivne, aga paljud kohad, stseenid, arengud olid samad. “Glöm mig” (Unusta mind) on väga suure armastusega kirjutatud lugu emast, keda tahetakse justkui “tagasi saada”. Lugu kaassõltuvusest, mis on kestnud varajasest lapsepõlvest saadik. Samas on vahele pikitud ilusaid mälestusi emast ja lühikesi mõtisklusi ema enda lapsepõlve ja tausta kohta, mainides sealjuures et ema rääkis kõigest alati vaid anekdootlikus võtmes – kuid mida kõik see läbielatu pidi temaga tegema? Osalt on siin ka stseene ja juhtumeid “Bränn alla mina brev” raamatust. Kui poleks nii palju kokkulangevusi (st iseäranis kui mina poleks neid teisi raamatuid lugenud), oleks ilus tervik. Soe armastusavaldus emale. Ja samas mitte ainult kaassõltuvuse raamat, vaid ka emast sõltumise raamat. Ilmselt on sealgi paljut välja jäetud ja paljut rõhutatud – aga kohati tundub, et minategelase/Alexi naise poolt vaadatuna võiks öelda, et mees peaks oma ema põllesabast lõpuks lahti laskma. Kui keeruline võis olla seda kõike taluda. Kirjanduslikult ka peab.

16. Nina Lykke “Nej och åter nej”

Lugesin eelmisel kevadel/suve hakul eesti keelde tõlgitud Nina Lykke raamatu, mistõttu võtsin kiidusõnu ka selle raamatu aadressil tõsiselt ning asusin positiivse eelarvamusega lugema. Paraku ei ole ma seekord kiitjatega ühte meelt. Raamatus vahelduvad peatükid Ingridi, Hanne ja Jani vaatenurgast. Sisu on selline, et Jan ja Ingrid (ca 50 a) on abielus, korralikud igavad keskklassi inimesed. Ühel asutuse jõulupeol paneb Jan käe endast noorema kolleegi (35 a) jalale – too aga on peomeeleolus ja üks asi viib teiseni, kuigi Jan pole üldse selline tüüpki, kes hakkaks abielu lõhkuma. Aga kui ta pärast Hannele sellest rääkima läheb, kordub kõik. Seega pärast mitut truudusemurdmist salaja ja mitut lõputegemist asjale ei pea ta enam vastu, vaid lähebki naise juurest ära.

Ent kuidas siis kolm erinevat poolt seda näevad? See, mis mind tohutult häiris, oli, et tegelased kõik olid elust tüdinud, nad ei suutnud mitte millestki õieti rõõmu tunda. Ingrid konkreetselt vihkas kõiki, kuigi tegi head ja tasakaalukat nägu. Neil oli ses mõttes kõik juba algusest peale kehvasti. Kui Jan siis minema jalutas, varises Ingrid kokku, aga leidis siis uue väljundi (hakkas esmalt oma aias autos elama ja põõsa taga sooli tühjendamas käima, hiljem jätkas elu autos ringi sõites, sest sai perearstilt vaevata pikaaegse haiguslehe ega pidanud sügisel tagasi tööle minema – õpetaja oli). Jan ei saanud aru, kuidas ta võiks kogu oma elu selja taha jätta ja noore naise juurde minna, kui ta on juba siiski suht vana. Kuid ei suutnud lõpuks teisiti ja läks. No ja sattus samasse rattasse, sest kõik, mis pole keelatud, on juba igav. Hanne aga oli 35-aastane, kes ei suutnud pühenduda mitte millelegi – muudkui vahetas eluasemeid, mehi jne. Nii et kõik tegelased üsna tüüpilised tänapäeva skandinaavid (mine tea, vbolla ka eestlased sellised…). Seega mind üldse kogu selline moraalgi ei kõnetanud. Kogu aeg käis vingumine, mitte millestki ei osatud justkui rõõmu tunda….

Surmahaigus rääkis ju ka truuduse murdmisest, mis läks kogemata käest. Toona oli truuduse murdjaks naine, kes vabanes oma vanast mehest ja kolis vana armastusega kokku. Ma ei tea seega, mis teema Lykkel sellega on. Pakun, et ta on ise abielus ega julge ära tulla 🙂

15. Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Selle raamatu võtsin lõpuks ette, kui kuulsin, et Agneta Pleijel tuleb sel aastal Prima Vistale ja esineb ka Tartus. Raamatut kätte saades üllatas mind, et tegu on miniformaadiga. Mõtlesin, et see on paksem ja mahukam.

Tegemist on kahe tuntud inimese, Oskar Kokoschka ja Agatha Christie’ga. Mõlemad on juba viisakas eas ning krimikirjaniku lapselaps ja mees leiavad, et Kokoschka võiks Agathast juubeli eel portree maalida. See põhineb tõestisündinud lool. Ei maalikunstnik ega portreteeritav pole ideest esiti erilises vaimustuses. Kirjeldatud on nende kuut kohtumist.

Kokoschka jaoks on oluline, et portreteeritav räägiks midagi – siis saab maalikunstnik tabada tema iseloomu, miimikat, mingit essentsi. Agatha Christie aga ei taha üldse endast rääkida, tema suunab küsimused kiiresti kunstnikule, kes hakkab hoopis endast rääkima. Nimelt küsib Agatha kellegi soovitusel kunstniku kunagise suhte kohta Anna Mahleriga, kuulsa helilooja lesega. Eneselegi vastumeelselt leiab Oskar end oma minevikust rääkimas. Ja ega kirjanikuproua pole hinnangutega ka kitsi – eriti selles osas, kui kunstnik kõneleb nukust, mille ta lasi kaotatud armastuse järgi teha. Nende kohtumiste dünaamika on seega konarlik. Kord lõpetavad nad enne alustamist, sest kummalgi pole üldse tuju. Teinekord lähevad linna jalutama ja istuvad välikohvikus. Alles päris viimasel korral räägib Agatha sellest, mida ta tegi, kui oli kunagi 10 päeva kadunud, nii et kogu ajakirjandus sellest pajatas. Just selle kohtumise ajal saab kunstnik pildi lõpuks tehtud.

Tegelikult käib jutt ka sellest, mis on kunst. Kui Oskar Kokoschka väidab, et kõik ongi kunst, kunst on elu, selle väljendus, siis Agatha väidab, et see on ainus hea võimalus ennast päriselust eemale tõmmata, lülituda kellekski teiseks ja seeläbi teisi lõbustada, aga endale lihtsalt pelgupaika pakkuda. Samamoodi on need kaks loovisikut ka elanud – üks on elanud kunstis ja kunst on mõjutanud ta elu ning vastupidi. Teine on elanud tasakaalukalt, ent kirjutab väljapoole. Kuniks Agatha kadumisstseenist juttu tuleb – siis astub ta ise välja oma tegelikkusest ja elab kellegi teise elu. Muutub mõneks oma tegelaseks.

Lingid:

• Kapprakt.
• Ljudbok.
• Kirjanik Babeli kirjandussaates 2021 suvel.
• Annina Rabe Expressenis.
• Magnus Ringgren Aftonbladetis.
• Kokoschka Alma Mahleri nukk.

14. Robert Thorogood “Marlow’ mõrvaklubi”

See raamat või selle tutvustus jäi mulle kunagi silma ja toona oli just tahtmine midagi kergemat lugeda. Tellisin, sest raamat oli raamatukogus olemas. Mingil põhjusel see mulle kohale ei jõudnud (äkki keegi jõudis vahetult enne laenutada), jõudis alles nüüd. Lugemiseks sobis aga ideaalselt ka praegu. Väga tore klassikaline krimilugu, pealegi on peategelane Judith 77-aastane vanaproua, kes teeb ristsõnu, elab suures uhkes majas Thamesi ääres ja käib läbi oma supelmaja Thamesis ujumas. Kui tema naaber teisel pool jõge ühel õhtul tapetakse, hakkab ta asja uurima. Tegevus liigub elavalt edasi, Judithile tekib veel kaks sõpra (Suzie ja Becks), tapetakse veel kaks inimest kuniks lõpuks muutuvad asjad ohtlikuks juba uurijale endale. Krimisõpradele kindlasti soovitan.

• Raamatu algus kirjastuse lehel.
• Jaan Martinsoni raamatublogi.
• Tiina Tarik Linnaraamatukogu blogis.
• Brixie.
• Helen Pärk Postimehes.
• Sulepuru.

13. Minna Lindgren “Raevukas lesk”

Ma arvan, et kirjutasin selle raamatu üles Varraku raamatuklubi reklaamlehest. Olin Minna Lindgreni ennegi lugenud ja mulle ta “Surm Õhtuhiies” meeldis (ei oska enam tagantjärele hinnata, kas vastaks ka praegusele maitsele). Tundsin ka seda raamatut lugedes ära umbes sarnase temaatika ja stiili.

Võib öelda, et sellel raamatul on kaks väga selget poolt. Üks osa on karikatuurne ja klišeeline, vahest selline, millest saaks multika, aga mida päris raamatuna lugeda ei saa. Liiga karikatuursed ja ebausutavad tegelased. Samas – teisalt toobki ta välja jälle kitsaskohti vanainimeste elus, kelle ülejäänud ühiskond, eriti just enda lapsed, täiega maha kannavad. (No ütleme nii, et selline tundetus oma laste ja lastelaste vastu oli ka üsna “eepiline”, nagu nüüdsel ajal on kombeks öelda. See oli väga ebausutav).

Peategelase mees, keda ta on tasuta ja väga suure vaevaga 12 aastat hooldanud, omamata mitte mingisugustki oma elu, on ära surnud. Peategelane võtab ühendust oma vanade tuttavatega, kellega pole enam aastakümneid suhelnud. Tekib suhtlusringkond – Hellu, tema vend Valtonen, Pike (Pirkko). Siis ta täiskasvanud düsfunktsionaalsed lapsed (sedasi neid kujutatakse). On kohti, kus saab kenasti naerda, on kohti, mis ajavad oma küünilisusega närvi (peab ette kujutama, et see on utreeritud multikas). Peategelane tunneb ääretut vabanemist, esimest korda elus võib ta elada iseendale, müüa maha vana ja kulunud ridamaja ja osta endale kesklinna kahetoalise korteri. Peatükke ta lastega oli kõige raskem lugeda (ja kõige ebaloomulikum, kuigi neiski oli tõetera kindlasti olemas). Kõige ebaloomulikumalt oli kirjeldatud poja teist pesakonda lapsi, kes käitusid pidevalt jubedalt ja ajasid suust välja juttu, mida nelja-aastased ilmselt ei ajaks. Ma ei tea, kuidas orginaalis, aga üsna rikkalik ropendamine oli kuidagi kohmakalt tõlgitud, ei kõlanud loomulikult. Aga ega see kerge teema pole ka, nii et sellest tuli mööda vaadata. Ja siis muinasjutuline lõpp lisas veelgi tunnet, et pigem multikas kui päris draama.

Ma leian, et siiski lugemisväärne raamat, kui kenasti on ette hoiatatud.

12. Daniel Bergman “Hjärtat”

Juba ammu oli plaanis seda raamatut lugeda. (Nüüd ilmunud ka eesti keeles, “Süda“) Ometi polnud ma kindel, kas tahan ise osta. Lisaks ootasin, millal raamat pocket’ina ilmub – ei jõudnudki ära oodata. Lõpuks ikkagi tellisin. Tegemist on Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani poja Danieli debüütromaaniga – ja minu hinnangul üsna tugeva debüüdiga. Muidu võiks ju arvata, et ka nimi müüb omajagu, aga mulle tundus, et sisu oli igati kaasakiskuv. Raamatu pealkiri on seega “Süda” ja jutt käibki just südamest, ülekantud tähenduses ja päris otseselt, kuna tal on juba 10 aastat tagasi avastatud mingi südameklappide rike (meditsiinilisest poolest oli siin üsna palju). Raamat on kirjutatud kirjana, pöördumisena ta tütrele, ka teda saab kutsuda “hjärtat”, südameke. Ja üldiselt on see uurimus südameasjadest – kas on võimalik, et võimetus kedagi armastada liigub põlvest põlve edasi? Me oleme kõik lugenud Käbi Laretei raamatuid ja nüüd ühtäkki kirjutab see poiss, kes sündis kahe karjäärile pühendunud vanema perre, kes kartis pimedust, aga kelle tuba oli hoopis lapsehoidja kõrval maja teises otsas, keda oli õpetatud, et vanemaid ei tohi töös segada (nt ema, sest isa ei töötanudki kodus ja nad läksid ju üsna ruttu lahku ka). Muide, kõige selle juures ei räägi ta tegelikult oma vanematest halvasti… või siiski räägib? Ingmari kohta ehk rohkem, aga Käbi Laretei kohta jätkub tal vaid positiivseid sõnu – peale selle, et ema ei osanud tõeliselt armastada.

Hon själv har aldrig känt något hat i någon egentlig riktning. Oförlöst vrede – ofta. Frustration över din farfar – visst. Stalins fördrag med Hitler och ockupationen som tog hennes land – förtvivlan och maktlöshet. Ilskan mot Sverige – som med sedvänlig konflikträdsla var först i världen att erkänna ockupationen helt emot internationell rätt. Våldtäktsmannen – glömska. (lk 226-227)

Minu arust pöörduski kogu kriitika Danieli kui autori enda vastu, enda iseloomu vastu, miks ta küll on selline nagu ta on. Ja ometi tundub (talle ja teistele), et just ta tütar on see, keda ta siiski armastab tingimusteta ja kellega veedetud aega ta väga hindab. Ometi tunneb ta ka täielikku läbikukkumist – oma tervise tõttu ei või tütar kunagi lõpuni kindel olla, et kohe uut atakki ei tule või et isa ära ei sure. Olles väga vapper, ei suuda ka tema vahel enam vastu pidada.

Raamatus vahelduvad erinevad ajad (kohati need 2011, 2014, 2017 ja 2019 ja 2020 on minu jaoks liiga sarnased ajad, et korralikult järge pidada) – üks on ta elu lugu, mis algab lapsepõlvest, kodus, siis jätkub kinomehaaniku ruumides, edasi kaamerapassijana (ma hetkel ei viitsi otsida eestikeelset nimetust), mh huvitavaid lugusid Tarkovskiga koos töötamisest*, siis ta enda debüüt režissöörina, elu režissöörina kuniks jõudis selleni, et enne 40-aastaseks saamist hakkas õppima kiirabiõeks. Töö kiirabis tundus talle sisukam ja vajalikum kui filmitegija oma. Samas vaheldub aeg selle ajaga, kui ta saab teada, et tal on südamerike, lisaks algab sclerosis multiplex. Kiirabiväljakutsed, vaade teiselt poolt. Ja tegelikult siia vahele ka oma suhte areng ema ja isaga. Ema puhul näiteks kasvõi see, kui Daniel hakkab teraapias käima ja jõuab järeldusele, et ta vihkab teda. Ja kuidas ta siis kord selle välja ütleb ja kuidas see Käbi õnnetuks teeb. Kuigi ka selles stseenis on Daniel ise see, kes ennast kritiseerib – Käbi kohta ei ütle midagi halvasti, pigem kirjeldab, kuidas ema seda võtab. Ka ema-isa surmad on siin raamatus sees. Käbi oma ehk veel kõige lähemalt – kogu temaatika sellest, kui kaua peaks inimest hoidma sellises seisus, süütunnetest vs nende puudumisest, kui ta ei külasta ema kuigi tihti, kuidas ta kiirabiväljasõidule sõidab, selmet ema juures olla. Üksindus.

Helgen före operationsdagen skall vi träffas för det som kanske blir vårt sista möte och samtal, ifall hon nu skulle plocka ned skylten, dra in årorna eller kasta handdruken på operationsbordet. En annan mor och son skulle kanske umgås dag, kväll och natt fram till operationen? Barnen vänta på en bänk utanför operationssalen och vrida händerna av oro, kasta sig över kirurgen innan han hunnit dra av sig munskyddet i korridoren och fråga hur det gått? Din farmor hade nog önskat att det blev så men nu blir hon istället precis så ensam som hon valt att vara i livet. Det är nog vanligt att dö på samma vis som man levat. Själv tänker jag jobba den där onsdagen och vårda helt andra patienter i ambulansen. (lk. 357-358)

Nojah, ühesõnaga tundub, et autor peab enda südant haigeks mitmeti ning tõstatab isegi küsimuse, milline (välja uurimata) seos ikkagi on haigustel ja psüühikal. Oma võimetust teisi usaldada, armastada peab ta oma südame puuduseks ju üldisemaski mõttes.

Igal juhul soovitan lugeda. (Ta vist kirjutas raamatu, et raha teenida, kuna oma diagnooside tõttu ei saa enam kiirabis töötada).

• Vi läser: Intervjuu autoriga.
• Lundströms bokradio. (teine link)
• Gunilla Brodej Expresenis.
• Boktugg.
• Arbetaren.
• DN – maksumüüri taga.

Lõpetuseks üks tsitaat hommikute kohta haiglas, haiglapersonalist.

Undersköterskan Fawzia tänder brutalt lysrören i mitt rum klockan sex. Hon skriker ett käckt “God morgon!” Det gör mig imedelbart provocerad, hurtig sjukvårdspersonal är det värsta jag vet, men det är tyvärr ganska vanligt. Troligtvis ett sätt att distansera sig från patienternas rädsla, ångest, illamående, trötthet, depression eller vad fan … Jag har själv varit hurtig ibland när jag drabbats av så kallad “compassion fatigue”, empatiutmattning, och inte orkat möta patienten där den är (omvårdnadsmanualen kapitel ett). (lk. 323)

* Tarkovski filmis oma “Ohvri” Rootsis, enamjaolt Gotlandil. Aga põnev oli ka see, kuidas ta valis võttekohta Stockholmis ja viimasel hetkel, kui kõik arvutused ja tehnilised lahendused olid tehtud, muutis kohta…. Filmis 1985, esilinastus 1986… Koht aga sama, kus veebruaris tapeti Olof Palme…

10. Alex Schulman “Bränn alla mina brev”

Ei suutnud vastu panna ja tellisin Bokuse allahindluselt mõned raamatud. Alex Schulmani vastu tekkis juba möödunud aastal huvi (eesti keeles “Ellujääjad“*). Selgus, et ta kirjutab üldjuhul väga palju enda perekonnast. “Ellujääjates” olid pereliikmed küll ära tunda, aga lugu oli siiski (loodetavasti) fiktiivne. Siin on lugu, mis näeb välja vägagi fiktiivne, kuigi on laias laastus suhteliselt täpselt juhtunud.

Kui Ellujääjates oli Teneti moodi ajajoon, mis tekitas mingi teistsuguse tunde, siis nüüd oli lugu põimitud kuidagi hästi orgaaniliselt tema enese ellu. Algab raamat minategelase vihapurskega kodus köögis – nii teda ennast kui ta naist valdab hirm, ta läheb teraapiasse, perekonnaloo teraapiasse. See omakorda juhib ta oma emapoolse vanaisa Sven Stolpe juurde. Ta hakkab käima raamatukogudes ja uurib arhiive, samm-sammult jõuab ta lähemale vanaisa elule sügava jälje jätnud sündmusele. Teine pool raamatust kulgeb aga juba lahtisemate kaartidega, tõde on päevavalgele tulnud. Oluline on see raamat ju veel lisaks seetõttu, et nii Sven Stolpe kui Olof Lagercrantz olid oma eluajal väga olulised Rootsi kultuurimaastikul. (Sven Stolpe puhul – lihtsalt masendavalt pikk teoste register, aga pärast sellise raamatu lugemist ei arva keegi temast ilmselt enam midagi, isegi kui enne arvas… Ma ei tea).

Ajaliselt vahelduvad 1932. aasta (ja veel tükike järgmist), mälupilt kirjaniku lapsepõlvest 1988, kui ta vanavanematel külas käis (olles ise ca 12) ja tänapäev. Aus, ilus, aga VÄGA valus lugemine tegelikult. Ülesehitus kuidagi tugevdab seda tunnet – niisama kronoloogiliselt ja endaga seostamata poleks mõju nii tugev. Vaatasin hiljaaegu ka SVT-st ära temaga aastataguse saate “Min sanning“, soovitan seda ka.

• Therese Eriksson Expressenis;
• Conny Palmkvist.

* Ma tegelikult leian, et see raamat on teenimatult jäänud piisava tähelepanuta (soovitan). Võib juhtuda, et Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sari on selline hall ja inimesed ei näe erinevatel raamatutel vahet, need ei jää silma. Endalgi sedasi juhtunud… (Ja samas Punast sarja loen ikka, mis sest, et kõik ühesugused…)

8.-9. Heinsaar ja Vadi

Miks ma ei jaksa enam kirjutada?

Heinsaare viimane LR “Ööpäevik” oli väga tore raamat – aga sedasi tagantjärgi ei oska isegi midagi asjalikku öelda. Kas oleks äsja lugenunagi… Kindlasti soovitan lugeda.

Ilmselt tuleb ka selle raamatu kohta hiljem rohkem, praegu pole veel kuigi palju (äkki kirjutab keegi GoodReadsi oma mõtted):

• Võimalik lugeda katkendeid.
• Tilda ja tarakanid.
• Loterii.
• Kirjakoi.

Vadi “Hing maanteeserval” on aga teisipidi väga tore. Kui Heinsaar võitleb oma deemonitega ja püüab õigel rajal püsida ja elu tunnetada, siis Vadi on selline… “nunnu”. Räägib endast ja oma heitlustest kui tavaline inimene, kes satub kahtlastesse olukordadesse ja kes on inimlik. Tegelikult võiks kõikide novellide kohta paar sõna öelda – enamasti on tegelased kirjanikud, võiks öelda, et tegemist on autofiktsiooniga. Lugeda võiks vabalt ühe novelli kaupa ja siis oodata, enne kui järgmise juurde asud. Jõuad läbi mõelda, meenutada. “Aednik” oli näiteks äärmiselt sümpaatne kohe alguses. Aga nii paljud muud ka – pole muud kui võtke kätte ja lugege kindlasti mõlemad läbi.

• K M Sinijärv soovitab ERR Kultuuriportaalis.
• Priit Hõbemägi Ekspressis.
• Elisa-Johanna Liiv Müürilehes.
• Loetud ja kirjutatud Vikerraadios.
• Maia Tammjärv Vikerkaares.
• Mann kirjutab.

7. Loone Ots “Armastus”

Selle raamatu järjekorras olin raamatukogus küll mitu kuud (alates sellest, kui ta süsteemi tekkis – oktoobrist? novembrist?). Ja ei pidanud pettuma. Kui romaanivõistlusele saabuks selline teos, siis jääks see loomulikult silma. Ma olen alati imetlenud Loone Otsa eruditsiooni (sellise väljamaise sõnaga peaks lausa ütlema). Selles raamatuski ei võta ta ju liiga suurt tükki – tegevus toimub ühe päeva jooksul, epiloog kõigest mõned päevad hiljem. Jutustajateks on Salme (Niilend), Uku (Masing) ja Isidor (Levin). Isidor on parajasti peidus Salme isatalus, seades sellega tegelikult ohtu kogu perekonna. Salme suundub Tartusse, et talle sünnitunnistus või kellegi vana pass hankida. Olukorras, kus liikumiseks üle maakonna piiridegi pidi olema reisuluba. Masingud on Isidori varem varjanud, nende abil saab Salme Peetri kogudusest sünnitunnistuse blanketi, millel tempel ja allkiri all. Sündmuste kirjeldustesse põimitakse nii delikaatselt ja sujuvalt mälestusi endistest aegadest, et see ei tundu pingutatud, seevastu aga põnev. On 1942. aasta jaanuar, kärekülm pakane, Tartu on maatasa pommitatud. Linna venelastest päästnud sakslased on võimu võtnud ja osutunud sama jubedateks valitsejateks. 

Loone Ots on minu arvates saanud hakkama ka nendele kolmele inimesele erineva hääle andmisega. Mõnes mõttes võiks see olla isegi aimatav, kuna ta on kirjutanud üsna mitu näidendit ja ilmselt nendega kätt harjutanud. Mingis mõttes on siin teatavat filmilikkust ka – mine tea. 

Ja kõige sümpaatsem on muidugi, et raamat räägibki inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Armastusest. Sõltumata usutunnistusest. (Tavapärast armastusromaani sellest otsima minna pole mõtet). Väga palju on tsiteeritud Piiblit. 

Panen hoopis linke, ei oska ise midagi asjalikku öelda. Lugege kindlasti raamatut.

• Johanna Ross Sirbis.
• Pille-Riin Larm intervjueerib autorit Sirbis.
• Kersti Inno intervjuu autoriga ERRis.
• Žürii liikme Hvostovi kommentaar.
• Alvar Loog Postimehes.
• ALuik kirjutab: “siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab  jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg,  sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.”
• Kirjanduslik päevaraamat.
• Kirjakoi.
• Isidor Levini mälestused ilmusid Akadeemias alates 2009. aastast (numbrist 7) kuni 2020. aasta jaanuarini. (Siin lingil on pdf-ina ka mingi osa – sealt saab ka lugeda, mis pärast Loone Otsa raamatu sündmusi temaga juhtus).
• “Märkmeid Isidor Levini meenutuste kohta.”
• Lauri Sommer “Uku Masing inimesena” Ettekanne koosolekul “Holokaust, Uku Masing ja Isidor Levin” 28. jaanuaril 2019 Rahvusraamatukogus, Milleri salongis.
• Maksumüüri tagune intervjuu Isidor Leviniga Postimehes.
• Jupike Karl Ristikivi ja Salme Niilendi kontaktist.
• Loone Ots on Salme Niilendist kirjutanud ka näidendi “Üksainus Araabia öö“.
• Väga hea pikk ja põhjalik intervjuu autoriga Eesti Kirikus.

6. Laura Lindstedt “Minu sõber Natalia”

Ma ei teagi, kust ma selle pealkirja endale üles kirjutasin ja kohe raamatukogust tellisin (ilmselt Soome Instituudi kirjandusklubi nimekirjast, sealt olen ennegi raamatuid valinud). Ja ütlen kohe alguses ära, et ma ei oska sellest mitte midagi asjalikku kirjutada – aga lihtsalt tunnen, et peaks eraldi sissekande tegema. See on kuidagi läbi ja lõhki feminiinne raamat (naiselik pole õige vaste). Põhijoon seisneb selles, et naisterahvas, keda nimetatakse “Nataliaks” hakkab käima teraapias, kus äsja doktoritöö kaitsnud psühhiaater (või oli psühholoog?) hakkab tema peal rakendama oma uudset teraapiameetodit, mis olla kaks korda efektiivsem ja tulusam kui tavalised. Kihitusmeetod. (Teadjamad leiaksid ilmselt ka siit midagi – need, kes teavad midagi erinevatest teraapiatest. Et millele see kihitusmeetod viitab, kas see on päriselt olemas, millega sarnaneb vms). Raamatu ametlik tutvustus kõlab sedasi:

Julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jõust. Mänglev, geniaalne, feministlik ja üllatavalt naljakas romaan Finlandia kirjandusauhinna võitjalt.

Natalia hakkab käima terapeudi juures, et leida lahendust enda seksielu probleemidele. Juba alguses on selge, et ta ei hakka mängima teraapia reeglite järgi. Iganädalastel seanssidel julgustab psühhiaater patsienti rääkima kunstist, filosoofiast, kirjandusest, lapsepõlvemälestustest ja erootilistest kogemustest, tänu millele hakkavad aeglaselt langema Nataliat piiravad seesmised tõkked. Talle hakkavad teraapiaseansid meeldima – ehk liigagi palju?

Autor võtab romaanis ette meie aja eneseabilood ja küsib, mis jääb varju, kui kõik viimseni päevavalgele tuuakse.

Mis siis võlub selle raamatu juures? Läbimõeldud kirjanduslikkus ja läbimõeldud aspektid. Kuna patsient ei allu alati reeglitele, esitatakse kõik teemad erinevates vormides. Esiti muidugi vestlus, siis lindistus, kiri, happening (isiksuse kehastumine kellekski teiseks). Ülesanded, millele terapeut palub patsiendil vahepeal mõelda, on erinevad – need on seotud kunsti ja kirjandusega (muusikaga mitte, seda rõhutab patsient korduvalt). Ja kokkuvõtteks puudutatakse seeläbi peaaegu kõiki naise keha ja vaimu teemasid seoses seksuaalsusega (“naise” sellest mõttes, et teemad, mis pole universaalsed, kogu inimkonna jaoks). Muidugi on palju seksijuttu ja augujuttu, mõne jaoks võib see muidugi liiasena tunduda. Aga mina, kes ma olen ääretult kriitiline igasuguste kehavedelike käsitlemise vastu tavalises ilukirjanduses, seekord ei prigise – siin teenivad kõik oma eesmärki. Ja see pole sugugi porno, kuigi igasuguseid jutte leidub. Natalia räägib erinevaid elamusi oma lapsepõlvest, oma esimesi kokkupuuteid erootiliste piltidega, oma suhteid, mis on kas düsfunktsionaalse seksuaalsusega (nt vulvahirmus partner, kellega seksimine käib üksteise järjestikuses erutamises ilma konkreetse vahekorraga) või kõrvalsuhe abielumehega, tantra, homoseksuaalsuse varjundiga kontaktid. Kogu spekter. (V.a. pereema). Samuti on siin raamatus kaks illustratsiooni, mille Natalia teeb. Täiesti ootamatult ilmub ühele lehele detailne joonis erekteerunud peenisest, lõpus aga naise suguelund, mis on joonistatud kaardina Missouri jõe oruna.

Tõesti ei oska selgitada, aga täiesti omapärane ja mingis mõttes oma lakoonilisuses täiesti geniaalne raamat. Naistest ja nende seksuaalsusest.

• Lugege katkendit ERR kultuuriportaalist.
• Loterii kirjutab.

1., 3.-5. raamatuid

Ei jõuagi justkui pärast iga raamatu lugemist midagi kirja panna. Mõnes mõttes kahju, sest eks kõik ununeb ja siis ununeb veel kiiremini ja ei saa järele vaadata.

Näiteks lugesin aasta algul läbi Ain Küti kolmanda Sagadi mõisavalitseja krimka (“Musta paguni mõistatus”). Seekord toimus tegevus Tallinnas. Jälle sai palju tollest ajast teada. Ainult see inimestevaheline suhtlemine ei tundu mulle seal väga loomulik, iseäranis tohutu  mõnitaja ja nokkija Annikvere preili, kellesse mõisavalitseja armub. Nagu üldse ei saa aru, kuidas? Terve raamat mõnitamist ja siis äkki selline finaal. Kurjategijaks osutus paraku see, keda esimesest hetkest kahtlustasin – see üllatushetk oli nagu ka puudu. Triinuraamatud võtab korrektsemalt kokku, sisu ka. Jaan Martinson kirjutab.

Heidit Kaio lahutusraamatu osas oli mul positiivne eelarvamus, ilmselt Postimehe intervjuu tõttu, millest jäi väga asjalik ja küps mulje. Et ei minda musta pesu pesema, vaid tegemist on teraapiaraamatuga enda jaoks. Jah, musta pesu pesemist tõesti ei olnud. Lugedes pidin paraku pettuma, sest mulle jäi pika ajakirjaartikli mulje. Ma ei taha halvasti kirjutada, mistõttu vist panengi siin punkti. Tundub, et ta on teles ka rääkimas käinud. (Nojah, intervjuu Kristiina Heinmetsaga)

Beljanini eelmiste raamatute sisusid jälle paraku eriti ei mäleta, ainult põhilisi tegelasi. Seekordne, “Jaht pruutidele” jäi kuidagi venima, kuigi ei olnud sugugi paks raamat ja pakkus tavapärast meelelahutust. Võib-olla tundus, et mitu “kuritegu” kuhjati kokku ja otsest selget ja läbivat lahendusliini poole jõudmist ei tajunud. Samas miski mulle selles poliitiliselt ebakorrektses ja endi, venelaste vastu hella armastusega kirjutatud iroonias meeldib. Kindlasti ainult maitse küsimus – kellele ei meeldi esimene, sellele ei meeldi ka need teised. Ma arvan, et selle raamatu olemasolust saingi teada Sulepuru blogist, kellel samuti seekord polnud nii head minekut selle raamatuga.

Kuskilt lugesin Anna Gavalda lasteraamatu “35 kilo lootust” kohta. Kuna raamatukogus oli kohe saadaval, lugesin eile selle läbi. Tõesti lihtne lugu poisist, kellel pea ei lõika ja kellel tekib koolikohustuse puhul lausa füüsiline vastumeelsus, mistõttu ta ei suuda ennast ka kokku võtta. Seevastu on osavad käed ja lemmikpaigaks peab vanaisa värkstuba. Ja vanaisa, kes üldiselt ikkagi tema poole hoiab. Põhimõtteliselt väga lihtsakoeline lugu, aga olulisel teemal. Vanaisaga seotu tõi ikkagi pisara ka silma (aga ma olen vana tuntud vesistaja).

Eile näiteks sain kätte Uku Masingu uue luulekogu “Liblikad õitsevail ohakail” (millest ka lehest lugesin). Selle raamatu kohta ma muidugi muidu blogis üldse ei kirjutaks. Eile lugesin ja kogu sealne keel ja kujundid olid nii võluvad. Tahtsin siin just H.-le öelda, et näed, on sõnu, mida sa ka eesti keeles ei tea, ometi tunnetad luuletuses kui muusikat ja aimad tähendust (ega ma tea, kas need sõnad ongi päriselt olemas või tema välja mõeldud) – aga ette lugeda ei saa, kohe silm märg. Ennast ajab ka naerma. Igatahes soovitan seda kogu teistelegi.

2. Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

Ma olen märganud, et ei viitsi ega oska enam kirjutada pärast lugemist. Millest on veidi kahju, sest algne mõte oli sisud ja arvamused koondada enda pärast, sest mul läheb kõik võrdlemisi ruttu meelest. Püüan siis Komtuuri tapmise kohta midagi kirja saada.

Seekord siis paras telliskivi, 656 lk. Ja ma tean varasemast, et Murakami puhul võib mulle hakata tunduma, et läheb tüütuks, mingid asjad korduvad, mingid asjad ei tundu enam omapärased (kahtlen isegi, kas need, mis mulle kunagi väga meeldisid, meeldiks samavõrra, kui olen teda üsna palju lugenud).

Peategelane on minategelane ja mees, kellega kõik hästi läbi saavad, sest ta on nii arusaaja, tore ja andekas 🙂 . See on kuidagi läbiv pea kõikides raamatutes. Seekord on tegemist kunstnikuga, kes on hakanud elatise teenimiseks oma annet peenrahaks tegema ja portreid maalima. Selle raamatu tegevus toimub aga nende üheksa kuu jooksul, kui ta naisest lahku kolis, sest naisel oli teine ja naine tahtis lahutust. Seega minategelane võtab kohe asjad, kolib minema, sõidab autoga mööda Jaapanit ringi, mõne kuu pärast pakub üks ta vana sõber, kuulsa kunstniku poeg, hooldekodusse viidud isa maja talle elamiseks, et majal silma peal hoida. No ja seal see mees siis elab, kuni tutvub üle oru uhkes majas elava Menchikiga, siis avastavad maja tagant imeliku sügava augu ühe pisikese pühamu alt. Mh avastab minategelane majapööningult majaomaniku pildi, mis tundub olevat sinna peidetud ja mis on küll maalitud nihonga-stiilis, kuid kujutab hoopis midagi muud kui kunstniku teistel teostel. Tegemist on otsekui stseeniga Don Giovannist, kuigi tegelaste välimused on toodud idamaadesse. Ja Menchiki palub endast portree maalida, pakub röögatut summat (sest tegelikult oli minategelane otsustavalt lõpetanud portreede maailimise), hiljem palub maalida portree 13-aastasest Mariest, kes elab ka teisel pool orgu ja käib mh minategelase kunstiklassis. Nojah, mis siin pikalt kirjutada (lihtsalt et eks sisu lähebki lõpuks meelest, kui ma üles ei kirjuta).

Ja kui algul tundus, et seekord on isegi tore, inimesed ei hakka kaduma nagu kõikides teistes Murakami raamatutes, pigem hakkas teatud tüüp ilmuma, siis muidugi tubli 540 lk juures (umbes) läks tööle ikka see kadumissuund ka. Siis tekkis mingi täielik müstiline rännak, mida ei saa otseselt ka ülekantud tähenduses võtta, sest see kätkes endas siiski jõudmist punktist A punkti B, mis olid teineteisest üsna kaugel. Siis selgitati esimese kadumise tagamaid ning jäi üsna selgusetuks, kuidas teine, minategelase enda kadumine ja rännak, võis mõjutada esimese kaduja väljailmumist.

Veidi teisel tasandil oli tegelikult juttu loomingust, kuidas see tekib, kuidas see väljendusviise leiab. Kuidas saab või ei saa olla seotud tellijaga. Miks mõnda pilti ei ole võimalik lõpetada. Kuidas looming võib hakata elu mõjutama. Ja muud selletaolist.

Kohati tundus ikkagi ka arusaamatu (olin selleks ajaks vähemalt poole juba läbi lugenud), miks on vaja nii pikalt heietada teemal “ega see teile tüli ei tee”, “ei tee”, “ma loodan, et see ei tee teile tüli”, “ei tee”, ja mingid muud sisu jaoks ebaolulised pisiasjad, mida muudkui korrati ja mis tegelikult mingit eesmärki ei täitnud. Või oli eesmärk just nendest kordustes – sest raamatut lugema hakates olid ka mingid teemad ja laused, mis üsna peagi kordusid, mida uuesti selgitati – tundus kahtlane. Seda tuleb kunstilise võttena võtta, kui ei taha arvata, et Murakami ei viitsinud ise kogu raamatut pärast läbi lugeda ega märganud kordusi maha kustutada. Lisaks see pidev korrutamine, kui hea kunstnik ta on, kuidas tema tabab midagi inimeste loomuses, oma maalimise võttest (no seda oli küll väga palju, korduses, sama), kuidas kõik seda talle ütlevad, aga “ega ma ise tea, ju siis on nii”. Paljudes kohtades oli kirjas umbes midagi sellist “oleks ma teadnud, mis kõik juhtuma hakkab” või “milleni see kõik viib” – ja siis ei viinud millegi eriti vapustavani. Seksist oli üsna palju – jälle proportsionaalselt ei saanudki alati aru, miks pidi detailidesse laskuma, aga ma tean, et igasuguste kehavedelike kirjeldamise kritiseerimise puhul öeldakse mulle ka, et “aeg tabudest üle saada”, kuigi minu jaoks pole asi tabus, vaid selles, et teinekord tundub, et midagi on teksti lisatud, et kuidagi eksootilisemaks teha, atraktiivsemaks ehk. Eriti ajas mind naerma, kuidas 13-aastane Marie, vaikne tüdruk, hakkab minategelasega kahekesi jäädes esimese asjana rääkima oma väikestest rindadest ja murest, et need ei kasva ehk suureks. Olgu, las olla. Aga siis ei jäänud see rindade teema sinnapaika, igale poole pistis Murakami sisse tüdruku mure oma rindade pärast. Ka mitme aasta pärast, kui nad vahepeal telefonitsi rääkides, mainis hilisteismeliseikka jõudnud tüdruk ära, et ta rinnad on ikka kasvanud küll nüüd. Päriselt? Vot kui põnev.

Nii et võin öelda, et esialgu läks raamat kenasti mingis suunas, tekkis isegi põnevus, hea küll, mingid  kehastunud Ideed, pole viga. Aga siis tõesti 540+ lk juurest läks ikka täiel hool tavaliseks Murakamiks, selline Metafooride ja Topeltmetafooride jms maailm. Kuniks tuli tavalisusesse tagasi.

• Mai Põldaas teeb veidi normaalsema kokkuvõtte raamatust, lugege pigem seda.

58. Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Vseviovi lugedes haarasin raamatukogust vahele mõned romaanid. See oli üks neist. Kokkuvõte kõlas põnevalt:

„Kõik see silmale nähtamatu valgus” on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud. Marie-Laure, Pariisi Loodusloomuuseumi pealukksepa tütar, kaotab lapseeas nägemisvõime, ent õpib tänu isa kannatlikkusele ja puust linnamakettidele eluga iseseisvalt toime tulema. Sõja puhkedes on nii isa kui ka tütar sunnitud põgenema väikesesse Saint-Malo linnakesse, et seal tüdruku veidrikust vanaonult peavarju paluda. Werner on orvuks jäänud teadus- ja tehnikahuviline poiss, keda paeluvad eelkõige raadiod. Sõja hakul astub ta Hitlerjugendi ridadesse ning tema arukus ja tehniline taip ei jää juhendajatel märkamata. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse.

Tundub, et ajalooline taust ja kaks noort inimest. Tegelikult saavad need noored inimesed kokku vaid hetkeks ja raamatu lõpu eel. (Nojah, järgmine nähtamatu asi – see raamat on täis asju, mida me ei näe, valgust, mida me ei näe). Seega saad lugemiseks kaks paralleelset lugu, aga siiski põhimõtteliselt kaks erinevat lugu. Ja minule oli see Werneri osa oma õudustega suhteliselt piinarikas. Ma ei oleks seda tahtnud lugeda. Marie-Laure’i osa üksinda oleks tegelikult ka täitsa tore olnud, lõpuks oleks üheks päevaks lihtsalt üks poiss läbi käinud jutust, minule oleks piisanud küll. Ma tõesti mõtlesin sellele – mingi omamoodi tervik tekiks sellest igatahes. Lootusrikas. Helge. Muinasjutuline kogu sõjakoleduse taustal (selles osas suudan ma sõjakoledused üle elada).

Tegelikult on tegu raamatuga, mida lugedes saad aru, kuidas kõik on läbi komponeeritud, väiksemad detailid peegeldavad suuremaid, kõik räägib neist silmale nähtamatutest asjadest, valgusest, mida me ei näe. Algatuseks pannakse raamistik paika definitsiooniga raadiolainetest, ülejäänu haakub. Ja raadiolained ühendavad Wernerit ja Marie-Laure’i, kuigi sellest saame ML osas aru alles mõnda aega hiljem, kui ta juba oma onu Etienne’i juures elab. Etienne’i tuba on täis erinevaid raadioid, mis saadavad erinevaid kanaleid, kõike seda, mida onu ei näe, vaid kuuleb. Kuniks kõik rekvireeritakse ja minema viiakse. Jääb vaid salajane saatja pööningul.

Marie-Laure’i osa on tegelikult mingis mõttes muinaslugu, lugu vääriskivist Leekide meri, millega on seotud erinevad legendid, mistõttu võib öelda, et tegemist on kas needust toova kiviga või just kaitsva kiviga. Nagu ka raamat vihjab, võib tegemist olla mingis mõttes mõlema poolusega (jällegi silmale nähtamatu valgus). Põhimõtteliselt pole pea keegi seda kivi isegi näinud. M-L on kuidagi sattunud kivikese vardjaks, seda ise teadmata. Mingis mõttes meenuski Karin Erlandssoni lihtsakoeline “Pärlipüüdja”, kus inimesed kaotasid kaastunde ja midagi oma inimlikkusest seda jahtides. Samuti siin – kolmas lugu algab alles kuskil keskelt, kui staabiveltveebel von Rumpel sisse tuleb. (Ka vastik osa ja vastik lugeda).

Werneri osas on väga palju sellest, millest on välja kasvanud Saksa süütunne – seda lugedes näed, kuidas iga tavaline inimenegi peab lõpuks seda tundma (mõeldes Werneri õe Jutta käigule Prantsusmaale 1974. aastal). Werner, kes soovis vaid pääseda kaevandusest, elust ja surmast seal (nad olid orbudekodus, kuhu olid kogunenud lapsed, kelle vanemad olid kaevandustes hukkunud, sealt tulid ka järgmised kaevandustöölised), pidi väljamurdmiseks astuma aarjalastest natsipoiste kasvatamise kooli (põhimõtteliselt omamoodi vangilaager). Sõber Frederik oma linnuhuviga…

Ei, mul ei ole aega hakata sündmusi ümber kirjutama. Ütlen kokkuvõtteks vaid, et lugemine oli peaaegu et piin – just see Werneri osa – ja ma sain aru, kuidas kirjanik on kõik läbi mõelnud, kõigel on eesmärk, kõik moodustab terviku, kõik näeb välja nagu oleks see kirjutatud filmistsenaariumiks (filmina ilmselt täitsa korralik tükk), aga mu hing ei saanud mitte kuidagi kosutust. (Meenus see langustiraamat – sama asi – näed, kuidas on korralikult kirjutatud, film tuleks esmaklassiline, aga hingeni ei jõua, minu hingeni, olgem täpsed, sest mul on veidi teistsugune maitse ilmselt enamikust). Seega soovitan kindlasti lugeda.

• Järjejutuna Jupiteris.
• Udukogu.
• Siiliste.
• Heleni kirjanurk.
• Raamatumoor.

57. David Vseviov “Onu Moritza sõnaraamat”

Sellel raamatul oli nii ilus kaas (ja pealkiri), et ei saanud tellimata jätta. Lugema asusin teatud skepsisega, sest ega ma nii suur Vseviovi fänn ei ole. Minu jaoks oli täielik üllatus, et Vseviovil on selline absurdihuumori soon. Väga tervistav lugemine oli, ajas ikka (eriti alguse poole) tihtipeale naerma. Põhimõte on selles, nagu oleks David leidnud juhuslikult ema keldrist onu sõnaraamatu, mille too on väikesele Davidile kunagi kirja pannud. Onu paistab olema korralik poissmees (homovaibi viskab – korduvalt kirjeldatakse, et ta on stiilne ja hoolitseb oma välimuse eest, naistest hoiab kauges kaares eemale, sest need tähendavad ainult jama. Võib-olla ka paadunud vanapoiss lihtsalt), mulle meeldib, kuidas mingid jooned tema lugudest läbi jooksevad – tema enda foobiad, lisaks üleolek oma venna suhtes, kes pidevalt armub. Eriti alguse poole tundus, et Vseviov saab kasutada seda raamatut omaaegsete sõnade taaselustamiseks absurdihuumori vormis (lugudel pole enamasti sõnaga midagi pistmist, alles lõpus mainitakse vastavat sõna ja see ei seostu enamasti mitte kuidagi loo endaga), lisaks annab ta üsna hea pildi absurdsest osast nõukogude aja elust. Nagu Mae kirjutas GoodReadsis, hakkavad kõik lõpuks pisut tüütama. (“Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse.”) Ma võtsin juba poole raamatu pealt paar jutukat lugemiseks vahele, sest neid lugusid järjest ei jaksa. Ma arvan, et see raamat võidakski, kui oleks umbes poole lühem. Praegu 373 lehekülge laia tekstiga. Samas miks mitte koolis kasutada, lastes noortel paar vabalt valitud lugu lugeda (noh, ehk mitte päris “Asümmeetria” ja sedalaadi lood, aga midagi, kus avaldub veidi toonast argiabsurdsust).

Autor on ise öelnud, et kirjutas need lood muude tegemiste kõrvalt – kui ikka tegeled päevast päeva stalinistlike kuritegudega, on tore vahel lustida ja lõdvaks lasta (“kui sa teed ikkagi raadiosaadet stalinistlikest kuritegudest, siis tahaks vahelduseks vallatleda.”).

Igatahes soovitan pilgu peale heita, ilmselt ei juhtuks ka mitte midagi, kui kogu raamatut ei loeks. Või kui ostagi öökapile vahelugemiseks (ei tea, päris nii ma ei proovinud, äkki siis ei saaks sellesse Moritza meeleolusse tagasi alati – ja eks lõpu poole võibki juba tüütavaks muutuda, tõsi).

• Vikerraadio Vikerhommiku saates tehtud intervjuu autoriga.

56. Dodie Smith “Ma vallutan lossi”

Valisin raamatukogust midagi, mis läheks ruttu, midagi, mis oleks üks lugu (oma lühilugude raamatu vahele, mida järjest nii palju lugeda ei jaksa). Valik langes mh sellele – Postimehe kirjastus on selle välja andnud, see tähendab, et on varem kuskil juba ilmunud. Tundub, et originaalis 1947. aastal suisa. Eesti keeles aga 2011 (ja Tartu raamatukogudes otsekui polekski seda väljaannet). Ma ise ei olnud isegi selle kirjaniku nime enne kuulnud, saati siis raamatu. (I Capture the Castle – mingis mõttes on tegu lossi kirjapanekuga, talletamisega, nii et ma ei teagi, kui sobiv see eestikeelne pealkiri on…).

Lugemine läks tõesti ruttu hoolimata 502 (suures kirjas piisavate vahedega) leheküljest. Aga kuhu kogu romaan paigutada? Tundub, et kirjanik on taasloonud mingi Jane Austeni ja Charlotte Brontë meeleolu, kuigi pisut uuemas ajas. Millises? Millalgi 20. sajandi esimeses pooles, enne neljakümnendaid? Sõda ju taustal pole…

Minategelane on noor kirjutada armastav Cassandra, kes püüab oma kiirkirja harjutada päevikut kirjutades. Muuhulgas oma kirjutamisoskust. Cassandra elab õe, venna, isa ja võõrasemaga (ning mingis mõttes toapoisiga, kuigi nad talle ei maksa, pigem teenib Stephen perele raha) lossis, mille ta vanemad kunagi ostsid, sest see tundus nii võluv ja kõikidest nii kauge ning eraldatud. Ema on nüüdseks surnud ja kasuema Topaz on 29-aastane. Cassandra on keskmine laps ja 17-aastane, Rose oli nagu ca 20 ja Thomas on noorim, ehk siis kuskil 15 tuuri? Isa on kunagi kirjutanud menuromaani, millega uuendas kõvasti romaanikunsti. Siis mingi intsidendi tõttu kord lühikese perioodi vanglas istunud ja hiljem muutunud, ta pole midagi enam kirjutanud. Sissetulekud on kokku kuivanud, neid põhimõtteliselt enam polegi. Mööbel on vaikselt tükk-tüki haaval maha müüdud, elatakse tohutus ainelises vaesuses. 

Nonii. Ning ühel õhtul saabuvad juhuslikult kaks noormeest, kes räägivad Ameerika aktsendiga (üks rohkem, teine vähem), sest nende auto on läheduses porisse kinni jäänud. Vennad Cottonid, kes on pärinud Scoatney mõisa – sellele mõisale kuulub ka nende endi loss. 40-ks aastaks rendile võetud, kuigi nad pole enam tükk aega renti tasuda jõudnud. No see kõik on algusest saadik väga Uhkuse ja eelarvamuse nägu (kindlasti mitme teise romaani). Seega hakkavad sündmused ja armumised arenema ning kuna tegu ei ole siiski enam 19. sajandiga, siis mõtlesin, et sündmustikku tuleb mingi muu ootamatu pööre ja kogu seda atmosfääri on lihtsalt mingi viitena kasutatud. Tegelikult liigub sündmustik omi rahulikke radasid pidi, jälgides üsna truult vanu mustreid. Ainult lõpp valmistas mulle veidi pettumust (sama juhtus äsja läbi saadud krimkaga) – tore oleks selliseid lõppe lugeda, kui enne oleks vähemalt mingigi vihje millelegi, millele lugeja selles suunas oleks võinud kaasa elada. Ükski raamatus arenenud armumine ei vii kuhugi – hoopis see viib, millele isegi ei vihjatud (kuigi ehk filmis vihjatakse).

Kokkuvõtteks ütleks, et kui keegi soovib sedasorti armumiskirjandust 19. sajandi stiilis, siis võib lugeda küll. Mingis mõttes on nende miljööde ettekujutamine, paks raamat käes, omaette väärtus. Tegelaste sügavuse, stseenide tähenduslikkuse ja sisu järkjärgulise edasikruvimise osas jääb suurtele klassikutele kõvasti alla.

• Suvehiidlane kirjutab positiivselt.
• Meeleheiteta koduperenaine kiidab.

Lugesin kaanelt, et loomulikult on ka film vändatud, filmina oleks ehk isegi klassikalisem.

54. Karin Smirnoff “sen for jag hem”

Kolmanda osa puhul tundus kohati, et sündmusi ja uusi tegelasi hakkas juba paljuks minema. Tegelikult ilmselt ei läinud. Selles osas tegeletakse kõige enam kaksikhingede teemaga, hingesuguluse teemaga, õdede-vendade teemaga. Samas tuleb siin sisse Jana elukaaslane Stockholmis ja vägivald – uus. Ja teekond Bohusläni, miski on õhus (aga laabub rahulikult), loominguteemaga seotult. Eelmiste raamatute suuremad suhted (John ja Jussi) – kerkivad ka sisse, kuid episoodiliselt. Ja hääbuvad. Mul ei olegi muud kirjutada, märgin lihtsalt ära, et sain läbi.

Intervjuu:

53. Karin Smirnoff “vi for upp med mor”

Jana Kippo sarja teine raamat kannustas mind vahepealse raamatukoguraamatu ka kiiresti läbi lugema. Pole enam ammu niimoodi lugenud, et muudkui tahad edasi lugeda ja tead enda rõõmuks, et ka kolmas osa on olemas, mille kallale asuda, kui see peaks otsa saama.

Kui ma selgitaksin raamatu sisu, oleks arusaamatu, miks inimesed seda sellise hooga loevad. Kõik on ju tegelikult Põhja-Rootsi masendus. Siin on keskmes üks usulahk, mille vaga põhja all valitseb vastik moraal (lestaadiuslus vist eesti keeles. Ega oska arvata, kas mitte liiga tehta seda läbini ainult negatiivses valguses esitades. All on videolink, näen, et vestlusel osaleb ka kirikuõpetaja, ehk saab selgust). Naised on alla surutud sünnitusmasinad, raamatud, kunst ja muusika keelatud, mehed joovad ja peksavad naisi. Noh? Ei kõla üldse, et tahaks kättegi võtta. Peategelane Jana Kippo sõidab koos vennaga ema sünnikohta ema matma, matustele. Siis aga hakkab vennale see usuvagadus meeldima (koju jäi tüdruksõber ja maha jäi alkoholisõltuvus – esmalt) ja ta jääb sinna. Jana ei suuda vennata olla ja pärast lühikest aega kodutalus Smalångeris sõidab tagasi Kukkojärvisse, et vend tagasi tuua. Temal kui vallalisel ja lastetult 36-aastasel naisel ei ole aga võimalik seal olla, kui ta endale meest ei leia – seda annavad kõik talle mõista.

Mingis mõttes oli selles osas isegi liiga palju erinevaid sündmusi (juba esimeses osas tundus natuke “pere on väike, aga suur skandaal” mulje), vahest keeratakse isegi vinti üle? Hotelli vahelõik raamatu lõpus… tegelikult ei olnud seda mingis mõttes ju üldse vaja. Aga toodi sisse see põhjala turismiatraktsiooni teema (koertekelgud ja virmalised).

Peategelane on südikas, sa hakkad justkui talle kaasa elama, suudad samastuda – ometi on see ka petlik, sest see peategelane on ka ise mingis mõttes tugev seksisõltlane (nagu ta isa ei osanud teisiti oma armastust avaldada ka tütre vastu kui teda vägistades. Jajah, kole, sisu lugemine on täiesti mõttetu), pageb igalt poolt. Kukkojärvil elab ta oma tädipoja Jussi juures… Ja küsimus on, kuivõrd see on või pole intsest. Aga just nendes tema meestes, Johnis (pigem esimene osa) ja Jussis on mingi tugevus, kindlus ja soojus (Johni puhul ka ettearvamatus), mis annab lootust.

Küsimus on siis, miks kõik loevad, nii et ei saa käest panna? Võti peitub jutustamisstiilist ja keeles. See, mida kõik välja toovad, on nimede kirjutamine – kõik nimed kirjutatakse väikse tähega ja perekonnanimega kokku. See pole tühipaljas vormivõte, vaid mingil määral põhinebki sealsel meelelaadil (öeldi mulle). Inimene on tema pere, “kelle poiss sa oled”. Inimese üle otsustatakse selle üle, kust ta tuleb. Teiseks pole ükski inimene eraldi mingi indiviid, kõik ikkagi küla mõttes koos (heas ja halvas), seega oleks suurtähed liialdus. Sellise üsna väikse stilistilise võttega saab seega üsna palju ka meelelaadi edasi anda.

Jutumärkide puudumine pole rootsi kirjanduses iseenesest ebatavaline. Hea on, kui teinekord rea algul on mõttekriips, tähistamaks otsekõne algust, jutumärke nad meie moodi peaaegu ei kasutagi. Seega see ei paista ehk rootsi kirjanduses nii silma – aga kui eesti keelde tõlkida, siis kindlasti ilma ja annaks tugevama mulje. Sest teinekord polegi tähtis, kas mingid asjad öeldakse välja või mõeldakse. Seda enam, et Jana ja tema vend (Bror) loevad teineteise mõtteid, mõned dialoogid käivad neil peas telepaatiliselt. (Esimeses osas ehk rohkem? Selles osas oli vend tihti temast eemal). Teiseks mingid sisemonoloogid, kus ühtäkki kaovad ka kõik kirjavahemärgid, loetelud järgnevad üksteisele. Ja ometi ei tee see teksti raskesti jälgitavaks.

Lõpp jäi jälle lahtiseks (mulle meeldis üsna viimastel lehekülgedel Jana mõte, et ta ei saa venna tahte vastu teha ja abi kutsuda, sest vennal oli hääles “visesinangijala” toon. St “kohtumenangijaalas”). Kuna on ka kolmas osa, siis muidugi võib aimata, kuidas lõpustseen laheneb.

Ja mida ma tahan kindlasti öelda: hoolimata sündmuste rohkusest, millest saaks mitme hooaja jagu seriaali, ei ole selle raamatu sündmuste jälgimisel ekraanilt mitte mingit mõtet. Mõte on ainult lugemisel ja selle keeletunnetuse endasseahmimisel. Sisu on ju tõesti… noh, ikka masendav. Ometi on otsekui lootust, sest peategelane on tegelikult… peaaegu hea. Kuigi teatud libastumisi moraalis siiski esineb (nagu üha möirapullist joodiku vaeseomaks sõitmine autoga).

PS. Näen, et sarja esimene osa on eesti keeles ilmunud. Pole veel lehitsenud…. Tõlge peaks olema ülihea, et seda kõike edasi anda… Üldiselt soovitan originaali, kes vähegi suudaks rootsi keeles lugeda. Seal lehel on raamatu tutvustuses ka üles loetud preemiad:

“Karin Smirnoff on endine fotograaf ja ajakirjanik. Tema küps esikromaan „Meie vennaga“ („Jag for ner till bror“) nomineeriti 2018. aastal August Strindbergi kirjandusauhinnale juba enne, kui raamat ilmus. Teost tunnustati 2020. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinnaga ja audioraamatut Storyteli auhinnaga. 2019. aastal ilmus Jana Kippo triloogia teine osa „Vi for upp med mor“ ja 2020. aastal kolmas – „Sen for jag hem“. Triloogia eest pälvis Smirnoff 2020. aastal Stig Sjödrini kirjandusauhinna, mis määratakse igal aastal kirjanikule, kes pöörab tähelepanu ebaõiglusele ühiskonnas ja kujutab lugusid haavatavate vaatenurgast.”

• Annina Rabe arvab Expressenis samuti, et mitu kokkupuutepunkti Wähä Testamendiga.
• Lugejad arvavad Goodreadsis.
• Punktslut blogija kirjutab. – jah, Jana omadustest on just see otsekohesus see, mis paelub. See, et ta julgeb asju välja öelda. Rootsis ilmselt veel harukordsem omadus kui Eestis. Ja samas – ega see omadus ju tegelikult midagi väga head kaasa too, aga ikkagi.

51. Karin Smirnoff “jag for ner till bror”

Kui see raamat ilmus (juba 3 a tagasi, 2018) ja sellest triloogiast muudkui rääkima hakati, põlesin soovist lugeda. Samas kuna tegemist on Põhja-Rootsi “masendusega”, siis ei julgenud endale ise tellida ja lootsin, et saan kunagi kelleltki laenata. Nüüd saingi ja ka see raamat ootas oma järge juba oma kuu aega, kuni sain ette võetud.

Raamat läheb käima esimestest lehekülgedest peale. Pole ammu enam rootsi keeles lugenud midagi, millel on ka põnev stiil, kuuldavasti muuhulgas ka paikkonna tempel peal. Kõik nimed kirjutatakse lauses väikese tähega ja kokku perekonnanimega. Väikese koha plussid ja miinused. Kõik teavad kõiki, külajutud. Ja samas turvavõrk – sest kõik teavad kõiki. Ma ei suuda ka ise kirjutada ja anda edasi, mis seal head oli. Mingis mõttes on efekt sama, mis Nina Wähä “Testamendi” puhul – Põhja-Rootsi masendus, aga lugemine on elamus. Stiil, mõttekäigud – kõike on piisavalt. Keelekasutus on põnev. Muidugi see, et kõik on kõigiga seotud, kes on kelle isa või ema või laps…. kes on Maria, kes oli raamatu sündmuste alguseks surnud, aga kummitas peategelast Jana Kippot igal sammul – see võinuks mingis mõttes lõpuks liialdusena tunduda. Mustrid, millest on raske välja rebida, mustrid, mille ohvriks inimesed tänu oma keskkonnale langevad. Minule sobis, las jääda. Muidugi oli raamatusse sisse kirjutatud tugev seksuaalne tõmme, mis ilmselt on osa müügiedust ja pinge hoidjast – minu poolest jälle miks mitte. Kuniks filmiks ei tehta, saab kõike peas ise ette kujutada. (Paraku loen uudist, et ikka mingi sarja jaoks juba õigused ostetud… Vahel on tahtmine lihtsalt öelda, et filmimaailm lähtugu enda esteetikast ja stsenaariumidest, raamatumaailm jäägu enda juurde….)

Ja mingis mõttes muidugi see neitsist sündimise motiiv, piiblimotiivid.

(Olemas ka eesti keeles, aga oleksin ettevaatlik. Stiil on selle raamatu A ja O, pole kindel, kuidas seda saab eesti keeles edasi anda).

Juba ootan, millal saan järgmised osad läbi lugeda. Vahele üks raamatukoguraamat.

• Rosemari Södergren, Kulturbloggen.
• Sandra Sandström, Kulturmagazinet.
• Pia Bergström, Aftonbladet.

50. Theodor Kallifatides “Kärlek och främlingskap”

See raamat ootas lugemisjärjekorras juba mõnda aega. Lõpuks sain aega läbi lugeda. Mingis mõttes tundub, et Kallifatides kirjutab viimasel ajal sama lugu ja asusin lugema teatud ettevaatlikkusega. Ja siis sain aru, et ma ei mäleta eelmistest raamatutest kuigi palju, aga tema jutustamisviis on mulle väga armas. Erinevalt mõnest eelnevast, mis olid pigem mõtteraamatud, on ta siin küll tagasi mingil määral autobiograafilisuse juures, aga väga konkreetselt ja süžee läbi. Noormees, kes on pagenud Kreekast riigikorra tõttu, õpib ülikoolis ideede ajalugu (meie mõistes filosoofiat). Magistrantuuris. Räägib elusündmustest sel perioodil ja iga sündmusega joonistub välja, kuidas üksinda võõral maal olles tundub ka kõik muu justkui millestki pidevalt ilma jäämine. Oma maast, oma rahvast, oma vaadetest ja lõhnadest ilma jäänuna jääb ta ka ilma näiteks koloneliprouast, kes talle palju Rootsi ja rootsi keele kohta õpetab (üürib talle tuba). Kuidas ta armub Raniasse, kes on teise mehe naine. Mis sellest suhtest saab. Kõik, milles tuleb loobuda, millest jääb ilma. Kõige taustaks ikka keel – et tunda, et armastada, tuleb end tunda hästi keeles, selle nüansse tajuda, tunda. 

Paraku ei ole mul kuigi palju aega kirjutada, seetõttu panen lihtsalt proportsioonitult palju tsitaate ilma leheküljenumbriteta, sest neid mul seekord pole. 

Den grekiska våren är lite sorglig. Det första man tänker är att den snart är över. Den svenska däremot bär med sig en sådan kraft och tro på sig själv som de första kristna. (sid)

Trots respekten för den store Descartes delade han inte dennes välkända maxim: cogito, ergo sum. Jag tänker, alltså finns jag.

Detta bevisade inte att människan finns utan att om hon finns så har hon en hjärna.

Christos maxim var en annan.

Man rör vid mig. Alltså finns jag. (sid)

Det fanns redan landsmän som anklagade honom för att ha blivit svensk. Hur mycket svenskare ville han bli? De lyssnade på hans försvarstal lika litet som de gamla athenarna lyssnade på Sokrates apologi.

Det var inte fråga om att bli svensk. Snarare tvärtom. Det enda sättet att behålla sin grekiskhet var att kunna försvara den på svenska, att kunna uttrycka den, att kunna demonstrera den i skrift och tal. Han var inte rädd att förlora det han var i det nya språket. Han var mera rädd att inte kunna visa det. (sid)

En ny tanke dök upp. Kanske är frälsningen inte en känsla eller en insikt, utan en omständighet. Omständigheten att vara tillsammans med andra. Att för en stund uppgå i en annan enhet, förbi sig själv. Det var kanske inte i tragedin som katharsis gavs utan i att vara på teatern tillsammans med andra. Att man bevittnade något tillsammans med andra. Varje samhälle skapade sina egna frälsningspunkter. (sid)

Han insåg att eremiterna inte drar sig undan för att glömma världen, utan för att minnas den.  Det var kanske det som var katharsis. (sid)

Man kan med visst fog säga att man inte kan ansvara för sina känslor. Man ansvarar dock för sina handlingar. (sid)

Han samlade på sina avsked som man samlar vackra stenar på en strand. (sid)

Det dåliga samvetet blir också en vana. Det finns knappast någon emigrant som inte har den. Det ingår i emigrationen. (sid)

Matias skakade på huvudet.

– Det är vi som gör livet. Det är mitt fel att jag förlorar henne. Jag slutade prata med henne…kom hem halvdöd…bedrog henne aldrig, men jag hade placerat henne utan att märka det bland mina ägodelar. Sådant som vi har och som vi alltid ska ha. Kärleken dör inte av sig själv… vi dödar den långsamt varje dag. En frånvarande kyss, en trött smekning, tomma blickar. Och nu är det för sent. Det är inte fem i tolv. Det är tolv och något… (sid)

– Jag är rädd att diktaturen kommer när som helst i vårt hemland, sa Christo.

– Jag är inte rädd för diktaturen. Jag är mera rädd för annat, sa Thanasis. [—] Jag är mera rädd för alla friheter vi har skaffat oss och som tillåter oss leva utan omtanke och utan skam. Jag vet hur jag ska förhålla mig till diktaturen. Men hur ska jag förhålla mig till dumheten, till ansvarslösheten? Det vet jag inte. Jag är rädd att vi håller på att demontera vår mänsklighet och det kommer att bli det stora problemet framöver. (sid)

Hon hade glömt att hundratusentals svenskar flydde Sverige för något sekel sedan och nästan inga återvände.

Sverige hade nått glömskans ålder. Det förflutna skulle till varje pris stuvas bort. Feodalstaten, kungarna av guds nåd, de nazistiska strömmarna före och under andra världskriget, allt skulle skyfflas ut till förmån för en ny demokratisk och socialt medveten ordning. (sid)

Sådana stunder greps han av djup tacksamhet för det förråd av kunskaper och insikter som kallas kultur och som för vidare det som är värt att föra vidare.

Människan är aldrig ensam. Hon är i sin kultur.

Det var kanske något som han kunde använda i sin uppsats. Människans existentiella ensamhet var kanske inget annat än ett fantasilöst påfund av megalomana egocentriker i vars värld inget annat rymdes än det egna egot. (sid)

Jag lever på kryckor. Det var fina svenska kryckor, men det var inte hans ben. (sid)

Kärlek utan förhinder är som vatten. Man dricker upp den och törsten försvinner.

Kärlek med förhinder är vin. Man dricker upp det, blir berusad och vill inte bli nykter igen. (sid)

Marja-Leena var så glad att se honom på det viset att hon fällde ett par finska tårar och man ska veta att dessa är dyrbarare än andra. (sid)

Lingid:

• Ulrika Stahre Aftonbladetis.
• Martina Montelius Expressenis.
• Anna Magnusson.

49. Andris Akmentinš “Õpetajad”

Selle raamatu hankisin enda lugemislauale üsna juhuslikult ja teiste raamatuklubi järgi. Tundus justkui tore olla kursis naabermaa kirjandusega. See pole ülearu pikk raamat (345 lehekülge romaaniosa), aga liigub aeglaselt. Mingis mõttes kisub igavaks (võib-olla ei kisuks, kui oleks aega ette võtta ja korraga läbi lugeda), seega venib. Lugema asudes tundus, et tegemist on “Seltsimees lapse” või “Sameti ja saepuru” Läti versiooniga – näeme väikese Sarmīte silme läbi elu koolimajas pärast sõda ja enne Stalini surma, edasi ka pärast Stalini surma. Sarmīte kasvab üles õpetajate keskel (isa on legendaarne õpetaja ja koolijuht, keda saatus on pillutanud, ema aitab teda koolis töötamisel, nende vanusevahe on üsna suur). Läti ääremaal, väljamõeldud kohas Treces. Lapselikult kirjeldab ta, kuidas tema illusioonid kokku varisevad (õpetajaid peab ta enne üliinimesteks, aga imestab, et ka nemad käivad vetsus… Arusaamatuks jääb talle lehma viimine pulli juurde – mis hirmus asi see veel oli, eksole), teistest arvamused jällegi paranevad, noor armumine, mis veel kuhugi ei vii. Üsna ootamatult raamatu teises osas loeme hoopis isa loo läbi aastate, siis õpetaja Janise kirjad läbi mitme aasta ja kõige viimaks vanema õe Velta loo läbi aastakümnete. Tagasivaatena pensionipõlvest.

Raamatu lõpus on autori järelsõna, põhjalik, ja Mart Laari järelsõna. Contra tõlgitud. Igatahes vägev, et on eesti keeles olemas. Minul endal võib-olla polnud päris õige lugemishetk või -tuju.

• Contra Õpetajate Lehes.

48. Vladimir Nabokov “Kuningas, emand, poiss”

See raamat seisab mu nimekirjas juba väga ammu. Ilmumisaasta on 2018, nähtavasti siis varasemast ei saa, aga mulle tundub, et veel kauem (siiski: kirjastuses Tänapäev ilmus siiski 2012 juba, nähtavasti sealtsaadik). Tegemist on Nabokovi varajase romaaniga – 1927. aastal tuli idee, 1928 pani kirja. Kui see romaan aga ca 40 aastat hiljem inglise keelde tõlgiti (ta poeg tõlkis), hakkas ta võrdlema venekeelse originaaliga ja tegi mõned muutused. Eestikeelne raamat on tõlgitud inglise keelest (Kersti Unt). Nii et tegemist pole päris algversiooniga. 

Raamat läheb tegelikult kiiresti käima, lausa kuidagi filmilikult. Franz on teel Berliini oma ema onupoja juurde, kes peab suurt kaubamaja – too olla Franzile tööd lubanud. Kuna odavamas vagunis istub ninata mees, vahetab Franz vagunit ja istub kupeesse, kus enne teda istub juba üks abielupaar. Lugejale on üsnagi alguses selge, et need ongi kaubamajaomanik Dreyer ja tema naine Martha. 

Edasi räägib raamat nende kohtumisest Berliinis, sellest, kuidas mänguline Dreyer Franzile ta tööd tutvustab (öises kaubamajas), kuidas Franz hakkab igal õhtul “onu ja tädi” juures õhtusöögil käima, kuidas Martha üsna juhuslikult aitab tal leitud üüritoas hinda alla kaubelda. Ja kuidas Franz ja Martha, vanusevahe umbes 14 aastat naise kasuks, armuafääri alustavad. Kuni selleni liigub sündmustik justkui pöördepunkti suunas, tutvustab tegelasi. Mingis mõttes võib tunduda, et tegemist on “tõelise armastusega”, kui juba eelnevalt ei oleks nii palju vihjeid Martha ja Franzi tegelikule loomusele. Martha arusaamale peenest elust, maitsele, vingumisele, muuhulgas tema suhtumisest vaesesse koera Tomi. Dreyer on tänapäeva mõistes spinoffija (no praegu vist ise mõtlesin sellise sõna…), tal on ideid, ärijulgust, mängulisust. Ja tal on muidugi armukesi. Oma naine põlgab teda – mida naine välja ei näita. Ta on lihtsalt külm ja peab “kommetest” kinni (mis on osalt ettekääne, et ei peaks mehega suhtlema). 

Ühel päeval aga Dreyer hilineb õhtusöögile ja ei teata – see on ebatavaline. Selgub, et neil on olnud autoavarii ja ta autojuht on surma saanud. Martha, kellel on väikese Franzi üle täielik võim, suudab poisile selgeks teha, kui lähedal nad olid õnnele – ilma Dreyeri rahata ei oleks neil midagi. Ja Dreyeri surma puhul saaksid nad mõlemad rikkaks (ühtlasi ei oleks ohtu, et abikaasa oma varad mõne hulluse peale maha mängib, Martha arvab ise paremini teadvat, kuidas raha hoida ilmselt). Nüüd järgneb pikk ja igav osa sellest, kuidas nad käivad ringi ja Dreyeri tapmist kavandavad. (Meenutas kangesti Zola “Thérèse Raquini”, millest mul kunagi õudusunenäod tulid). Mingis mõttes tundub, et nad ongi oma eesmärgile lähedal – nad tahavad tapmist läbi viia samamoodi nagu Zolal – paadist vette lükates. Martha aga kuuleb, et võib-olla saab Dreyer kohe suurema summa raha ja otsustab asja paar päeva edasi lükata. Juhtub aga nii, et ta külmetab ja sureb (oli vist?).

Tegelikult on kogu see teine pool mingi hullumeelsuse kirjeldus – ainult mingitest vihjetest loed välja, et ka Franz hakkab hulluks minema, lõpuks täielikult. (Ema ja õe kirjad – nemad väitvat, et Franzi laused lõpevad poole pealt ja on segased). Siis muutub ka Martha tema silmis koletislikuks. Nii et omal viisil on lihtsa sisu taga tegelikult pigem mingid hoovused ja arengud, mis on peidetud lihtsakoelisse sündmuste käiku. Ahjaa, tegelikult on piinav lugeda ka seda, kui rumalad Martha ja Franz on – seegi tuleb enamjaolt läbi Dreyeri vihjete või mujalt. Oma taustast ikka üle ei hüppa. 

Ja kuigi kohati on piinav lugeda, on lõpuks kokku moodustuv pilt väga tasakaalus ja kompaktne. Lõpus tuleb sisse ka “äsja linastunud kinofilm” “Kuningas, emand, poiss”, mille läbipaistvat reklaamsilti kuskil näha on. 

Kuurortis rannaliival jalutavad ringi ka tulevase Lolita tegelased 🙂 .

• PeeterHelme raadios ja Ekspressis.
• Märt Roosna Õhtulehes.

 

47. Klas Östergren “Två pistoler”

See on järjekordne raamat, mille ma sel sügisel ühe saadetisena Rootsist tellisin. Mõtlesin, et kui ma kohe läbi ei loe, ei loe kunagi. Siin on raamtegelaseks Adolf Fredrik Munck, kes on maapaos, elab vaesuses, ja jutustab oma lugusid Ytterbergile, oma lihtsamat sorti teenrile. Munckil on ka teisi teeneid õukonna ees, aga põhiliselt on ta tuntud kui see, kes n-ö aitas Gustav III isaks saada. See oli kõlakas, mida kõik levitasid, üsna innukalt ka kuninga enda ema Lovisa Ulrika (Preisimaalt). Ise ajas ta seda kaua täiesti tagasi, siis tunnistas, et teda kutsuti õpetama, kuidas leida auk. Nojah, kõik on ju väga lahtine, sellest on ilmselt kirjutatud väga palju. Östergren on nüüd otsustanud kirjutada Muncki jutustustena, paraku käibki pool raamatut otsekui selle ümber. Mingi metatasandina tahab ta siiski anda mõista, et igaüks võib kõike kujutada enda perspektiivist, kuidas tundub. Läbi Muncki (ja Ytterbergi) neid asju rääkides annab ta mõista ka seda, et ta võib luuletada, tal on see vabadus. 

Mul ei ole paraku kuigi palju aega ega viitsimist kirjutada ega linke otsida. Pean aga tunnistama, et lugedes valdas mind teatud igavustunne. Esiteks puudutatud teema – tollest ajastust, asjadest, millega Gustav III reaalselt rinda pistis, oli tegelikult vähe (ei saa öelda, et oleks täiesti puudu olnud). Teiseks oli keel üllatavalt raske (samas kindlasti omaette tase, kunstiline saavutus) – mul ei ole ammu olnud nii raske lugeda, et pean teatud vanaaegseid sõnu lausa google’iga tõlkima (mingi vanaaegne sõna arsti kohta, teine mingi juukseklambri kohta… rääkimata muidu vanaaegsest keelepruugist, mida ma üldiselt ikka vabalt loen). Teiseks häiris mind jutumärkide puudumine – rootsi kirjanduses ei kasutatagi jutumärke, aga enamasti on siiski rea alguses mõttekriips või antakse pärast repliiki koma järel teada, kes mida mõtleb või ütleb. Siin olid pikad dialoogid, kus tegelikult oli keeruline näha, kes siis mida ütleb või arvab. 

• Hufvudstadsbladet.
• Anna Ims, Sveriges Radio.
• Claes Wahlin Aftonbladetis.

46. Kerstin Ekman “Hundijooks”/”Löpa varg”

Selle raamatu kohta nägingi kaks nädalat tagasi veebis saatelõiku (intervjuud autoriga) ja otsustasin veini kõrvale, et tellin. Ei pea üldse kahetsema. Esimesest lõigust viimaseni nauditav. Täpselt midagi minu maitsele (seega – teistele hoiatus). Keeruline oleks isegi väärikalt kokku võtta. Siin on mitmel tasandil kõik läbi põimunud, tõeline meistriteos

(Hiljem: 2022. sügisel ilmunud juba ka eesti keeles, “Hundijooks“. ALuik kirjutab.

Esimene asi, mis tohutult võlub – kuidas Ekman annab edasi vana mehe hääle. Minategelane on vana mees, kes peab raamatu alguses oma 70. sünnipäeva. Kuigi veel enne läheb metsa, näeb seal murtud looma ja suure isahundi jälgi, ning mõistab, et hunt tuleb veel tagasi, sest saak on pooleli. Siis läheb oma haagisesse ja jälgib tunnikese, kuni hunt ilmubki metsaservale – suursugune ja ilus. Ning kui tuleb tuul ning viib hundini võõraid lõhnu, ilmselt ka mehe enda oma, läheb minema. See on sündmus, millest kõik alguse saab – seda kohtumist hundiga, Högbeniga (selle nime annab mees talle mõttes) hoiab ta endas ega saa peaaegu aasta otsa isegi naisele avaldatud.

Kõik selles raamatus on omavahel põimunud – vana mees, suur hunt, libahundiks käimine (selle raamatu järgi kadusid mõned mehed vanasti mõneks päevaks, keegi ei teadnud, kus nad on. Kui nad tagasi tulid, oli kõik endine, aga ühte kätt peitsid varrukasse, sest see oli hundikäpp), elu ja liikide võimalusest elada, indiviid vs kari, metsast ja selle majandamisest, häbist, jahist ja selles kahtlemises – eriti kui enam väärikusest lugu ei peeta. Looduse tundmine ja kooseksisteerimine. Lisaks vanadus (mehe enda, koera, maailma….?).

Sisu mõttes ei juhtu ülearu palju. Kõigepealt kohtumine Högbeniga (suure hundiga), siis igal pool vihjeid sellele hundile (näiteks ühe pooleldi asotsiaalse pere juures murravad kõik lambad maha, minategelane peab käiam halastustappu tegemas – aga ta ei ole nõus valetama, et lammaste eest polnud korralikult hoolitsetud, nende aedik polnud terve, pererahvas jõi ja vaatas telekat, kui oleks pidanud lambad ööseks sisse ajama: tema sõnul ei peaks neil olema õigust loomi pidada), ühel jahil pärast jahi lõpetamist lastakse veel üks pauk – tapetakse emane noor hunt, kellest oleks Högbenile ehk saanud kaaslane ja nende ümber kogunenud kari… Termineid ma ei tea, aga igatahes on minategelane (kelle nimi on muidugi Ulf ehk Uffe) oma jahiseltskonna juht ning kord vahti pidades ei saa ta tulistada, vaid peab enne validooli võtma, mille peale loom kaob. Lisaks jääb ta rohu üledoosi tõttu magama. Selle järel valitakse uus juht – ja noor, uljas ning reeglitest mitte kinnipidav Ronny. Kes ei hooli samavõrra loodusest ega kaasjahimeestest kui vanasti kombeks. Kui üks jahimees jääb kord tulemata, ei jää Ronny teda ootama, vaid arvab, et ju läks eelmisel õhtul napsuvõtmisega liiga hoogu ja jättis tulemata. Ühele vanemale mehele ei anna asi rahu ja ta sõidab selle mehe poole, et näha, et karu on käinud ja maha murdnud koera ning tegelikult ka kõvasti seda meest purenud, kes nüüd oma toapõrandal veritseb. Ulf sõidab kohale, kutsub päästjad ja kiirabi, lisaks annab Ronnyle ülesandeks mõned jahimehed saata, sest karu tulevat veel tagasi (saak pooleli), karu tapetakse. (Karude teema on Ekmanile ennegi südamelähedane olnud, kasvõi Herrarna i skogen. Kuidas karud pole sugugi ohutud marjasööjad ja midagi ei juhtu, kui neid mitte segada). Ka minategelase vana koer sureb (halastuslask).

Minategelase (Uffe) süda jukerdab. Kord tuhlab ta pööningul vanade jahitrofeede seas ja kaotab teadvuse. Naine tuleb talle järele. Kord külmuvad torud kinni ja ta mässab äravoolutoruga, et (iseäranis naine) ei peaks kuskil õues käima. Ta saab infarkti. Katkendlikud mälupildid. Operatsioon, haigla, taastumine. Naine võtab uue koera (sõbranna juurest, kelle mees on surnud ja kes elab korteris, koera koheldakse kehvasti – mitte füüsiliselt, aga psühholoogiliselt).

Äkki teatab üks sõber, et on läinud Uffe maadele järve juurde kala püüdma, aga avastanud, et Uffe haagis on maha põletatud. Vastumeelselt annab Uffe sellest teada politseisse (ainult ühe vana sõbra kaudu), selgub, et põlengust on leitud luud – Högben. Politsei ei jõua järeldusteni, Uffe ja tema naine seevastu jõuavad, aga ei anna meest välja. Uffe räägib temaga metsas ise.

Nüüd sai küll liiga pikalt sisust. Aga millest siis veel läbi põimunud? Ulrika Milles ütleb väga tabavalt, et raamatu alguses kohatav suursugune hunt annab justkui raamistiku – oma reviirides oma elu elav looduse ime (nagu me kõik), kes tahab seal rahus elada, aga kellel ei lasta (nagu mitte millelgi inimese läheduses). Milles mainib samuti seda, kuidas raamat räägib suurel määral vastandusest üksikindiviid vs kari (seda nii loomade ju inimeste puhul). Lojaalsus – kellele? Kokkukuuluvus – millised tasandid? Pere (abielupaar), vanad sõbrad, jahimeeskond, maakond, riik (politsei raamatu lõpus). Esimesel juhul, kui hunt (ilmselt Uffe enda Högben) on lambad maha murdnud, teeb ta ausa raporti ja on lojaalne neile, kes kaitsevad loomi. Teisel puhul… kui tekib võimalus olla lojaalne riigile, vaikib ta maha, millisele tulemusele jõudsid. Politsei seda välja ei nuputa. 

Kogu libahundiks jooksmise ehk muundumise lugu jookseb samal ajal kõigest läbi. Högbeni nägemine eemalt (binokli kaudu) “muudab ta enda hundiks”. Oma naisele püüab ta hiljem selgitada, mis juhtus – et ta nägi hunti. Aga et ta pärast seda käiski libahundiks ja see oli tõeline. Ta lükkab tagasi kõik naise katsed tuua sisse, kuidas seda psühholoogias nimetatakse. Ulf saab sellest lahti pärast südameoperatsiooni – ja üsna pea sureb tegelikult ka hunt. Või siis tapetakse. 

Abielupaari lugu (see väike “kari”) on kogu raamatus kõige südantsoojendavam. Tegelikult ütles Kerstin Ekman ka Babeli intervjuus, et abielus on nii tore olla. Olla koos. Teises intervjuus, kus ta räägib, kuidas ta valis kirjutamise perspektiivi ja jõudis lõpuks selleni, et peab kirjutama vana mehe häälega, mainib ta, et ta abikaasa, kes käsikirja pidevalt luges, olla küsinud, kas pole see Ulf veidikene tema moodi. Juba kogu see perspektiiv üksinda on seal raamatus ääretult armas, südantsoojendav, veetlev. 

Mõni ütleb, et tegemist on Ekmani viimase romaaniga, kuigi ta öelnud juba pärast “Grand final i skojarbranchen” raamatu kirjutamist, et see on ta viimane romaan. Ja tõsi – praeguse raamatu peal on kirjas “berättelse”, “jutustus”. Kokkuvõtteks ütleksin ma, et tegemist on igatpidi väärtkirjandusega – millegi sellisega, mida tänapäeval nii tihti ei kohtagi, sest millegagi on vaja ka selliseid raamatuid rahastada (sealt ülejäänud meelelahkutuslik ja ajutise loomuga kirjandusmüra). Ma tõesti soovitaksin seda tõlkida! Heal tõlkijal.

• Ulrika Knutson kirjutab Sveriges Radio lehel.
• Amelie Björck Aftonbladetis.
• Ulrika Milles SVT lehel. (Videoklipis jutt lisaks)
• Christian Swalander lehel Alba.
• Kerstin Ekman räägib ise.
• Marie Lundströmi saates pikemalt.
• Anna Johansson oma blogis.

45. Jonas Gardell “Ett lyckligare år”

Elame huvitaval ajal. Alles eelmisel nädalavahetusel vaatasin pärast veinijoomist arvutist intervjuud Kerstin Ekmaniga ja otsustasin bravuurikalt selle raamatu tellida. Ühte raamatut pole mõtet üksi tellida, seega lisasin tellimusele veel kolm. Siis selgus, et Jonas Gardelli romaan oli alles septembris välja tulnud (selle aasta aprillis lõpetatud) – ja mul on juba loetud. Üleeile rääkis ta oma uudisteosest kirjandussaates “Babel” (mida ma saan oma arvutist Eestis vaadata). Selline maailm oli veel 30a tagasi mõeldamatu.

Ma ei ole selle raamatu kohta ise veel midagi lugenud, kuigi räägitud on juba küll. Seega asusin lugema üsna ametliku kokkuvõtte põhjal:

1879 skriver den kände filosofen Pontus Wikner en text han kallar Psykologiska självbekännelser. Manuset låses in i en blecklåda som enligt direktiven ska förvaras på Uppsala Universitetsbibliotek i minst 50 år innan någon får bryta förseglingen och läsa. Dess innehåll är så kontroversiellt och så skandalöst att enbart ryktet om den förseglade blecklådan skapar panik i Pontus Wikners vänskapskrets och man försöker utverka hinder för att blecklådan någonsin ska få öppnas. Ändå är det Wikners vilja att hans text någon gång ska publiceras. I en framtid när allt är förändrat. Han drömmer om ett lyckligare år.

[—]

Ett lyckligare år är den gripande berättelsen om de unga studenterna Pontus och Herman och deras omöjliga kärlek under andra halvan av 1800-talet. Det är den fantastiska berättelsen om några modiga ungdomar i en liten stad i Mellansverige under andra halvan av 1900-talet som bestämmer sig för att också de har rätt till lycka. En svindlande roman om kärlek i en tid när kärleken saknade språk.

Jah, ma näen nüüd küll, et ka siin on kirjas, et siin on juttu ka julgetest Rootsi “väikelinna” noortest 20. sajandi keskel, aga enne oli see minust kuidagi mööda läinud. Raamatu algus läks kiiresti, ma sain aru, et see põhineb osalt Pontus Wikneri enda märkmetel ja päevikusissekannetel, seega ma aimasin, et otsest õnnelikku lõppu tulla ei saa. Mind aga üllatas, kui pärast esimest osa oli vahel üks interluudium ning jätkuski Ronny lugu Örebros. Ja siis lõpuks Vanja lugu. Seega tegemist ei olnudki ühe, vaid 2,5 looga – Ronny ja Vanja tegutsesid lõpeks siiski ühes ringkonnas ja ühel ajal. Mingis mõttes on see romaani kujul kirja pandud homoseksuaalssuse positisiooni ajalugu Rootsis – Pontus Wikner tõukab oma armastatu ära ja sinna jääb kõik õhku. Ometi kirjutab ta “Psykologiska självbekännelser” käsikirja, mille palub koos teiste isiklike märkmetega pärast oma surma kindlasse lukustatud kassakarpi panna ning avada alles 50 aastat pärast ta naise ja laste surma. Lootuses, et kunagi on aeg, kui ka homoseksuaalidel on õigus õnnele sellistena nagu nad on. Pontus Wikner tegutseb 19. sajandi teisel poolel ja tema märkmed, milles avaldab oma homoseksuaalsuse, avaldatakse postuumselt 1971.

See on aeg, mil toimub teine pool raamatu tegevusest. Ronny lugu. Vanja lugu. Kuidas Ronny teeb esimese ametliku geiklubi. Kuidas nad korraldavad esimese marsi, vaid mõnisada meetrit ja vaid 12 inimesega, Örebros. Ja hiljem 16-kesi Stockholmis – arvates ise, et see ei muuda midagi. Olles hirmul, närvis, tundes, et teevad midagi teistsugust. Ometi oli see alguseks millelegi, mistõttu järjest rohkemad inimesed võisid julgemad olla, võisid kapist välja tulla. Loomaks ühiskonda, kus homoseksuaalsus ei ole enam haigus ega kriminaalkuritegu, inimesed pole enam isoleerunud, ei tee ehk nii palju enesetapukatseid…. Oluline raamat – see tuli kirjutada.

Samas on sellel ikkagi üsna suur lokaalne pitser. Selles mõttes on tema triloogia (Torka aldrig tårar utan handskar 1, 2, 3 – mis oli vastupidiselt praegusele üks lugu kolmes raamatus – praegune kolm lugu ühes) justkui ligipääsetavam ja kõnetavam ka väljaspool Rootsit, kuidagi universaalsem. Seetõttu ma leian, et eesti keelde peaks tõlkima siiski selle triloogia – ühes köites.

Raamatu pealkiri tuleb Forsteri eluajal avaldamata käsikirjale kirjutatust: “pühendatud õnnelikumale aastale”.

PS. Vaadanud ära videointervjuud autoriga, olen ise ka liigutatud. Ta ise ütleb ka, et see on dokumentaalromaan, mis räägib ajaloost, mis on maha vaikitud (ca “miks mitte teha see kohustuslikuks koolides kui osa ajaloost” – mis on tõsi. Nagu naised on võidelnud oma õiguste eest, on ka homod seda teinud. Ja võidelda tuleb pidevalt, et ühed ei kukuks jälle tagasi kodudesse pliidi ja rusika vahele ja teisi aktsepteeritaks sellistena nagu nad on). Babeli intervjuus (nagu intervjuus allpool) vastab ta just sama hingestatult, miks ta pidevalt sama teemat nämmutab – Babelis nii emotsionaalselt, et endalegi tuleb pisar silma. Selleks tulebki kirjutada, et mitte keegi ei oleks nii üksi, et peaks piiluma hotellikardina vahelt, kuidas teised homod aegajalt ühte klubisse sisenevad. Muide, Pontus Wikner oli silmapaistev mõtleja Rootsis, pärast tema surma loodus Pontus Wikneri selts, korraldati konverentse. Ja kui tema kirjutis lõpuks 1971. aastal ilmus, kustutati temagi ajaloost. Nüüd teadvat teda vaid mõned teadlased…

Kirjutatakse:

• GP. Gardell ütleb ise ka, et siin on tegelikult mitu erinevat romaani ja nad isegi kaalusid, kas peaks eraldi välja andma. Lisaks võtab ta kirjutamist üha enam kui teatud laadi aktivismi – millegi eest rääkimist, ajaloo nähtavaks tegemist.
• Lundströmi raamatusaates.
• Kevadine intervjuu Gardelliga, kui möödus 50 aastat esimesest demonstratsioonist (mitte ainult Rootsis, paistab, et kogu Euroopas).

44. Nikolai Baturin “Maskide defilee”

Mul on hea meel, et ma julgesin lõpuks selle raamatu raamatukogust tellida. Ja veel parem meel, et jõudsin ka läbi lugeda. Nädala sees mitte, aga nädalavahetustel siiski. See on raamat, mida ei saagi tegelikult palju järjest lugeda, sest, nagu autor ise ka ütleb, on tegu “proosa luule essee” žanri ja vormiga. Proosalõigud vahelduvad mulgikeelsete värssidega/luuletustega. Ka proosalõigud erinevad – kursiivis kirjutatud vahelõigud on minavormis, kuuludes mõttelisse mõttekogusse, ehk “ME MASKI hooldekodu mõtistusse”. Peategelane on ME MASK, ehk peamine mask, kellest räägib raamat. Ka kõik teised tegelased on rohkemal või vähemal määral maskid – see on väga sümpaatne. Sest eks me olemegi maskid erinevates kontekstides ja erinevatel eluetappidel. Muide, defilee tähendab pidulikku möödamarssimist nt. paraadil. Seega ei tohi lasta raamatu pealkirjal end eemale hirmutada. 

Lugedes aga tunned, kuidas kirjanik on lausetesse pannud kogu keelepaleti ja muusika. Ta ei võta esimest ettejuhtuvat sõna, vaid leiab sobiva, mis tekitaks lausesse rütmi ja paneks lugeja tunnetama kirjeldatud kõikide meeltega. Lugedes loed tegelikult otsekui luulet või muusikat. Imelik seda niimoodi kirjutada – eks igaüks peab ise lugema ja tunnetama. Liiatigi arvan ma, et selline kirjutamisviis ei pruugigi igale lugejatüübile sobida – mulle just selline meeldib. (Mäletan, et “Karu südant” lugedes oli ka midagi sellist, ehk vähemal määral. Aga “Delfiinide tee” oli ka sinnakanti – selle raamatu lausa ostsin endale pärast lugemist. 

See on elulooraamat – ja lugege, kuidas kirjutada elust, ilma ebaolulistesse pisiasjadesse laskumata. Lapsepõlves on ME MASKI elus olulisel kohal vanaisa, Puhmhabe. Mereväes teenides värvikas mitšman. Geoloogiaekspeditsioonidel laagrist saadetud kokk Caruso – oli ta üldse olemas? Siia vahele jäävad esimene lapselik armumine, mälestused sõjast, esimene armumine ja põgenemine, naine ja abiellumine, servapidi riivatakse ka olmet. Tsitaate võiks omajagu välja kirjutada – puhtaid mõtteteri kui lauseid, mis on ilusad ja puudutavad. 

(Kui Aja definitsioone on tuhat üks – siis miks mitte veel üks: Aeg on narkomaan, kes elab valenime all meiega ühes Ruumis ega maksa makse.) (lk. 9)

(Elu on ikka kui koomiline kurbmäng, kus ainult viimane vaatus toob välja, kas tasus naerda ja nutta.) (lk. 89)

ME MASKILE meeldisid raha juures kõige rohkem pildid; nende kaudu oli raha piisavalt immateriaalne, et arvata see olemasolevalt olematute väärtuste hulka. (lk. 89)

Ma ei mõistnud seda siis, ei saanud selgeks elu jooksul, ja õpin seda veel nüüdki vana mehena: kus, kes on Too Hingeharija, too mõistatuslik “keegi (miski) iseeneses”? ME MASKI hooldekodu mõtistust.

AKNE ALL

Sadap või tiib, et sadap, 
või suutus vihmjald vinetep.

Sellegi väikse ilu, mis iiläss,
nüid ihmjass inetep.

Mida udutsembess lüüp akan,
sedä selgembess enge pääl.

Ek küll ei näe enämb vällä,
näeb sissi, mis sünnüp sääl. 

(lk. 100)

Pessimismi ei ole – on hooletu optimism. (lk. 207)

… järgnes jada aastaid, mis polnud justkui tema elust; mida ei saanud vältida ega asendada teiste aastatega. Las olla:

aeg külvata
aeg lõigata

Neil aastatel avastas ta nimelt, et armastus ja truudus ei olegi nii naiivsed; nood on orjapidamise maskeeritud, vastuvõetavaks muudetud vormid. (lk. 226)

Ja viimane peatükk, pealkirjaga ELU VÕIMALIKKUSEST PLANEEDIL MAA (lk. 265):

Usun, et kui peetakse tõde ja õigust ja välditaks hekatombe, on võimalik

ELU

PLANEEDIL

MAA.

Ülejäänud lisan pildina:

 

Lingid:

• Janika Kronbergi arvustus ERR kultuuriportaalis kirjutab: “See raamat on koguni nii Baturini moodi, sisaldades sellises mahus ja sellisel viisil tema loomingu tunnusjooni, et tundub olevat kohatu või võimatugi seda tavapärase kirjanduskriitilise sõnavaraga arvustada. See raamat, nagu Baturini looming üldse, näib käsitlemiseks vajavat ja väärivat hoopis teistsugust, (meta)kirjanduslikku keelt,”
• Viljandi linnaraamatukogu blogi. 
• Õhtulehe intervjuu autoriga 2018, avaldatud (mh) pärast ta surma.

43. Karin Erlandsson “Pärlipüüdja. Legend Silmaterast”

Lugesin, sest soovitati. Tegemist on tegelikult lasteraamatuga. Algus ehk venib pisut, lõpuks hakkab justkui midagi toimuma, siis tuleb muinasjutulik ja õige moraaliga lõpp. Silma jäi ka see, et kõik peamised tegelased on naised – tegemist ei ole kuningriigi, vaid kuningannariigiga. Parimad pärlipüüdjad – naised. Koolidirektor – naine (Hildegard). Põhja sadamalinna ravitseja, kunagine pärlilausuja – naine (Lydia). Mehi on ka, aga nemad on kõik lihttöölised. Ilmselt oli seegi taotluslik (meenub Turtschaninoff, kuigi seal olid ainult naised).

Minategelane on pärlipüüdja, pika patsiga. Mina pidasin teda sellegipoolest alguses meheks. Alles millalgi poole pealt sain aru, et ta on naine ja ta nimi on Miranda. Ta on ühekäeline pärlipüüdja, sest rooshai on kunagi ta ühe käe küljest ära hauganud. Sama on juhtunud Sirtsuga, kes on veel väike, aga sellegipoolest hea pärlipüüdja. Selgub, et pärlilausuja – esiteks pasunat puhudes tulevad pärlid nende paadi alla. Teiseks kuuleb ta pärleid. Kuninganna kuulutab välja Silmatera otsimise – selline pärl, mis olla kõikidest suurem, aga selle leidja ei pea enam kunagi midagi igatsema ja tal on kõik olemas. Mis on jätnud igale poole maha lapsi, kelle vanemad on läinud Silmatera otsima ja kadunud. No ja siis Iberis, helendavate valgete juuste ja imelike valgete silmadega naine, kes Sirtsu ära varastab. Ja Miranda, kes arvab esmalt, et ta tahab ainult Silmatera, avastab äkki, et ta tahab Sirtsu ja Silmaterast on tal ükskõik. Päästab Sirtsu ja siis elavad õnnelikult elu lõpuni, naastes Lydia juurde… Nojah, muinasjutt igatpidi.

• EdaAdele väga meeldis;
• Tallinna Keskraamatukogu raamatusoovitus.

40. Murakami Haruki “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

Lõpuks ometi sain mõne raamatu läbi (tegelikult sain vahepeal ühe veel, aga kirjutada ei olnud aega, panin lihtsalt nimekirja). Ilmselt sellepärast, et lühike raamat. Autor andis selle raamatu välja juba üle-eelmisel kümnendil ehk 2007 (14 a tagasi), eesti keelde tõlgitud nüüd (tõlk. Margis Talijärv). Pealkiri on inspiratsiooni saanud Carveri raamatust “Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest”.

Lugemine läks lobedalt ja kiiresti, aga minu raamat see mingitpidi ei olnud. Jutud jooksmisest lihtsalt ei paku üleüldse pinget, isegi kui kirjanik püüab näidata maratonijooksmist teatud paralleelina loomingulist tööd tegeva inimese ülejäänud tööga, milleks on vaja rutiini ja vastupidavust, enesedistsipliini. Mind lausa häiris kirjeldatava toon – kirjutamine endast läbi mingi vabandamise või selgitamise, et “ega ma arva, et ma kuidagi teistmoodi olen” või “ega ma taha öelda, et ma olen tublim kui teised”… Mingil määral võltsvagadus. Ta kordab, et ta ei tee seda kellegi võitmiseks või tulemuste jaoks, ometi tegelikult võitleb ta väga kõvasti mingite tulemuste eest (kasvõi enda omadega), need on talle tähtsad, ta on tujust ära, kui tulemus on kehv või midagi juhtub….

Kõige markantsemana jäi silma lk. 88 (kuigi sarnaseid, mõlemast äärmusest, oli läbi kogu raamatu):

Aeg-ajalt meeldib üldsusele jooksjaid pilgata: “Kas te tahate igavesti elada või?” Mina aga ei usu, et neid, kes sel eesmärgil jooksevad, oleks eriti palju. Pigem joostakse ikka selleks, et elada täisväärtuslikult, mitte selleks, et elada kaua. Kümme aastat aktiivselt ja kindla eesmärgiga elada on ju tunduvalt etem kui  kümme aastat lihtsalt sihipäratult mööda saata. Ma arvan, et jooksmine aitab sellist asja vältida. Ma usun, et paljud jooksjad nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et jooksmise põhiolemuseks on oma isiklike võimete piires kasvõi natukenegi kirkamalt põleda ja see metafoor kehtib ka elamise (ning minu puhul ka kirjutamise) kohta.

Ma käin oma Tokyō kontori lähedal asuvas spordikeskuses venitamas. See tähendab, et ma ei venita mitte ise, vaid kasutan selleks treeneri abi, lastes tal venitada neid lihaseid, mida ma ise hästi venitada ei saa. Mu lihased on pika ja raske treeningu tõttu kivikõvad, nii et kui ma neid aeg-ajalt venitada ei lase, võivad need enne võistlust üles öelda. Sa pead pingutama oma võimete piirini, aga mitte üle pingutama, sest muidu läheb kogu su vaev raisku.

Minu treener on noor, kuid väga tugev naisterahvas. See tähendab, et tema “abi” on valus, õigemini metsikult valus. Lausa nii valus, et tavaliselt olen ma end umbes poole seansi ajaks aluspesuni läbi higistanud. […]

Ta hoiatas mind, et kui ma samamoodi jätkan, siis lõpetan pea haiglavoodis. Väga võimalik, et tal on õigus. (lk. 88, tõlk. Margis Talijärv)

See ütleb nagu kõik – jooksmine annab elule mõtte, eesmärgi, saad põleda heledama leegiga – aga seda läbi pidevate jamade, häda ja valu. Kirjeldused maratonidest ja topeltmaratonist on tõtt-öelda üsna õõvastavad, kui lugeda sellel taustal, et inimene teeb seda enda RÕÕMUKS. Alati võib teha trenni enda rõõmuks, ilma et see käik läbi pideva valu, kannatuse, vormi ajastamise… ja ilma selleta, et sul võiks igal võistlusel mingi lihas üles öelda…

Soovitan seda lugeda ainult neil, kes jooksmisest (ja massilisest pikkade distantside jooksmisest) aru saavad ja sellega ise tegelevad. Minusugusele on pisut õõvastav.

• Merit Maarits ERRis: “Selliste triviaalsuste sissetoomine liiga pikaks ajaks jätab tekstist, mis peaks olema lühiesseede kogu, liiga toimetamata ja blogilaadse mulje.” ja “”Millest ma räägin …” jääb igatahes stilistiliselt veidi plassiks ja sisult ka ennast kordavaks – kogumiku võinuks vormida näiteks üheks pikemaks ja tihedamaks esseeks.” – nõus.
• Linda Järve kirjutab.
• Laura-Marleene Jefimov kirjutab EPLis: “Murakamile meeldib jooksmist käsitleda väga filosoofiliselt, justkui kehtiksid jooksurajal ja argielus samad põhimõtted. Mingil määral on tal õigus. Põnev oli lugeda arutlusi sellest, millest inimesed joostes mõelda võiksid.” – ei ole nõus, tüütu ja üldse mitte kuigi filosoofiline minu arust.
• Danzumees Jooksjas.
• Urmas Vadi ei soovita. Tema arvustus on nii tore ja naljakas, ilmselt olen täiesti nõus!

38. Mele Pesti “Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev”

Kui nägin, et selline raamat on ilmunud, tellisin kohe raamatukogust. Suhteliselt lobedalt läheb. Autor on sündinud-kasvanud Kuressaares, siis käinud Tartus ülikoolis, mandril töötanud ja maailmas ringi rännanud ning lõpuks tagasi Kuressaarde kolinud. Uus globaliseerunud põlvkond, hipsterid, kui nii võib öelda. Hea stiiliga on kirjutatud Kuressaarest alates 80ndatest (põhiliselt, kuigi oli vist hüppeid ka vanemasse aega, iseäranis sinna, kui ta vanemad Kuressaarde pidama jäid, isa pealinnast ära kolis) kuni koroonapandeemiani välja. Nagu Minu… sarja raamatud ikka, loeks justkui pikka ajaleheartiklit (või ajakirja). Kokku võtta ei oska, kui kõnetab, miks mitte lugeda. Ise tundsin puudust sellest, et fotod oleksid teksti sees. Inimesed, kes ei tunne Kuressaaret kuigi hästi, ei oska tegelikult ette kujutada, millisest hoonest või linnaservast käib jutt. Peatänavat ma tegelikult kujutan ette, keskväljakut, vana turuplatsi. Aga kõik need uued keskused, näiteks kasvõi see peopesa, mille ees kõik üksvahe pilte tegema hakkasid… (Nüüd muidugi läksin otsima linnakaarti, mis tavaliselt nendes raamatutes on, leidsin ka. Sellegipoolest tundub, et pildid ja joonised võiksid olla juba teksti sees).

• Katkend raamatust;
• Olavi Antons Saarte Hääles;
• saarlane Mann kirjutab;
• Suvehiidlane kirjutab.

37. Guzel Jahhina “Zuleihha avab silmad”

Juba olen unustanud, kust ma selle raamatu kohta lugesin. Igatahes laenutasin ja imestasin – jaksasingi läbi lugeda. Lugu on ju mingis mõttes siiski läbini masendav. Tegemist on Tatarimaalt välja saadetud “kulakunaisega”, kelle mees lihtsalt metsateel ära tapetakse. Pikk äraviimine. Rongiga läbi erinevate jaamade, pool aastat teel, sest ümberasujaid on nii palju, et neid ei osata kuhugi saata, neile pole kellelgi midagi süüa anda. Kuniks jõuavad kaugele Angara jõe äärde ja imekombel elavad esimese talve üle, ilma et keegi neile mõtleks ega neid meenutaks. Siis nad meenuvad, tuuakse uusi küüditatuid, ümberasujaid. Tekib küla. Mööduvad aastad. Tegevus algab 1930. aastal ja lõpeb (kas ma mäletan õigesti?) 1946. aastal (vahepeal on päris pikad hüpped ka).

Nagu öeldud on peategelaseks tatari naine Zuleihha, kes on esmalt abielus endast 30 a vanema Murtazaga ja nende majapidamises on ka kuri nõiamoorist ämm Upõrihha. Algul sain aru, et Zuleihha on 15, aga kuna tal on juba neli tütart imikuna surnud, siis järeldasin, et äkki abielludes oli 15. Zuleihha maailm on masendav, jube (patriarhaalsed traditsioonid, olgu, aga sellist orjapidamist ja ahistamist…). Lugejana ei ole isegi kahju, kui vastik Murtaza tapetakse ja pime 100-aastane vanamutt Upõrihha üksi tallu maha jäetakse. Kuskil keegi kirjutas, et filmilik raamat – äkki oli ka see filmilik võte? Näidata nii jubedat ekspluateerimist, vägivalda ja jubedust, et siis tunduks küüditamine ja eriti elu kaugel Siberis Angara jõe kaldal kena. (Seda arvab ka Zuleihha ise mingil hetkel – et ta on tänulik).

Teine peategelane on Ivan Ignatov, mees, kes Tatarimaal ajab kulakute normi kokku, kuulub punaväelaste hulka, arvab end olevat ideoloogiliselt õigel teel. Ka see tegelane on raamatus mingil moel sümpaatseks ja üllaks kirjutatud, kuigi kõik see, mis algul toimub, peaks ju kinnitama vastupidist ja veidi jääb kogu raamatu vältel kriipima. (Üks võimalus on kujutada lurjuseid nii, et lugeja hakkab neist aru saama. Siin tundub pigem, et kirjeldatakse lurjust ja siis üllast meest). Nende vahel Zuleihhaga on juba esimesest kohtumisest mingi pinge. Zuleihha rohelised silmad vaevavad, jäävad meelde, paeluvad. Kuniks kaua pärast sündmuste algust annab Zuleihha järele ja hakkab öösiti Ignatovi juures käima ja teda armastama. (Ja siis katkeb see, sest vanamoor Upõrihha ilmutab end, ennustab karistust, Zuleihha laagris sündinud poeg Jussuf oleks peaaegu huntide söödaks langenud, aga Zuleihha tapab kogu hundikarja haavlipüssiga – ja naine lõpetab Ignatoviga suhte.

Siia vahele siis kõik muu õudus. See, kuidas Ignatovile antakse kaasa ka “Leningradi jäägid” ning need kui hädisemad pääsevad kaatriga (laev läheb põhja, sealt pääseb vaid rase Zuleihha, kes on jäetud tekile ja kelle Ignatov ainsana suudab päästa). Erinevad värvikad kujud, kuigi vastupidavad. Kunstnik. Põllumajandusteadlane. Suurilmadaam. Juudist arst.

Sisu ümber jutustamine ei anna justkui midagi juurde (peale selle, et ehk hiljem meenub mulle endale, kui tahaks meelde tuletada, millest raamat oli). Lõpuks igatahes Ignatov võetakse kohalt maha, aga tal õnnestub viimasel hetkel kirjutada Zuleihha pojale Jussufile uus sünnitunnistus, et avada poisile võimalus põgeneda ja kuhugi jõuda. Seal raamat ka lõpeb, ega tea, mis kellestki edasi saab. Filmilik, igas mõttes. Palju selliseid detaile, mida lugedes saad aru, mida mõtles see, kes mainis, et filmilik. Ja kõige imelikum on, et meenutan endale nüüd raamatu tagaküljelt, et peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema. Ja et raamat on kirjaniku debüüt! (Ja et sellest on tehtud teleseriaal, mis on isegi ETV-s linastunud).

Seega üsna leebelt on siiski antud edasi kogu õudus, mis valitses. Inimesed, kes suutsid end ise toita, pannakse vagunitesse, neid tuleb toita, nad ei saa enam tegelikult kellelegi peale iseendi kasulikud olla. Iseäranis kohale jõudes.

• Skulskaja kirjutab: “Minu hämmastusel polnud piire: mind oli täiega petetud! «Zuleihha avab silmad» on kõige tavalisem, kõige argisem, kõige traditsioonilisem hirmpika seriaali stsenaarium, mis jutustab sellest, kuidas lihtne tatari talunaine tehti 1930. aastatel kulakuks, tapeti tema mees, ta ise saadeti kohutavale asumisele Siberisse, kus ta siiski ei murdunud, vaid jäi ellu, õppis tulistama, sünnitas ja kasvatas üles poja ning elas läbi suure ja võbisema paneva (tuleks öelda «judisema paneva») armastuse oma mehe tapja vastu.”
• ALuik kirjutab: “See on kõikemuutva julma ajastu lugu, kuhu mahub ka kübeke hellust, hoolimist ja armastust. Ning taas kord inimeste kohanemisvõime lugu, kuidas tingimustes, kus mitte mingeid tingimusi praktiliselt ei ole, leiavad tugevamad selle, mis neid elus hoiab. Kes leiab kunstiga tegelemise, kes teiste aitamise, kes lipitsemise valitsevate organite ees, igal oma pidepunkt, millele toetuda. Ning tegelikult on ka olukorraga leppimise lugu, sest on vaid kaks varianti, kas nutta taga oma eelmist elu või kohaneda selle praegusega.”
• Boris Veizenen kirjutab Sirbis.
• Seriaalist on kirjutanud Tiina Kruus (ja vaadates treilerit ma hoiaksingi sellest ise kaugele eemale. Ma ei kujutanud isegi Zuleihhat sellise vene kaunitarina ette – ta oli siiski väike kõrgete põsesarnadega ja roheliste silmadega tatari naine): “Enamik tegelasi liigitub mustvalgel skaalal väga hea/väga paha ja stsenaarium kõigub liigagi tihti ülima ebausutavuse piiril, muutudes haaravast ajaloolisest isikudraamast veniva etteaimatavate süžeekäikudega muinaslooni.”

36. Merete Mazzarella “Från höst till höst”

Lõpuks avanes võimalus lugeda Merete Mazzarella uut raamatut. Seda raamatut hakkas ta kirjutama 2019. aasta sügisel oma mõttepäevikuna, siis aga saabus poole aasta pealt koroonapandeemia, ühiskondade sulgemine ja … vanade inimeste kaitsmine. Kuidas aga suhtuda sellesse, kui oled ametialaselt endiselt nii aktiivne, et kalender kubiseb kursustest, loengutest, kohtumistest lugejatega… Jah, vanemaid inimesi tahetakse kaitsta, aga millise hinnaga. See on raamat sellest, kuidas ta pidi saama 75 ja sel puhul Inglismaal kokku koguma oma perekonna, kes on igal pool üle maailma. Sünnipäeva pidas kodus veebruaris ära, aga märtsikuusse planeeritud kohtumist oma kallite ja lähedastega ei saanudki pidada. Samal ajal mõistab ta, kui privilegeeritud ta on – tema saab jalutamas käia, tema pension on kõrgem kui meditsiiniõdedel, kes koroonaosakondades möllavad. Loen ja loen ja iga teise koha pealt ütleks: “Jah, täpselt, nii tabavalt.” Ma ei oska öelda, kuidas see raamat võiks teistele meeldida, aga ma olen enam kui kindel, et see kõnetaks mitte ainult vanemaid inimesi (70+, nagu ta end ja “kaitstavat” gruppi nimetab), vaid ka minusuguseid. Samas võib äkki kellelegi tunduda, et ta jahub niisama? Novot, ei tea, mina igatahes soovitaksin selle raamatu kiiremas korras eesti keelde tõlkida. Seda enam, et tegemist on meie piirkonnaga, kus me kõik igapäevaselt elame ja erinevate Läänemereriikide koroonastrateegiaid jälgime. Ja kohati küsimuse alla seame.

Samas ei ole siin sugugi ainult koroonast (kui keegi arvab, et sellest piisab niisamagi). Pool aastat ei ole koroonat veel silmapiirilgi. Siin on vananemisest, tänulikkusest leida vanas eas uus armsam ja temaga iga päev koos ärgata, jalutada, hommikuti meres ujumas käia. Lugeda raamatuid, mis meeldivad. Arutleda nende üle sõpradega üle maailma ja üle aia.

Ma pole kindel, et jaksan tsitaate välja otsida. Äkki tõlgitakse ja seda uuesti üle lugedes kirjutan? Raamatu lõpus näiteks on selline armas viide:

I romanen A Tale for The Time Being  – där  amerikansk-kanadensiska Ruth Ozeki  beskrev vad ett ögonblick är  – stöter jag  också på ett fascinerande  japanskt uttryck: Zuibun nagaku ikasarete itadaite orimasu ne. Den triviala översättningen är “Jag har levt länge” men enligt Ozeki skulle en mera nyanserad översättning vara: “På grund av universums mest outgrundliga villkor har jag fått leva länge för vilket jag är djupt och ödmjukt tacksam.” Tempus här kallas tacksamhetstempus och  meningen kan inte uttalas i vrede.”

Mul on isegi kahju, et mul pole hetkel aega ega jaksu pikemalt kirjutada. Näen, et GoodReadsis pole talle sugugi 5-tärniseid hinnanguid jagatud.

35. Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Sain mingil ajal juhuslikult teada, et see on Rooney uus raamat. Sest ma ei mäletanud, mis eelmise raamatu pealkiri oli – sarnane nägi välja (Vestlused sõpradega, selgub). Seekord lugema hakates tundus, et lugu läks kenasti käima, jutt ei olnud peenutsev, peategelasteks on lõpuklassi noored, põhiliselt Connell ja Marianne. Marianne on selline, kellega keegi ei suhtle, kes hoiab omaette, kellele teiste arvamus korda ei lähe, kes on väga tark, muudkui loeb. Rikkast perest. Ja Connell, kelle ema käib Marianne’i majas koristamas, on popp poiss, samas väga tark ja loeb palju. Esimeses peatükis oli raske isegi nende vanusest aru saada, sest üks sõi köögitööpinnal istudes šokolaadikreemi, teine seisis ja punastas muudkui, sel ajal kui ema tüdruku juures koristas (pigem et “ema võttis poja tööle kaasa” kui et “poeg on autojuht ja sõidutab”, mis oli tegelikult). Pigem sellised varateismelised tundusid.

Siis hakkas lugu liikuma, iga peatüki vahel oli möödunud mõni kuu või pool aastat. Marianne’il ja Connellil tekkis salasuhe, koolis nad teineteisest välja ei teinud. Tekib ilmne armastus – ja siis kutsub Connell lõpuballile Racheli. Ja Marianne lõpetab kooliskäimise (tegeleb distantsõppega, võib öelda). Justkui lugu liigub veel. Lähevad ülikooli, kus rollid muutuvad, väikelinnas popp poiss tundub kõikidele omamoodi vanaaegne, maakas ja nunnu, seevastu keerleb seltskonnaelu Marianne’i ümber.

Edasi aga niimoodi jääbki – pidev armastus teineteise vastu, vahepeal isegi suhe, kui mingi arusaamatu jutu tõttu lähevad lahku, kuigi kumbki ei taha. Tundub, et inimesed, kes teineteist nii lähedalt tunnevad, on äkki võõrad või teismelised, kes veel teineteisega rääkida ei julge. Kokkuvõtteks ütlekski, et ikka jubedalt hakkas tüütama. Lool ei olnudki arengut, kõik seisis paigal. Kirjeldamiseks sobiks tähekombinatsioon bla-bla-bla. Kuna iiri masendust viskas sisse, siis aimasin lugedes, et kuna nii selgelt teineteist armastav paar on pidevalt lahus ja teiste inimestega, siis peab tulema mingi traagiline lõpp (lõpu poole on mõlemad üsna depressioonis ka juba, peaaegu kliinilises), aga ei, siis said kokku, nendest sai paar. Ja viimane peatükk – kas tõesti vihjas see, et samasugune lõputu kokku-lahku jääb korduma (kui Connell peaks New Yorki minema)?

Nii selgest tajun, et see on minust noorema põlvkonna raamat. Et mina pole algusest peale sihtrühm. Ma täitsa tunnen, et võib olla noori, kellele niimoodi meeldib lugeda. Sest teatud pinge on ju õhus, ootad, kas nad siis saavad kokku, mis toimuma hakkab. Aga arengut pole ja inimlikud moraalinormid oleksid justkui igati kadunud – ka asi, millest mina aru ei saa ja millist kirjandust ma pigem ei loe.

• Eia Uus räägib viisakalt, et saab aru, miks raamatut selline edu saadab, teda köidab sealne viis erinevaid intiimsusvariante kirjeldada, lisaks võimuvõitlus ja klassiühiskonna teema. Samas möönab, et liiga must-valge kohati.
• Kaisa Potisepp on kohati Eia Uusiga nõus, ent leiab, et usutavalt kirjeldab noorte mõttemaailma, “avab autor siiski oskusliku inimlikkusega noore hinge rõõmud, hirmud ja heitlused ning loob soodsa pinnase kaasa elamiseks ja, miks ka mitte, samastumiseks.” Ta toob välja, et “kui armastad, lase minna” jookseb läbi. Jah, jookseb, aga ma ei saa sellest aru – miks peaks hoidma eemale inimestest, keda armastad, ja suhtlema nendega, kellega ei meeldi (nagu raamatus läbivalt).
• Sigrid Sünd kirjutab Tartu linnaraamatukogu blogis, et ilmselt sobiks kenasti raamatuklubides arutamiseks, kuna külmaks ei jäta ehk kedagi. Temagi tunneb, et on jälle teatud asju, millega liialdatakse (tema eelmises raamatus püüti liialt diipi panna ja mingeid intellektuaalseid teemasid mainida, nagu see teeks jutustuse iseenesest kuidagi intelligentsemaks).
• Eleen Änilane kirjutab EPLis põhjalikult, võtab nii plussid kui miinused kokku. Arvab, et eks me näe, kas temast ikka saab klassik, kes ajale vastu peab. Noorteromaan, klassikaline, on toredaid kohti.
• Kristina Ruder kirjutab Sirbis: “„Normaalsed inimesed“ on kaasa­kiskuv, selge ülesehituse ja sügava sisuga jutustus. Teos annab sõpruse, armastuse, seksuaalsuse, populaarsuse ja õppimise kaudu realistliku pildi kogu ühiskonnast. Rooney teksti iseloomustab lugemiskergus, emotsioone lahatakse teravalt. Romaan ärgitab vaatama iseendasse, nägema end oma siseilma peeglis, mitte ühiskonna kõverpeeglist. Me oleme ise oma elu peremehed.” ja “Tegemist on mitmetahulise teraapilise romaaniga.” Tema arvamusega langeb minu arvamus kõige vähem kokku.
• Sõberraamat luges ja vaatas ja seriaali.
• ALuik on ka ikkagi pigem positiivne.
• Maele ka meeldib.

34. Piret Raud “Initsiaal purjeka ja papagoiga”

Raamatupoes ringi vaadates jäi see raamat silma, tellisin raamatukogust, sain kohe kätte. Lugesin ka kiiresti läbi (ühe päeva lugemine). Selgub, et juba 3 aasta tagune väljaanne – 2018.

Kaalusin ka võimalust, et ma panen selle pealkirja lihtsalt loetute nimekirja ja ei hakka kirjutama. Siin on palju riivamisi vihjeid, millest tundub, et tekib mingi sisu, riivamisi ja vihjamisi sügavam mõte. Peategelane on kalligraaf Eda (perekonnanimega Jaanson vist), kes on üksik naisterahvas. Järjest tekib mingeid uuri inimesi ja tegelasi: Janeki näituse avamine, Siimu raamatuesitlus, keegi Kadri helistab ja palub mingit logo moodi asja, siis õpilased. Paraku ehmatas otsustavalt keskel külaskäik ühe õpilase juurde – see oli kirjutatud sellise liialdusega, et kadusid igasugune usutavus, nüanss ja vihjamisi mõtted. Sealt edasi kaotasin usu. Kui lõpuks välja tuli, kes auaadressi tellis (lihast ja luust inimene, uusrikas…. täielik labasus), kukkus arvamus kolinal. Ja need üsna paljud inimesed ja tegelased justkui ei teeninud enam mingit erilist eesmärki. Muinasjuttude järgi elav neidis, mereteema läbi kajaka, läbi Robini, kes jääle tähti uisutama läheb ja õnneliku vea tegemisel lõpuks sureb. Justkui palju toredaid mõtteid, millest ükski nagu ei seostu järgmisega ega moodusta tervikut. Vabandan, aga minule ei meeldinud paraku.

• Janika Läänemetsaga Sirbis ma paraku ei nõustu;
• Kaks aastat tagasi on ka Peeter Helme veel arvamust avaldanud, aga eks kõlab ka läbi, et keegi ei taha toredale inimesele midagi pahasti öelda.
• Mae Lender on justkui ausam.
• Laiapea on positiivsem.

33. Clélie Avit “Ma olen siin”

Keegi kirjutas sellest kuskil? Ma ei suuda leida. Raamat ise on ilmunud juba mitu aastat tagasi, kõik blogide sissekanded seega ka veidi vanemad. Kuna mul on suhteline lugemispaus ja ma ei saa midagi loetud, siis see raamat oli väga sobiv lugemise käimatõmbamiseks. Nagu Kultuuritarbija60+ ütleb – ühe õhtu raamat. Nii põnev, et tahaks muudkui edasi lugeda. Ja nagu Sille väidab – ikka üleni muinasjutt, Okasroosikese või Uinuva kaunitari oma, tema jaoks polnud veenevgi. Mina ilmselt ei suutnud hetkel millelegi sellisele mõelda, see tähendab kriitiliselt. Lootsin sisimas, et tuleb mingi ollivuudlik lõpp. Ma loodan, et tuligi (Indigoaalane ütleb, et annab lisapunkti selle eest, et ta ei saanud aru, kuidas raamat lõppes). Ka Mann on kirjutanud.

Sisu pole otseselt mõtet kirjutada – üks jutustaja on Elsa, kes on alpinismi harrastades sattunud õnnetusse ja on pärast seda juba 5 kuud koomas olnud. Ühel päeval hakkab ta kuulma. Teine jutustaja on Thibault, kes satub kogemata tema palatisse ja hakkab seal käima. Elsat tahetakse välja lülitada, kuna enam pole lootust. Ja kokkuvõtteks on see lihtsalt kiiresti edenev ja armas armastusromaan. (Nojah, veidi ollivuudlik, aga ilmselt on selliseid vahel vaja). Mulle lugemispausi katkestamiseks kenasti sobis.

30. Boriss Akunin “F.M.”

Kui ammu ma pole ühtegi raamatut läbi saanud. Ühe jätsin pärast 100 lehekülge pooleli, teine on veel pooleli (pole veel lootust kaotanud) ja seda lugesin hämmastavalt kaua. Väga kaua. Valged õhtud ei ole lugemiseks. Mõte seda lugeda tuli Plekktrummist Ilona Martsoniga. Täiesti õige, kogu vene kirjandus on üks pidev tsiteerimine! Ja kuna Dostojevskiga on mul omalaadne suhe, siis mõtlesin Akuninile uue võimaluse anda. Ei tea, mulle ikka ei istunud, võib-olla filmina toimiks, aga raamatuna on kogu oma pöörete ja seikluslikkuse juures ikkagi … igav. Kuidas seda seletada, ei tea. Jookseb kaks paralleelset juttu – üks on Dostojevski fiktiivne käsikiri (Kuritöö ja karistus, esimene ja labasem variant), teiseks käsikirja osade väljaotsimine, nende jälgede ajamine. Nagu mõnes eelmiseski Akunini Fandorini-raamatus – minul on tunne, et uurija ei suuda midagi tuvastada. Siinkohal isegi mitte Porfiri Petrovitš. Ja muidugi segunevad vana ja uus raamat mingis mõttes, aga mitte sügavalt ja mõnusalt, vaid kuidagi pealiskaudsete paralleelidega. Sonja-Saša nt. Svidrigailov-Sivuhha….

Akunini austajatele vbolla meeldib.

• Ardo Kaljuvee kirjutas 2006.

29. Nina Lykke “Surmahaigus” (Full spredning. En legeroman)

Kui ma seda raamatut esmakordselt nägin, ei kutsunud lugema. Just pealkirja pärast – kuidagi ennustab täielikku masendust. Seetõttu pean kohe algatuseks ütlema, et ärge laske pealkirjal end mõjutada! Täiesti lahe lugemine oli. Pigem 50+ naisterahva jamasse sattumisest, kui ta eneselegi ootamatult abieluvälise armulooga algust tegi. Ja seda jätkas. Ametilt on ta perearst ja kodust välja kolides jäi salamisi nädalaks oma perearstipraksise kabinetti elama. Ilma et keegi kolleegidest oleks aru saanud. Sest eks teinekord peavadki arstid tulema liiga vara tööle, et valmis jõuda, omavahel saab veel naljatada: “samahästi võiks siia kolida.”

Seega on kogu lugu turvaline lugemine abielupaaridest, kellel väliselt paistab kõik korras olevat. Isegi peategelase Elini arust ei ole neil Akseliga midagi viga – mees tegeleb iga vaba hetke jooksmise ja suusatamisega, maratonidele registreerumise ja uue varustuse hankimisega, naine vahib liiga palju seriaale, joob liiga palju Chablis’d ja kogu majapidamine ja koristamine on tema peal. Nad ei tülitse. Ja vanemaks saades on tekkinud tunne, et teatud ihasid neil lihtsalt enam polegi – ilmselt vanusest. Siis aga tekib ootamatu ja planeerimata suhe oma endise kallimaga (Bjørn). Ja arusaam, et just selline impulsside hankimine väljaspool kodu parandabki ka suhet Akseliga. Kuniks kõik lolli eksituse tõttu aasta hiljem välja tuleb ja ta kodust välja kolib.

Vahele on pikitud lood patsientidest, kes ta vastuvõtul käivad. Omamoodi on neid muidugi tore lugeda – mõnus on kaasa noogutada, kui nõmedad on inimesed. Rahulikult salamisi podiseda. Et mis mõttes – meil ümbermaailmareis planeeritud ja rasedus tuleb katkestada. Ja muud sellist. Teisalt on muidugi alati õudne mõelda, et teinekord arstid ilmselt podisevad midagi ka mu enda kohta, kui ma mingite ebamääraste valudega püüan neilt uurida, mis põhjused olla võivad. Üldiselt on paljudki siinsetest haiguslugudest seotud samuti mingite peresuhetega (lahutused, armukesed, raseduse edasilükkamine, keskealiste ülekaaluliste meeste enesehügieen, ülekaalulised ärahellitatud lapsed jms).

Kokkuvõtteks ütleksin, et just kuidagi … kosutav (? võib-olla kõlab liiga positiivselt ja lootusrikkalt selline sõna). Sugugi mitte kuigi diip ja üldse mitte liiga masendav. Pealkiri eksitab (sellepärast panin ka originaali pealkirja). Soovitan kindlasti lugeda ka teiste kokkuvõtteid, neil on nagu tabavamalt.

Ja tõlge väärib äramärkimist. Tõlkija Sigrid Tooming. Tekst voolab kenasti, aga täiesti ootamatult on sees sõnu, mille tähendust ei tea, võid vaid aimata (kontekstist). Julge temast neid kasutada. Mõned näited: “vaheseinad pole enam tihedad ja kõik aina noidleb ja ootab,” (lk. 13), “ajada keel suust välja ja seda heilutada” (lk. 31), “nippida klaasike kuiva valget veini” (lk. 50 ja ka mujal), “olen lasknud tal kõik need aastad meruldada” (lk. 84), “ikka veel hõljub seal grupi peal oleva Paksukese õrn lemu” (lk. 138). Teinekord lihtsalt paneb kulmu kergitama, kui lennuhirmu all kannatanud proua nimetuseks saab minategelase suus “Lennuhirmutar” (lk. 102) või liibuvate pükste kohta loen “nahkamööda pükstega keha” (lk. 98). Omaette küsimus, miks sotsiaalmeedia on muutunud ühismeediaks (miks mitte? äkki võiks kasutusse võtta? nt. lk 39 ja mujal), või Facebookis “endale sõbraks teinud” “sõbraks võtmise” asemel (lk. 68 ja mujalgi). Üldiselt julge igal juhul.

• Annika Aas kirjutab linnaraamatukogu blogis;
• Mart Juur Prillitoosis;
• ALuik luges;
• Mae luges ja kirjutas kenasti kokkuvõtvalt: “Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.”
• Kultuuritarbija 60+ kirjutab: “See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole – on aus, irooniline sissevaade keskealisuse olemusse. Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.”

28. Daniela Krien “Armastus hädaolukorras”

Seda raamatut nägin Suure Eesti Raamatuklubi kuukirjas ja panin end rampsis järjekorda, kui see kogudesse tekkis. Et erinevate naiste lood.

Ametlik üsna üldsõnaline kokkuvõte:

Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere?
Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise.

Lugedes oli pidevalt tunne, et see on filmistsenaarium. Sedasi erinevate naiste lood, mis kuskilt servast eelmistega haakuvad. 00ndatel lugesin sellist kirjandust rohkem või võiks öelda, et meeldis selline rohkem. Läheb kiiresti. Naiste elud, valikud. Saksa DV oli küll teemaks, aga see väljendus minu arust ainult hinnangutes (nt Brida ja Götze vanemate kohtumises. Oli vist?) ja teatud inimeste hoiakutes vist sisserännanutesse.

Rahulikus tempos jutustus. Armulood, mis vaibuvad, tekivad, rasked sündmused peres jms. Naistest ja paratamatustest.

• Marcamaa kirjutab: Daniela Krieni “Armastus hädaolukorras” seda ei ole, autor hakkab meile jutustama lugusid sellest, mis saab edasi ning see on hoopis huvitavam kui tavapärane “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, sest enda ümber ringi vaadates on ju selge, et enamasti nõnda ei lähe.
• ALuik toob välja iseloomuliku tsitaadi: Kas naine tõesti arvas, et võib saada kõik, ilma loobumiste ja piiranguteta? Kas ta uskus tõsimeeli, et võib võtta lapsed ja kunsti ja kultuuri ja sõbrad ja mehe ja seksi ja aja lugemiseks ja aja logelemiseks ja spontaansed pagemised ja kes teab mida kõike veel, selle eest lõivu maksmata? (lk 130, tõlk. Krista Räni)
• Mae kirjutab GoodReadsis: “See raamat ei ole kirjanduslik šedööver, ent hoiab kuidagi siiski sind kinni. Ilmselt on see võimalus samastuda. Ja kui on viis erinevat natuuri, siis kellegagi leiad sa ikka mingeid just sind kõnetavaid ühiseid jooni. Olgu selleks tugev ja enesekindel iseseisev naine või nõrga iseloomuga klammerduja. Ühe või paljude armastuste võrgus olijad. Emalik hoolitseja või jahedavõitu lumekuninganna. Palju lapsi, saamata lapsed, või hoopis loomingulist karjääri takistavad lapsed. Kui palju toimub voodis vastavalt mehe soovidele ja kui palju järgivad naised enda soove ja instinkte. Ainest jagub.”

27. Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Ma olen varem ühte teist Tokarczuki raamatut (tõlget) käes hoidnud ja raamatukokku tagasi viinud, sest tol hetkel ei jaksanud lugeda (äkki olid ka lühilood? Algus ja teised ajad). Tegemist on lausa nobelistiga ja seda raamatut on kiidetud (vaatan, et ilmumisaasta 2020 – mul on tunne, et ma ise olen küll väga kauaks edasi lükanud, kuni julgesin tellida ja lugeda).

Huvitav ja mingis mõttes täiesti arusaamatu raamat. 🙂 Vaatan, et liigitatud on ka ökothrilleriks. Jah, siin tõesti liigutakse ringi külmas või porises ja talvises mägikülas, kust kõik suvemajaomanikud talveks minema läinud ja kaks püsiasukat alles. Minategelane, naine (Janina Duszejko) hoiab suvekodudel silma peal, sellest nüüdsel ajal elatubki, kuna tervis pole enam endine. Oma karjääri haripunktis oli ta sildade insener ka väljaspool Poolat, nüüd annab külakoolis inglise keelt ja tõlgib noore sõbraga Blake’i. No ja raamat saab avalöögi, kui naabrimees Isevärk (minategelane on kõikidele ise nimed andnud, nende tähekaardi ja olemuse järgi, väheste pärisnimi klappivat tegelikuga) ta unest üles ajab, sest nende naaber Suurjalg on surnud ja tuleb riietada ja politsei kutsuda jms. Suurjalg oli minategelasele ebasümpaatne kuju, tegeles salaküttimisega, surres oli hirvekont talle kurku jäänud – samas on köögis laiali hirvepea ja muud kehaosad, sest Suurjalg oli salakütt. Sellest ajast, kui minategelase koerad (Tüdrukud?) kadusid ja ta neid tulutult otsis ja Suurjalg ning teisedki nende suhtes ülbelt väljendusid, ei sallinud ta meest. Tegelikult leitakse hiljem veel üks tüüp kaevust, teine tükk maad hiljem kuskilt kraavist hallitanult, kolmanda lubab minategelane külapeolt ise koju viia, aga ta on kadunud (minategelane järeldab, et on kellegi teisega koju läinud) ja järgmisel päeval leitakse surnult metsast, putukaid täis. Seega selles seisneb siis thrilleri tapasisu. (Kirjanik olla öelnud: “[…] otsustasin panna teosesse ka loomaõigused ning loo teisitimõtlevatest kodanikest, kes avastavad, et seadus on ebamoraalne, ning hakkavad uurima, kui kaugele nad saavad seaduse eitamise teel minna.»

Minategelane aga jutustab raamatus palju astroloogiast, mis tähtkuju, mis “majas”, tõusumärk jne. Suhteliselt keeruline jälgida, kui ise nii vilunud pole selles terminoloogias. Ta leiab, et tapatööd on toime pannud loomad – kättemaksuks jahipidamise ja nende tapmise eest. Sellest kõnelevat nende inimeste horoskoobid. Ta kirjutab politseisse korduvalt selleteemalisi kirju, aga neile ei vastata. Teda peetakse hulluks vanamutiks.

Aga. Kui Mudlumi “Poola poistes” möllasid noored poola poisid, siis nüüd võib öelda, et see poola kirjaniku teos räägib poola vanainimestest (ei-ei, seal ikka kaks täitsa noort tegelast ka). Mingi kummaline hõng, käigud, arutlused, metsast leitud eakas entomoloog, kes mõne aja minategelase juures elab, seesama Isevärk, kes ilmselt on salamisi armunud Janinasse. Dyzio on noor politseis töötav mees, kes tegeleb Blake’i tõlkimisega (sealt ka pealkiri ja ilmselt värsid peatükkide alguses. Märt Väljataga kirjutab: “Blake’i prohvetlikud värsid ja õpetussõnad loomadest ja nende kannatustest juhatavad sisse iga peatüki.”). Blake’i tõlkimisega tegelevad nad tegelikult koos. Siis on Rõõmusõnum, kohaliku kaltsuka noor müüja, kes pole saanud ülikooli minna, kuna on pidanud ka oma nooremaid õdesid-vendi ülal pidama. Omamoodi lahe, aga omamoodi täiesti arusaamatu kulgemine. Kõige imelikum – mul tuli esimesel ööl lausa luupainajallik unenägu pärast õhtust lugemist, püüdsin karjuda, õnneks olin üksi kodus ja sain kuidagi ärgatud. (Nii et see thrilleriasi kuidagi alateadvuses siis töötab).

Lahendus on ka omamoodi. Spoilerina ei saa seda paraku välja öelda, tuleb püüda meeles pidada.

Linke on üsna palju, kuigi 2020. a raamat:

• Izabel Mari Jezierska kirjutab Sirbis niimoodi peategelasest: “Peategelane Janina Duszejko on sedavõrd ebameeldiv kuju, et söandan teda kutsuda nimepidi, mida ta vihkab. Janina on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, kuid temas ei ole kuigi palju iseäralikku. Ta elab üksi väikeses mägikülas, suhtleb inimestega vähe, on elus mõndagi ette võtnud, näiteks on ta ühe Süüria silla arhitekt, ta on endine sportlane, aitab sõbral tõlkida William Blake’i luulet, talle ei meeldi koristada, ta õpetab lastele inglise keelt, tema tervis on nõrk, mehed ihaldavad teda, ning nagu paljusid teisigi temavanuseid naisi, huvitab Janinat astroloogia, seega armastab ta uurida tähtede seisu ja inimelude vahelisi seoseid.”
  ja raamatu pealkirjast:
  “Raamatu pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on tsitaat William Blake’i raamatust „Põrgu ja taeva abielu“, kust on pärit ka kirjutise alguses välja toodud kuradi vastus ingli küsimusele inimloomuse ja vooruslikkuse kohta. Kõik on omavahel seotud, hea ja kuri on omavahel põimunud, õige ja vale ei ole kunagi eraldi, põrgu ja taevas on sama maailma (eri) pooled. Selles valguses võibki miski, mis näib olevat õige, osutuda täiesti tühiseks, või on vähemalt tühine seni, kuni on maailm kurjust ja ebaõiglust täis.”
• Märt Väljataga Vikerkaar/Postimees: “Niisiis on see ka raskemeelne raamat maailma ebaõiglusest, valust, kannatusest, kurjusest – olles seejuures ikkagi naljakas, nii et raske otsustada, kas visatakse raskete asjade üle nalja või otsitakse argielu koomika alt traagikat. Õigupoolest sisaldab see väike raamat veel palju rohkem. Lisaks miss Marple’it ja Põhjamaade noir’i ühendavale krimisüžeele ning moraaliloole loomade kaitsmise ja seaduse konfliktist («ökoterrorismist») on see ka gnostilis-astroloogiline tähendamissõna hingesädemest langenud maailmas.”
• Triinuraamatud.
• Kirjakoi.
• Mart Juur soovitab Prillitoosis (minut 1:54)
• Kadri Kõusaar Ekspressis.
• Loterii.
• Tiina Sulg linnaraamatukogu lugemissoovituse blogis.
• Sulepuru on palju tsitaate välja toonud.

Indrek Koff loeb pisut ette:

26. Epp Petrone ja Väike Myy “Meie taluelu. Memme nõuanded”

Selle raamatu järjekorda panin ennast juba siis, kui raamat õieti veel süsteemis sees ei olnud. Seega polnud kindel, kas mu meeldetuletuskaustast tellimisel see tellimus ikka vormistus. Ootasin üsna kaua (kuna ilmus alles veebruaris, siis ei saanudki ju väga kaua olla?) ja ootamatult oli ta äkki käes ka. Võtsin kiireks vahelugemiseks uute raamatute pealetuleku kartuses – ja läks esimesel õhtul kohe käima. Siiski pean hoiatama – ma olen sihtrühm! Mina olen see, kes elaks hea meelega ise Memme läheduses, saaks pidevalt olulisi tarkusi taimede ja nende kasutamise ja hoiustamise kohta, ilma et peaks ise mingitest raamatutest ja internetiavarustest teadmisi otsima. Sest ma olen nagu Epp (nüüd muidugi solvan teda) – et muudkui tegutsen ja vaatan, et mis saab siis. (Ja erinevalt Epust ma muidugi ei võta nii palju ette, vaid püsin oma max 6*6 m peenramaal/kasvuhoones ega viljele loomakasvatust. Ja erinevalt Epust ma ei otsi teadmisi väga süsteemselt juurde, sest olen märganud, et külge jääb ikka ainult see, mis ise läbi koged. Ja seegi võib ununeda. Lapsepõlves õpitud taimenimed on meeles ja täiskasvanuna lisandunuid on ainult kümmekond).

Eesti laadi arvustuste moodi on sedasi endast rääkida :). Ma räägin pigem raamatust siis. See on üles ehitatud kirjavahetusena Epp Petrone ja Väikese Myy vahel, kelle taga peitub hoopis Memme kategooria esindaja Ülle Solovjova. (Seega pigem Muumimamma kui Väike Myy, aga see oli lihtsalt niimoodi juhtunud, et läks käiku tema kasutajanimi Facebookis). Sest me kõik tahame kogemusi oma memmedelt, aga kuna me ei ela enam taludes, oleme selles osas sattunud “katkestuste kultuuri”. Ja olgem ausad – me tegelikult ei olegi enamasti valmis suurt talumajapidamist enda õlule võtma, pigem on aiandus tänapäeval hobi – kui jutt jälle endale viia, siis hea, kui jooksvalt salatit, tomatit ja kurki saab, loomulikult herneid-maasikaid. Ja sügisel oma kuu-paari jagu kartulit ja porgandit. Muu on kõik lihtsalt hingele ja tarbin ikka poest ostetud kaupa. Hoidistest jumaldan punasõstramahla (mustsõstramahl tuleb kauba peale) ja tarbime ära ka marineeritud seened – mõnikord tulevad imehead, teinekord paraku mitte (nõme loterii).) Seega on Epp selle meie põlvkonna (äkki ka mõne noorema põlvkonna?) soovi kenasti raamatusse koondanud – ja see on ääretult tänuväärne. Ilmselt poleks ühtviisi põnev lugeda algaja talupidaja äpardusi, memmede tarkuste raamat üksinda poleks ehk kätte sattunud (mine tea). Just see dialoog, küsimused, vastused, mõtted – see kooslus paelub.

Teiseks on oluline, et see pole raamatukogust laenutamise raamat tegelikult. Eriti mitte neile, kes on sihtrühm. Siin on targu tagumistele lehekülgedele mahutatud teemaregister, lisaks märkmelehed, siis aiandusettevõtete reklaamid (ilmselt Lõuna-Eesti omad, ma ei süvenenud öösel). Kogu raamatus on memme nipid retseptide ja muu näol lisatud kastikestesse – igal juhul oleks see raamat, kuhu tuleks teha märkmeid, lisada märkmepabereid, järjehoidjaid, oma juttu. Võib-olla joonistusigi.

Muidugi on siin ka niisama huvitavad mõtted, arutlused. Epp Petrone puhul olen teinekord varemgi tundnud, et oleme väga sama aja lapsed (vist sünniaastaltki). (Tema tuumasõjahirmu jutt olla isegi õpikus sees – see jäi lugedeski meelde. Ma arvasin, et ma mäletan mingit üldist lapsepõlvehirmu, hiljem olen aru saanud, et see oli toona laiem). Kuigi tõsi, tema on olnud maailmarändur (ja vanasti ei saanud ma ise ka aru inimestest, kes ütlesid, et nad ei soovi reisida, neid ei tõmba kuhugi), aga see vajadus olla oma looduses, vaadata aknast oma aeda, kõndida “oma” metsa kõrval (ei, mets pole juriidiliselt minu. Kahjuks on pool sellest ka läinud, sest on juriidiliselt RMK hallata). Tunda end osana loodusest. Memme jutud ja arusaamad on samuti väga sümpaatsed – aga nende puhul imetledki, et nad oskavad, et nad jaksasid, et nad tulid sellest ajast läbi. Nad on kangelased. Samuti suhestun ma mõttega, et ma ei tee seda kasu pärast ega võta endale vabatahtlikult tööd juurde. Vaid ma võtan endale juurde rõõmu ja hobi. (Epu puhul tundus juba alguses, et ette on võetud liiga suur amps ja sedasi võib läbi põleda – sügiseks kohale jõudnud väsimus). Paljud ütlevad, et “mina lasin kõik peenrad muruks, ei jaksa enam peenardega jantida” ja siis muudkui niidavad, niidavad, niidavad. Ja see kõlab pingutusena, mida tehakse noorte abil mitu tundi korraga. Oi, ja mulle meeldis ka memme ütlus, et pärast jaanipäeva umbrohust puhtad peenrad on ainult naabritele näitamiseks 🙂 . On küll! Aeg-ajalt käia ringi, veidi siit, veidi sealt. Murumultš peenarde vahele. Minu arust nii mõnus. Minu eelmise aasta aiaelamus oli Triinu permakultuuriaed!

Lisaks oli äärmiselt sümpaatne lõik talve saabumisest! Ma arvasin, et ma olen üksi imelik, kes meie laiuskraadil armastab sügise saabumist, kui kõik hakkab pimedamaks ja hubasemaks minema. Memm kirjutab nii tabavalt:

Talv on aeg puhkuseks. Mina sellest aru ei saa, kuidas saab inimesel tekkida talvemasendus. See on ju parim aeg iseenda hellitamiseks ja oma huvidega tegelemiseks. Juba sügisel hakkan seda ootama – aega, mil saak salves, puud kuuris riidas ja loomasööt varutud. […] Lume lükkamine annab lihastele tegevust ja hoiab vormis. Värske külm õhk teeb tuju heaks. (lk. 27)

Olgu, olgu. Linnainimesel ei ole talv puhkuseaeg, aga see kerratõmbumise tunne, et on pime ja saab hakata raamatut lugema, teetass käes, see tekib küll just sügisel ja kestab jõuludeni välja. Pärast jõule aga hakkab hüpetega valgemaks minema, linnud hakkavad vaikselt laulma – minu arvates algab kevad veebruariga ja kestab ametlikult juuni lõpuni. Ja kogu aeg on kuhugi teel. Imeline aeg.

Paraku pole aega rohkem kirjutada. Siin on teisigi asju, millele reageerida, mis üles võtta. Aga nagu eestlaste kirjutatud raamatuarvustuste puhul ikka – see räägiks igal juhul jälle minust ja minu aiast ja ettevõtmistest, minu suhtest teemasse 🙂

• Järjejutuna
• Autorite omavaheline jutuajamine
• Reporteritund: Arp Mülleri intervjuu
• Videotutvustus
• ALuik
• JustinPetrone kirjutab
• Blogistaja
• Tikriblogi
• Postimees Raamatud